Amme Rock 2017

July 9th, 2017

Jauza-jauza, möödunud nädalavahetusel toimus Vasulas tasuta rokifestival Amme Rock. Kahjuks seekord Andu ja Jalmar ei saanud tulla, seega mõnevõrra nürim üritus oli. Amme Rock on muusika poolest minu jaoks selline üritus, kus tuleb olla Anduga koos ja siis olla koos positiivselt meelestatud osade bändide kvaliteedi üle.

Kuna seekord oli nii, siis jätsime Kristeliga igavamaid bände vahele. Hmnjaa, tavaliselt ma ei tee nii, tahan ikka kõigist bändidest midagi positiivset leida. Samas tänavu tuli Amme Rock kuidagi kiiresti pärast HRL-i ka peale. Oleks hea meelega veel natuke oodanud. Eelmine aasta oli ka ta samal ajal, aga ma ei tea, päevad mööduvad kuidagi kiiremini. Kliima muutub ja värki.

Amme Rock 2017

1. päev

Vasulasse jõudes oli Eterniit ära mänginud ja vaatasime natuke ringi. Mingi hetk pidi olema Gunnar Grapsi mälestuskivi avamine, aga see lükkus edasi. Selgus, et televisioon polnud kohal. Päris halb, selline ongi siis Eesti meedia tase?
Vaatasime ringi ja avastasime nännitelgist ägedaid asju.

Amme Rock 2017 Amme Rock 2017
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017

Seejärel tuli minu Amme Rocki lemmikbänd – Dunghill. Uues 90ndate vanas koosseisus. Tehti igasugu huvitavaid lugusi. Huvitaval kombel ei pannud ma tähele Sky High ega ka Forrest Gumpi lugusi…
Seevastu jäi meelde hoopis lugu selja taga olevatest politseinikest. Policemen behind me…

Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill

Kitarril oli kitarrist ja basskitarril basskitarrist. Lõpus tehti ka Breaking the Law kaver. Ühel hetkel festi ajal sain solisti-onkli käest teada, et plaati neil ei ole. See on nii veider, et 90ndatest tegutsenud bänd on nii vähe enda lugusi lindistanud. Soundcloudis on ainult 4 lugu… Esitati veel lugu varjust, tahaks seda ka kuulata uuesti.

Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill
Amme Rock 2017: Dunghill Amme Rock 2017: Dunghill

Muidu kontsert oli väga äge ja hoogne. I like.

Seejärel tuli kauaoodatud mälestuskivi avamine. Kujutan ette, et Herald oleks kindlasti ühe oma laulu ees häid kommentaare teinud selle kohta. Igatahes tore, et selline autahvel nüüd Vasulas on. Sobib hästi sinna.

Amme Rock 2017 Amme Rock 2017
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017

Järgmiseks tuli Soome bänd Full Moon Rockers. Jätsime kruiisibändi vahele.

Amme Rock 2017: Full Moon Rockers Amme Rock 2017: Full Moon Rockers

Õhtupoolikul tuli Psychiatric Ward. Laagris jäid nad nägemata ja nüüd sai siis ära nähtud. Huvitaval kombel polnud muusika nüüd päris nii hea nagu ma ootasin. Selline keskmine oli. Depression oli muidugi fantastiline lugu. Pärast karjuti veel norrakad, norrakad. Või õigemini laulja karjus.

Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward
Amme Rock 2017: Psychiatric Ward Amme Rock 2017: Psychiatric Ward

Jätkas punkbänd Nyrok City. Kusjuures ka nemad tundusid varem paremad. Ma ei tea. Samas lõpupoole tehti üks progelugu, mis oli päris lahe. Laulja ütles, et nii juhtub, kui liiga kaua alko ja narko all olla. Okei.

Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City
Amme Rock 2017: Nyrok City Amme Rock 2017: Nyrok City

Tagantpoolt kolmas bänd esimesel päeval oli Dead Furies. Tuleb öelda, et siin festivalil tulid nad rohkem esile kui HRL-is. Muusika oli endiselt mulle veidi igav, aga laval liikumine ja esinemine olid toredad. Valgus oli ka hea, selleks ajaks oli õues parajalt pimedaks läinud. Naljakas oli muidugi see, et endiselt ei ole Amme Rock suutnud muretseda korralikku lavapiiret. Dead Furiese ajal lagunes see väike traataiake seal ära.

Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies
Amme Rock 2017: Dead Furies Amme Rock 2017: Dead Furies

Kesköö paiku esines Revolver. Nad on aastast-aastasse kõrva jäänud, aga mälu järgi olen ma enamasti nende ajal autos olnud. Seekord siis ei olnud autos. Päris äge kontsert oli, ostsin plaadi ka. Kuigi, nad on selline veider bänd. Mõni lugu on päris äge, aga siis mõne teise loo mõnes kohas tekib tunne, et miks ma üldse kuulan seda. Nii veider.

Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver

Vihakõne lool on niii äge refrään. Ema elu sulle andis, maailm siiamaani kandis. Nüüd öösse sa uputad end. Miks teil on plaadi peal selle loo lõppu lugu Bakkushan pandud? Täitsa lõpp. Nii ei saa ju repeat one peal kuulata? Mis teil viga on? Naljamehed.

Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver
Amme Rock 2017: Revolver Amme Rock 2017: Revolver

Esimese päeva peaesineja oli Evestus. Jaa, väga khuul. Voices oli äge. Samuti paistab, et on tehtud selline uus video nagu Enemy Reloaded. Nii artsy ja lahe video. Päris lahe oli ka Evestuse valge kostüüm loo No God ajal. See annab minu meelest päris palju juurde, kui on erinevad kostüümid live ajal. Siis on selline tõsiseltvõetav esinemine, mitte lihtsalt muusika mängimine.

Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus Amme Rock 2017: Evestus
Amme Rock 2017: Evestus

Igatahes selline esimene päev oli. Õhtul läks päris rõskeks ja Vasulaga on see hea, et Tartusse sõidab 10 minutiga tagasi.

2. päev

Teisel päeval tundus olevat rohkem bände, mis ei ole päris mulle. Näiteks alguses pidi olema jälle Soomest selline veits kruiisibänd nimega Caroline. Seega tulime umbes Swamp Mine’i ajaks.

Kahjuks oli ajakava jälle katki ning kohale jõudes Swamp Mine juba mängis. Nii ei saa rallit sõita. Igatahes, härrased Alo, Ivo ja teised mängisid veidi muusikat. Võib-olla oli asi hommikus, aga kuidagi plass tundus. Selles mõttes, et Swamp Mine on äge, aga live’is tundus muusika veidi toores kuidagi. Paar aastat tagasi oli küll väga võimas. Ma ei tea, mis seekord juhtus, võib-olla ma veel magasin.

Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine

Nännitelgis müüdi stuffi. Announcer ütles, et CD-si, T-särke ja võib-olla varsti ka puusärke. Ka Swamp Mine’i särk oli seal. Miks teie särk kollase fondiga on? Ma oleks arvanud, et ikka rohelise teete. Või siis vähemasti roheline põhitooniks ja kollane sekundaarseks vm.

Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine
Amme Rock 2017: Swamp Mine Amme Rock 2017: Swamp Mine

Ja veel üks asi. Ostsin teie plaadi ja plaat oli katki. Tegin korda:

Amme Rock 2017: Swamp Mine

Järgmisena tulid Caroline ja Mind of Doll. No tegelikult ma ei taha liiga negatiivne ka olla. Täitsa positiivse postkaardi sain Caroline’ilt ja mõlemad olid sellised rõõmsad ja toredad bändid.

Amme Rock 2017: Caroline Amme Rock 2017: Caroline
Amme Rock 2017: Caroline Amme Rock 2017: Caroline
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017
Amme Rock 2017: Mind of Doll Amme Rock 2017: Mind of Doll
Amme Rock 2017 Amme Rock 2017

Jätkus eelmisest aastast tuttav kollektiiv MOVE. Nad on sellised tsillid, väga mõnusad. Samas on neil liiga geneeriline nimi, et leida muusikat või ükskõik mida selle bändi kohta. The sailing ships will pass you by…

Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE
Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE
Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE
Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE
Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE
Amme Rock 2017: MOVE Amme Rock 2017: MOVE

Vasula on kena paik.

Amme Rock 2017 Amme Rock 2017

Jätkus Hans Gruberi bänd Odd Hugo. Mul on meeles, et laulja rääkis, et teaduse järgi oli kõigepealt muna ja siis tuli kana. Või oli see vastupidi.

Amme Rock 2017: Odd Hugo Amme Rock 2017: Odd Hugo
Amme Rock 2017: Odd Hugo Amme Rock 2017: Odd Hugo
Amme Rock 2017: Odd Hugo Amme Rock 2017: Odd Hugo
Amme Rock 2017: Odd Hugo Amme Rock 2017: Odd Hugo
Amme Rock 2017: Odd Hugo Amme Rock 2017: Odd Hugo
Amme Rock 2017: Odd Hugo

Ning seejärel tuli terve päeva oodatud bänd Sibyl Vane. Kahjuks seekord ei tehtud Depeche Mode’i kaverit. Lõpus tehti hoopis Daddy Cool kaver. Kristelile meeldib see lugu. Mulle meeldib Honey Tree, aga toda ei tehtud kahjuks. Aga jaa, üldiselt oli väga äge. Lauljal on tore magus hääl.

Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane
Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane
Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane
Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane
Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane
Amme Rock 2017: Sibyl Vane Amme Rock 2017: Sibyl Vane

Selleks, et kõrgel noodil lõpetada, läksime selleks korraks ära. Jätkus veel DND, Voodoo Vegas ja Motörizer, kuid ükski nendest ei tundunud eriti põnev.

Amme Rock 2017

Seekordne Amme Rock oli natuke kesine, aga ma arvan, et see oli selle pärast, et mul polnud Andut kaasas. Kristeli Baskimaalt külla tulnud sõbranna ütles, et tasuta festivali kohta päris hea. Jep. Üks asi aga oli küll päris halb. Millegi pärast olid festivali alalt ära eemaldatud pingid. See on selline festival, kus minu meelest pooled bändid on sellised istumise ja vaatamise bändid. Võib-olla erinevatele inimestele on konkreetne pool bändidest erinev, aga siiski… Tundsin väga puudust, et pinke polnud.

Mulle väga meeldivad ka announceri erinevad naljad. Need on nii omapärased. Samuti laval olev taimer on hea.

Nagu üks külastaja enda tuttavatele ütles: aasta pärast näeme! \m/

Fotoalbum: http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1469931

Vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com.ee/2017/07/amme-rock-2017.html

Hard Rock Laager 2017

July 3rd, 2017

Käisime Vana-Vigalas toimunud metalfestivalil Hard Rock Laager 2017. Käisime kodus.
Tänavu 16ndat korda toimunud HRL oli veidi vihmane. Ostsin seetõttu endale uue punase vihmamantli ka. Ilmateade lubas igal päeval mitut tilka vihma. Õnneks sadas veidike ainult reedel ja laupäev oli suhteliselt vihmavaba. Üldiselt oli ilm väga tsill. Vahepeal võib-olla tundus veidi jahe, aga muidu oli täpselt õige. Festival ise oli ka väga äge. Vahepeal oli küll mõningaid minu jaoks igavamaid bände, aga peaesinejad ja ka paljud teised bändid olid suurepärased.

Hard Rock Laager 2017

1. päev

Jõudsime kohale kella 16 ajal. Teel ja kohapeal veidi vihmutas. Mõtlesime, et kas panna telk üles või minna Psychiatric Wardi kuulama. Olin Psychiatric Wardi enne näinud ja nad meeldivad mulle. Siiski tundus, et mõistlik oleks ikkagi telgiga tegeleda, saapaid nöörida ja vihmakeep peale tõmmata. Jalmar oli ka kohal ja saime telgile hea koha. Sellega oli selline lugu, et Jalmar pidi saama kokku enda tuttavatega ja nende suure telgi juures kämpima. Telklasse tulles oli keegi talle ühe suure telgi alt lehvitanud ja ta arvas, et need ongi ta tuttavad. Pärast selgus, et lehvitati hoopis Jalmari laguneva paberkoti tõttu ning õiged tuttavad olid hoopis paar telki edasi. Aga uued tuttavad olid ka sõbralikud ning lasid tal ka seal olla.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017

Kell 17 hakkas teine bänd Sky Down. Mulle kahjuks ei jäänud eriti muljet. Nad tundusid toredad, aga ei viitsinud väga kuulata.

Hard Rock Laager 2017: Sky Down Hard Rock Laager 2017: Sky Down
Hard Rock Laager 2017: Sky Down Hard Rock Laager 2017: Sky Down
Hard Rock Laager 2017: Sky Down Hard Rock Laager 2017: Sky Down
Hard Rock Laager 2017: Sky Down

Käisime hoopis ringi ja vaatasime huvitavaid nännitelke. Vihma ka sadas. Leidsime veel eoses oleva mudaaugu. Jalmar otsis nokamütsi vihma vastu. Mütse küll oli, aga ükski polnud nokamüts. Mina otsisin võtmehoidjat, mida ma ka ei leidnud. Näiteks Katatonia võitmehoidja oleks olnud superäge. Vaatasime ka patche Nailboardi telgis, aga kõik ägedad patchid (nt Katatonia, Opeth, Devin Townsend) olid ümmargused. HRL-i telgis müüdi NBS-i kassette. Albumi “99″ kassett maksis 20€. Airport on küll täitsa tore lugu, aga kuna mul on NSB-i looming enamasti juba ise kassetile lindistatud, siis hetkel neid ei ostnud. Pärast ostsime Estoneri kasseti, sest nad olid ka ägedad.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017

Järgmiseks pidi pealaval hakkama Nordjevel Norrast. Bänd algas pool tundi ajakavast hiljem, mis tähendas, et neil oli umbes 15-20 minutit esineda. Ootamine oli päris tüütu ja tavaliselt HRL-is on kõik asjad ikkagi väga hästi ajakavas. Ajakava on oluline. Mõne teise festi juures on väga tüütu see, et kõik asjad hakkavad nihkuma ja siis viimane bänd alustab kuskil kell 4 öösel.
Tegin siis seal rahvast pilte ja järsku tuli härra Urmo Saar ja tahtis endast ja tuttavatest pilti. Ma olen introvert, seega raske on võõraste inimestega suhelda. Eriti, kui nad tahavad hakata rääkima oma elust ja enda tuttavatest. Ja on ka veits joogised nii, et pooled sõnad jäävad segaseks. Njaa, ülesõbralikud purjus võõrad inimesed. Kusjuures ma arvan, et ekstravertidel on kindlasti väga tore nendega suhelda. Ja mul pole midagi isiklikku nende vastu, lihtsalt see on raske. Igatahes, inimesed ootasid seda Norra black metal bändi.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017: Urmo Saar Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017

Ühel hetkel tulid norrakad lavale ja, oeh, seisid järgmised minutid seljaga rahva poole. Ma saan aru, et atmosfääriline show ja puha, aga kui olla juba hiljaks jäänud, siis võiks ehk proovida veidi kiiremini teha. Aga muidu olid nad toredad. Kitarristil olid ägedad läätsed ja corpse paint on alati khuul.

Hard Rock Laager 2017: Nordjevel Hard Rock Laager 2017: Nordjevel
Hard Rock Laager 2017: Nordjevel Hard Rock Laager 2017: Nordjevel
Hard Rock Laager 2017: Nordjevel Hard Rock Laager 2017: Nordjevel
Hard Rock Laager 2017: Nordjevel Hard Rock Laager 2017: Nordjevel
Hard Rock Laager 2017: Nordjevel Hard Rock Laager 2017: Nordjevel
Hard Rock Laager 2017: Nordjevel

Seejärel tuli väiksel laval Dead Furies. Tuleb tõdeda, et ka see bänd veel väga ei inspireerinud. Laulja ütles, et rock’n'roll on saatana muusika. Millegipärast mainisid erinevad inimesed laval olnud Elvise pilti pärast korduvalt. Käisime vahepeal piilumas, kuidas hr Melts pani üles gootidisko telki.

Hard Rock Laager 2017: Dead Furies Hard Rock Laager 2017: Dead Furies
Hard Rock Laager 2017: Dead Furies Hard Rock Laager 2017: Dead Furies
Hard Rock Laager 2017: Dead Furies Hard Rock Laager 2017: Dead Furies
Hard Rock Laager 2017: Dead Furies Hard Rock Laager 2017: Dead Furies

Kell 20:00 jätkas pealaval Herald. Olen neid veidi liiga palju näinud ja seetõttu ei pakkunud enam väga palju põnevust. Tuli Sven, veel kord, näitas kätte vead ja jagas meile, mida teab. Eks loomulikult Masin, Meister, Kallis Kivi ja Amanita olid ägedad. Live oli ka khuul. Sven keerutas martkalvetlikult oma mikrofoni. Mainis ära ka oma hõimlase kuldsed sõnad, et pidu alles algab.

Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald Hard Rock Laager 2017: Herald
Hard Rock Laager 2017: Herald

Järgmiseks tuli Süngehel. Päris sünge. Selline traditsiooniline laagri bänd. Muusika jäi veits monotoonseks mulle, aga growliv naisvokaal on alati põnev. Lava ees olnud rollupid olid stiilsed.

Hard Rock Laager 2017: Süngehel Hard Rock Laager 2017: Süngehel
Hard Rock Laager 2017: Süngehel Hard Rock Laager 2017: Süngehel
Hard Rock Laager 2017: Süngehel Hard Rock Laager 2017: Süngehel
Hard Rock Laager 2017: Süngehel Hard Rock Laager 2017: Süngehel
Hard Rock Laager 2017: Süngehel Hard Rock Laager 2017: Süngehel

Seejärel kell 22:00 alustas Poola death metal bänd Hate. Päris võimas ja troo bänd, eriti lives.  Poola death metal ikkagi. Lavakujundus oli ka väga huvitav. Heida kõrv peale näiteks sellisele popile loole nagu Valley of Darkness.

Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate
Hard Rock Laager 2017: Hate Hard Rock Laager 2017: Hate

Esimese päeva viimane bänd väiksel laval oli Goresoerd. Nad on ägedad ja rahvast oli kuulama tulnud päris palju. Jalmar teeb neile videoid ja siingi filmis ühe uue video tarvis veits kaadreid. Siiski, minu meelest nad on veidi liiga puhta deathi poole kalduvad viimasel ajal. Ma ei tea, võib-olla olen neidki liiga palju näinud. 66 on tore lugu.

Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd
Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd
Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd
Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd

Muidugi tüübid on väga tegusad. Vaatasin praegu, et nad on 6 korda laagris olnud. Tänavu oli seitsmes.

Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd
Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd
Hard Rock Laager 2017: Goresoerd Hard Rock Laager 2017: Goresoerd

Keskööl tuli esimese päeva peaesineja No-Big-Silence. Paistab, et härra Kotkas on veits kaalust alla võtnud. NBS-i polnud ammu laivis näinud. Kuulan küll tihti nende muusikat autos selle mainitud omalindistatud kasseti pealt. Neil on lihtsalt nii head sõnad, sellised mõtlemapanevad. Mind paneb alati imestama hea lüürika juures see, et kes ja kuidas seda loob, mida ta mõtleb sellega. NBS-i lugude tähenduste üle on nii tore mõelda neid kuulates, seostada enda mõtetega, hõljuda ideedesse.

Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence

Live oli igatahes väga äge. Esimesel päeval selle hetkeni polnud minu jaoks midagi väga silmapaistvat. Mõtlesin korra, et võib-olla NBS jääb igavaks, sest ma kuulasin neid laagrisse sõites ka. Üldiselt on nii, et kui ma bändi samal päeval enne laivi kuulan, siis jääb laiv igavaks. Paar päeva varem on õige aeg kuulata – siis jäävad sõnad meelde, aga ei ole kordamine. Siiski õnneks ei jäänud üldse igavaks. Tehti lugusi Starstealer albumilt, mida ma enda kassetile lindistanud polnud ja olin isegi veidi ära unustanud, et neil see album oli. See oli suurepärane. Albumi nimilugu on üliäge ja tehti ka mu tolle albumi lemmiklugu Radioactive Paradise.

Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence

Peale selle tehti veel Vapper Major Annab Au. Ka tolle loo olin natuke ära unustanud ja vist ülejäänud publik ka, sest enne loo algust Crami pimm pomm pomm hurraa hüüdmise peale ei osanud paljud reageerida. Igatahes oli seegi väga äge ja pärast jäi kummitama. Tehti ka New Race, mine vaata kui noored poisid seal videos on. Mulle meeldis ka Crami vest. Jättis khuuli teatraalse ja soliidse mulje. Igal juhul, esimene päev oli korda läinud. Ei mingit suurt vaikimist…

Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence
Hard Rock Laager 2017: No-Big-Silence

Korraks piilusime uuesti sisse ka valmis saadud Beats from the Vault gootidisko telki, kus oli päris lahe biit. Loomulikult suits ja strobo ning huvitavad õudusfilmid. Väga lahe, et siuke koht seekord oli olemas. Võiks siukses kohas tsillida ja õudusfilme vaadata küll, kui väga väsinud pole.

Hard Rock Laager 2017: Beats from the Vault Hard Rock Laager 2017: Beats from the Vault

2. päev

Teine päev algas vägikaika vedamise ja Heviaeroobikaga.

Hard Rock Laager 2017: Osavusmängud Hard Rock Laager 2017: Osavusmängud
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika
Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika Hard Rock Laager 2017: Heviaeroobika

Keskpäeval hakkas progrebänd Progress. Päris tsill bänd, väga hea algus teisel päeval. Jep, hästi mõnus. Vankriga Taeva on khuuul lugu. Sellistes bändides on alati huvitavad tüübid süntekate taga.

Hard Rock Laager 2017: Progress Hard Rock Laager 2017: Progress
Hard Rock Laager 2017: Progress Hard Rock Laager 2017: Progress
Hard Rock Laager 2017: Progress Hard Rock Laager 2017: Progress
Hard Rock Laager 2017: Progress Hard Rock Laager 2017: Progress
Hard Rock Laager 2017: Progress Hard Rock Laager 2017: Progress
Hard Rock Laager 2017: Progress

Teiseks tuli väiksel laval Estoner. Seda bändi nime kuuldes võib mõelda, et mingi mellow stoner rock vm, aga tegelikult üldse mitte. Kuigi solist paistis suht pilves olevat, siis tegu on päris kurja bändiga. Siuke päris kuri doom. Kuula näiteks albumit Lennud Saatana Dimensioonis. Päris khuul. Nende lugude videod / visuaalid on muidugi veits ühekülgsed. Igatahes, solistil olid põnevad kleepsud igal pool. Ühel hetkel võeti ka suurem kitarr kasutusse, bassimees ütles, et suurem kidra – rohkem riffi. Bassimehed on naljakad.

Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner
Hard Rock Laager 2017: Estoner Hard Rock Laager 2017: Estoner

Enne järgmist bändi käisime söömas. Seekord oli toiduvalikus Metal Meals telk, kus pakuti kanasüdameid. Neid on nii veidrad asjad, mida süüa. Sellise veidra tekstuuriga ja ei taha üldse hammustada neid. Hommikul aga oli hommikusöögiks ciabatta peekoni ja munapudruga. See oli päris hea.

Hard Rock Laager 2017

Kell 14:00 tuli pealaval Intact. Ma ei oska midagi öelda. Nad olid laval liikuvad ja pidid olema rohkem groove’isem Cantilena. Vaata näiteks Jalmari videot loole Nothing from You.

Hard Rock Laager 2017: Intact Hard Rock Laager 2017: Intact
Hard Rock Laager 2017: Intact Hard Rock Laager 2017: Intact
Hard Rock Laager 2017: Intact Hard Rock Laager 2017: Intact
Hard Rock Laager 2017: Intact Hard Rock Laager 2017: Intact
Hard Rock Laager 2017: Intact Hard Rock Laager 2017: Intact

Käisime ringi ja leidsime sepatöökoja. Samuti oli festi alal üks tore pinksilaud.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017
Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017

Väiksel laval tuli Tankist. Huvitav bänd. Mul on mingi tunne, et nad oleks justkui päris vana bänd, samas seal on suht noored tüübid. Veits punk, sellised otsekohesed ja provokatiivsed tüübid. Solist ütles, et talle ei meeldi need värdjad usklikud ja siis tuli lugu Politically Incorrect.

Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist Hard Rock Laager 2017: Tankist
Hard Rock Laager 2017: Tankist

Järgmisena tuli Val Tvoar. Ma ei tea. Tarvo on Tavro, ükskõik kuidas seal nimes neid tähti segamini ajada. Üldiselt oli päris igav muusika. Ainus põnevam lugu oli lõpus tehtud Like There’s No Tomorrow. Ma ei tea, ma ei leia lihtsalt heavy’s enda jaoks midagi huvitavat.

Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar
Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar
Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar
Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar
Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar
Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar Hard Rock Laager 2017: Val Tvoar

Kell 17:00 alustas Condescension. Mustades keepides corpse paintiga bänd oli väga positiivne üllatus. Mõnus sünge ja hoogne muusika ning laulja tegi ägedaid poose laval. Bassil oli Emphasisest tuttav bassineiu. Igatahes päris stiilne värk. Kuula näiteks lugu FFF.

Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension
Hard Rock Laager 2017: Condescension

Pealaval jätkas Läti death’n'roll bänd Sanctimony. Ootasin neid suuresti selle tõttu, et neil on loo Sound videos vana Audi. Lugu ise on ka tore. Nad käisid laagris ka aastal 2011 ning ka siis nad meeldisid mulle. Nüüd oli neil tulnud välja uus plaat Unholy Five. Üliäge lugu on Freefall. Nii catchy, täitsa lõpp. Võikski jääda kuulama seda. Kahjuks aga ei leidnud ma laagris kuskilt nende plaati. Käisin küsimas Nailboardis ja tüütasin mitu korda ka HRL-i telgi rahvast. Igatahes minu meelest teise päeva üks parimaid bände. Super hoogne live ka.

Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony Hard Rock Laager 2017: Sanctimony
Hard Rock Laager 2017: Sanctimony

Kell 19 astus väiksele lavale DND. Publikut oli päris palju. Siiski ma ei viitsi neid kuulata väga. Neil on küll huvitav melanhoolne stiil ja põnevad sõnad ka. Aga ma ei tea… mulle oli seekord igav.

Hard Rock Laager 2017: DND
Hard Rock Laager 2017: DND Hard Rock Laager 2017: DND
Hard Rock Laager 2017: DND Hard Rock Laager 2017: DND
Hard Rock Laager 2017: DND Hard Rock Laager 2017: DND
Hard Rock Laager 2017: DND Hard Rock Laager 2017: DND

Järgmisena tuli ka üks rohkelt publikut tõmbav Hollandi bänd Asphyx. Nad tunduvad siuke vanakooli death metal. Ma kahjuks pean jälle tõdema, et mulle jäi igavaks. Aga tore, et nad käisid ja inimestele meeldisid. Pärastpoole tuli üks neid kuulanud külastaja juttu rääkima. Selgus, et tegu oli ühe tüübiga ühest auto tehnoülevaatusest, kus ma käin. Nimelt käisin seal ja siis ülevaataja mainis autos olnud HRL-i plakateid. Küsis, et kust ma sain ja kuidas ma korraldajat tean vm. Pärast viisin talle ka paar tükki huvi tõttu, jätsin laua peale. Ja näedsa, see Brutal Assaultil käiv tehnoülevaataja tuli ka siia. Asphyxi kuulama. Väga lahe.

Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx Hard Rock Laager 2017: Asphyx
Hard Rock Laager 2017: Asphyx

Väiksel laval tuli kell 21:00 Shower. Selles mõttes on muidugi tore, et 20 aastat hiljem tuleb bänd jälle kokku ja vanad fännid saavad kindlasti ägeda elamuse. Samuti on tore vaadata, et kuidas inimesed on muutunud selle ajaga.

Hard Rock Laager 2017: Shower Hard Rock Laager 2017: Shower
Hard Rock Laager 2017: Shower Hard Rock Laager 2017: Shower
Hard Rock Laager 2017: Shower Hard Rock Laager 2017: Shower
Hard Rock Laager 2017: Shower

Pealaval jätkas Norra bänd Arcturus. Kui mullu Borknagariga käinud ICS Vortexi vokaal oli juba tookord huvitav, siis seekord oli ta oma avant-garde bändis eriti võimas. Eelnevalt rääkisime Matikoga, kes ütles, et selle asemel, et siin mainstream metalit nagu Mayhem jt kuulata, võiks hoopis minna Austria mägedesse mõnele väiksemale üritusele, kus mägedes ühel pool on bänd ja teisel pool lehmad. Tänavu oli Arcturus see bänd, miks ta HRL-ile üldse tuli. Matiko on tegelikult täitsa mõistlik tüüp. Mõnesmõttes on tal õigus ka, aga ma arvan, et aastatega HRL-i repertuaar ka kasvab ja areneb. Arcturus tundub ju päris hea näide sellest. Teisest küljest avant-garde pole ka päris see, mida ma tüüpiliselt palju kuulaks. Samas Arcturuse live oli suurepärane.

Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus

Hr Vortex tundub nii rõõmsameelne tüüp ja ta tegi kätega kogu aeg igasugu fab liigutusi. Üks üliäge lugu on Crashland. Kuula kindlasti. Ma olen mingi sada+ korda kuulanud juba.
With the mysteries in front of meI drop my guard and you set me free…

Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus

Mulle täiega meeldis ka kitarrist, kes pöörles oma kitarriga ringi ja nägi välja nagu lõbus animetegelane.

Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus

Vortex ütles, et tegi ükskord purjus Hellhammerile musi ja ta vuntsid on täpselt nii torkivad nagu nad paistavadki.

Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus

Päris huvitav on ka jälgida, et mis joogiga erinevad bändid laval on. Arcturusel oli näiteks vein.

Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus
Hard Rock Laager 2017: Arcturus Hard Rock Laager 2017: Arcturus

Igatahes, suurepärane live. Game Over on ka tore lugu.

Väikest lava lõpetas kell 23:00 Loits. Lava ees oli ikka päris palju inimesi. Tore on muidu see, et see oli minu ja Jalmari jaoks 10s HRL ja aastal 2007 oli ka Loits viimane bänd väiksel laval. Olin seal esireas ja jäin video peale ja puha. Selles mõttes oli tänavu huvitav nostalgiline HRL. Samas tollal oli point selles, et Loits oli raju metal bänd, äge muusika ja no.. küte. Praeguseks on aga Loitsu lugude temaatika bändi minu jaoks natuke puiseks muutunud. Selles mõttes, et sellel temaatikal on kindlasti oma fänne, aga ma ei leia, et ma oleks nende hulgas. Nagu, bänd on tore ja muusika on tore, aga ma ei viitsi kuulata seda muusikat sellistel poliitilistel põhjustel. Jalmar ütles ka, et seda bändi ongi päris raske niisama kuulata. Haavad Uulitsal.

Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits
Hard Rock Laager 2017: Loits Hard Rock Laager 2017: Loits

Tsill.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017

HRL 2017 peaesineja oli Katatonia. Võib-olla on seda bändi ka paljudel raske niisama kuulata, aga see on üks mu lemmikbändidest. Matiko ütles, et nende uuem looming on rohkem tehniline ja mitte nii palju sõnumit enam. Võib-olla tõsi. Ma põhimõtteliselt kuulan ainult kahte albumit: The Great Cold Distance (2007) ja Last Fair Deal Gone Down (2001). Peaaegu kõik lood nendelt kahelt albumilt on fantastilised. Ja ülejäänud lood muudelt albumitelt mind ei kõneta eriti.

Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia

Nagu öeldud, siis 2007 oli esimene HRL, kus ma käisin, seega aastal 2005 ma Katatoniat ei näinud. Praegu on ka raske uskuda, et ma nüüd lõpuks nägin. See oli minu jaoks üks parimaid laive, mida ma kogenud olen. Võrreldav 2007 olnud Soilworkiga, kus ma olin esireas. Siin ma olin kuskil keskel ja juba keskel oli nii äge. Väga ei meenu ka ühtegi teist välismaa bändi, kellele ma oleks nii palju kaasa laulnud. Super live.

Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia

Tehti sellised klassikud nagu TeargasLeaders, Soil’s Song, My Twin ja uue kuu alguse puhul loomulikult July.
I see the bright lights; It’s the month of July…

Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia
Hard Rock Laager 2017: Katatonia Hard Rock Laager 2017: Katatonia

Täiesti fantastiline kontsert. Ainsad häirivad asjad olid vahepeal segama tulnud Hr Märtmaa. Plz, mon, kui sulle endale ei meeldi, siis mine vaikselt ära, ära tule teisi segama. Ja pärast laivi lava platsilt inimesi ära ajav meeskonna tüüp. Kas ma ei oleks võinud lihtsalt seista ja vaadata õndsas vaikuses seda lava veel mõned 5-10 minutit? Oeh.

Igatahes, ülimalt tore ja südamelähedane laager oli tänavu. Üle pika aja tuli lõpuks ka mind kõnetav peaesineja ja veel milline.

Hard Rock Laager 2017 Hard Rock Laager 2017

Aitäääääh ja järgmise aastani! \m/

Fotoalbum: http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1469823

Vaata ka Kristeli pilte:
1. päev: http://huntlus.blogspot.com.ee/2017/07/hard-rock-laager-2017-1-paev.html
2. päev: http://huntlus.blogspot.com.ee/2017/07/hard-rock-laager-2017-2-paev.html

Nevesis “Pink Magnet Masters” esitluskontsert

June 10th, 2017

Käisin metal kontserdil. Või noh, tegelt mitte. Pigem rock kontserdil. Tartus tegi oma kuu aega vana uue plaadi esitlust heavy/stoner rock kollektiiv Nevesis. Jäime FB attendi määramisega interested pealt going peale umbes tund aega hiljaks, seega tuli maksta paar eurot kallim piletiraha. Seejärel üritas Nevesise nännidude väga entusiastlikult müüa meile 50€-st pusa ja T-särke. Olime vist ühed esimesed külalised, seega noormees oli väga sillas.

Välja reklaamiti, et kell 21:00 tuleb bänd lavale. Umbes 15 minutit enne oli Genialistide klubi saal täiesti tühi. Järgneva 30-40 minuti jooksul tõesti tuli bänd lavale. Niimoodi liikmed üks-haaval, tõmbasid paar keelt ja siis läksid ära jälle. Põnev oli jälgida kogu seda toimingut ja inimeste laekumist.

Vast umbes 45 minuti pärast, kella 21:30 paiku tuli Nevesis tõesti lavale ja hakkas esitlema enda uut plaati. Valgus oli suhteliselt punane kogu esitluse aja. Rahvast siiski oli siis juba täitsa normaalselt kohal.

Ma ei olnud uue plaadi pealt ühtegi lugu kuulnud. Laulja vahetusega vanad lood ei kõla enam nii nagu vanasti, kuid põnev oli kuulda, et mida nad uues koosseisus koos teinud on.

Kuidas ma nüüd ütlen. Võib-olla oli asi helikvaliteedis, aga vokaal tundus veidi huupi. Selles mõttes, et nagu ei läinud muusikaga kokku, ei olnud väga meloodiline ega helisev, ei kõlanud eriti hästi. Mõtlesin, et vanade lugude korral mulle meeldis väga see, et vokaal oli sarnases rütmis nagu muusika. Üldiselt mulle meeldib selline vokaal. Loomulikult vokaal täiendab muusikat, aga jamh. Veidi jäi mulje, et olin sattunud hoopis punk kontserdile.

Instrumentaal tundus aga suurepärane. Nendel hetkedel, kus lugudes vokaali polnud, oli väga kaasahaarav ja mõnus. Samas tihti juhtus nii, et kui vokaal tuli, siis ma kaotasin järje ära ja ei teadnud enam, mis rütmis peaks liikuma…

Aga see on päris huvitav. Selles mõttes, et praegu ma kuulan seda albumit niisama. Mine kuula ka. Ja seal tundub vokaal suht normaalne. Selles mõttes, et see ei häiri üldse ja tihtipeale on päris mõnus. Mind Control on päris khuul lugu. Panen aga tähele, et see vokaal seal plaadil on kuidagi pehmem. Seal on justkui mingi filter peal. Laivis oli kuidagi kare ja lugudele pealetükkiv.

Sellegipoolest oleks tegelt huvitav kuulata nende lugude instrumentaalversioone. Neil võiks olla, lisaks nendele lugudele sellel plaadil, kaasas ka teine boonus plaat, kus on ainult instrumentaal. Oleks äkki täitsa põnev. Kuigi jaa, plaat üldiselt tundub kuidagi rohkem rahulikum ja rohkem stoner kui eelnev looming. Ma ei tea. Muidugi on tsill, aga selline oomph tundub praegu mulle ainult sellel Mind Control lool veidi.

Vanadest lugudest tehti laivis Leidmine ja Starfish Porn. Need olid normid. Ega jah, mitte päris sama sound, mis varem, aga siiski ok. Starfish Porn on üliäge lugu, mine kuula. Hoogne, mõnus. Vokaal läheb muusikaga kokku, varieerub ja täiendab instrumentaali. Ok, no uut albumit kuulates on ka okei, kuigi veits uimpsim kui varem. Lives aga jäi hoopis teistsugune mulje.

Igatahes. Ei kahetse kontserdile minekut. Enamasti oli ikkagi mõnus ja mul on hea meel, et sain Nevesist lives uue loominguga näha. Ning ka nüüd sihipäraselt plaadiga tutvuda. Nad vist võiks HRL-i teise päeva hommikul täitsa mõnus hea tsill esimene bänd olla. ;)

\m/

Fotoalbum: http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1469209

Vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com.ee/2017/06/nevesis-pink-magnet-masters.html

Audi 80

May 28th, 2017

Mulle meeldivad asjad. Eriti sellised asjad, mis ma olen ise ostnud, millega on palju ägedaid kogemusi ja mis on kaua aega olnud. Asjad, mis on minu omad, kuid mida ma ka lähedastega jagan. Tõsi, lõpuks on need endiselt kõigest asjad ja väärtused sentimentaalsed. Sestap ka nüüd väike meenutus ühest asjast, mis on minuga 9 aastat olnud ning andnud mulle väga palju.

Aastal 2008 lõpetasin keskkooli ja olin mõnda aega juhilube omanud. Keskkooli lõpetamise puhul sain isalt 16 000 krooni. Võiks ju mõelda, et see on umbes 1000 €, aga sisetunne ütleb, et inflatsiooni tõttu see päris nii ei ole – tõenäoliselt on see vähem. Nii imelik on mõelda summa peale, milles number ulatub üle kümne tuhande. Igal juhul, mu eesmärk oli selle raha eest osta auto ja nii ka läks.

Mul on üks sõber Allan. Huvitav on see, et kuigi oleme tuttavad juba lapsepõlvest (sest meie vanemad on tuttavad), ei olnud ma temaga põhi- ja keskkooli ajal väga palju suhelnud. Meil on mõnevõrra erinevad huvid ja suhtlusringkonnad, aga ma oleksin täielikult eksinud olnud, kui ta poleks aidanud mul autot valida ja osta. Selle tõttu hakkasime rohkem suhtlema ning selgus, et meil on päris palju huvitavat, millest rääkida – haridusest, elust, tööst, suhetest, rahast etc. Eks muidugi ka autodest, siiski nendest räägib enamasti ainult tema.

Mulle meeldivad kandilised autod. Võib-olla selle pärast, et KITT oli kandiline ja Knight Rider oli äge sari. Vaatasin siis ühel suvepäeval autokuulutusi. Ma ei mäleta, mis need täpselt olid. Otsisin midagi Ford Sierra laadset. Allan vaatas ka ja siis läksime bussiga autosi vaatama. Kõigepealt olime vist mingil autoturul, kus oli toreda kujuga auto. Mäletan, et tüüp otsis sellele tükk aega võtmeid ja kui käima saime, siis tegi auto koledat häält.

See tõenäoliselt oligi teine koht, kuhu me läksime. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli Pärnaõie või Pärnamäe tee ja auto omanik oli vist härra Pärn. Või õigemini tema lahkunud isa. Auto oli Audi 80 ja seisis eramaja garaaži ees. Vaatasime auto üle ja Allan ütles, et päris hea pakkumine. Oli küll näha, et parema esiotsaga on matsu pandud, aga paistis korralikult korda tehtud. Allan on selline sihikindel ja pealehakkav inimene. Olukord oli selline, et keegi teine ostja oli enne helistanud, kuid polnud veel jõudnud vaatama tulla. Allan ütles omanikule, et meie oleme praegu siin ja ostaksime kohe ära. Omanik oli nõus. Enne tegime ühe proovisõidu ka. Mäletan, et omanik veel ütles meile, et teenigu auto meid hästi. See mõte on jäänud siiamaani kummitama.

Seejärel läksime ARK-i paberile kirjutatud ja Hr Pärna allkirjastatud ostu-müügi lepinguga. Tädike ARK-is vaatas siis 16- ja 18-aastast noort poissi ja küsis kulmu kortsutades, et kas me ise kirjutasime selle lepingu. Selgus, et nad ei võta seda vastu ja pidime omanikuga uuesti ühendust võtma. Telefonile ta kahjuks ei vastanud, seega sõitsime eramaja juurde tagasi. Hr Pärn hakkas just oma naisega õhtust sööma õues terrassil, kui me neile olukorda selgitasime. Õnneks omaniku telefonikõne ARK-i lahendas olukorra, sõitsime sinna tagasi ja saime paberid vormistatud.

Teate, mälestused on veidrad asjad. Praegu mõtlen, et äkki ta ei kirjutanudki enne meile lepingut. Ja alles õhtusöögilauas kirjutas. Aga ma ei mäleta enam ja seiklus oli mõlemal juhul. Läksime autoga Mustamäele tagasi ja tegime pilte.

Järgnevatel päevadel sõitsime autoga ringi. Ülevaatus oli vist vaja ka teha. Läksime mu isa töökoha juures olevasse ülevaatuspunkti. Isa vist aitas maksta seda. Autoga sinna jõudes tundis kohalik ülevaataja auto ära ja ütles üllatunult, et see on ju Pärna auto! Seletasime talle olukorda ja saime ülevaatuse tehtud.

Allaniga oli (ja on ka praegu) päris hea sõita. Selles mõttes, et algaja juhina olin ma väga pinges. See pinge läks üle vist mingi poole aasta või aastaga. Väga palju aitas asjaolu, et Allan kommenteeris kogu aeg mu sõitu: ära nüüd magama jää, anna gaasi; võta rohkem tee keskele, ma olen otsapidi kraavis juba. Samuti sõitsime palju õhtuti ja vihmas. Autos oli kassettmakk, seega lindistasin kassettidele muusikat. Üks laul oli, kus oli taustaks mingi sireen. Ehmatasime Allaniga koos ära selle peale ühel sõidul.

See oli tõenäoliselt üks mu pikim suvi. Astusin Tartu Ülikooli õppima ja seega käisime ka Tartus üürikortereid vaatamas. Jalmar oli ka kaasas. See oli nii naljakas, kuidas ma suutsin ööbimiseks valida mingi puhkekodu umbes 40 km Tartust eemal. Siiski see pleiss oli väga tsill ja saigi rohkem maanteedel sõitu harjutada. Igaüks, kes Tartusse esimest korda tuleb, ehmatab ilmselt ära seniseni Kaubamaja juures olevast topelt-foorist.

Tartus olles sain ka esimest korda tunda, mis tunne on, kui autot enam lume alt peaaegu nähagi pole.

Suhteliselt kohe hakkasid aga esinema erinevad probleemid. Eelnevalt vist niigi käisime tihti erinevate töökodade vahelt. Tartus sain päris palju iseseisvat kogemust õlide ja jahutusvedelike osas. Sain läbi tuttavate soovituse ühe Raini töökoja jaoks. See asus Luunja katlamaja taga. Rain ja sealsed teised töömehed olid väga sõbralikud. Ma sain seal tsillida, kui nad autot remontisid. Nad ei pahandanud, kui ma lolle küsimusi küsisin selle juures. Ehk siis jälgisin ja õppisin päris palju, et mida automehaanikud teevad.

Mäletan, et seal töökojas neid jälgides tekkisid erinevad huvitavad mõtted. Põhiline oli see, et mis see auto on. Ma polnud enne näinud või vähemasti mõelnud ülestõstetud auto üle. See nägi välja nagu kosmoselaev ja siis ma mõtlesin, et tulevikus võib-olla on remondimehed ja töökojad kosmoselaevade jaoks. Seejärel mõtlesin, et isegi praegu ju auto on transpordivahend. Inimesed saavad liikuda autoga kiiresti ühest asukohast teise. Ja automehaanikud aitavad autosi hoida töökorras, et inimesed liikuda saaksid. Väga põnev ja tänuväärne töö.

Autoga on ka tore kuskile sõita ja tsillida. Ma ei mäleta enam, mis järjekorras asjad juhtusid. Mingil hetkel tuli Andu ka Tartu ja siis käisime temaga tsillimas. Samuti sõitsin tolleaegse tüdruksõbraga ringi. Auto on huvitav koht, kus asju mõelda. Elu, probleemide ja lahenduste üle, unistada ning mõtiskleda. Sõita sellega kuskile huvitavasse kohta, kus on hea vaade või atmosfäär. Teistsugune keskkond kuidagi aitab aju käima panna. Sa vaatad uusi asju ja lood uusi mõtteid. Mitte ei hakka mõtteid seostama ja ammutama juba teada-tuntud kohtadest ning asjadest. Selle pärast ongi huvitav tsillida kuskil uudses kohas. Või ka kohas, kus väga tihti ei käi. Seal tulevad uued vaatenurgad ja ideed ning see on põnev.

See auto vajas aga suhteliselt tihti remonti. Mäletan, et parkisin seda enda akna alla maja äärde alguses. Ühel hetkel tuli aga näiliselt veidi ebakaines olekus onu ja ütles, et mu auto ajab teda öösiti plärisedes üles. Seejärel hakkasin parkima mujale. Vahepeal käidi ka autos sees. Signalisatsioon oli mul ühel hetkel läbi põlenud, sest starter jäi peale. Audi 80 lukkude kohta öeldi politseist, et need saab plekikääridega lahti keerata. Ühel korral oli päris halb see, et härrased vargad olid roolilati kuidagi kõveraks keeranud. Terve rool oli lihtsalt viltu.

Vahepeal laenasin autot ka Andule. Ma ise elan ülikoolile suhteliselt lähedal ja polnud mõtet lasta autol seista niisama. Andule meeldis. Kuuldavasti nad olid kasutanud ka lõpuks auto katuseraame, et Tauriga koos mingit madratsit transportida. Mõne aja pärast läks sidur läbi. Ma ise ei saanudki väga hästi aru sellest, aga Andu ütles, et libiseb täiega. Seega lasin siduri ära vahetada. Uus sidur oli nii huvitav. Põhimõtteliselt alguses ta ei tõmmanud üldse ja siis lõpus mingi 25% peal pedaali päris lahti laskmiseni hakkab järsku tõmbama. Ma ise harjusin kiiresti ära ja mulle meeldib, aga teised enamasti ehmatavad ära selle siduri peale.

Ma ikkagi väga pean rõhutama, kui lahe asi auto on. Lihtsalt eriti toredate inimestega ringi sõitmine, jutu rääkimine, muusika kuulamine, mööduva keskkonna uudistamine ja nautimine. Kuskile elamisrajooni sõitmine, et vaadata, kuidas inimesed seal elavad. Või salamisi mõne tuttava inimese elukoha juurde sõitmine. Või siis leida teede ääres põldudelt loomi ja neid vaadata. Või näha, kuidas udu langeb õhtupoolikul maha ja minna sinna sisse.

Aasta oli nüüd 2010 ja Jalmar ostis ka endale auto – Honda Civicu. Ma olin väga amazed, see on nii tore kandiline auto. Mäletan, et sõitsime ringi temaga. Auto oli eest ruumikas ja huvitav. Samas ka ülimalt naljakas. Mäletan, et sõitsime vihmaga ringi ja kui Jalmar kojamehed pani, siis põles kaitse läbi. Seejärel ta avas kindlalaeka, kus oli suur karp kaitsmeid ja vahetas selle ruttu ära. Kaitsmeteplokk asus rooli all. Ma naeran siiamaani selle üle.

Ühel hetkel ma tahtsin proovida, et kui palju bensiini läheb Tallinnast Tartu sõidul. Kui vahepeal mitte liiga palju peatusi teha, siis minu meelest läheb päris vähe. 1/8 70-sest paagist.
Mulle meeldib ka sättida teatud asju ära teatud kohtadesse. Kui need asjad seal püsivad, siis tekib mul kindel ja turvaline tunne. Muidugi kõigi asjadega pole nii, aga näiteks panin Sõpruse Puiestee kasseti Mustale Merele autos maki kohale. Teised kassetid olid mujal. Iga kord, kui ma seda kassetti seal näen, siis tunnen, et asjad lähevad hästi. Naljakas.

Selle teema jätkuks võib-olla see, et too auto oli mu esimene asi, mille osas ma tundsin, et see on täiesti minu oma. Mulle meeldivad asjad, mis on täiesti minu omad. Mäletan, et ühel aastal pidin jätma auto Tallinna, sest oli tekkinud järjekordne tehniline probleem. Ma ei mäleta, mis see oli täpselt. Kokkulepe aga sai, et Allan viib selle mingi hetk remonti, sest ma ise pidin Tartu tagasi minema. Millegipärast aga õnnestus sellesse kokkuleppesse kaasta Allani ema, minu ema ja mu vanavanemad. Seejärel ka hoopis mu onupoeg, kes oli selle autoga sõitnud mu vanavanemate juurde. Sain sellest alles pärast hiljem teada. Sellised asjad on ülimalt häirivad. Mul ei ole palju asju, mille osas ma tunnen vastutust ja kontrolli, aga mu esimene auto oli üks nendest. See oli minu asi, mis andis mulle vabaduse, ning too situatsioon lihtsalt purustas selle vabadusetunde. Läks kuid aega, kuni suutsin selle enda jaoks taastada.

Muidugi on ka palju teisi naljakamaid lugusi. Tol ajal vist läks mul esimest korda rehv katki. Õnneks olime Anduga koos Tallinnas Koplis. Tuli välja, et mul polnudki autos sobivat võtit, et rehv lahti keerata. Sõitsime siis väga aeglaselt lähimasse Statoili Sõle ristmikul ja ostsime võtme. Mul on hea meel, et Andu oli kaasas, sest ise ma poleks jaksanud rehvi ära vahetada. Igal juhul oli põnev ja tore ööseiklus. Kahjuks vist all olnud äge valuvelg läks kõveraks, seega pidin pärast uued veljed muretsema.

Ööseiklused on aga khuulid. Tallinnas käies sõidame tihtipeale Allaniga ringi. Meil on teatud kohad, kus me käime mõtlemas, rääkimas ja tsillimas. Näiteks jõuluõhtul on tore tsillida, kui pere juures on ära söödud ning keegi peres enam midagi huvitavat ei räägi. Siis on hea kokku saada ja huvitavaid asju rääkida.
Üks lugu veel nondest aastatest on see, kui politsei öösel puhumiskontrolli raames meid kinni pidas. Sõitsime suhteliselt vähese liiklusega teel. Ma ei mäleta, kas see oli jõuluõhtu või mitte, aga mingi õhtu ta oli. Meist kumbki ei saanud alguses aru, mida politsei seal tee peal teeb. Paistis, et nende auto lihtsalt seisis ja teine auto oli ka kõrval. Võtsime kiiruse natuke maha, hoidusime tee äärde, üritasime mööda sõita. Umbes 20 meetri juures nägin, et politseinik vehib millegagi. Läks sekund aega ja pidurdasin. Jäin natuke eemal seisma ja politseinik tuli juurde küsima, et kas ma tulukest ei näinud. Ma ei saanud aru, mis tulukesest ta räägib, ütlesin, et ei ja küsisin, et mis tulukest? Hetk läks veel aega, siis mõtlesin, et äkki ta vehkis helkuriga. Küsisin siis, et kas helkurit? Politseinik küsis, et mida ma üldse näen, kui ma tulukest ei näe. Puhusin ära ja sõitsime edasi. Siiamaani naljatame, et kas ma tulukest ei näe.

Tartus olles avastasin, et autoga on päris hea taarat ära viia. Huvitav, kui palju pudeleid ma kokku olen selle autoga ära viinud. Kindlasti päris palju.

Vahetevahel talviti tekivad autole ka lumelilled. Kahjuks mitte alati kõige ilusamad. Ma arvan, et see oleneb, et kui puhas auto on. See on tõenäoliselt vale, aga ma lähtun enamasti seisukohast, et küll vihm peseb. Või võib-olla oleneb see mingist vaimsest energiast, et kas tulevad ilusad või koledad lilled. Igatahes ühel korral tekkisid päris ägedad lumelilled.

Talviti on ka tore sõita. Peaaegu sama tore nagu vihmaga. Talvel aga sajab lund ja on külm. Autos aga saab olla varjus ja on üldiselt soe. Ja siis uus lumi laskub autole ja see on tore. Ja olenemata ilmast saab ikka minna kuskile ägedasse kohta tsillima.

Öösiti on tore sõita, sest siis vahepeal tekibki tunne nagu oleks kosmoselaevas. Kõik on pime ja näed tulukesi armatuuril ning mööda minevaid teisi autosi, maju, tänavalampe.

Mulle meeldib Audi 80, sest see on suhteliselt lihtne. Oleme vahetanud sellel küünlaid, rootorit, uurinud lõdvikuid ja igasugu muid asju, mis kapoti all on. Loomulikult mõistlik on enamikke asju lasta teha automehaanikutel, kellel on sobilikud tööriistad ning kogemused. Neil lähevad tööd kiiremini ning juhtub vähem vigu. Samas vahetevahel on ka ise põnev pusida. Näiteks ükskord vahetasin ära esitule. Mingil põhjusel läks eelmine esituli lihtsalt katki. Ma arvan, et raudteest üle sõites. Võib-olla oli klaasil mingi pinge vm. Samas on olnud ka mitmeid kukalt kratsima panevaid olukordi. Ma isegi ei mäleta, mis teema selle järgneva pildiga oli.

 

Tuledega oli üldse sellel autol probleeme. Esitulede regulaatorid olid täiesti läbi ja tuled näitasid tihti liiga kõrgele. Mõnikord pimedal maanteel oli päris kehv sõita. Ühel aastal keerasin lihtsalt ühe tule sisse poldi, mis tõmbas tuld allapoole. Nende aastate jooksul Raini töökoda pandi kinni. Üks töömees sealt läks ühte teise töökotta, siis käisin seal. Seejärel läks see koht ka kinni. Käisin veel paar korda selle ühe töömehe juures, kes nüüd tegutses üksinda. Ta oli päris tore, tegi alati asju juurde: näiteks määris mingit asja roosteste kohtade peale; pani klaasipuhastusvedelikku jne. Kahjuks läks ta Tartust ära ja ma ei viitsinud nii kaugel käia. Pärast seda hakkasin käima SAM autoremondis, mis on umbes 10 minuti kaugusel kodust.

Igatahes, veel mõned olulised pildid. Kohad ja asjad salongis. Vaated, mis vast loovad kindlustunde.

Mul on autoga juhtunud kolm avariid. Esimesel korral läksin Andule järele ja olin vähe maganud. Ei arvestanud, et ees olevad autod jäävad punase tule taha seisma ning pidurdasin liiga järsult. Mina jäin õigel ajal seisma, aga kahjuks tagumine auto sõitis sisse. Teine kord oli samuti vähe maganud olukord, kus ei arvestanud, et rooli pöörates pööravad ainult esirattad, mitte terve auto korraga. Tegin väikse kriimu ristmikul ohutuledega seisnud teisele autole, kellel oli parasjagu mingi muu tehniline rike. Kolmandal korral sõitsin Stroomi juurest lauamänge mängimast ära. Hoovist välja tagurdades tagurdasin nurgaga otsa tee ääres parkinud autole. Täielikult minu viga, ma olin ära unustanud enda auto mõõtmed ning ei jälginud piisavalt keskkonda.

Autol on katuseraamid. Neil puudub eriline otstarve, aga parklas on hea üles leida. Olen näinud teisi Audi 80-neid, millel on katuseraamid, aga puudub spoiler. Ja ka vastupidi. Teist sellist, millel oleksid nii katuseraamid kui ka tagaspoiler, ma näinud pole. Igatahes, mul on meeles üks kord, kus sõitsin kunagi Räpinasse ja pärast tagasi tulles olid katuseraamid kaetud sääselaipade kihiga. Too oli väga sääserohke suvi. Teine huvitav olukord oli siis, kui õues oli niiske ja nullilähedane temperatuur. Sõitsin Tallinnast Tartu ning vaatasin kogu tee vältlel, kuidas peeglite ja katuseraamide külge ägedad jääkristallid moodustusid.

Veel paar lugu, kus autoga on juhtunud mõned probleemid. Just Tallinna jõudes. Allaniga tihtipeale naljatame, et kui ma selle autoga Tallinna tulen, siis esimese asjana näitan talle, mis kõik jälle katki on.

Huvitav olukord oli kunagi, kui generaatori söehari ära kulus. Me muidugi kohe ei teadnud, et selles asi on. Aku lihtsalt enam ei laadinud, sai tühjaks ning mootor seiskus. Tahtsime Allaniga sõita tuttava Magnuse juurde, kellel olid tööriistad, et genekas lahti võtta. Tegime nii, et laadisime aku Allani isa auto pealt enam-vähem täis ning siis proovisime sõita. Jõudsime Nõmme mäest õnneks üles, kuid seejärel mootor seiskus. Auto veeres edasi kuni Võsu bussipeatuseni. Jäime sinna siis seisma ja Allan kutsus mõned tuttavad appi. Oli talv ja seal oli päris jahe. Paari tunni pärast seisid umbes 3 bemmi ja minu Audi seal bussipeatuses. Sinna saabunud buss pidi keset teed seisma jääma. Õnneks vedasime auto Magnuse juurde ära ja järgmisel päeval vahetasime söeharja. Saime teada, et Tallinnas on vist ainult 1 varuosade pood, mis ka nädalavahetusel lahti on.

Päris hull lugu oli see, kui täpselt Tallinna jõudes pidurivoolik katki läks ning pidur põhja vajus. Jõudsin Linnahalli parklasse ja nägin, kuidas pidurivedelik tagumise ratta juurest välja voolas. Allan tuli jälle appi, leidsime ühe tuttava, kes sinna ratta juurde viiva vooliku ära blokeeris.

Loomulikult on see auto võimaldanud mul ka käia iga suvi erinevatel festivalidel. Enda lemmikfestivali HRL-i flaikusi ja plakateid olen läbi autoklaasi möödujatele näidanud. Needki loovad hea koduse tunde autos.

Eelmiselt pildilt on näha ka üks rooli kõrvale käiv lüliti. Seda ma lasin vahetada vist kokku 3 korda, sest kogu aeg tekkis seal mingi lühis ning lüliti mehhanism sulas lihtsalt ära. Tahtsin ükskord Andule näidata selle lüliti sisemust katkisest lülitist. Selle peale lendas mitu vedru sealt lihtsalt välja igale poole. Naersime.

Igatahes olen selle autoga palju ägedat kogenud ja läbi elanud. Kõvasti ka remondi alla pannud. Ükskord tuli näiteks karteripõhja sisse auk ning kõik õli voolas Tartu Raatuse Kooli juures välja. Mootor sai kahjustada ning pidin laskma terve mootori remondi teha.
Samuti on paljude toredate inimestega ringi sõidetud ning lahedaid asju räägitud ning tehtud. Tõepoolest. Ülimalt ägedad kogemused kõik.
Ka Kristel õppis selle autoga sõitma, kui ta lube tegi. Tal on muidugi veidi raske, sest sellel autol pole roolivõimu. Samas mulle meeldib, et ma tunnen roolis täpselt seda, millise tee peal ma sõidan. Aga igal juhul talle meeldib sellega sõita ka muidu siis, kui tal enda autot pole. Ja see on väga khuul.

Kahjuks aga on nüüd mootor jälle korrast ära läinud ning uksed ja kere juba päris roostes. Nende 9 aasta jooksul on tegelikult korduvalt olnud olukordi, kus on tundunud, et see mootor enam ei vea. Mõnest töökojast on ka öeldud, et pole midagi teha. Samas eelnevalt olen leidnud nupukaid inimesi, kes on ikkagi korda saanud vead. Mul on olnud lihtsam maksta neile, et saada kohe töötav ja tuttav auto selle asemel, et energiat kulutada uue otsimisele. Siiski nüüd ma leian, et on vist õige aeg ikkagi uue auto peale mõelda. Paar head pakkumist on küll hetkel ära läinud, aga mõned on veel ees. Tehniline pass sai ka templeid täis.

Aitäh kõigile toredate seikluste eest selle autoga! Aitäh, Audi 80, oled küll hästi teeninud!
Või vähemalt väga huvitavalt oled teeninud ja mulle meeldis. Mäletan kõiki möödunud põnevaid sõite ja trippe. Usun, et uue autoga tuleb sama põnev. Loodetavasti võiks olla muidugi veidi vähem tehnilisi probleeme.

Freakangel, Evestus, Everfall @ Genialistide Klubi

March 5th, 2017

Käisin metal kontserdil. Pärast väikest vahepealset pausi oli jälle väga värskendav, felt a bit like home again. Esinesid Everfall, Evestus ja Freakangel. Tegelikult oli tegu Freakangeli uue albumi esitluskontserdiga, kus teised bändid toetasid. Samas minu meelest olid bändid isegi enam-vähem võrdses rollis või nii. Aga eks ma kirjutan kohe täpsemalt…

Disclaimer: Fotod by Kristel Sergo.

Esimene bänd oli Everfall. Tuleb mainida, et bändid algasid kõik õigetel aegadel ja midagi ei veninud. See oli suurepärane, mingeid pikemaid pausi või ootamisi ei olnud. Everfall on elektrooniline metalcore. Kõlab ju väga hästi? Suht see, mis mulle meeldib? Ja ega halba midagi ei olnud ka. Täitsa mõnus kaasahaarav soojendus. Samas otseselt ei ole mul ka midagi väga märkimisväärset märkida. Võib-olla ma olen metalcore’i jaoks vanaks jäänud.

Everfall by Kristel Sergo Everfall by Kristel Sergo

Võib-olla oli ka asi natuke nende riietusstiilis. Võib-olla veits liiga casual minu maitsele ja ma ei saanud erinevatest näokatetest aru.

Everfall by Kristel Sergo Everfall by Kristel Sergo

Mulle meeldib, kui bändi välimus läheb muusikaga kokku. Samas võib-olla neil läks ka, lihtsalt ma ei saa pihta. Dunno. Ahjaa, ja erinevad lustakad soolod lugude vahel olid ka natuke veidralt naljakad. Igal juhul tasus kuulata ikkagi ja ma arvan, et kuulaks neid veel kuskil, kui nad esinevad. Popp lugu tundub olevat näiteks Six Feet Under.

Järgmisena tuli Evestus. Viimane mälestus neist oli 2014nda aasta HRL-ilt, kus laulja vokaali polnud eriti kuulda. Keegi isegi kommenteeris siis, et ta hääl on väga nõrgaks jäänud aastatega vm. Väga positiivseks üllatuseks oli see, et nüüd oli hääl väga hea, hästi kuulda ning ka sõnadest sain aru. Evestuse live oli väga äge ja meenutas rohkem hoopis 2010nda aasta HRL-i võimsat esinemist.

Evestus by Kristel Sergo Evestus by Kristel Sergo

Isegi nii äge oli, et lood jäid kummitama ja kuulan neid siiamaani. Kuula ka kindlasti näiteks lugusi Sacrifice ja Voices. Fantastiline.

Millegipärast peab Tartu publiku kohta ütlema, et nad olid kuidagi passiivsed. Inimesi oli ka natuke vähevõitu: FB andmetel ainult umbes 70. Samuti keegi ei kippunud nagu väga kaasa elama, plaksutama, hüüdma jne. Mõtlesime, et kõik on raudselt pilves lihtsalt ja mesmeriseeritud Gen klubi omapärastest taustavisuaalidest.

Evestus by Kristel Sergo Evestus by Kristel Sergo

Oo, ja muidugi see lugu… No God.

For every miracle you witness my friend
there’s a disaster
and there will never be an end
to your fears and your dreams
and the hopes that they feed
so you believe
someone else will pick you
up from your knees

Much thought, such amaze.

Evestus by Kristel Sergo

Seejärel tuli peaesineja Freakangel. Neid sai viimati nähtud suvel Amme Rockil, kus oli suurepärane show. Peab tunnistama, et ma ei ole nende uut plaati veel piisavalt palju kuulanud, et midagi selle kohta öelda. Ostsime igatahes plaadi ära, üldiselt tundub toredalt sünge, stiilne ja mõnus, aga peab rohkem kuulama, jah.

Freakangel by Kristel Sergo Freakangel by Kristel Sergo

Livel oli uute lugude vahel ka vanu lugusi. Näiteks Book of Violence oli jällegi tore lugu kuulata ja ka Parasite oli raju. Uue albumi pealt näiteks Hell and Back on hea.

Freakangel by Kristel Sergo Freakangel by Kristel Sergo

Igatahes Freakangeli live läks kuidagi kiirelt. Nad oleks võinud minu meelest paar lugu veel teha. Ma ei tea, kas neil oli plaanis või mitte, aga mõnevõrra stoiline publik neid tagasi igatahes ei kutsunud. Kokkuvõttes oli aga kõik suht äge. Loodetavasti näeb bände ka suvel välishowdel. \m/

Freakangel by Kristel Sergo

Pildigalerii by Kristel Sergo:
http://huntlus.blogspot.com.ee/2017/03/freakangel-uue-plaadi-esitlus-tartus.html