jee7'e blog

Seekordne 1.-2. juuli toimunud HRL oli oma järjekorralt 21. Festival toimus eelnevalt juba nädal aega kestnud kuumalaine ajal, aga õnneks oli nii reede kui laupäev muhe pilvekate. Otsest päikest oli vähe ning festialale võis kaasa võtta oma veepudeli. Esinesid mitmed maailmatasemel bändid. Ma ei tea, kas rahvast oli kokku rohkem kui muidu, aga nägin päris mitut tuttavat, keda muidu võib-olla iga laager ei kohta. Ilmselt võib kassi kohe kotist välja lasta ja öelda, et paljud tulid Devin Townsendi kuulama. Ikka veel täitsa uskumatu, et ta laagris esines. Aga tegelikult oli ikkagi kokku 22 täitsa kõva bändi ja fantastiline terve laager.

Käepaela saamiseks ja festi alale jõudmiseks oli püsiva suurusega 30-minutiline järjekord. Iseenesest võiks käepaelavahetajaid olla ehk üks lisaks, kuid tegelikult järjekord läks väga mõnusalt. Jagati kavasi. Sai mõelda, mis lahedad bändid kõik ees ootavad. Vaadata, kas äkki kohtab mõnda tuttavat. Festi alal oli igasugu kirevaid telke. Nailboardi telgist sain NBS-i 1995nda aasta retrokasseti “99”. Aaaairpoooort!

Pealava oli varasemast madalam. Pildistada ja esiridadest bände näha oli seetõttu parem. Samas see tähendas, et kaugelt, eriti helipuldi ees olevast maapinna lohust, oli vähem näha. Plussid-miinused. Uued olid ka lavapiirded. Eks vanade piiretega oli palju nostalgiat, aga nad olid suhteliselt ära vajunud. Mulle muidugi meeldis, et vanade piirete piirdeserv oli kandline, aga ehk see ümmargune on ohutum. Nüüd tuleks veel need uued piirded mustaks võõbata ja siis võiks täitsa lahe olla.

1. päev

Laagrit alustas kell 16 pealaval Tartu bänd Woundgiver.

Väga muhe doomine bänd. Olen üles kirjutanud nende loo Sleepless Child, aga kuna ma seda üles ei leia, siis mine kuula hoopis nende EP-d Almost Dead.

Väikest lava hakkas avama Boners.

Seegi selline muhe mõnus bänd. Kui keegi küsiks mult, mis on hard rock, siis see tundub see. Seda bändi googledada on muidugi omaette seiklus. Äkki see Soundcloud on õige koht nende kuulamiseks. See hundilugu on hea. Kuulasin siis neid esireas ja kõigepealt tulid sinna kaks sõpra vist lihtsalt vaatama, et mis bänd on. Ühel neist aga kukkusid kohe prillid üle piirde. Seega ära minna nad enam ei saanud. Laulja andis neile siis prillid tagasi, öeldes, et paneme prillid ette, siis on parem bändi kuulata. Seejärel nemad läksid ära, aga tuli uus kuulaja, kellega koos tõdesime, et talle ka ikka väga Boners meeldib.

Kell 18 aga tuli pealaval bänd, keda mina väga ootasin, ÆØNS. Ma ütleks isegi nii, et see oli tänavuse laagri parim bänd. Pane nüüd mängima nende lugu In Transience. Ma olen seda repeat one peal juba miljon korda kuulanud. I will not wait for the wick to burn, while I drink the flame of you… Smoldering here, I’m scorched by the breath you blew… Take me there, endless moon.

An artificial sun under your… obsidian moon.

Pärast neid jätkas väiksel laval Hunta. Mulle tundub, et Cram ei ole NBS-iga lugude vahel kokku ka nii palju publikuga juttu rääkinud kui Hunta esinemisel. Kui tahad kõrvaussi, kuula lugu Gena nah.

Teise kõrvaussi saad päris laheda videoga loost Ma tahan tulla. Mulle meeldis ka Propelleri loo Mona Lisa naeratus kaver. Leidsime kokkuvõtteks, et Cramil on ilus säärejooks.

Kell 20 tuli pealaval Argentiina folk/jõu-metalli bänd Skiltron. Neil oli lahe must torupill. Kui tahad kuulda ägedat torupillimetalli, kuula Bagpipes of War.

Vahepeal jõudis ka Jalmar, kellel oli laagrisse sõitma hakates autol pidur peale jäänud. Ma kujutan ette, et kui pidur jääb peale ja klots ära kulub, siis hakkab pidur sädemeid pritsima nagu kui mõni rong järsult pidurdab. Niimoodi oleks päris metal laagrisse sõita.

Järgmiseks tuli väiksel laval Mört. Bänd asendas algselt esinema pidanud ansamblit Süda. Mul on tunne, et nende vokaal läheb iga aastaga järjest kõrgemaks ja käredamaks. Peaaegu juba nagu Winny Puhh. Soorebased on siiski lege lugu. Nüüd, kus teadsin eelmise aasta tulemusena sõnu ka, oli veel lahedam kuulata seda. Nänniletis oli neil ka vahva saja silmaga rebase särk müügil. Kontserdil tegi valgus mehed ise ka oranžideks rebisteks.

Kell 22 algas pealaval Hollandi surmmetalli bänd Pestilence. Väga troo.

Esimese päeva väiksest lava lõpetas Talbot. Talbot on alati selline ülimõnus reis. Pane mängima Tahitian Moon. Laagri kontsert oli kuuldavasti sellel trummaril Talbotiga mõneks ajaks viimane, kuid bänd tegutseb edasi.

Esimest päeva lõpetas pealaval keskööl USA bänd Baroness. See oli nii huvitav ja mitmekülgne bänd. Mulle jäi kõrvu lugu Shock Me. Aga võib-olla sa tahad hoopis kuulata Take My Bones Away.

Tead, siin lingil on nende HRL setlist ja iga loo järel on play nupp. Otsi oma lemmiklugu üles. See setlist valmis Alo abiga, keda ühtlasi oli võimalik Baronessi esireas kohata.

Selle bändi ja tegelikult terve laagri pealava õhtute juurde sobis ülihästi Andresoni käsitööõlu telgist müüdav imehea basiiliku limonaad Basiil Udus.

Õhtul sõitsime hostelisse tagasi ning teepeal oli nii soorebaseid kui soojäneseid. Soohuskysi seekord ei näinud.

2. päev

Teine päev tundus ilm natuke veel soojem kui esimene päev. Aga enamiku ajast siiski õnneks pilvine. Äikesetormi lubati õhtul 50:50 tõenäosusega, kuid peale kergema tuuleiili ei juhtunud midagi. Võtsime kohvi.

Pealava alustas rokibänd The Satones. Kui eelnevalt Bonersi muusika üles leidmine oli seiklus, siis The Satonesi kohta ma ei leia midagi. Mäletan, et lauldi digimonidest. Andu ütles selle bändi kohta nii, et sa ei tee rock’n’rolli, vaid rock’n’roll teeb sind. Aga mõnus bänd hommikusse igal juhul.

Teist lava alustas Muhumaa bänd Maleva. Mulle meeldib nende ilmaennustuse lugu See talv jääb kestma. Kuula! Kui tuli kevad, tuli teisiti… Vete pääl jää keeldus sulamast. Ei tulnud suvesooja, tuli pakane… laululinnud lennult hukutas.

Selline sünge lugu on ka Edasi musta auku. Tegelikult kogu Saab Maailm Otsa album on suhteliselt mõnusalt sünge. Andule meenutas bänd vana Metallicat. Ka logo tähtedest pidavat kuidagi selle bändi nime saama kirjutada.

Kell 14 jätkas pealaval Tankist. Postituse esimeselt pildilt võisite näha, et mul on nüüd Tankisti flaiku ja kassett ka. Ma tegelikult seda muusikat ei kuula, aga bändi mänedžer Rainer teeb oma tööd korralikult. Seal kasseti vahel on ka minu poolt 2017 laagris tehtud foto. Päris uhke värk. Milline foto on, selleks pead minema kasseti ostma. Ütleksin ka, et bändi kostüümid on ikka ülilahedad ja liikmed olid laval väga energilised. Tehti palju uusi lugusi. Tasemel värk.

Järgmiseks tuli väiksel laval paganmetalli bänd Ulguränd. Kuula näiteks lugu Lõõm.

Pealaval jätkas Beyond the Structure. Minu jaoks see bändi nimi ütleb ka, kuidas nende muusika on. Viska kõrv peale. Mulle meeldis laagris nende trummi kõla. Esinemisel oli trumm kuidagi mõnusalt kosta ja seetõttu jäi huvitav võimas mulje.

Kell 17 tuli väiksel laval vokaalinstrumentaalansambel Kulo. Väga äge oli Kojameest näha laval toredalt liikumas ja kauem kui 30 sekundit bände sisse hõikamas. Selline elamus. Enne bändi hüppasid kaamera ette ka ühed tõelised Kulo fännid, nende pilt on nüüd ka siin siis. Kuulakem lugu Eesti Kallis.

Tehti mitte lisalood, vaid emalood.

Kuldsel tunnil jätkas pealaval Burn Still. Öeldi, et kes teab, see teab, sest bänd juba 16 aastat tegutsenud. Kuula näiteks nende uut lugu Basophobia.

Väiksel laval hakkas kell 19 industriaalsurmmetalli bänd Strych:9. Kuulasime seda bändi enne Anduga ja avastasime, et kas bändi nimi on ilmselt tulnud strühniinist. Kuula näiteks lugu Pretty Boy.

Publikus oli tudeng Ott. Bändil on huvitav video Freak. Aga millest ma aru ei saa, on see, et miks seal videos peategelane pärast klassifoto tegemist pettub ja oma paberkoti ära rebib? Kuhu ta naerunägu foto pealt kadus? Kas see photoshopati välja? Muidu on tore lugu ja video.

Kell 20 jätkas pealaval Brad Jürjens. Jalmar küsis, et kes see Brad on, kas solist? Kristel vastas, et, ei, kitarrist. Kas see targurpidi ristiga kitarrist? Ei, see teine. Mina ka ei teadnud. Kuula näiteks A Part of You.

Lavalt polnud puudu ka kloun. Meenutas seda, mida Cram oma kasseti “99” peal laulab.

Väiksel laval jätkas Varang Nord. Sellega oli nii, et trükitud kavas oli ta kogemata läinud Freakangeliga vahetusse. Kui Kojamees seda paar bändi tagasi hõiskas, siis küsiti, et aga kus see Norra bänd on. Pidi teel olema. Aga Varang Nord on hoopis Läti bänd. Ei teagi nüüd, et milline Norra bänd ja millisel teel parasjagu on. Igatahes, Varang Nord oli huvitav. Ma ei oleks oodanud, et lõõts saab olla lahe pill, aga siin ta seda vägagi oli. Kuula Pārķiuņa Uomurs. Kostüümid ja lavakujundus olid imelised.

Järgmine esineja oli Devin Townsend. Talle tehti ajakavas veerand tundi eest ja veerand tundi tagant ehk kokku pool tundi lisaaega. Üldiselt mulle meeldib laagri puhul punktuaalsus. Lugesin hiljuti ühest raamatust, et punktuaalsusega sa näitad, et suhtud asja tõsiselt, austad teist inimest ja tema aega. HRL on alati seda püüdnud teha, et kõik oleks ajaliselt nii nagu ette lubatud ja kokku lepitud. Aga siinkohal see lisa aja andmine oli kindlasti õigustatud. Pealegi, see kuulutati lavalt välja ja uuendati aegsasti kodulehel ka. Olen olnud üritustel, kus kodulehel on üks info, aga praktikas asjad kukkuvad välja nagu juhtuvad.

Ehk siis, kell 21:45-22:15 oli pealaval Devin Townsend. Täitsa pael. Kuula lugu Kingdom. Tõesti fantastiline lavakarisma. Tal justkui jätkub tähelepanu igaühe jaoks publikust.

Devin ütles, et talle soovitati naturaalset deodoranti, kus pole alumiiniumit sees. Paraku see aga ei tööta üldse. Kuula March of the Poozers.

Publikul paluti avada pit. Aga mitte ringikujuline pit, vaid hoopis veider püramiidikujuline tuli teha.

Ulme artist.

Õhtul 23:15 tuli väikest lava lõpetama Freakangel. Tuleb tõdeda, et selle bändi ajal tuli õige hoog sisse. Kuula Porcelain Doll. Ikka hea.

Aga nüüd ei teagi enam, et kellel on parem säärejooks, kas Cramil või Dmitry Darlingul. Publikus oli Jalmar.

Seekordse HRL-i lõpetas Suurbritannia surmmetalli bänd Benediction. Mulle meeldib, et laagris saab näha ja kuulda ka selliseid maailmatasemel bände, keda ma muidu ei teaks. Ja sellel bändil tundus ka vähemalt samapalju publikut kui Devinil.

Laulja ütles, et nad mängivad vanade pillidega, sest uued läksid lennujaamas kaduma. Ütles, et vanad kitarrid, mida mängivad vanad kitarrimängijad. Kuula näiteks sellist lugu aastast 1998 nagu Magnificant.

Rääkisime korra Tankisti mänedžeriga, et kuidas mulle bänd meeldib. Ütlesin, et eelmine ja üle-eelmine olid paremad, aga muidu on täitsa ok. Ta arvas, et see ongi rohkem selline ees mürgeldamise bänd. Jah, võib-olla küll. Aga samas suurem osa publikust seisis samamoodi paigal nagu meiegi. Huvitav oli vaadata. Sellel lauljal oli rääkides ka väga käre hääl. Rraarrlllrrigthyy.

Järjekordne tore laager oli. Mõnusad kaks ilusat sooja ilma ja võimsaid bände ning seiklust.

Aitäh, järgmise korrani! \m/

Seekordne HRL 2021 oli 20. juubeliüritus. Kuna reisimine on praegu pandeemia tõttu keeruline, siis esinesid ainult Eesti bändid. Siiski-siiski, esinenud bändid olid kõik hästi tuusad ja kvaliteetsed ning ei tekkinud kordagi mõtet, et järsku mõni välismaa bänd oleks parem. Kõigele lisaks esines ka Zorg. Aga sellest kõigest kohe lähemalt.

Tartust seda 3-4-tunnist sõitu ette võttes sadas vihma. Ilmaprognoos näitas, et võib-olla reedel tuleb kohati lääne pool ka sademeid. Seda siiski ei juhtunud ning mõlemal päeval oli suhteliselt päikeseline soe ilm. Vahepeal oli lausa päris kuum. Seekord tegime sellise triki, et võtsime ööbimiseks Märjamaal kiriku vastas oleva hosteli. Plussid ja miinused. Suur pluss oli, et pärast oli palju rohkem välja puhanud tunne kui telklas olles oleks olnud. Samuti pesemisvõimalus oli suurepärane, eriti nii palavate ilmadega. Ka telgi üles panemisega ei pidanud aega kulutama. Miinuseks see, et oli vähem praktiliselt ainult laagris kohtavate tuttavatega juttu rääkimist.

Kohale jõudes tundus, et rahvast on enam-vähem sama palju kui tavaliselt. Võib-olla natukene vähem, aga telkla ja parkla paistsid mõistlikult täis. Ilmselt mitte mingi rekordarv külastajaid, aga täitsa normaalne kogus.

Käepael anti seekord mulle paberist ja vägevate vetikaliste lainetega disainitud, nagu esimeselt pildilt näha. Kahjuks paberist käepael kulub suht kiiresti ja seega pean selle varsti ära võtma. Erinevalt näiteks ülal pildil olevatest 2018 ja 2019 paeltest. Riidest paelu õnnestub mul kanda nii 4-5 aastat. Eelmised 2011 – 2017 pidin mõned aastad tagasi ära võtma, sest need lihtsalt muutusid rabedaks. Aga muidugi on kõik mul ühe suure märkmiku vahel alles. Seekord aga aastaarvu ja HRL kirjaga riidest käepaela mulle ei tahetud mitmekordse küsimise peale anda üldse.

Festi ala oli normaalne ja seal oli tehtud ka uus tee. Ilmselt vihma korral ülimalt kasulik. Ma ei tea, kas see on teega seotud või lihtsalt ajaga juhtunud, aga pealava esine maastik oli väga kõver. Parem pool nii märgatavalt madalam, et piirete vahele olid pandud puiduklotsid. Piirded ise vajaksid ka veidi värvi värskendust.

1. päev

Esimenene bänd oli käreda vokaaliga prügimetalli bänd Raev. See on selline noorte bänd, mis millegipärast meenutab mulle nii 15 aasta tagust aega kui ma veel noor olin ja siis sel ajal mu teised noored tuttavad võib-olla oleks teinud või kuulanud sellist muusikat, äkki. Sellised suvise Hirvepargi naljakad päevad meenuvad.

Mulle meeldib neilt lugu Testament. Nii huvitav refrään, et ja mitte keegi ei kuule mind karjumas; olen sunnitud vaikusega harjuma; tühjusest ei teki kära, kuigi raev mind seestpoolt tapab ära…
Bänd rääkis veel, et see on nende teine laiv üldse ning palavuse suhtes ollakse samas olukorras nagu publikki. 

Väikse lava juures tuli esimene sõber külla. Muideks, väike lava oli seekord veidi allaskaleeritud variant tavapärasest. Tüüpiliselt on kohapealsele lavale tehtud ümber rohkem konstruktsioone niimoodi, et lava on vist veidi suurem ning seinad ning lagi rohkem ära kaetud. Seekord tundus lava natuke väiksem, sest lava ees oli rohkem ruumi ning statsionaarse lava seinu ning lage näha.

B-lava tegi lahti bänd Sold. See nii nais- kui meesvokaaliga meloodilise metalli bänd tundus mulle eelnevalt kodus korra kuulates hästi huvitav. Veidi selline lacunacoililik või ma ei teagi. Empty Words on tore lugu. Meesvokaal oli äratuntav Ceremonial Perfection bändist, väga hoogne tüüp. Tead, mis veel on äge? See, kui YouTube video kirjelduses on olemas loo lüürika. Muidugi võiks lüürika olla mujalt ka internetist leitav, aga YT kirjeldus on ka väga hea koht selleks.

Ma ei tea, milles asi oli, aga millegipärast see kontsert niiväga mulle peale ei läinud. See tundub suht see muusika küll, mis mulle võiks ju meeldida, aga jamh. Võib-olla polnud ma veel sisse elanud festivali. Natuke tundus ka, et lauljate vahel oleks võinud olla rohkem dünaamikat. Piltidelt vaadates justkui nagu oleks, aga kohapeal tundus, et midagi jäi nagu puudu. A Man-Made Machine lugu jäi meelde.

Edasi kell 18 tuli pealaval surmmetalli bänd Nihilistikrypt. Põhimõtteliselt selle bändiga oli näha, et tuli lavale kogenud bänd. Mulle meeldisid ka laval olevad joonistused.

Aga siis oli paras aeg keha kinnitada. Toitlustustelke oli mitmeid, aga kõige huvitavam tundus Avitella OÜ oma ja ei pidanud pettuma. Esimesel päeval võtsin paneeritud kalafilee. See ja friikartulid ning kapsas maitses suurepäraselt. Väga hea maitsestus. Ainus mure oli ehk, et kala oli nii ära paneeritud, et plastikutiliidid ei tahtnud sellele igalt poolt peale hakata.

Järgmisena tuli B-laval mandolini terroriseeriv folkmetalli bänd Mandoterror.

Mulle meeldivad lood Oleksime Meie Seal ja Kodumaa Laantes. Lahedad sõnad ja vokaal. Kahjuks aga midagi tundus heli miksiga veidrat ja mandolin oli teiste pillidega võrreldes kuidagi eriti vali mitmete lugude ajal. Ma ei tea, võib-olla mul pole nii head mandolini kõrva.

Kuuldavasti oli lisaks laagrile ka Mandoterrori lauljal Kristjanil samal päeval sünnipäev. Päris äge kokkusattumus, palju õnne.

Kell 20 tuli pealaval üks väga põnev ja minu poolt oodatud elektroonilise roki bänd Juur. Kuula nende lugu Blood Moon. Tegelikult, pane nende terve Flux album mängima. Ära lase kaanepildil ennast häirida, muusika on äge.

Selle bändi ajal olin esireas oma Neoneti tuttavaga, kelle nimes ma tegelikult nüüd hakkasin kahtlema. Mul ei jää väga hästi nimed ja näod meelde. Ma olen kutsunud teda Rihoks iga kord, seega jääme selle juurde. Samuti tuli mu uus sõber Alo bändist Swamp Mine ning ka Jalmar. Kõik lahedad kutid olid kohal. See ehk hea koht mainimiseks, et terve tee laagrisse kuulasime Swamp Mine kassetti. Päris mitu tublit korda sai läbi kuulatud seda.

Aga igatahes, Juur oli sürr. Hästi põnev oli kuulata, kuidas laulja oma vokaali muundab. Väga mõnus tripp.

Kahjuks ei leidnud me müügilt nende plaati. Plaatidega tundus üldse veidi ikaldus. Pärast otsisime tulutult Kosmikute plaati ka. Särki ostes tervitati meid küsimusega, et miks meid eelmine aasta polnud. Riho küsis ka sama küsimuse. Noh, eks ikka põhiliselt pandeemia tõttu me ei tulnud. Aga tegelikult halbu endeid oli veelgi. Nimelt samal päeval, kui tulid müüki fännipiletid, olin ma Soomes Velcra kontsertil. Velcra on ülilahe bänd, aga nad on laiali läinud ja andsid erakordse kontserti Nosturi klubis, mis läks ka pärast seda lammutamisele. Tuttav pidi küll mulle samal ajal HRL fännipileti ostma, aga kahjuks said piletid enne otsa kui ta jaole jõudis. Ehk siis asjad kujunesid kuidagi veidralt ning ei tundunud õige minna. Aga, tunnistan, et pärast suvi ja sügis olid raskemad küll selle tõttu, jah.

Igatahes, B laval jätkas introverdirokkbänd Shelton San. Nad on hästi tagasihoidlik bänd. Kõige paremini leiab vist üldse infot nende kohta 2005nda aasta Eesti Ekspressi artiklist. Ka looming tundub olevat 2006. ja 2011. aastatest. Spotify’st leiab.

Ka väga mõnus bänd. Mulle selline proge meeldib, lihtsalt nauding kuulata. Lisaks hästi mõnusale instrumentaalile on ka huvitav vokaal. Selline hall ja kauguses kajav, kuidagi retro.

Kell 22 hakkas A laval Horror Dance Squad. Neilgi oli meeles, kui nad aastal 2018 laagri A laval lahti tegid. Mainiti, et see oli tookord suur au. Ja nüüd on nad kasvanud suuremaks ning populaarsemaks. Keegi olevat enne bändi kuskil maininud, et kui ta saaks aru Horror Dance Squad fenomenist, siis ta teeks ise ka seda.

Ega mina ka tegelikult Horror Dance Squadi põhjalikult ei kuula. Neil on väga lahe hoogsus ja lavadünaamika. Ma pole isegi nende uute lugudega tuttav. YouTube’ist leiab ka päris palju uusi muusikavideoid neilt. Aga mulle siiski Ships meeldib kõige rohkem.

Bändil on ka hästi loodussõbralik mentaliteet. Nimelt esitamisele tuli ka nende kõige esimene lugu Avocado.

kell 23 lõpetas B lava lembemuusikabänd Sõpruse Puiestee. Ka nemad on loodussõbralikud ning esitasid oma uusi lugusi näiteks Fotosüntees. Esitati ka selliseid laule nagu Värav ja Sadam. 1905 oli muidugi põhilugu. Väga tore esinemine ja väga tore bänd.

Sattusin hiljem korraks Mikuga rääkima sellest bändist. Sõpruse Puiestee on varem ka laagris esinenud, nimelt aastal 2008. Mikk ütles, et talle meeldib küll neid kuulata, aga nad pole vast väga just selle festivali bänd. Vot see on selline nii ja naa. Ühest küljest väga paljudele meeldib Sõpruse Puiestee ja ma arvan, et üks selline natuke rahulikum bänd sobib ka siia. Mõni võib-olla ainult HRL-il käib ja siis on tore kogemus neid näha. Teine mõte on, et tegelikult sellel bändil on päris süngeid lugusi. Ehk, et võib-olla tuleb lihtsalt õige setlist kokku panna ja lugusi saab ka salvestistelt natuke raskemalt esitada. Näiteks Kaotaja ja Kauge Tähe Valgus on sellised sügemad lood nii instrumentaali kui lüürika poolest. Metal kaverid nendest tunduksid huvitavad. Aga tegelikult oli huvitav uuemat loomingut ka laivis kuulda.

Esimest päeva lõpetas südaöösel pealaval Loits.

Ma nüüd ei mäleta, aga kas mitte polnud paar aastat tagasi jutt, et Loits annab oma viimase kontserti vms? Just-just, 2017 oli selline jutt. Jalmar rääkis, et teda eriti Loitsi lüürika ei huvitagi, aga riffid on väga head. Esitati esimese plaadi lugusi. Kontsert oli igatahes võimas, võimsate riffidega, kvaliteetne.

	<a

Niimoodi saigi esimene päev läbi. Ütleks, et Juur ja Shelton San olid vast lemmikud. Seejärel Sold ja Sõpruse Puiestee. Sõites Märjamaale öösel nägime teepeal kahte husky koera. Suur aitäh vastutulevale autole, kes vilgutas. Mõni kilomeeter edasi tulid tasukalmpidega kaks väikest tüdrukut, kes vist otsisid neid koeri taga. Sürr sõit.

2. päev

Teist kuuma päeva alustas kell 12 mustsurmmetalli bänd Süngehel. Neil olid ägedad kolbad.

Muidu natuke veider bänd teise päeva hommikuks kohe. Publikus olid lipuga Malta fännid.

B lava alustas hästi huvitava esinemisega sümfoonilise mustmetalli bänd Itk. Enne algust jagati publikule ka Väike Lauluraamat, kus olid esitamisele tulnud lugude sõnad. Ülihea mõte, sain kahe laulu sõnu kaasa lugeda ning seetõttu lugudest paremini aru ka. Peale selle jäi ka midagi meeneks. Fantastiline. Kahjuks aga, kui lood vahetusid, siis mitu korda kaotasin järje ära.

Laulja seisis kastil, kust tuli suitsu ja valgust, ning liikus imeliselt.

Kuula näiteks ka ilusa videoga lugu Käsilane.

Pärast Itku jõudis kohale ka laupäeval tulnud Andu. Jõudis täpselt õigeks ajaks, sest järgmisena tuli pealaval meid huvitanud evanescencilik meloodilise metalli bänd Cydefect.

Cydefectilt on äge lugu Heal, mida esitati ka teist korda lisaloona. Tehti ka Swamped kaver. Siiski, teiste lugude ajal jäi vokaal kuidagi hästi vaikseks. Vahepeal ei olnud üldse vokaali kuulda. Heal ja Swamped olid väga head, aga teisted lood võiksid ka valjema vokaaliga olla. Lauljal on hästi ilus hääl, kui seda kuulda on.

Muusika oli nii kena, et Andu ja minu kõrval olevale kuulajale tuli käe peale liblikas ka kuulama.

B laval tuli kell 15 umpalumpa bänd August Urr. Enne seda rääkis veel Tarmo bändile veel ühe anekdoodi, mille ta oli esimesel päeval publikule juba ära rääkinud. Nimelt, läheb mees arsti juurde vaktsiini tegema. Arst ütleb, et võtame siis õla paljaks. Mees mõtleb, et eile sai põllutööd tehtud ja käsi valutab. Küsib siis, et kas kanni ei saaks? Arst ütleb, et ikka saab, aga enne teeme vaktsiini ära.

August Urr rääkis ise ka igasugu anekdoodilisi luuletusi lugude vahel igasugustest aukudest, kust August välja tuleb.

Andu ütles pärast, et see on selline muusika, mille ta tahaks panna oma arvutimängus kõrtsi muusikaks.

Järgmiseks tuli pealaval mustpunkroki bänd Mört.

Andule meeldis nende roki pool ja ta teab ka nende bändiliikme sugulast, kellel oli vaja enne ja pärast laagrit talt autoküüti.

Mind üldiselt miski ei kõnetanud. Ainult üks lugu hakkas kõrva ja jäi kummitama. Soorebased. Mine kuula ka. Hetke pärast mulle vastu kõndis emane; ja siis isane, fkin soorebane.

Järgnes väiksel laval mustmetalli bänd Sõjaruun.

Mulle nad täitsa meeldisid. Mõnus bläkk instrumentaal, head riffid ja vokaal on küll growliv, kuid hästi arusaadav. Lauljal oli tore muie ka vahepeal. Hea kuulata ja vaadata. Kuula näiteks albumit Tusk.

Pealaval tuli kell 18 surmmetalli bänd Deceitome. Hoogne ja energiline.

B-laval jätkas veel üks surmmetalli bänd Surgent.

Nende Soundcloud leht kirjutab, et kuna Horricane praegu ei tegutse, aga oli vaja mõndasi mõtteid realiseerida, siis selle tõttu tehti Surgent. Üheks inspiratsiooniks on mainitud Devin Townsend, loos Peak of Repression on seda minu meelest veidi kuulda. Trummide Edward Norton filmist Fight Club.

Kontsert oli äge. Lõpus oli ka üks äge lugu, millel kahjuks pole ei pealkirja ega salvestust. Võib-olla millalgi tuleb. Paluti moshida nii nagu vanahärrad ette näitavad.

A laval tuli kell 20 Pedigree. Lõpuks ometi olid nad pandud suurele lavale, Bonnel oli ka väga hea meel. Õnneks vast mitte nii palju, et üritada lavalt publikusse hüpata. Andu ütles, et Bonne on selline tore rõõmurull. Kusjuures, vahepeal enne jäime Anduga rääkima Pedigreest. Rääkisin talle, kuidas ma iga kord oma tudengite eksameid parandades panen Lucifer Boy kordusmängimise peale taustaks.

Tehti erinevaid lugusi. Uue plaadi Funeral Child pealt näiteks Defenestrated Child, Muideks uue plaadi peal on ka lugu Possible Child. Mulle meeldib ka vanem lugu nimega Listen to the Children. Pedigree selline hea lapsesõbralik bänd. Jah, ma googledasin ikka, mida defenestrated tähendab.

Vahepeal tehti ka uue plaadi pealt lugu Architecture, kus tuli lavale viiulimängija Karl. Alguses muidugi tundus, et näe, Indrek bändist Redneck Rampage.

Järgmiseks tuli B laval indie bänd Ans. Andur. See tundus selline vahepala bänd. Kitarril oli Aidan Gillen telesarjast Game of Thrones.

Läksime sööma. Seekord võtsin sealtsamast Avitella OÜ-st kanaliha, mis oli ka väga hea. Paistis, et kellelgi oli öö jooksul hirmus janu tekkinud ja joogikülmiku uks oli ette jäänud.

A lava eelviimane bänd oli Herald. Härra Tarmo ütles, et tegelikult heerald on ju hoopis tema. Aga seal bändis on kõik teised kunagised heeraldid.

Laulja oli teinud põhjalikke ettevalmistusi ja püksiluku kinni neetinud, et ei juhtuks sama moodi nagu kunagi bändi Revolver lauljal seal laval möllates juhtus.

Heraldil tuli ka eelmine aasta uus plaat välja. Ma polnud seda varem eriti kuulanud. Andule meeldis lugu Madu. Mulle meeldib väga selline lugu nagu J.O.S. On alles lüürika ja mõnus kitarr ka. Väga lahe. Ja kinnisilmi usume me meest valges; Ja kinnisilmi usume me lunastust ta palgel; Ja ajad muutuvad nad peavad muutuma; Kuid muutumatuks jääb me soov miskit uskuda.

Väikse lava lõpetas kell 23 kauaoodatud Zorg. Nad ütled, et on ka juubelibänd, kuna viimane kontsert oli neil peaaegu 10 aastat tagasi.

Üliäge oli jälle kuulda selliseid klassikuid nagu Rooste ja Õndsus.

Aga muidugi ka AS Maa ja Hüperborea on võimsad lood.

Sellel aastal ilmunud Prokrastineerija tasub ka kuulamist.

Võimas ja äge oli neid näha üle tüki aja jälle. Natuke aga oli heli kuidagi vaikne. Kõik oli väga hästi kuulda, aga lihtsalt vaikne oli. Võib-olla oli Herald enne olnud vali ja sellepärast tundus vaikne või siis väiksel laval oligi kuidagi vaikne heli. Või siis järsku lava ees keskelt läks heli mööda just. Liiga vali muidugi on halb, aga oleks võinud olla hästi natukene valjem ja võimsam.

Enne ürituse lõppu võttis Kaido Haavandi korra A laval sõna. Ütles, et meediaväljaanded küsivad talt imelikku küsimust, et nüüd kui 20 aastat on täis, siis kas on kõik? Umbes, et kui keegi vanem inimene saab 60, siis küsida talt, et kas ta nüüd lõpetab ära? Enne ära minemist tegi lahti vahuveini ning ära minnes võttis kaasa oma mikrofonijala.

Südaööl tuli viimane bänd A laval, Kosmikud.

Kosmikutel tuli ka uus plaat Morbiit. Ma pole seda väga kuulanud, aga tundub väga morbiidne.

Hästi lahe oli üle pika aja jälle Kuidas Tuli Pimedus Mu Tuppa kuulda  ja kaasa laulda. Mäletan ka, et kui ma hakkasin festivalidel käima 2007, siis lasti lugu Jeerum kogu aeg raadio Maaniast. Andu ütles, et tal alles nüüd klikkis ära, millest see laul räägib.

Ja sellega saigi 20nda juubeli HRL läbi aastal 2021. Teisel päeval mulle meeldisid Zorg ja Pedigree ning seejärel Cydefect, Sõjaruun, Herald ja Kosmikud olid lahedad. Üldiselt oligi nii, et bändid olid kõik kvaliteetsed ja oli ikka tore üritus. Palju õnne Kaidole, tiimile ja muidugi ka bändidele ning külastajatele, kes HRL-il hoogu sees hoiavad.

Aitäh ja kohtume jälle!

Tänavune HRL oli huvitav. Selline Huvitav Rock Laager. Väga erinevad huvitavad bändid ja teisel päeval ka mu Tartu lemmikud: Redneck Mine ja Swamp Rampage.

Korraldusliku poole pealt olid ka mõned huvitavad muutused. Näiteks telklas ei olnud selget öörahu tsooni. Alguses polnud öörahu siltegi üleval ja pärast pandi need nii, et jäi mulje, et öörahu tsoon on parklas. Igatahes jõudsime kohale, panime telgi üles ja müüsin kahele õnnelikule enda üle jäänud piletid.

1. päev

Kahjuks oli kell juba saanud nii palju, et esimest bändi Dreadpin ei näinud. Eelnevalt kuulates tundusid nemadki huvitavad, aga hommikul läks kiireks. Ehk näen neid mujal millalgi. Teisena kell 17 läks Wyrm Sub Terra, mis endiselt mulle väga huvitav ei ole. Muidu neil ikka kuulajaid oli ka. Samal ajal jõudis Jalmar, seega läksime hoopis tema telgile kohta leidma.

Edasi läksime vaatasime nännitelke. Teepeal jäi ette üks igavesti pikk käepaelajärjekord. Enne oli ka pikk järjekord. Tundub, et seda käepaelade vahetamist tuleks neil kuidagi kiiremaks teha, kui publiku arv iga aasta kasvab. Kuigi mu tuttav Toomas teeb seal head tööd, siis äkki festi alguse ajaks veidi rohkem abilisi ei teeks paha?

Need nännitelgid olid pigem särgitelgid. HRL-i müügitelk ja Nailboard on küll ägedad, aga igast nagu… nänni on kuidagi väheks jäänud. Näiteks kus on märgid, patchid, kleepsud, võtmehoidjad vm konkreetne nänn? Igasugu t-särke (v.a. HRL-i enda omi) ja AC/DC patche saab ka ainult nii palju olla. Ma ei tea, võib-olla ma ei vaadanud piisavalt hästi. Äge oli aga see, et Goresoerdi telgis olid näiteks nende kõrvatropid. Jalmar ostis ka need ning tundusid väga mugavad.

Pealaval jätkas surmmetalli bänd Catafalc.

Seejärel kell 19 tuli väiksel laval minu üks oodatuim huvitav Leedu instrumentaalne post-metal bänd Autism. Siuke mõnus kõrvauss on näiteks lugu Brittle Bones. Ma ei oska instrumentaallugusi meelde jätta, seega ma ei tea eriti, mis lugusi nad tegid, aga ka The Crawling Chaos on päris äge. Mulle igast sämpli-laadsed asjad lugudes meeldivad. Ma ei tea, miks ma nende plaati ei ostnud.

Pärast neid nägin ka Riho, kes ütles, et talle meeldib ka sellist “vokaalita” muusikat kuulata. Nimelt tööl, sest kui ta vokaaliga kuulab, siis töökaaslased vaatavad imelikult. Jäime veel mõtlema, et kas Autism on sarnane Eesti bändiga Ocean Districts. Eks vast natuke ikka, aga mulle Autism meeldis rohkem. Kuidagi nagu, huvitavam.

Pealaval jätkas ekstreemmetalli bänd Keep of Kalessin Norrast. Neil oli äge backdrop. Jällegi huvitav bänd. Laulja ütles, et tänapäeval on lihtne leida hästi kiireid trummareid või hästi groovy’si trummareid, aga raske on selliseid leida, kes mõlemat oskavad. See annabki aimu, kuidas see bänd huvitav on. Kõrva jäi näiteks lugu Dark Divinity. Kuula ja mõtle, millised erinevad metal stiilid seal ühes loos koos kõik on. Täitsa muusikaõpetuse tund.

Kell 21 tuli väiksele lavale Pedigree. Ikka ma ei mõista, miks on Pedigree väiksel laval. Kõige parem Pedigree live, mis ma näinud olen, oli kunagi Rock Rampi suurel laval. Nad oskavad massiivsed olla küll. Ainult teine piire tuleks panna veel lava peale, et Bonne alla ei hüppaks sealt nagu ühe teise bändi ajal kunagi läks. Igal juhul, traadipublikult HRL-il oli, tehti uusi ja vanu lugusi. Eks klassikud nagu Shrine ja Pearohu Rosin. Kusjuures viimase ajal oli äge valgus, kus rohelised vertikaalsed vihud taustal ülevalt alla olid. Aga esitati ka How Fucked?, mida ma polnudki väga laivis kuulnud. Ja backdrop jäi seekord alles.

Jätkas Soome kruiisilaeva juukseprügimetalli bänd Lost Society. Tegelt oli täitsa huvitav jälle. Uus lugu oli Deliver Me ja I Am The Antidote on vist popp lugu. Naljakas oli see, et praktiliselt iga loo vahel laulja hüüdis Eestoooniiaaaaaa!

Väiksel laval ei tulnud enam midagi kõigest huvitavat, vaid lausa põnevat. Esimese päeva väikse lava lõpetas uue lauljaga Metro Luminal. Kunagi ammu sõber Mikk kinkis mulle sünnipäevaks nende Reboot albumi. See oli suuresti instrumentaalalbum, näiteks Sun on minu meelest mõnus lugu. Mõni aeg pärast seda leidsin ka Coca-Cola ja Ainult Rottidele albumid ja küll on neid palju kuulatud. Aga Vainola vokaal on ikkagi niivõrd omapärane nendes lugudes. Selline ninane, suitsune ja nostalgiline vokaal. Kuidas siis nüüd uue lauljaga on? Eks ta teistmoodi oli. Selles mõttes, et uue laulja Juhkentali vokaal on kohati sarnane ja on hea (kui mitte öelda kibemagus), et bänd edasi liigub temaga. Põhiline erinevus on minu meelest vast see, et Juhkentali vokaal kõlab nooremalt. Vainola laulmises, ka lõbusamates lugudes, kõlab alati kuidagi mingi elukogemus või elutarkus. See paneb mind nagu kuulama rohkem ja ootama, et mida ta edasi laulab. Ta justkui tahaks iga sõnaga midagi öelda. Juhkentalil ma pigem kuulen ilusat laulmist. Tehniliselt tore ja sobib muusikaga kokku, aga ma ei ole veel seda tõmmet leidnud. Võib-olla on see ajastu värk. Et Juhkental mõjubki praegu rohkem tänapäeva noortele nagu Vainola mõjus kahekümnenda sajandi lastele.

Igatahes. Live oli täitsa äge. Mul on hea meel, et kuulsin lugusi nagu Hingel Hakkab Hea, Päev Päevalt, Ta Õrnas Käes, Isa Tuli Koju jm. Ainult Meie Isa oli kuidagi veider, kuidagi ebakõlas tundus. Muusikaliselt siis. Uusi lugusi kuulates Sünnipäevalaul on huvitav. Kristelile meeldis Aina Rohkem.

Pealava lõpetas esimesel päeval Suurbritannia ekstreemmetalli bänd Carcass. Tehniliselt tundus väga hea ja rahvast oli palju, aga kuidagi igav hakkas.

Purgatooriumis näidati autofilmi.

2. päev

Teise päeva hommikul juhtusin kokku mainitud sõber Mikuga, kellega sai Metro Luminali üle arutatud. Samuti ka, et laagri publik on natuke naljakas võrreldes välismaa festide omadega. Et meil siin esiridades on joodikud ja taga inimesed seisavad paigal ning lürpsavad kohvi. Tihti puudub nagu ühtne kaasaelamise voog. Mikul polnud ka tänavuses listis eriti kõnetavaid nimesi. Carcass ehk natuke oli, kuigi see oli selline bänd, mille Brutal Assault festivalil ta jätaks lihtsalt vahele.

Minul aga oli küll oodatud bände, esmajoones Swamp Mine, kes parasjagu soundchecki tegi.

Enne neid veel aga oli pealaval meretemaatiline Kaschalot. Väga mõnus post-rock instrumentaalbänd teise päeva alguses, Kuula näiteks Whale Song. Nad ütlesid, et neil on festivali kõige väiksem backdrop. See siiski ei osutunud tõeks, sest näiteks J.M.K.E.-l oli backdropiks t-särk. Tehti ka mingi uus nimetu lugu, mis oli päris lahe. Öeldi, et instrumentaallugudel pole nimesi vaja, aga kuidas ma siis nüüd tean, mis lugu see oli? Mõnus hommik igatahes.

Järgmiseks hakkaski kell 13 väiksel laval Swamp Mine. Mul on väga hea meel, et esitamisele tuli Suffocate. See on kuidagi nii omapärane ja kaasatõmbav lugu neilt. Tehakse ka uut loomingut näiteks We Will Come For You All. Väga huvitav tundus veel lindistamata lugu Armageddon Vacation. Enne seda lugu tuli bassil helipea kruvi lahti. Üldse juhtus seekord laagris väikse lava bändidel palju viperusi (nt Metro Luminalil läks kitarrikeel katki jne). Lahe tantsulugu-matsulugu on ka The Beast Crawls Out.

Hiljem jäin Swamp Mine’i tuttava bassimehega, kelle nimi on ka Mikk, juttu rääkima. Muu hulgas oli teemaks nende lavashow, mis justkui pole eriti läbimõeldud. Vaidlen vastu. Minu meelest on bänd visuaalselt täpselt selline sookaevandus. Kitarristid mõlemad näevad välja nagu koletised soomülkast. Lühem on natuke ka selline voodoo-sortsilik. Laulja Alo on oma musta maikasärgiga nagu räsitud aga peatamatu kaevur, ainult kirka on puudu. Bassimees Mikk oleks nagu justkui kaevandusse kuudeks lõksu jäänud ja soo pudulojustest toitunud endine kaevur. Lavale oleks aint mingeid soovääte vaja. Või siis otse soosaunast tulnud vihtadega alasti meessoost taustatantsijaid, nagu kunagi Amme Rockil oli.

Kell 14 jätkas pealaval Sons of Stan. Neid enne laagrit kuulates tundusid nagu huvitav kivimetall, aga kohapeal kuidagi ei tõmmanud. Kuula näiteks Black Cross.

Läksime sööma. Selline nuudliisu oli ja kohapeal oligi üks lahe aasia toidu telk, kus oli meekana nuudlitega. Peal lutikvaglad seesamiseemned. Maitses hästi, aga kuidagi külm oli. Ma ei saanud aru, võeti küll pannilt, aga tundus nagu oleks võetud külmkapist.

Kell 15 tuli väiksel laval üks igavesti äge Valgevene matuse hukatusmetalli bänd, Woe Unto Me. Ja täitsa lõpp kui ägedalt teatraalne esinemine oli, nagu etendust vaataks.  Laulja ei jäänud kordagi kuskile loiama, vaid iga hetk oli pingeline ja emotsioonikas. Siuke bänd, kus lihtsalt vaatad suurte silmadega, et mis nüüd juhtub. Varu endale 3 tundi ja kuula albumeid A Step Into The Waters of Forgetfulness, Among The Lighted Skies… ja …The Voidness Flashed. Selline väike Opeth.

Pealaval jätkas Jaapani heavy bänd Saber Tiger. Muusika on täpselt selline nagu bändi nimi kõlab.

Väiksel laval tuli seejärel J.M.K.E.

Läksime suure lava juurde ootama järgmist bändi, kus rääkisingi Swamp Mine’i bassisti Mikuga nende ja Redneck Rampage’i lavakooslusest. Ja ka näiteks sellest, et viimati käis bassist Mikk HRL-is aastal 2005, kus oli Katatonia esimest korda. Tol ajal ta neid ei teadnud ja ei olnud muljet ka jäänud. Rääkisime, et see võis olla sellest, et tehnika oli kehvem. HRL-il on viimasel mitmel aastal olnud minu meelest super hea heli ja valgus, igal aastal parem. Varasemalt ei tundunud nii hea ja ka tuntud bändide tuntud lugudest oli keeruline aru saada halva helikvaliteedi tõttu. Mikk rääkis ka, et talle meeldib näiteks Tallinna klubi Rockstar’s. kus on lihtsalt üks muusikaheli täis väike ruum. Mikud on nii erinevad.

Seejärel aga kell 18 tuligi Redneck Rampage. Tehti uuelt plaadilt lugusi nagu Green Devil ja väga ägeda video ning kitarrikäiguga Moonshine Rocket. Enne sai arutatud, et vanema plaadi lugudel tundub nagu rohkem konkse. Kõige konksusem lugu on siiski jeesuspala When The Shit Hits The Fan. Y’all need Jesus. Hea on ka näiteks Lowlife.

Kell 19 jätkas väiksel laval Freakangel. Härra Darling on tõesti see, mis HRL esinejate sildi peal kirjas on – artist. Jalmar ütles pärast, et Freakangel oli tal kindlasti teise päeva lemmikum. Tal on oma telefoni playlistis top 3 lugu, milles kõigis on sõna death ning üks nendest on Death Walks With Us. Esitati ka minu viimasel ajal rohkem kuulatud In The Witch House. Jäime arutama, et mida ta seal laulab. Mina olin siiamaani kuulnud cannonball of shit, Jalmar aga snowball. Live ajal kõlas selgemalt ja tundus, et in the… in the witch house. Vaatasin nüüd lõpuks järgi (plaadi pealt, netis ei ole lüürikat… miks?) ja on palju loogilisem spellbound… in the witch house. Müsteerium lahendatud.

Pealaval jätkati meretemaatikaga ookeanirajoonides. Ocean Distrcits. Nad olid mõned aastad tagasi teise päeva hommikul ja väga lahedad. Õhtul aga kuidagi tõmbasid tempo maha. Kuigi nad lava peal tundusid hoogsamad ja elavamad küll, kui 2014.

Väiksel laval tuli juhumetalli bänd Zahir. Ma ei tea, natuke juhuslik oli.

Kell 20 pealaval tuli rohebänd Metsatöll. Markus oli muretsenud, et ei tea, kas HRL juba ära tüdinenud pole nendest. Aga uus plaat tore. Jalmar monteeris neile ka video Koduhiite Kaitsel. Pärast arutasime, et ikka väga lambid kaadrid on. Nagu sellised imelikud koduvideo kaadrid. Lugu tundub pigem nagu võimsa sõnumiga ju, ürgne vägi ja asjad. Mulle tunduks, et loodust saaks nagu eepilisemalt ka jäädvustada. Mulle meeldis, et enne lugu See On See Maa Lauri luges refrääni sõnad ette. See tundub alati parem kui mingi “noh, teate küll”.  Tehti ka mingit uut lugu, kus räägiti üheskoos maailma avastamisest, sõnad läksid: lahinguväljal näeme kõik koos!

Väikest lava lõpetas David Draimani uus bänd Goresoerd.
Ma olen terve, sest mu rohud on õiged.

Peaesineja oli Rootsi mustmetalli bänd Dark Funeral. Ja jesver, kui äge. Kristel ütles, et selline tunne, et nagu oleks välismaa festivalil. Mustmetall on alati nii põnev. Kõrva jäi näiteks lugu Open The Gates. Väga võimas ja põnev esinemine. Kuigi kaks väsitavat olid päeva seljataga, siis selle bändi ajal läks kogu väsimus meelest. Ulme show.

Sellega saigi HRL 2019 läbi. Väga huvitav oli, esinejad olid kõik nii erinevad. Võib-olla ajakava oleks saanud natuke sujuvam olla ja kindlasti oleks see võinud olla paberile õigetpidi prinditud. Kava on üldse üks naljakas suur voldik, kus kava on reaalselt 2 lehte ja ülejäänud 7 lehte on reklaam. Aga oli põnevaid üllatusbände ja vääriline peaesineja. Purgatooriumis näidati veel loomafilmi.

Järgmise aastani!  \m/

Fotoalbum: http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1482151

Vaata ka Kristeli pilte:
1. päev: https://huntlus.blogspot.com/2019/07/hard-rock-laager-2019-1-paev.html
2. päev: https://huntlus.blogspot.com/2019/07/hard-rock-laager-2019-2-paev.html