Terv, sain siis ühe päriva kirja kelleltki. Panen selle ja vastuse sellele siia üles, et kõik, kellel veel tekivad samasugused küsimused, siit endale vastuse leiaksid. Vms. anywayz…
Kiri:
>From: marta <***>
>To: raimondtunnel@hotmail.com
>Subject: Segadus.
>Date: Fri, 26 Oct 2007 17:24:39 +0300
>
>Tere.
>Tahaks teada,et mis su probleem on ja millest sa muidu
>mõtled.Väidad,et inimesed on kõik lollid ja seest tühjad ja ei tea
>midagi.Ehk kuulud ka ise nende sekka?Mida on maailm ja ühiskond sulle
>teinud,et sa teda niimoodi põlgad ja vihkad?
>Lisaks,milleks eksponeerida.Enda järjekordselt ostetud suitsupakki
>või lõigutud veene.Sellega sa ju tõukadki inimesed eemale.Nad
>hakkavad kartma.A mida sa loodad?Et nad vaatavad sulle alt üles,kui
>näevad,et oskad veene lõikuda.Tean,et tähelepanuvajadus on inimestel
>loomuses.Tundub aga,et mõnel on see tähelepanu ihalus tapvalt
>suur..
>Ma ei teagi.Lihtsalt ei saa sellest aru,et kogu maailm on loll ja
>sina oled hea?Miks sa siis midagi ette ei võta,alusta iseendaga,siis
>tulevad teised..
>
>
>——————————
>Värsked uudised Eesti Päevaleht Online’ist!
>www.epl.ee
Ja minu vastus siis:
Tere,
Minu probleem. Ma usun, et seda on ehk teistel parem analüüsida kui mul. Ma arvan, et see, mida teised näevad probleemina, on minu isiksus – iseloom – mõttemaailm, kuidas iganes seda kutsuda. Millest ma mõtlen, ma olen suht paljudele rääkinud, millest ma mõtlen ning see on mu blogis ka kirjas, mingi määrani.
Ma väidan paljusi asju, mis kohati on isegi omavahel vastuolus. Ent jah, teatud külje pealt lähenedes on inimesed lollid ja tühjad. See on lihtsalt minu maailmavaade, üks külg, ülimalt piiritletud ja mõistmatu. Ma usun küll, et ka mina võin nüüd nende sekka kuuluda, aasta tagasi ei kuulunud igatahes.
Ma ei tea, kes sa oled, sa ei esitanud mingit enesetutvustust ning meiliaadress ei ütle samuti midagi. Sul on kirjas epl reklaam, ma võin arvata, et sa oled sealt, aga no see oleks kõigest arvamus. Sellegipoolest, kuna sa küsid, siis ma võin veidike seletada seda mõttemaailma. Kuigi see on mu blogis täiesti selgelt ka olemas.
Minu jaoks seisneb see põhiline probleem armastuses või milleski seesuguses. Ma otsisin mingisugust ideaali ja ma tahan seda ka inimestes näha. Ideaal seisneb selles, et inimesel ei oleks mingeid kogemusi ja nendest lähtuvaid mälestusi teiste inimestega. Jutt käib siis üldiselt igasugustest sellistest… intiimsematest kogemustest. See vajab samuti selgitust, sest nende all ma pean silmas ka näiteks kellegi kallistamist, käest kinni hoidmist või tänaval liiga lähedal olemist. Ja põhjus, miks minu meelest selliseid kogemusi ei tohiks olla, on selles, et nende tõttu ei saa olla ühe kindla inimesega ilma, et nendest teistest kogemustest ei mõtleks. Muidugi ei pruugi see kõigi puhul nii olla, kuid minu jaoks on see nii ja see suundub üle teistele, kui ma üritan nende mõistmiseks ennast nende olukorda panna. See vist ei ole ka päris täpselt see, mida ma teen, aga hetkel ei oska paremini seletada. See on ka kindlasti väga naiivne, et minu jaoks on oluline, et elus oldaks ainult ühe inimesega. Ma ei pea ennast enam selliseks inimeseks, vähem kui aasta tagasi olin ma selline, aga siis ma millegipärast võtsin riski ja kaotasin selle osa endast. Muidugi võib nüüd siin üritada rääkida, et see on suureks kasvamine või nii peabki vmi. Ent minu jaoks on see enesekaotus sellegipoolest, mul on võimatu olla kellegagi ilma, et ma temast ja kogemustest temaga ei mõtleks. Loodetavasti sai see seisukoht sulle selgeks.
Mis on ühiskond mulle teinud. Hmm, ühiskond on tekitanud olukorra, kus enda tõdedele kindlaks jäädes oled sa erak ja ei saavuta mitte midagi. Okei, ühiskond, võtame kooli näiteks. Põhikooli. Milleks on ühiskonnas kool? Mina olin aru saanud, et ennekõike on see koht, kus õpitakse. Ma õppisin põhikoolis siis, kui teised käisid pidudel ja tegid muid asju, mis selles n-ö ühiskonnas normaalne on. Ja see valearusaam koolist põhjustas selle, et mitu aastat kutsuti mind tüdruku nimega ning kõik hoidsid minust eemale. Ma ei osanud teistega suhelda ning teised ei tahtnud minuga ka suhelda. See, et sa üritad väita, et selline suhtumine tuleb lõikumisest või millest iganes, siis ma ütlen, et hoopis sina oled naiivne. Põhikoolis oli täpselt samasugune suhtumine ja siis ma ei joonud, suitsetanud, lõikunud, midaiganes. Kui täpne olla, siis ma ei olnud neid asju teinud ka aasta tagasi. Kuigi ühiskonna seisukohast oleks olnud õige neid teha, sest siis ma oleks olnud nagu kõik teised ning teised ei oleks minust eemale hoidnud ja kartnud jne.
Eksponeerida.. hmm.. no lõikumisel on mitu tähendust minu jaoks. Kui sa küsid, et milleks seda eksponeerida, siis üheks põhjuseks võin ma tuua selle, et teisi inimesi shokeerida. Neid eemale hirmutada, sest kui ma kedagi lähemalt tundma õpin, siis ma leian, et ta on mõttetu ning ta põhjustab mulle valu oma mõttetusega. Siinkohal tuleks meeles pidada, et tegu on suhtelise arvamusega. Siis võib-olla ka kunstiline seisukoht, veri on midagi huvitavat ja kunstilist minu jaoks. Mis mõtet on midagi kodus maalida, kui keegi seda ei näe. Tähelepanuvajadus võib ka mingil määral olla, huvitav on vaadata inimeste reaktsioone sellele. Näed sa esitasid siin toredaid küsimusi just selle tõttu ju, muidu poleks ma sulle silma hakanud. Mõni teine näiteks jälle sõimab emoks ja see on suht naljakas, sest see näitab, kui vähe ta tegelikult teab.
Suitsupakki ma ei ole küll omameelest eksponeerinud vmi. Aga kui sa arvad, et ma olen seda teinud, siis ka sellel on oma põhjus täiesti olemas. Selleks tuleks vaadata, miks ma suitsetan. Joomisega oli asi suhteliselt lihtne, tema jõi ning ma tundsin ennast alaväärsena, sest polnud kunagi joonud. Sama oli ka näiteks kanepiga. Mitte, et tema oleks mind selleks sundinud, aga viga oli minus minu enda jaoks temaga olles. Sa võid öelda, et see pole tegelikult armastus vmi., aga sul pole aimugi, mida ma olen tundma pidanud ja siia maani tunnen, seega sa ei saa seda öelda. Ent pöördume tagasi suitsetamise juurde, see oli puhtalt minu valik, et toime tulla mingil määral selle valuga, mida ta põhjustas. Või mida kasvõi ühiskond põhjustas, ennekõike siiski tema. Kui ma suitsetan, siis mälestused temast ei tule nii elavalt enam meelde mõnda aega ja siis on rahulik. Võib-olla, kui ma seda nüüd nii laialdaselt eksponeerinud olen, mida ma omameelest vist eriti teinud ei ole, kuid selline tahtmine on olnud küll, siis see on selleks, et maailmale karjuda seda valu, mida ma tunnen.
Muidugi võiksin ka spekuleerida, et kuna ma olen energiavampiir, siis mul on parem olla selle pärast, et teistel mu ümber on halb vaadata, mind suitsetamas, kuid kuna ma sellest teemast hetkel vajalikul määral teadmisi ei valda, siis las see praegu olla.
Siinkohal ma juba kahtlen suuresti, et sa epl-ist oled, sest otseselt veene ei ole ma kunagi lõiganud. Veenid asuvad käe all ning sealt ma eriti ei lõika ning et veeni lõigata peab suhteliselt tugeva meelega inimene olema, mina seda niiväga ei ole. Artereid ei ole ma ka lõiganud, kui ma arteri (või siis ka veeni) läbi lõikaksin, siis ma lõpetaksin traumapunktis.
Ma ei hakka praegu mõtlema, kuidas ma tahan, et inimesed mind näeksid. Mulle ei vaadatud alt üles siis, kui ma olin n-ö tubli ja korralik, pigem ülevalt alla, sest ühiskonna seisukohast olin ma loll nohik, ebard, väärakas. Üldiselt ma ei tea, kust selline mõte võib tulla, et sa arvad, et kui ma oskan veene lõigata (mida.. no okei, ma tõesti vb. oskan ja tean, kuidas neid lõigata, et ennast ära tappa, kuid mida ma siiski ei suuda, sest olen liiga nõrk selleks), siis inimesed peaksid mulle minu meelest alt üles vaatama. See ei ole kohe kindlasti nii, pigem juba vastupidi, aga mitte ka päris. Kui sul on mingit konkreetset vastust vaja, siis ma tahan, et inimesed tunneksid meeleheidet selle pärast, mida tema ja ühiskond on minuga teinud. Muidugi olen ma ise neid asju teinud ja ma saan ka sellest täiesti aru, aga ühiskonnal ja temal on ka oma roll selles, kas sa ei arva? Ma usun, et ma olen selline inimene, kes võib kõike teha, kui olukord minu jaoks seda nõuab.
Põhiline põhjus, miks ühiskond loll on, on see, mida ma üleval kirjeldasin. Ühiskond käib pidudel ja sebib seal inimestega seda kõike vabatahtlikult, olles teadlik, et need suhted ei ole püsivad. Kevadel mina arvasin 99%, et suhe temaga on igavene. Ju siis hindasin seda üle. Selline ma olen, ma hindan väikseid asju üle. Mis on ka jällegi suhteline, sest enda jaoks ma hindan just nii nagu mulle sobilik näib. Ma ei saa enam endast alustada, nagu ülevalt võid lugeda, siis ma alustasingi endast. Kuid siis mind keegi ei märganud, kedagi ei huvitanud, et ma üritasin hästi õppida ja mul olid suured plaanid ja eesmärgid. Kellelgi teisel neid ei olnud ja nad pidasid mind mingiks väärakaks. Endast alustamine on mõttetu, sest kes see ikka mingi vääraka järgi tahab elada. Ent see pole põhjus, miks ma enam ei saa seda teha. Põhjus seisneb selles kevades, miski ei kustuta seda kevadet mu elust ära ja ma olen rikutud kogu oma järelejäänud eksistentsiks. Kusjuures sa võib-olla arvad, et ma räägin mingist seksist või ei tea millest, mis võib tunduda sinu jaoks “tõsine”, kuid ma räägin kellegagi koos olemisest, kallistamisest, suudlemisest, puudutamisest… Juba sellised asjad rikuvad minu jaoks inimese ära, muudavad ta mõttetuks.
Ma vb nüüd kordan ennast, aga ma ei ole hea. Ma olen sama moodi rikutud nagu kõik teisedki inimesed, ainus vahe on ehk selles, et mina tegin seda kinniseotud silmadega, aga teised rikuvad ennast kogu aeg ja teadlikult. Ning kuna selle tõttu põhjustavad teised inimesed mulle väga suurel määral valu (ma ise põhjustan ka seda, kui ma endast mõtlen, aga mitte ehk nii palju kui teised), siis ongi parem, kui nad mind kardavad ja eemale hoiavad.
Loodetavasti see vastas su küsimustele. Panen selle kirja blogi ka, et teistele inimestele vastata, kellel veel selline küsimus võib tekkida.
Edu ja tervisi edaspidiseks,
Raimond Tunnel
—————-
Now playing: Bear McCreary – Reuniting The Fleet
via FoxyTunes