Kolmapäev 21:45
Wednesday, November 28th, 2007Niiiih… pole tükk aega kirjutanud… see teisipäev, mis siin on… on nädala aja tagune teisipäev.. :DAga okeih… sain siis ühe väääga pika kirja, mida ehk ei hakka tervenisti siin tsiteerima, mingeid osi küll.
Kõigepealt ütlen ära, et Sinu blogi on väga hästi kirjutatud ja ise, kes ma
eriline blogipidaja ei ole, imestan, kuidas Sa jõuad ja viitsid oma
igapäevaelu ja mõtteid nii põhjalikult üles tähendada. Kohati võib lugeda
Sinu kirjutatut nagu raamatut ja see on kindlasti huvitav lugemine, sest ta
on sündinud reaalsest elust, mitte väljamõtlemise tulemusena.
Aitäh, no ma ei arva, et see on eriline jõudmine olnud. Mul pole lihtsalt midagi muud teha olnud ja on olnud soov ennast väljendada. Viimasel ajal pole seda küll teinud eriti.. pärast seda meedia asja, aga nojaah… eks ma ikka ürita.. 😛
Kõige esimene asi, mida tahan rõhutada ja mis kvaliteetajalehe artiklis
üldse tähelepanuta jäi, on Sinu suhtumine oma emasse. Sa ise loomulikult
tead, millistes lausetes see suhtumine väljendub, ma ei hakka neid siinkohal
kordama, aga tõepoolest kui Sa mõtled, et niimoodi võibki oma ema kohta
öelda, et nii on täitsa ok öelda, ja lased neil ülimalt inetutel ja rasketel
sõnadel siin seista, no siis kahju küll, pean ma tõdema, et Sul on õige vähe
lootust.
Millist lootust ma mõtlen… üldse, kõigepealt sellise suhtumise juures oma
kõige lähedasematesse inimestesse, on igasugune õppimine, kõik teadmised ja
oskused, kaasarvatud ka Sinu oskused tarkvaraarenduse vallas, täiesti
kasutud ja mahavisatud vaev. Neil ei ole mitte mingit mõtet, kui Sa suhtud
oma emasse nii, nagu neis lausetes siin näha on. Kui Sinu tõekspidamised on
nii viltused ja vigased, no issand jumal, siis kuidas sa arvad oma teadmiste
ja oskustega kuskil läbi löövat, see on võimatu, nii vigaste
väärtushinnangutega inimest ei vaja ükski tööandja, vähemalt enam-vähem
viisakas tööandja.
Nonii. Ma küsiksin siinkohal, kas me elame Jaapanis, kus perekond määrab staatuse? Ma julgen arvata, et ei ela Jaapanis. Me elame suhteliselt läänelikus riigis ning läänekultuuris rõhutatakse indiviidi. USA-s näeb suur osa inimesi oma vanemaid ainult jõulude ja lihavõtete ajal, mis on minu meelest väga hea. Selle kohta oli muideks ka üks hea võrdlus, mille mu kunagine eesti keele õps andis. Kahjuks on praegune õpetaja väga.. noob… ja ei suuda meile õpetada kasulikke asju. Mis on muidugi jälle üldistus, kelle jaoks kasulikke, kelle jaoks kasutuid asju… ok.. see selleks.
Muidugi lasen ma nendel sõnadel siin seista. Need on minu kirjutatud siia ja miks ma peaksin neid häbenema? See on nagu mingi väike naiivne tüdruk, kes ütleb midagi ja siis paneb ruttu käe suu ette ja punastab. (umbes nagu mu praegune esta õpski)… Sama hea küsimus, et miks ma siia ikka veel kirjutan ja miks ma pole siit midagi maha võtnud, miks see sait üldse eksisteerib, pärast seda Postimehe idiootsust. Aga selle pärast, et siia kirjutatud laused on minu kirjutatud ja ma ei arva, et inimene peaks häbenema oma mõtteid vmi. Muidugi ei tähenda nüüd see, et kuskil kedagi häirida enda mõtetega… a la trollipeatuses karjuda, et raha pole ja elu on sitt. Ma usun, et kui ma kirjutan enda blogisse enda mõtteid, mida ma ühel või teisel ajahetkel olen mõelnud, siis ma ei peaks nendest taganema või nende pärast häbi tundma. Kes tahab, see loeb…
Kõige lähedamasse inimesse? Ma ei tea, mille alusel sa sellist järeldust teed. No ma ei hakka muidugi väitma, et mu tõid siia maailma UFO-d vmi. Ent laps saadakse ikkagi omal vastutusel, kas pole nii? Ma arvan, et mu väärtushinnangud ei ole mitte vigased, vaid läänelikud. Ma valin, millest ma hoolin ja millest mitte. Kuigi tihti see nii ka ei tööta. Ma usun hoopis, et ma saan täiesti hakkama enda eesmärkide saavutamisega, kui ma ei peaks elama mingi ema hoole all pidevalt. Okei, ega ma enam ei peagi ning varsti ehk ei elagi, kuid see 18 aastat on olnud niigi piin. Arvad sa, et need, kes elavad mingi 40nda eluaastani emaga koos löövad elus läbi? Aga loomulikult on sul õigus enda arvamusele ja pidada minu tõekspidamisi vigasteks… täiesti loomulik, et võrreldakse teisi inimesi endaga ja kui teised erinevad sinust, siis on nad arvatavasti vigased. Ma ise teen täpselt sama moodi… 😛
Kuid see teema veel jätkub! 🙂
Teiseks, sellise suhtumise juures oma emasse on õige veider lugeda Sinu
lehekülgede pikkust vingumist, et tüdrukud ei taha sind, ei armasta sind ja
on valmistanud Sulle hingelisi kannatusi. No aga see on täitsa selge ju, see
suhtumine laieneb tüdrukutele ka muideks, ja ega nemad lollid ei ole, nad
saavad väga hästi aru.
See on muideks kahe otsaga asi. Küsimus ei ole eriti tüdrukutes mitmuses, vaid selles ühes tüdrukus. Ühest küljest.. okei… oletame, et ma suhtusin temasse kui litsi siis? Ma olen mingil määral sellega nõus, kuigi ma armastasin teda rohkem kui ükskõik keda ja oleksin teinud tema heaks väga palju asju. Sellegipoolest mulle millegipärast meeldis talle asju osta, ajakirju, lilli, šhokolaadi, kinopileteid, wifi-ruuteri… tõsiselt palju asju (vähemalt minu jaoks) sai talle ostetud. Ja mulle meeldis neid talle kinkida. Okei… väidame, et mul oli mingi tagamõte teda ära kasutada siis… alateadlikult… olgu nii… Ma teine kord ei kingi enam tüdrukutele mitte midagi… olen ma siis parem inimene?
Ja teine ots sellel teemal on selles, et põhjus, miks ma neid asju kinkisin ja näiteks ootasin teda mingi 3 tundi külma käes, puudusin tema tõttu koolist, olin ööl enne keemia eksamit kella 4-ni öösel üleval, sest ma ei tahtnud temaga tülis olla ja käisin temaga arsti juures – kõike seda tegin ma suht selle tõttu, et ema, kes ise on minu meelest liiiiga ülehoolitsev minu suhtes, on mulle sellist eeskuju andnud. Ja muidugi kaine mõistus peaks ütlema, et mulle ei meeldi kui mu ema ülehoolitseb, siis miks peaks see kellelegi teisele meeldima… aga kaine mõistus oli tol ajal Away. Ja nüüd ma ei pea valeks, kui ma süüdistan enda ema, kes on mulle sellist nõmedat eeskuju andnud, selles, et ma hoolitsesin tema eest üle ja talle tekkis tunne, nagu ma arvaksin, et ta ei suudaks iseseisvalt hakkama saada. Täpselt sama tunne, mis on mul enda ema suhtes… wow…
Sa oled äärmiselt egoistlik, need vaesed tüdrukud peavad tantsima ainult
sinu pilli järgi, jääma ainult sinu kehtestatud reeglitesse. Samuti ka
sellise naljakalt vanamoodsa ellusuhtumisega, et kõik peavad ainult sinu
jaoks olema ja teistele viisakalt öeldes ei tohi üldse tähelepanu osutanud
ollagi, ma olen ise saanud aru, et üks kindlamaid viise kellegiga suhted
pöördumatult ära rikkuda, on pärida, huvi tunda ja muretseda nende
niinimetatud “eelmiste” või “teiste” pärast.
Jah… olen egoistlik. Ja täiesti nõus sellega, mida sa ütled… Selle tõttu ei olegi mingit lootust. Ma olen seda asja seletanud siin, aga näib, et tuleb veel üks kord teha. Ma ei saa kellegagi olla, kellel on mälestused kellestki teisest. Isegi kui tema nendest eelmistest ei mõtle, siis häirivad mind mõtted, et tegelikult ta ikkagi mõtleb nendest ja võrdleb. Ning nüüd olen ma ise samasugune ning jään kõiki Kristiga võrdlema. Kas see peaks siis olema suhe, millesse oldakse pühendatud, kui pidevalt mõeldakse kellestki eelmisest? Võib-olla kellegi jaoks oleks.. minu jaoks ei ole. Ja arva ära, kust see vanamoodne suhtumine on tulnud? Kas see ei või olla näiteks vanaema või kellegi sellise mõjutus? Midagi, mis on lapsest saati jäänud alateadvusesse kinni ja millest on võimatu vabaneda. Me kõik oleme kokkuvõtteks kellegi teise mõtted.
Nüüd mis puutub sellesse, et nagu Sa ütled on väga palju mõttetuid inimesi,
kes keskkooli lõpuks pole veel endale selgeks teinud, mis neist saab. Tule
taevas appi!!! Sa tahad, et inimesed peavad 18 aastaselt teadma, mis neist
ülejäänud eluks saab….!? Nad ei saagi seda teada, nende maailmapilt on nii
kitsas veel. Elu meie ümber muutub nii kiiresti, on väga palju võimalusi
väga paljudel elualadel, see võtab ikka aega et orienteeruda selles kirjus
pildis ja vaadata mida tahetakse teha. Justnimelt mida tahetakse teha, mitte
kelleks tahetakse saada…
Ei, ma tahan, et inimesed teaksid 8-aastaselt, mida nad teha tahavad. Minu meelest peab see, kelleks saada tahetakse, minema kokku sellega, mida teha tahetakse. Miks on nende maailmapilt kitsas? Mis neil viga on?
Aga ma saan täiesti aru, et enamik inimesi ei teagi. Me võime ju tahta hääästi palju raha ja õnne, aga näed ei saa… See ongi muideks ühiskonnas suur probleem, et teistest noh.. arenenumad (mis on ka muidugi suhteline mõiste) inimesed pandakse kokku inimestega, kes otsivad oma suunda kümneid ja kümneid aastaid. Ja siis need, kes otsivad, takistavad neid, kes on juba leidnud ja kes tahaksid sellel suunal minna. Ma ehk kirjutan sellest veidi hiljem, aga nii on. See Soome koolitulistaja (ja arvatavasti veel mõned koolitulistajad) just sellele pingele vastu ei pidanudki. Inimest, kes teab, mida ta tahab, ümbritsevad inimesed, kes ei tea ja kes aktiivselt takistavad tal saada seda, mida ta teab, et tahab.
Muideks selles raamatus Häkkerieetika, mul ei ole seda ees praegu, aga ma
mäletan on jutt sellest et töö peab olema eelkõige lahe, ta peab olema üks
aja sisustamise viis. Võimalik et enamus noori otsibki endale sellist
lahedat tegevust ja valdkondi, no las nad otsivad siis, las nad jõuavad
selgusele oma tahtmistes ja annetes jne. miks neid piirata ja sundida
keskkooli lõpuks otsustama.
Jup, ma täiesti nõustun. Siinkohal küsin sult, et miks on vaja sundida neid õppima koolis? Milleks on neil vaja minna iga hommik kell 8 kuskile kooli, kus nad õpivad asju, mis neid ei huvita? Mis neile ei meeldi ja mille peale nad sülitavad… Las otsivad, aga otsimine ei ole 9+3 aastat istuda ühes ja samas pingis ja teha ühtesi ja samu asju. Las loevad töökuulutusi, proovivad erinevaid töid siis.. ja vaatavad, mis neile meeldib… las õpivad kutsekas seda ametit ja lähevad selles suunas. Mina ei sunni kedagi, ma ütlen, et inimesed on otsustusvõimetut. Nad ei suuda otsustada siis, kui riik pakub neile haridust, mille põhjal enda karjäärile alus panna. Ja kui ma siin ütlen karjäärile, siis ma mõtlen sellisele karjäärile, mida tehakse mõnu, mitte niiväga raha või kuulsuse pärast.
Ma ei tea, kas ma kirjutasin.. vist mitte… Aga ma teadsin juba 8aastaselt, kelleks ma saada tahan. See, et vahepeal on olnud selline… rõve takistav periood, kus 10 aastat on erinevad õpetajad arvanud, et lastega tuleb lollitada ja keegi nendest ei tea tegelikult veel midagi… on olnud suur probleem… ja ma ei ole ainus, kellel selline probleem on olnud… kuid seda ei saa mina lahendada. Niikaua kui riik midagi ette ei võta, lastakse lapsi üle maailma koolides maha teiste “laste” poolt. Ja seda ka pigem just läänelikes koolides, sest lääne maailmas on rõhutud individualism. Idamaades jah… õpetatakse perekonna äri ja inimesele on selge, mida ta tulevikus tegema hakkab. Talle õpetatakse seda vanemate poolt… Minu ema ja isa ei oska programmeerida… mis nüüd saab? Iga mõistusega inimene ütleks, et ma peaksin ise leidma enda tee, õppima ise seda, mis mind huvitab… nooh… aga palun, kus on füüsikaõpetaja, kes suudaks mulle ära seletada, kuidas ma pean põrkenurga programmeerima? Vot sulle Eesti Vabariiki…
Vahepeal, kui tohib ka seda öelda, et ega selliste äkiliste asjade peale
mõtlemises, nagu Sul siin mitmel pool on, sisaldub ka võimalus seda teoks
teha. Iga mõte on ju teeleasumine teostamise suunas, nii et kindlasti tuleks
hoiduda sellistest mõtetest, näiteks mina püüan üldse selliste mõtete
mõtlemist mitte alustadagi, sest kui ma juba olen neid mõtlema hakanud,
tähendab see võimalust ka nende teostumiseks. Näha end mõnede väga äkiliste
mõtete teostajana on mulle isiklikult küll liig mis liig, seega parem üldse
hoiduda nendest.
Siin on jälle see küsimus, et kas sa häbened oma mõtteid? Ma pigem eriti sellest siin rohkem ei räägi (meid jälgitakse *vaatab paaniliselt ringi ja näitab näpuga taeva poole*), kuid mina olengi selline inimene, kes paigutab ennast paljudesse olukordadesse ja käitub mõnikord äkiliselt. Või ka mitte… arvad, et olen?
Üks asi milleta küll ei saa inimeste seas st. kollektiivis elada on austus
elu vastu, nii enda kui teiste elu vastu. Ma vaatan, et Sul on seal veel
arenguruumi.
Individualism, mees, individualism… Kollektiivis elada on nõrkus iseenda vastu. Kollektiivis tööd teha ei ole nii hull.. aga sa kasutasid sõna elada…
Ja lõikuda ei maksa end esiteks sellepärast, et võid kogemata vigastada
veeni, teiseks saada veremürgituse ja kolmandaks mõjuda huvitavatele
plikadele oma äranüsitud käsivartega ebaesteetiliselt. Vat sellised lood. Ja
näiteks reisides kuhugi kuuma/niiske kliimaga piirkonda lähevad need rohked
lõikumisehaavad sul kindlasti mädanema, see on väga hädaohtlik asi.
Tead mida… ma tean. Kahte esimest väidet vähemalt. Sama hästi sa oleksid võinud öelda, et suitsetada ei maksa, sest sealt saab kopsuvähi. Arvad, et ma ei tea seda? Need äkki ongi põhjused, miks ma teen neid asju? Sa selle peale ei mõelnud? 😛
Ja… mida värki? Kui tüdruk minust eemale hoiab, sest ma lõigun ennast, siis PALUN! Mis mul temast? Sellise isiksusega inimesed mind ei tõmba, ükskõik, kui huvitav ta sulle ka ei tunduks. Ja siis veel… ma toon siinkohal üheks kriteeriumiks, mis tüdruku puhul vajalik oleks, selle, et ta peaks olema ennast lõikunud. Vot… Muidugi kuna mul on mingi miljon kriteeriumit, siis on suht lootusetu niikuinii… ja eriti vahet pole… Kuid kui inimene ei ole lõikunud või talle see ei meeldi, siis ma sügavalt kahtlen, et ta võiks minu jaoks eriline olla.
Panin tähele ka seda, et sa üldiselt aktsepteerid vähegi mõttekate
inimestena peamiselt neid, kes valdavad programmeerimist, et neile kes
sellest eriti midagi ei tea, on karm soovitus eemale hoida. No aga kellele
Sa siis programme tegema hakkad tulevikus, ikka nendele kes seda ise ei
valda, selleks ise suutelised ei ole. Kuidas nad siis Sinu teenuseid/tooteid
kasutama hakkavad, kui neile on käsk üldse eemale hoida…:)
Jaah.. see võib olla üks tähelepanek, kuid ma aktsepteerin ka neid inimesi, kes on enda jaoks mõne muu suuna leidnud. Näiteks mu klassis üks inimene tahab lenduriks saada, teine arstiks.. kolmas kunstnikuks… minu meelest on nad täiesti tugevad isiksused ja ma aktsepteerin neid täiesti.
Vaata… siin kirjutatud asjad kajastavad tavaliselt minu hetkemeeleolu. Miks sa arvad, et ma kirjutan päeva ja kellaaja postituse pealkirja? Lambist?
Muidugi võin ma suhtuda nii, et ma tegelen mingi asjaga, mis mitte kedagi ei huvita, sest mitte keegi ei tegele sellega. (Mitte keegi on suhteline mõiste, mis tähendab näiteks enamikku). Point oli pigem selle vastu, et inimesed on silmakirjalikud ja kahepalgelised.. ja ma ei väida, et ma ise samasugune ei ole.. arvatavasti olen.. ja veel päris palju… Aga asi on nii, et kui keegi tuleb ja ütleb, et ma olen huvitav ja tegelen huvitavate asjadega.. ja siis hakkab jahuma, et see itivärk on ikka nii lahe, kuigi ta ise midagi ei oska… siis ta näib veidi blondiinilik.. kui see oleks nii lahe ja huvitav, siis ta tegeleks ise ka sellega. Muidugi võib olla erandeid, äkki on ta orbik vms…
Aga okei… see oligi suht kõik, mille kohta ma tahtsin selles kirjas vastata. Vabandan, et otse sulle vastust ei saatnud, aga ma usun, et nii on targem.. siis saavad teised inimesed ka vastuseid, kui nad samu küsimusi küsivad.
Ega’s midagi, järgmise korrani… 🙂
—————-
Now playing: Dreadful Shadows – Chains
via FoxyTunes
