jee7'e blog

Hei-hei…

Mõtlesin, et peaksin kommenteerima veidi Fallout 3-e. Kuigi ma seda juba Neonetti tegin, siis üldiselt nagu siia ei kirjutakski, aga vaatasin ühte review’d, mille kohta tahaks nagu paari asja öelda.. 😛
Review ise asub seal (Fallut 3-st hakkab tüüp rääkima kuskil poole peal):
http://spoonyexperiment.blogspot.com/2008/11/vlog-11-9-08-guitar-hero-far-cry-2.html

Esimene asi, millest ta seal räägib on VATS. Ma vaidleksin talle vastu ja ütleksin, et just VATS on see, mis eristabki Fallout 3-e teistest lamedatest shooteritest nagu Stalker. Mitte, et Stalker või muud shooterid just elulõpmata lamedad ka oleksid, aga ilma VATS-ita oleks F3 küll täiesti lame olnud. Ma ei tea, ma mängisin easy’ga ja ma küll kogu aeg VATS-i ei kasutanud. Ainult siis, kui mäng läks liiga kiireks ja muidu polnud võimalik. Lisaks AP-d said ka otsa ja seega sa ei saanudki seda kogu aeg kasutada. Minu meelest oli see huvitav lähenemine, sest tänapäeval juba turn-based mängu eriti ei tee… mis on muidugi ülimalt jama, sest turn-based omab.. aga mis seal ikka… turu järgi tuleb teha… Seega VATS on imo selline kompromiss ja ka eripära, mis teeb F3-st F3-e.
Ja see fakt, et sihtida ainult pähe… no kui ikka pähe sihtimine on mingi 0%, aga parem käsi on näiteks 35%, siis ma parema meelega sihin paremasse kätte. Seda küll, et polnud eriti selliseid vastaseid, kellel poleks olnud ühtegi relva, millega nad sind tulistasid… no mõningad olid haamritega, kuid ikkagi… F2-s olid näiteks need tulnuka moodi asjad, robotitel polnud enamasti sisse-ehitatud plasma püsse, deathclaw’d jne. Ok… F3-s oli neid ka, aga üldiselt mul õnnestus nii mängida, et ma ühtegi deathclaw’d ei kohanud. Seega selliste vastaste puhul oli vähemalt F2-s küll mõtet tulistada jalgadesse, sest siis nad ei jõudnud nii kiiresti sinuni ning said neid rahulikult kaugelt maha võtta. Sest nende vastaste puhul polnud eriti kasu kohe pähe laskmisest… nad olid lihtsalt niivõrd tugevad. F3-s see eriti vist päris nii ei tööta, sest asi ei ole turn-based, aga ma usun, et mingi efekt on ikkagi. Lihtsalt selliseid tüüpe on vähe, kellel pole mingit püssi, millega nad sind ikkagi kuskilt kaugelt vastu lasevad.. ükskõik, kas sa oled neilt jalad ära lasknud või ei.
Ja F3 ei tohigi olla FPS. Väide, et VATS rikub selle kui FPS-i ära ja võtab hoo maha, on lollus… sest üks põhiline kriteerium, mis F3-e tehes oli, oligi see, et see ei muutuks FPS-iks. Kuigi mingil määral ta seda on.. aga no see on lihtsalt selle tõttu, et tänapäeval eriti muud mängud ei müü kahjuks.

Nii, teine asi oli vist repair skill. Üldiselt… ma panin küll repair skillile punkte ja see tuli kasuks, kui ma relvu parandasin. Relvade ehitamine oli jah ka minu meelest mõttetu. Näiteks miine ma üldse ei kasutanud ning üldiselt igasuguste relvajuppide kaasas kandmine võttis nii palju ruumi inventory’s ära, et mul ei oleks siis muud asjad peale mahtunud. Samas olemasolevate relvade parandamine tuli siinkohal kasuks, ma sain kohe invis ruumi juurde. Võib-olla kui oleks rohkem aega ja viitsimist seda mängida, siis ehitaks ka igasugu põnevaid relvi ja kasutaks erinevaid taktikaid, aga easy mode’iga mängides polnud eriti vajadust ning viitsimist.
Samas ma mäletan, et F2-s juhtus küll mõnikord harva, et sai proovitud igast dünamiite ja asju, kui ikka vastased täielikult hõlmasid olukorra.

Ahjaa, 200 aastat vana kartulipudru. Noh… see tüüp vist ei teadnud, et need andsid elusi juurde. Ka F2-s sai igasugu vanu hommikuhelbeid ja asju kaasas vedada ja need andsid nagu atmosfäärile seal juurde… seal nad minu meelest elusi ei andnud. Igatahes F3-s annavad kõiksugused toidud elusi ja see on suht okei minu meelest… võib-olla isegi ehk liiga kaugele sellega mindud. Ma mäletan et F2-s andsid elusi õunad ja mingit iguaanid pulga otsas… mingi liha ja pirn oli vist ka veel, kuid see oli ka kõik. Kui toidust rääkida… igasugused Cheesy Puffsid ja asjad olid lihtsalt pulli pärast ja mõni quest vajas neid.
Sama asi ka radioaktiivse vee kohta… radioaktiivsus minu meelest muutus ohtlikuks ainult paaril korral, kuigi ma jõin radioaktiivset vett kogu aeg, et elusi taastada. Umbes sama värk nagu F2-s. Seega täitsa okei…
Ainus probleem, mis selle asjade ülekülluse juures on, ongi inventory täis saamine. Ja kuna party liikmeid saad alles kuskil pärast poolt mängu, siis alguses on suhteliselt raske. Vähemalt mul oli nii… ja no party liikmetele ei saa ka mingi 99 asja peale laduda nagu sai F2-s Highwaymani pagassi.. 😀

Rohkem vist polnudki midagi… selle review’ga seoses. Point on selles, et Falloutis on ennegi olnud skille, mida tegelikult eriti ei kasutata mängus… kuigi tegelt jah… F2-s oli võimalik mingi poksitšempioni tiitel saada, kui unarmed skillis hea olid.. raha sai ka siis.. seda ma F3-s ei leidnud, mis ei tähenda, et seda seal ei ole.
See ongi minu jaoks põhiline viga selle juures, et kuna ma keskendusin main questile, siis mul jäi mingi enamik side-queste tegemata. F2-s käisid side-questid rohkem nagu põhistory juurde. Siin jäid need kuidagi kõrvale… kogu rõhk oli sellel, et omg.. isa on kadunud.. isa on ohus… kiiresti otsi ta üles… Pärast seda, kui olid ta üles leidnud, siis läks veel kiiremaks tempo, sest siis oli vaja mingi tema projektiga kiiresti tegeleda ja no.. ok.. ma rohkem ei spoili.. 😀

Aap.. üks asi oli küll.. soundtrack. Seal review öeldi, et F1 ja F2 soundtrack oli vilets. Minu meelest mitte. Jah, seda küll, et soundtrack vist ei muutnud, kui oli lahing. Aga ta ei teinud seda ka F3-s. F2-s oli just selline mõnus wastelandi taustamuusika.. tekitas kõhedust ja üksindust ja sellise hea post-apocalypse’i fiilingu.. F3-e taustaraadio oli ka täiesti lahe, aga see andis kergelt teistmoodi selle fiilingu. Mina ütleks, et mõlema mängu soundtrackid olid vägagi head. F2-s oli lihtsalt selline üksik ja tülpinud maailm… F3-s oli rohkem sarkastiline ja humoorikas… Või no need ehk ei ole päris õiged sõnad, aga basically F3-s lasti kogu aeg sellist tüüpi muusikat, mis F2-s oli ainult algusvideos. F2 algus oli ka vägagi tabavalt tehtud. Kõigepealt selline lõbus Vaulti reklaam, millele järgnes sünge “war never changes” ja siis oli terve ülejäänud maailm selline sünge. Välja arvatud pildid su character sheetil ja ehk veel mõnel plakatil. F3-s oli seda vaheldumist rõõmsast süngesse kogu aeg. Seega jamh… mõlemad viisid olid head imo.

Ega rohkem ei olegi vist nüüd rääkida. Ainult veel viimane asi, mis mind KÕIGE rohkem häiris F3 juures. Mängu lõpp. Ma ei hakka rohkem spoilima, kui ütlen seda, et miks kuradi pärast ei oleks võinud Fawkes ise seda masinat sisse lülitada? Selline võimalus oli küsida talt selle tegemist, aga ta hakkas jahuma mingist saatusest. C’mon… kui on valida, et kas sina teed midagi, mis sulle ei mõju. Või lased teha inimesel, kes su elu on päästnud, ja see inimene saab selle tegevuse juures ise surma… siis loogiline oleks ju, et sina teed seda. Seega erinevalt F2-st ei saa pärast main questi lõppu edasi mängida ja side-queste teha. Mis on täiesti jama, sest pooled asjad jäid tegemata ja eriti ei ole viitsimist seda uuesti ka mängida. Selle lõpu osas jäi selline mulje, et Bethesda ei viitsinud lihtsalt enam maailma selliseks teha, et mängija saaks ka pärast main questi tagasi minna… F2 juures tundus just vastupidi, et mängu arendajatel oli lõbus pärastist maailma teha… oh well..

Nüüd vist on siiski kõik sellest.. 😀  Või no ma võiksin muidugi veel rääkida igast asjadest.. alati võib veel vigu leida.. näiteks muusika ühekülgsus, erinevate raadiojaamade puudumine, tegelaste imelikkus (mingid “vampiirid”, kes sind ühel hetkel tahavad tappa, tänavad sind teisel hetkel ilma mingi näilise põhjuseta) jne.

Aga okeih siis… mängige F3-e! 🙂

—————-
Now playing: Diary Of Dreams – Soul Stripper
via FoxyTunes

Heips..

Ei ole vahepeal eriti kirjutanud, sest ei olnud nagu millestki eriti kirjutada. Kuna siinset kohta hakkasid lugema inimesed, kelle kommentaarid ei olnud eriti oodatud, siis otsustasin, et ei hakka rohkem siia enda mõtteid väga väljendama. Mul ei ole vaja, et inimesed, kes ei saa asjale pihta, hakkaksid arvama, et ma olen hälvik.

Igatahes, täna otsustasin, et leidsin midagi, millest siiski kirjutada.

Esiteks see, et käisin Singer Vingeri kontsertil Rock Cafe’s ja see oli ülimalt lahe. 😀  Heli oli super, Hardi oli super, kõik oli super… Muidugi olid paar viga konsal, aga üldiselt 10/10, sest see oli Singer Vinger! 🙂
Pärast sõitsin kell 4 öösel Tartusse.. 😀
Teiseks… see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida.. nimelt tuttava antud raamatust “Veel üks paradiis”. Esmalt raamatu ülesehitus oli suhteliselt imelik. Kulminatsioon ja kogu põnevus oli story esimeses pooles, teine pool oli suht üksluine ja lõpp suht ettenähtav. Praegu selle üle mõeldes nagu oleks autor alustanud raamatu kirjutamist innukalt ja siis kuskil poole peal viskas kopa ette ning kirjutas teisse poolde lihtsalt ühe suure mulli.

Siiski üks põhiline element, mis häiris, oli karakterite naiivsus ja lapsikus. Võib-olla ma ei tea inimesi piisavalt, aga vähemalt need, keda mina tunnen ja tunda tahan, ei sõima kellelgi nägu täis, kui nende nime küsitakse. Samas okei… ma tean küll inimesi, kes peavad komplimente imalateks ja mõtlevad halvasti neid teinud inimestest. Ent see karakteristika ei lähe kokku eriti ülejäänud peategelase omadustega. Muidugi ma võin siin eksida, sest ma ei ole psühholoogiat ja värki õppinud ning juurdlen seda raamatut ainult enda subjektiivsest seisukohast ja tarkustest, kuid noh.. jah… Tegelased olid kergelt (öeldes) vastuolulised iseendaga. Võib-olla oli tegu character developmentiga, aga sellise lühikese raamatu kohta olid muutused liiga suured ja ilma piisavate kirjeldusteta. Inimene ei muutu üleöö iseseisvast, hoolimatust, enda probleemidega tegelevast isiksusest teistest sõltuvaks ja hoolivaks. Ja kui see oli mõeldud olema kuudepikkune protsess, siis oleks pidanud olema tekst pikem. Minu meelest ei ole hea kirjutada ühel leheküljelt, et täna olen selline ning järgmisel, et nüüd kuude möödudes olen hoopis teistsugune.

Aga okei… minu jaoks tundub ka pointless raamatu moraal. Raamatu alguses olnud isiksusetüübid olid halvad, kuid ka need, millisteks nad lõpus kujunesid, ei olnud just eriti paremad. Ma saan aru, et üks kiht siin oli see, et armastus ja hoolivus muudab inimesi paremaks. Kuid meie reaalses maailmas see ei ole nii. Kõik probleemid ei ole nii kergesti lahendatavad nagu raamatus, samuti ei ole kõik need ka probleemid, vaid maailma loomulik osa. Ning nagu lõpp näitas, siis selline teistest sõltuvusse sattumine maksab ka kätte. Muidugi on minust naiivne eeldada, et raamatul oleks pidanud olema õnnelik lõpp ja elu mõte ja värki… aga põhimõtteliselt raamat näitas, milliseks mitte muutuda… ning alguses olnud isiksused olid lihtsalt lollus… ning süžee oli ulmeeeee…. 😀

Ulme juurde tulles, siis raamatu esimene pool meeldis selle pärast rohkem, et seal oli rohkem pingelt ja üleloomulikkust. Õhkkond oli paremini kirjeldatud ning tundus noir. Ent nagu ma juba korduvalt olen maininud, siis teine pool oli suht selle vastand. Pinget ei olnud, kõik oli liiga häppi ja üksluine, päikeseline.

Kokkuvõtteks siis, tegu oli põhimõtteliselt seebiga. Selle halvas ladina-ameerika mõttes. Sama tark oleks olnud vaadata TV3-st mingit Litz Mariat…  Positiivne oli raamatu juures see, et tekst oli hästi loetav ja ladus ning raamatu esimeses pooles püstitatud pinge (mis küll väga valel ajal raamatu seisukohast kulmineerus) ja noir-õhkkond olid head. Ehkki see ei olnud ka nii hea, kui ta oleks võinud olla. Vähemalt minu jaoks, ma oleks oodanud midagi süngemat. Raamatus kasutatud luuletused olid head, aga laulude sõnad… noh… ega mul nende kohta ka midagi halba öelda ei ole, aga muusikaga on nii, et kui inimene mõistab antud žanrit, siis on korras… kui ta kuulab aga midagi muud, siis võib tema jaoks jääta nende mõte kadunuks.

Ma arvan, et ma ehk võiksingi jääda siia sellest kirjutama… aga võttes asja kokku, siis ma ehk annaksin mingi 6/10. Noore kirjaniku kohta suhteliselt hea raamat… (Muidugi kui me võrdleksime Amelia Atwater-Rhodes’i raamatutega, siis need on ikka miilides paremad) …aga story ülesehitus, raamatu mõte ning karakterid läksid käest ära.

Ahjaaa, mainiksin ka ära, et selle raamatu põhjal inimeste üldistusi teha oleks vale. Ma olen saanud teiste lugejate käest arvamusi, et “selline ongi tüdrukute mõttemaailm” jne. Mina ütleksin, et see peab mingi suhteliselt erandlik tüdruk olema siis, kui ta on peategelase mõttemaailmaga. Et üks päev sõimab lambist võõra inimese läbi ja teine päev on Ema Teresa. Ja kumbki isiksus ei ole midagi, mille poole püüdelda. Minu arusaam on pigem selline, et inimesi on erinevaid. Mõned on sellised nagu raamatu alguse karakterid, mõned sellised nagu lõpu omad, kuid enamik on kuskil vahepeal. Tihti on inimestel rohkem omadusi esimesest poolest ja veidike ka teisest, kuid enamasti ei ole nad niimoodi muutuvad nagu raamatus. Seega, ma ei tea… ma ütlen veel, et ma olen siin suhteliselt subjektiivne ja minu öeldu ei ole tõde, aga selline mõttemaailm on naiivne ja lapsik ning ma keeldun uskumast, et kõik tüdrukud ongi sellised.

Okei, tänan tähelepanu eest.. 🙂

—————-
Now playing: Singer Vinger – Mida Ma Näen
via FoxyTunes