jee7'e blog

Heiiii… greenilt tagasi ja endiselt (või kui soovite, siis järjekordselt) elus… 😛

Esmalt ütleks seda, et Rakverre sissesõit on suht orienteerumisvõistlus. Esmalt ei saa arugi, et kas oled Rakveres, või järjekordselt mõnes suvalises depressiivses Eesti väikelinnas, seejärel tulevad mõningad müstilised ringteed ja eksitavad teeviidad. Tasub meelde jätta, et Rahu Hall ei ole Rakvere Spordihall.
Rakvere Spordihalli juures oli suht palju parkimiskohti, üldse oli tänavu kuidagi ülimalt vähe rahvast. Ma ei saa aru, miks küll… kasvõi juba ainuüksi Lacuna Coili pärast oleks pidanud tulema.. 😛
Igatahes, jõudsime suhteliselt täpselt, mingi 15 min enne kella 18-t. Selgus, et see aasta ei olegi ühikat, vaid ainult võimla vmi. Nagu wtf… Samas võibolla selle tõttu ei olnudki nii palju inimesi, sest kellelgi polnud eriti kuskil ööbida. No igatahes olime sunnitud selle võimla majutuse võtma. Ega noh… kuna oli vähe rahvast, siis see oli suhteliselt üleelatav. Aga üldiselt ühikas oleks võinud ikka olla. Ma saan aru, et eelmine aasta läks seal suht laamendamiseks jne.. aga siis oleks vaja tugevamaid turvameetmeid…
Ma ei mäleta, palju eelmine aasta ühikas maksis, üks öö oli vist 150.-… aga 200 selle võimla majutuse eest küsida oli ilmselgelt suht liiga palju.

Aga see selleks… läksime sisse, nägime ühte tuttavat… või no minu oma.. kellega… aga see selleks. Niiii… ühesõnaga, arvasime, et on aega, aga ühel hetkel tuli Melmac lavale ja ma suht jooksin sinna kohe.. 😀  Nagu täiesti geniaalne bänd… see oli muideks ainus bänd tänavu, kus ma olin konkreetselt esireas, piirde ääres… Selles suhtes veidike kahju, aga tegelikult mul pole mõtet üldse selle üle nuriseda, sest mul oli palju lõbusam.

Tulles tagasi greeni juurde ilma sellejuurest lahkumata, siis Melmac oli geniaalne nagu alati.. nüüd olen 3 korda näinud neid. Ja City Of The Dead omab endiselt.. 😛

Marooni ajal oli vajalik minna osta süüa ja võtta sularaha lähedal asuvast Grossi toidukaupade poest…  W00tz… aga see selleks.

Vennaskond oli suht okei, kuna kõige suurem fänn ei ole, siis ei oska eriti hästi kommenteerida. Imo on Võluri Tagasitulek, Saepuru Lapsed, Pille-Riin ja Insener Garini Hüperboloid nagu ainsad ülihead lood Vennaskonnalt. Ma pole teisi eriti kuulnud seega see pole ilmselgelt kõige objektiivsem arvamus (oksümoroon), aga nojah… neid lugusi nad minu meelest ei esitanud, seega ei oska eriti midagi tarka öelda. 😛 Nad olid head, kuulatavad ja kaasaelatavad… Illusioonis olid nad millegipärast lahedamad siiski (Võluri Tagasituleku esitamise tõttu). 😛

Pärast seda tuli Callisto. Nagu omfg… tsiteerides Katit: “callisto koosneb puhtast võidust”. Igatahes, ma mingi hetk kuulan neid veel ja ehk saan veidi parema arusaama nendest, aga üldiselt nad tundusid suhteliselt head. Sellised… kergelt Darkwave, aga mitte liiga… ja no mmm… Ok, Wiki ütleb, et nad on post-metal. No üldiselt olid nad selline bänd, mida oleks ülimalt lahe magama minnes kuulata.. sellised meloodilised ja sünged lood tundusid. Ja ühe nende plaadi nimi on Noir, seega nad on lahedad kasvõi juba selle pärast. 😀

Pärast seda tuli Waltari, millele ma ei viitsinud minna. Kella 23 ajal oli Metsatöll. Noh… seekord nad ei olnud midagi erilist. Pürotehnikat polnud ja kuna ma olen neid juba nii palju näinud, siis hakkavad kergelt ära tüütama. No jamh.. nad olid sellised nagu alati… folk-metal-and-stuff. Ahjaa, nad esitasid mingeid Kukerpillide lugusi, mis oli minu meelest suht kahtlane… Samas “Oma Laulu Ei Leia Ma Üles” oli mõnus…

Siis tuli Dark Tranquility, mis oli suht selline, nagu ma arvasingi… raske ja meloodiline ja lahe ja värki… aga poole pealt läksin ära.. noh.. ega tegelikult ma olin selleks ajaks juba ise ka suhteliselt väsinud, seega väga poleks suutnud niikuinii midagi tarka teha… Põhimõtteliselt on nad laivis nähtud ja see on hea.. Nad on selline… ma ei teagi.. ma joonistaks pildi, sest pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna… 😀 Aga ma ei viitsi.. jap.. laisk…

Seejärel siis läksime sinna võimla majutusse ja stuffi… nagu jamh… järgmine kord oleks tark sinna telk kaasa võtta. Ühtedel oli… sest konkreetselt mingi inimesed kõnnivad läbi öö su kõrvalt mööda, et WC-sse saada… kokkuvõtteks eriti magada ei saanud.. 😛  Järgmine kord on vaja motell vms. võtta tegelt..

Ja mis nagu eriti hull… järgmine hommik aeti kell 9 välja sealt. Nagu WTF?! Ühikas oli võimalik olla nii kaua kui tahtsid… mis mõttega nagu inimesi kell 9 välja ajada… uksed olid teisel päeval alles 15:30… mida need inimesed oleksid pidanud tegema, kes polnud näiteks autoga vms? Mingi kotid käes lihtsalt passima ja külmetama? Ajuvabaz…

Teisel päeval oli esimene siis Krakow, kellel õnnestus inimesi segadusse ajada kirillitsa kasutamisega enda logol. Nad tundusid selline keskmine värk…

Järgmisena oli Tanel Padar, kelle puhul normaalsetel inimestel tekib loomulik refleks ära joosta… nii ka minuga… sõin see aeg arvatavasti….

Ahjaa.. selle ja eelmise aasta kogemuste põhjal memo järgmiseks aastaks: Ära võta friikaid ainult endale, sest sa ei jõua neid ära süüa!!! 😛

Kui ma õigesti mäletan, siis Audrey Horne oli ka selline kergelt tavaline.. või no mitte päris minu maitse… mingi paari viimast lugu vist nägin neilt…

HU? oli liiga koom… nagu 2 Quick Start, aga naisvokaaliga. Aga vähemalt ma kuulsin nende populaarsed lood ära. Kõik räägivad nendest kogu aeg ja ma ei oska seostada millegagi… 😛 Nüüd siis tean…  Tegelt HU?-lt oli isegi 2 sellist lugu, mis olid piisavalt sünged ja võimsad, et kuulatavad olla.. 😛 Aga ma siiski arvan, et minust ei saa HU? fänni.

Ahjaa, hommikul veel selgus, et Volbeat, mis pidi olema 22:30, jäi lennukist maha ja jääb ära… ajakava oli seega kergelt muudetud.

Anywayz, Horricane’i ajal ma hängisin jälle eemal veidike… Enslaved oli võimas… aga ma olin selleks ajaks juba liiga-üli-väsinud, et midagi ette võtta ja seda sai enamasti istudes jälgitud… paar viimast lugu oli seistes…

Ja viimane oli loomulikult Lacuna Coil, mis oli nagu 10/10+250=251. Kahjuks nad 1.19 ei esitanud, aga nad esitasid vist päris hea osa oma hittidest. Ühesõnaga ma teadsin kõiki lugusi (ja enamikke sõnu), mida nad esitasid, olin kuskil 3ndas reas ja laulsin kaasa… la-la-la…. ok… 😛 See oli nagu täiega fun.. ma ei tea… peale Korn-i on nad vist nagu kõige populaarsem ja lemmikum bänd, mida ma laivis olen näinud. Samas kui nüüd küsida, et kumb oleks parem, siis praegu ma isegi ütleks, et Lacuna Coil võidab… Korn oleks minu jaoks võitnud mingi 3 aastat tagasi või nii… aga see selleks. Bändiliikmed oli stiilsed, lood olid parimad, show oli lahe… isegi liigseks moshiks ei läinud. Just nii parajalt… seega täiesti võimas. Nagu ma ütlesin… kui oleks ainult Lacuna Coil olnud, siis ma oleks ka läinud.. 😛

Hmm.. mis veel.. bändide vahel lasti arvatavasti Anathemat, mida ma pean nüüd mingi aeg tõsiselt kuulama hakkama.. 😀 Siis Godsmacki, mida ma pean ka kuulama uuesti, sest see kummitab nüüd… ja siis Callistot, mida ma hakkan kohe kuulama kui see kohal on.. 😀

Põrgu level oli see aasta mingi 3/5. Samas sellele lisandub.. mm.. kaks asja veel.. ehk siis peaks 5 ära tulema kokku… 😀 Aga nojah, pole head ilma halvata, seega mis seal ikka… elame edasi niikaua kuni veel saame… ja kui enam ei saa, siis ilmselt polegi vaja…

Ahjaa, ja tänud veel Katile megalahedate piltide ja megalaheda seltskonna eest. Ma muidugi ise olin liialt laisk, et enda kaamerat kaasa võtta ja liialt nub, et kaameraga telefoni omada.. 😛 Seega jah… aitäh sulle! 🙂

—————-
Now playing: Lacuna Coil – To Live Is To Hide
via FoxyTunes

Inimestest…

Nietzsche kirjutas kunagi midagi, et ainus viis tunda rõõmu, on elada hetkes seda analüüsimata. Kui nüüd selle üle mõelda, siis minu meelest tuleks täiendada, et vastav hetk tuleb enne läbi mõelda… enne analüüsida. Inimene, kes elab analüüsimata hetkes, ei anna endale põhimõtteliselt mõista, et ta võib selle hetkega kaotada ära oma tulevikust suure hulga muid.. ehk paremaid hetkeid.

Jõudsin tuttavaga järeldusele, et maailm koosneb inimestest, kes just seda viimast teevadki. Ja kuna nad on nii pohhuistlikud, siis põhimõtteliselt neile ei lähe ka see korda, mida teevad teised, kellest nad peaksid hoolima. Kusjuures kuskil orkuti kommuunis oli hiljuti küsitlus, et “miks naised/mehed petavad” ja vist teisel või kolmandal kohal oli sarnane variant, et “sitta kah, elu on selline”… ehk siis põhimõtteliselt on inimestel suva.

Ehk siis tuues veidi rohkem tänapäevasema näite, mille me välja mõtlesime… inimene, kes on “vaba hing” läheb kuskile peole jooma… ja kuna ta läks sinna suunitlusega elada hetkes, siis võib ta… oletades näiteks, et tegu on 15-aastase neiuga, istuda mingi 27-aastase sülle… ma arvan, et antud näitest peaks piisama… ja kuna tegu on “vabade hingedega”, siis on mõlemil täiesti suva sellest… tol hetkel ja ka edaspidi.. see tähendab, et nad kordavad seda.. meelega.

Sealjuures ei mõelda, et võib-olla kunagi leitakse keegi, kes ei ole selline “vaba hing” ja keda võib vägagi häirida, et see “vaba hing” on kunagi sellist asja teinud ja põhimõtteliselt potentsiaalselt teeb seda ka edaspidi… Aga noh.. kuna ühiskond soosib selliseid “vabu hingi”, siis neid, keda selline asi üldse häirida võiks, nimetatakse luuseriteks, kinnisteks inimesteks, kellest hoitakse eemale, sest nendest ei peeta lugu. Kelle käest ei vaevuta isegi taskurätti küsima.

Muidugi võib siinkohal tuua hetkel kaks pähe tulnud argumenti. Esiteks, kui inimesest ikka väga hoolitakse, siis talle antakse kõik andeks. Jah, võib-olla… aga andeks andmine saab toimuda ainult siis, kui sellel, kellele andeks antakse, on tõesti kahju. Kui ta näeb enda tegu ja ei soorita seda enam kunagi. Ja ka sellisel juhul võib tihti olla liiga hilja… Mõndasi asju on võimatu unustada või andeks anda, eriti sellistel inimestel, kelle loomuses ei ole võtta just päris kõike ükskõikselt.
Ja teiseks… ok.. nüüd mul läks meelest ära, mis see teine argument oli, mis pähe tuli…

Aga igatahes, maailm on millegipärast muutumas… ühiskond ei soosi enam selliseid nähtusi nagu siirus, viisakus, austus, korralikkus, tagajärgedele mõtlemine.

Aa ok.. nüüd tuli see teine argument meelde. Kuna ma kirjutasin, et ühiskond ei soosi enam selliseid.. hetkest kaugemale mõtlejaid.. siis mida peaksid tegema inimesed, keda ühiskond ei soosi? Sellele küsimusele jääb vist vastamata. Värskes Rõhus kirjutasin kunagi, et põhikoolis valitseva suitsetamise, joomise ja pidutsemise pinge all murduvad peaaegu kõik… või siis taluvad niivõrd palju valu selles põrgus, et ei pea füüsiliselt lihtsalt vastu. See on huvitav küsimus, jääb ehk point, et inimesed, kes sellele pingele vastu ei pea, teevad omakorda haiget nendele, kes veel üritavad… allaandmine kahjustab moraali ja kogu see värk. Siinkohal tuli meelde Supernaturalis Deaniga Põrgus juhtunu.. aga see ei pruugi olla kõige parem näide antud kontekstis.

Jääb fakt, et ma suitsetan ja teen sellega haiget endast hoolivatele inimestele, kes on sellele suutnud vastu seista. Võib-olla ütlen lihtsalt enda lohutuseks endale mõnikord seda, et nood ei ole jälle suutnud vastu seista mõndadele teistele ühiskonna ja maailma poolt peale surutud pingetele. Ja kusjuures siinkohal ehk ei olegi kõige tähtsam ehk joomine kui selline, vaid just see abstraktne “vaba hing”, kes vähesegi alkoholi korral kaotab kontrolli ja satub eelnevalt analüüsimata olukordadesse. Ma ei kavatse väita, et alkohol on paha, sest me ju kõik teame, et see on tänapäeva nooruse üks osa. Ma olen suhteliselt kindel, et ma olen üks väga väga vähestest inimestest, kes ei joonud 17 saamiseni, seejärel korraks murdus, kuid nüüd jälle enam ei joo ilma erilise põhjuseta. Ja isegi väide, et ma olen vales seltskonnas vms., ei muuda siin midagi paremaks. Ma ei ütle, et ma olen mingi imepärane erand, ei… selliseid inimesi, kes ei joo ilma erilise põhjuseta, on tegelikult veelgi… aga neid on vähe. Üks suurimaid üllatusi Tartu Ülikooli tulles oligi see, et praktiliselt kogu aeg toimub kuskil mingi läbu ja kõik joovad. Kusjuures see pidi olemagi see “Tartu vaim” ja värki… Tsiteerides ühte tarka onu Neonetist, siis ema/isa käpa all olnud noored satuvad esimest korda iseenda elu korraldama ja selle tõttu lähevad lihtsalt lolliks.” See ei tähenda, et nad jooksid selle tõttu, et nad ei ole enne joonud… vaid pigem selle tõttu, et nüüd on neil see vabadus teha seda ükskõik millal ja ükskõik kus… Eelnevalt toodi lihtsalt põhjendusi, et mindi tuttava poole, kelle vanemaid polnud loomulikult kodus… või siis vanaisa tühja korterisse…

Jääb endiselt fakt, et ühiskond soosibki selliseid inimesi, kes elavad hetkes, kes on “vabad hinged”… ja neid inimesi on kõikjal…

Kas siis see tähendab, et need vähesed, kes otsustavad mõelda ja analüüsida, peavad kogu järgneva elu kannatama meeleheitlikut valu? Sellele küsimusele ehk üritan mõni teine kord vastata…

To be purified in fire
Anesthetic for the pain
As the final words erupt
from your mouth
Who will remember you now?
Who will remember your name?

—————-
Now playing: Disturbed – Forgiven
via FoxyTunes