jee7'e blog

Hard Rock Laager 2009

Right now.. right now… push death away…  Aga sellest hiljem.. 😛

Selle aasta laager on siis nüüd juba mõnda aega läbi olnud ja viimane aeg sellest kirjutada. Vahepeal tuli magada ka… Raudselt kirjutasin enne lüürika ka valesti…

Igatahes, palju tuttavaid lahedaid nägusi, esinejaid, korraldajaid, fotograafe, külastajaid. Sellel aastal jäi veidi igasuguste probleemide tõttu päris terve elamus saamata, aga tuttav ütles, et nendel kahel päeval ei peaks muretsema millegi pärast ning tal on õigus. Aga see selleks…

Üldiselt rahvast oli vähem kui eelnevatel aastatel. Ilmselt masu pärast ja värki. Isegi särgimüüja ütles, et kaks aastat tagasi, kui veel longsleeve müüdi, oli parem aeg. Ka müügitelke oli vähem, Lunapolist ei olnud minu meelest. Samas Nailboard oli ja see oli lahe. 😛

Korraldusliku poole pealt veel see, et ainult paar meeskonna turvat paistis olevat. Lava ees oli üks selline.. mitte nii lõbus tüüp, kes ei ulatanud isegi kotte külastajatele piirde äärest ja ehmatas iga kord kui Herald pürotehnikat tegi. Vasakul pool paistis olevat mingi naine ning paremal oli ka vist mingi vend.

Ja nüüd jõuakski bändideni. Esimest noortebändi võitjat Kamikadze-TR’i loomulikult ei näinud, sest sõit viis läbi kruusateede ja valede kurvide. Olles eelnevalt neid veidi kuulnud, siis nende instrumentaal on väga hea. Vokaal on vene keeles ja see on veidi imelik…
http://www.myspace.com/kamikadzetr

Kell 17 olnud These Broken Remainsi samuti ei näinud…

Seega esimene bänd, mida nägin ja kuulsin oli Goresoerd. Nad olid päris sellised head… aga mitte midagi väga erilist.

Edasi tuli Blood Red Throne Norrast. Neil oli B-laval kerge veretemaatika. Solistil oli “verine” särk ja suured punased käejäljed olid laval. Muusika jällegi ei olnud midagi väga tarka ning show jäi kindlasti näiteks Wataini show’le alla, aga tasus vaatamist sellegipoolest.

(Foto: Mart Sepp)

20:00 olid pealaval Kosmikud, kes olid väga lahedad. Vaatamata suhteliselt vähesele publikule paistsid nad rõõmsad. Heinz sai võtta ühe loo ajal heavy rokkari asendi üks jalg monitori peal ning Aleksander vahetas instrumendi tagasi. Pärast veidi rääkisime ka nendega, küsisime setlisti peale autogrammi ja Aleksander ei mäletanud, et nad olid eelmine aasta Rock Rampil Minni-Hiirt ja Planeetide sõda mänginud. Kuigi minu meelest Rabakal oli show poolest see hea, et Jeerumit laulis mingi preestririietes tüüp, siis ka siin oli päris mõnus kõik.

(Foto: Mart Sepp)

Järgmiseks oli Rotten Sound Soomest, mida ma väga jällegi ei mäleta… vist neid ei näinudki väga..

Poisonblack Soomest kell 22 pealaval. Neil jäi nagu midagi puudu, muidu nad olid väga head ja ehk üks parimaid bände sel aastal peale NBS-i ja Kosmikute, kuid solist laulis suht teise viisiga. Ehk siis venitas lüürikat seal, kus polnud vaja ning vastupidi. See muutis veidi keeruliseks kaasa laulmise nende kahe loo puhul, mida ma teadsin, ning ei olnud nagu päris see… Samas kitarrist nägi välja nagu Snape, seega suht lahe oli. Ja veel, Soome bändid võiksid publikuga suhelda inglise keeles. Ka enne on olnud, et tuleb Soome bänd ja solist arvab, et kuna meie keeled sarnanevad nii palju, siis me kõik saame soome keelest samamoodi aru nagu emakeelest. Järgmisel päeval näiteks Omnium Gatherum rääkis küll inglise keeles, ma ei mõista, miks Poisonblack seda ei teinud…

Anywayz, peale neid tuli Loits, millest ma nägin umbes poolt kontserti. Kahju, ma mäletan, kuidas eelmine aasta ma olin esireas ja jäin nende video peale. Õnneks Haavad Uulitsal kuulsin ära.

Ja esimese päeva peaesinejat Septic Fleshi ei näinud üldse. Mingil põhjusel läks ilm ülimalt külmaks ning tekkis veel palju põhjuseid, miks magama minna… Sellest on tõsiselt kahju, sest nad on väga lahedad ning neil paistis olevat võimas show olnud. C’mon.. kui juba vaadata lugude pealkirju nagu Sangreal, Lovecraft’s Death, Narcissus ja Anubis, siis tekib soov neid näha…
http://www.youtube.com/watch?v=IHd4nMeCLJI
http://www.youtube.com/watch?v=ZM2eOuQyovs
http://www.youtube.com/watch?v=Or7jXVfdHEY

Oeh

Igatahes sellega sai esimene päev läbi ja niipalju kui ma septicut telgist kuulsin, siis respekt kõigile, kes seda laivis nägid.

Teine päev algas heviaeroobikaga, mis ei olnud mitte midagi väga tarka. Muidu oli suhteliselt huvitav isegi alguses korra vaadata seda, aga pärast esimest paari lugu muutus see väga igavaks. Inimesed tegid NBS-i Robot Super Lover Boy saatel käteringe ja värki.

Esimene bänd oli Steel Scream, mis oli väga lahe. Vähemalt need kaks viimast lugu, mida ma kuulsin. Solist oli rabakal laulnud hevikaraoket ka ning seega oli huvitav vaadata teda enda bändiga laulmas.
http://www.myspace.com/heavysteelscream
The Northmen’i kuulsin ära, tekkis väga selline D&D ja Mütofesti tunne.. 😀 Mõnus…

Morigan oli selline suht keskmine. Olin esireas ja värki, üldiselt ega neil väga midagi viga ei olnud, aga väga mingit erilist muljet ka ei jäänud. Basskitarrist oli tuttava näoga, imo ta oli kuskil greenil või tappris või isegi laagris mõndade bändide ajal helitehnik.
Vot see tüüp: http://et-ee.facebook.com/people/Hendric-Haljas/100000027490232

Järgmine oli Burn Still, keda ma olin näinud kuskil, seega vaatasin kaugelt ning minu meelest nende muusika ei ole üldse minu maitse. Liiga selline.. noh.. raske, kuri?
Igal juhul oli solistil sünnipäev ning kingiks jõi ta laval mingi 5 sekundiga pool liitrit rocki ära, selle vooliku asjaga… dunno… edu talle. 😛

Kell 15 oli Nevesis Paidest. Selle kohta peaks ütlema, et ülilahe stoner-metal. Ma alguses vaatasin, et kitarrist ja bassimees on kaksikud, aga siiski mitte… igal juhul oli bassimehel särk, millel oli punasega Sword ja kitarristil/solistil valgega Nebula. Imo väga efektne… ning nagu sellel tüübil oli tõsiselt hea hääl.
http://www.myspace.com/nevesisband
Pärast uurisime Nailboardist, et kas neil võiks plaat ka olla, aga sealt öeldi, et vist ei ole… väga kahju, sest nad ikka tõsiselt oskavad…
Kusjuures imo sellised stoner-metal bändid nagu nemad.. või Smõuk näiteks.. võiksid olla päeva esimesed bändid, sest nende laivi kuulates selliselt kergelt unisena on väga lahe… Igatahes respekt neile.

Seejärel pidi tulema Rockcrime, kuid nad jäid mingi 40 minutit hiljaks. Bassimees oli üritanud Vana-Vigalasse Tallinnast hääletada ning ei jõudnud õigeks ajaks. Neil oli selle tõttu mingi tüli seal olnud jne… ma ei tea, kes küll hääletab, kui on vaja kuskile kellaaja peale jõuda. Aga see selleks, kui nad lõpuks lavale jõudsid, siis läksin lähemalt vaatama, sest Suss paistis trummar olevat. Üldiselt nende laiv oli päris hea, muusika ei olnud see, mida ma kuulaks, aga kitarrist suutis nende 4 esitatava loo ajal keele katki tõmmata ning Suss ajas taldriku ümber. 😀 Igal juhul väga lahe oli..  Henry oskab.

Kell 17 oli Urt, kes tegi väga laheda show. Isegi introtüüp ütles, et nad ei hoia millegi pealt kokku. Väga selline.. paganlik oli, solistil oli lahe räbalates särk ja nägu kohati mustaks värvitud. Samuti võttis ta vahepeal tõrviku ja puhus tuld. Korraks läksid tal küll juuksed põlema, kuid pärast sekundit ehmumist ta naeratas ja näitas (Y) ning laulis edasi.

(Foto: Mart Sepp)

Edasi tuli Herald. Selgus, et Mart Kalvet on habeme maha ajanud (laagrikülastajad muidugi teavad saladust, et see ei olnud Mart Kalvet seal). Kusjuures ma ootasin neilt midagi muud, aga minu meelest vägagi võimas laiv oli. Solist suhtles väga publikuga, oli ekstreemselt energiline ja üritas täiega publikut kaasa elama panna. Lahe..

Revolver oli selline.. ma ei teagi, alguses vaatasin, et Tanel Padar… aga ei olnud. Rohkem ma ei ütle, aga noh.. jah.. mõelge Padarile lihtsalt..

20:00 pealaval oli Tharaphita. Väga väga hea. Esimene kord, kui ma neid aastaid tagasi kuulsin, siis ma ei saanud eriti aru, mida nad laulavad ja muusika tundus täielik müra olevat, aga praegu ütleks, et nad olid üks parimatest bändidest laagris. Isegi lugusi tundsin ära, Ristikatk, Merekurat.. mm.. Iidsetel Sünkjatel Radadel.. Nende plaadi peaks küll kindlasti ostma, kui kunagi raha leidub.. Draconic ja Ank nägid stiilsed välja..

Kusjuures siin mainiks ära, et ilmselt seoses masuga oli sel aastal päris palju HRC tüüpide endi bände.

Nonii, siis tuli Omnium Gatherum, mis oli suhteliselt hea. Vaatasin istudes mõningaid nende lugusi… Solist paistis võtvat nii kõrgeid kui madalaid toone.. ja suhtles väga publikuga. Küsis publiku hulgast, et are you having fun? are you having fun? what about you guys, are you having fun? Oli küll 🙂

Noh, 22 oli Metsatöll. Nägin neid kuskil poole pealt jälle. Imo nad jäävad iga esinemisega igavamaks… nilbed naljad ei anna imo ka mitte midagi neil juurde.

Kell 23 Trail of Tears’i ei näinud, sest ootasin pealava ees NBS-i.

Ja lõpuks tuli teise päeva peaesineja. Või noh, nad jäid tsipa hiljaks.. 😛
Vaatasin, kuidas nad lava valmis seadsid. Taustal oli palju igast sümboolikat ning siis sai mõelda, et mida üks või teine asi seal tähendab. Kusjuures nüüd mõtlema hakates, siis see sümbooliga ikka läheb uue plaadi lugudega väga kokku.
Näiteks seal oli õun, mille ümber oli okaskroon ja madu, kes enda saba hammustab. Ning ka radioaktiivsuse märk. Imo see võiks tähendada, et tuumaenergia ahvatleb täiega, kuid see on ääristatud kellegi märtriks toomisega ja lõpuks ka endale augu kaevamisega.
Või siis mingid äralõigatud käed-jalad ning kirves, mille varrest kasvasid oksad. Ehk siis nagu loodus on ehk püsivam kui inimesed. Et puu küljest sa võid oska ära lõigata ning see kasvab edasi, kuid inimese jäsemed seda ei tee.
Või siis luukere, mille ees oli selline karikas nagu. Et siis sa võid surra otsides või oodates pühat graali…
Ja no igast lahedaid sümboleid oli, mille üle saaks pikalt-pikalt mõelda.. 😛

Igatahes, nad tulid lõpuks ka lavale ja tegid väga laheda laivi. Päris palju lugusi oli uuelt plaadilt aga nad tegid ka vanu lugusi nagu: Star DeLuxe, She’s Got Hyperpower, Robot Super Lover Boy, War In Wonderland, Dreamriders. Imo eelmine aasta laagris oli parem, sest nad tegid rohkem vanu lugusi ja oli ka pürotehnikat, kuid lõpuks ma sain parandada eelmise aasta vea ning näha nende laivi laagris esireast ja päris keskelt. Nagu ma mainisin, siis see sümboolika taustal oli ülilahe, Cram oli väga energiline, karismaatiline ja stiilne ning kui Radioactive Paradise’i sõnad on tõepoolest sellised nagu ma üleval kirjutasin (kuskil pole lüürikat), siis tol hetkel kui ta neid laulis ja jalaga vastu maad lõi, oli lihtsalt võimas tunne. Ta oskab hüpata ja ringi joosta ja nalja teha ja loomulikult on tal väga geniaalne hääl.
Seega jah.. lihtsalt parim.

Ma loodan, et Mart Sepp jälle ei pahanda, et ma ta pilte siin lingin. Album asub seal: http://pilt.delfi.ee/album/132837/
Lihtsalt kellegi teise poolt ei ole veel pilte üleval, või vähemalt ma hetkel ei leia.. 😛   Pärast ehk uuendan.

Igal juhul siis, aitäh kõigile, kes selle kõik võimalikuks tegid ja järgmine aasta loodetavasti kohtume jälle. 🙂

\m/

—————-
Now playing: No-Big-Silence – Dreamriders
via FoxyTunes