Pühapäev 4:59
Sunday, September 26th, 2010Hm.. tegelt peaks magama minema, mitte praegu siia kirjutama hakkama.. aga no paar mõtet võiks ju välja öelda…
Ma nüüd ei teagi, kas see on oodatav või ootamatu mõte.. Oleneb ilmselt, käsitlusest või millestki. Aga basically on tegu jälle vastuoluga. Alustades veidi kaugemalt, siis ma üldiselt olen selline inimene, kes üritab asju meelde jätta. Mäletada, kui midagi head on juhtunud, ja ka mäletada, kui midagi halba on juhtunud.
Mass Effectis olid siuksed tüübid, kes suutsid oma mälestusi sama reaalselt läbi elada hetke pealt, nagu nad oleks ise seal jälle olnud. Seal on veits sellest:
http://www.youtube.com/watch?v=XwEJOG9CQFs
Ma nüüd ei tea, kui reaalselt ma mälestusi läbi elan.. ja kas teised teevad ka seda nii või mitte. Küsisin kunagi tuttava käest, ta ütles, et tema ei suuda taastada seda tunnet, mida ta lapsena näiteks legodega mängides tundis. Mina näiteks suudan, hetkega. Aga eks see kõik oleneb vast mälestusest ka…
Ma arvan, et see on üldiselt põhjus, miks inimesed, keda ma kohtan.. kellega rohkem suhelnud olen… kes on mingil hetkel väga olulised olnud… Jäävad selle tõttu alatiseks hinge. Selliseid inimesi on vähe ja enamikega ma ei suhtle.. ei ole ammu juba suhelnud. Mõnikord on see, et nendega suheldes on näha, et nad on muutunud… Ma ei kujuta ette, kas nad mäletavad mingeid möödunud aegu või mitte. Ma ei kujuta ette, mida möödunud ajad nende jaoks tähendanud on. Tõenäoliselt on teatud hetkedega nii, et mulle on need rohkem olulisemad olnud, kui teistele. Ja tõeenäoliselt ka vastupidi mingite muude hetkedega.
Vastuolud tekivad muidu sellest, et kui inimesed on tekitanud nii häid kui halbu tundeid. Selles mõttes et.. okei.. mingi tasemeni on see normaalne ja sellest pole absoluutselt midagi. Aga mingist hetkest alates.. mingi teatud võimsusega tunnetest rääkides… tekivad hullud vastuolud. Ehk siis enamasti on see täitsa okei.. ma saan aru, teisel inimesel juhtus midagi.. mingi olukord tekkis.. oli vaja midagi teha. Vb lihtsalt olud olid sellised… ja ma saan kannatada… Jah, hea küll.. on kurb ja halb küll, aga ma saan teisest inimesest aru ning üritan leppida ja arvestada. Aga siis on ka teistsugused olukorrad.. ka neid juhtub… need on sellised olukorrad, kus oleks nagu mingi blokk ees sellel leppimisel ja arvestamisel. Olukorrad, kus noh… paar postitust tagasi oleval pildil olev koll murrab kuskilt välja.
Mulle öeldi, et metallistid on sellised.. mm.. sisimas tupsud. Tähendab.. metallistide kohta ma ei tea. Minuga on see, et mul on selline olend. Tegelikult ma arvan, et kõigil inimestel on selline olend kuskil olemas. Tõenäoliselt nad ei piltlikusta teda enamasti… Selle olendiga on see värk, et tavaliselt ma olen temaga rahus, või pigem isegi sümbioosis. Ja ta on hullult kasulik olend… Aga siis mõndadel… harvadel olukordadel, kui ma olen väga haavunud või nii.. siis ma kaotan kontrolli selle olendi üle.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=4_-6PqGHjSU
Aga see läks ehk sellest vastuolu teemast kaugele nüüd. Mul on komme vaadata minevikku, olevikku ja tulevikku korraga. Okei jaa.. loomulikult ei näe ma tulevikku 100% nii nagu ta juhtub jne. jne… Ma ei mõelnudki seda. Aga üldiselt kui ma kellegagi suhtlen näiteks, siis ma üritan võtta arvesse seda, mida ta enne teinud on. Milline ta elu enne olnud on. Siis seda, mida ta praegu teeb, kuidas räägib näiteks jne. Ja siis tulevikku ehk, mida ma arvan, et ta hiljem teeb, kelleks ta saab, kuidas ta elu tulevikus võiks olla.
Üks vastuolu on ka see, et inimesed on kuidagi muutuvad… Vastuolulised. Ma ei tea, kas see ongi inimloomus või mis värk sellega on. Aga enamasti üritatakse praegu olla midagi väga erinevat sellest, kes oldi enne. Ja tulevikust oodatakse midagi, mida vb oodati varem, aga ei oodata praegu. Kohati jääb mulje, et inimesed on minevikus mingi osa elust ühtemoodi ära elanud.. Ja siis avastanud, et see ei ole olnud hea, ning tuleb nüüd elada vastupidiselt sellele. Olla keegi muu. Põhjenduseks tuuakse tavaliselt staatust või vanust.
Ma ei tea, ma ei mõista seda väga. Mind üldiselt häirivad näiteks laused minu kohta stiilis, et “haha, lapsena tegid sa ikka selliseid lollusi, hea, et sa nüüd oled välja kasvanud sellest” vms. Üldse kogu see välja kasvamise teema on häiriv. Kui keegi teab midagi, millest ma olen enda elu jooksul välja kasvanud… siis teavitage, mind huvitaks. Tähendab, okei… seda küll, et elu muutub ja teatud eluperioodidel on veidike erinevad kohustused või olud. Aga üldjoontes me läbime kõike seda ju ikkagi olles meie ise. Saades rõõmu asjadest, mis meid alati rõõmustanud on. Või kurvastades asjade üle, mis meid alati kurvastanud on. Või õigemini, millel on alati olnud potsentsiaali meid rõõmustada/kurvastada.
Ma arvan, et see idee asjal on vb see et.. jah, me oleme tihti võimelised tegudeks, milleks me oleme arvanud, et me ei pruugi kunagi võimelised olla. Kuid tegelikult on see olnud lihtsalt selline arvamus… vastavalt olukorrale me tõenäoliselt ikka oleksime võimelised olnud. See ei tähenda siin, et kõik on kõigeks võimelised… vaid, et paljuks.. mõnikord sellisteks asjadeks, mis meid ennist ka üllatavad. Ma arvan, et inimesed on siis üllatunud ja arvavad, et nad on teinud suure muutuse enda elus. N-ö kasvanud millestki välja.. millessegi muusse sisse. Ma seda ei usu väga, tegelikult oleme me ikka needsamad inimesed, kes kogu aeg.. nii enne kui ka pärast.
Ja see võib jällegi olla seotud sellega, et miks mulle läheb korda kõik, mis on olnud. Sest kõik ei olnud mingi teise inimesega, vaid oli minuga. Ja mina olen praegu siin, minul on need kogemused, need tunded, head ja halvad. Ja mina lähen nendega koos edasi tulevikku. Kõik, mis oli, jääb alatiseks olema. Ja kõik, mis on ja tuleb, saab ka alatiseks. No ja sellepärast on sellised asjad rasked. On mingi osa tundeid.. kogemusi.. mis räägivad üksteisele vastu. Üks osa tahab üht ja teine osa tuletab meelde, mis sellest kõigest sai.
Ja no mida värki.. kell on 6… ma lähen magama. Head ööd.
—————-
Now playing: Alice Cooper – Time To Kill
via FoxyTunes
