When J. W. “Wild Bill” Stealy, a real-life jet pilot, was challenging all comers in an arcade shooter based on World War I aircraft, he was king of the hill. That is, until a little computer systems analyst, after watching him play a while, took up the challenge. This system analyst proceeded to dominate the game an beat Wild Bill’s score easily. “What kind of flight experience do you have?” asked Stealy in amazement. The newcomer answered, “None at all. I just analyzed the responses of the computer pilots and anticipated what they would do”. The newcomer was Sid Meier, now one of the most famous game designers in the world.
Rusel DeMaria, Reset: Changing the Way We Look at Video Games
Mina oman Railroad Tycoon II originaali. Kahjuks wiki andmetel ei ole Sid Meieril mingit pistmist Railroad Tycoon II-ga. Igavatel momentidel olen nüüd viimasel ajal mänginud ka Sid Meier’s Railroads!-i.
 |
 |
 |
Minu meelest on Railroads! veidi väheste võimalustega võrreldes Railroad Tycoon II-ga. Võimalik, et ma mäletan viimast veidi teistmoodi, sest see oli ikka tükk aega tagasi, kui ma toda mängisin. Railroads! on küll siuke tore mäng, mida vahetevahel mängida, kuid mulle tundub, et pinget pakub see ainult mängu alguses. Kui ikka esimesed linnad on lõpuks ühendatud ja rongid sõitma pandud, siis veereb kõik muu edasi nagu lumepall mäest. Sellegipoolest on kohati päris tore vaadata, kuidas linnad suurenevad… mängu tulevad kivisüsi, teras ja autod, mida transportida jne.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Juba pikemat aega (põhikooli aegadest saati) on mulle soovitatud Civilizatsions seeriat. Tuleb tunnistada, et jõudsin selleni alles see aasta. Kevade poole sai sõpradega koos LAN-is tehtud neljandat osa. Civ 4 oli lõbus, pakkus pinget, võimalik, et just sellepärast, et seda sai teistega koos mängitud. Üksinda ma pole endiselt seda teinud. Pärast proovisin kodus korraks ka Civ 3 mängida, too ei jätnud nii head muljet. Võrreldes 4-ga oli 3 kuidagi glitchine… ei jätnud mulle ühtset muljet ning seetõttu polnud liiga palju motti, et sinna aega panna. Kuigi täitsa võimalik, et ma eksin, sest ei süvenenud liiga palju sellesse.
Nüüd septembris tuli välja paljude poolt oodatud Civ 5 ja lõpuks-lõpuks õnnestus mul ka leida aega, et sellele käed külge panna.
http://www.youtube.com/watch?v=dT_CUPaiRbQ
Peab ütlema, et nii trailer kui ka intro video olid esmakordsel vaatamisel väga tõmbavad. Üks asi, mis mulle Civ 4 ja 5 juures täiega meeldib, on see, et kasutatakse tsitaate ajaloost. Nendega tekitatakse mängijas siuke eepiline tunne… päris osav. Kui me LAN-is mängisime, siis ma alati nõudsin, et uue tehnoloogia avastamise juures me kuulaksime tsitaadi ära, kuigi sõbrad tahtsid kiiresti Continue vajutada.
Civ 5 erineb paljuski Civ 4-st. Ühed põhilised asjad, mis mina märkasin, olid need, et linnade juures ei saa enam valida, millistelt aladelt resursse võtta ja millistelt mitte. Võetakse kõikidelt ning alade juurdesaamine toimub kultuuri kasvades või siis raha eest ostes. Teine asi oli see, et religioone enam ei ole… Selle poolest arvatakse, et Civ 5 on tehtud lihtsamaks kui tema eelkäija.
Mina ei oska öelda, sest ma olen mõlemat mänginud suhteliselt vähe. Strateegiamängud on sellised mängud, mille heal tasemel tundmaõppimiseks peab ikka kümneid-kümneid mänge tegema. Võrdle kasvõi malega… kui malet ükskord mängida, siis saab küll mingi mulje asjast, aga päris adekvaatseks hindamiseks tuleks veel mängida. Vastukaaluks siis igast action-adventure-RPG mängud, mis mulle isiklikult tibake rohkem sümpatiseeruvad. Tihti on ka nendes see, et erinevatel viisidel mängu läbimisel saab mängija rohkem infot kui ühekordsel. Kuid ühekordne mäng on siiski piisaval määral terviklik. Umbes nagu raamatu lugemisega on, et lugedes korra läbi, on lugejal piisavalt infot, et seda hinnata. Mitmekordsel lugemisel saab lugeja aga tihti lisainfot, mis esimene kord vahele jäi. Siiski peab nentima, et mängude võrdlemine raamatutega ei ole esimeste suhtes kõige ausam.
Nonii, aga tulles tagasi Civ 5 juurde, siis üldiselt oli päris huvitav. Esmalt mängisin Tutorialid läbi… nende käigus midagi väga juurde ei õppinud. Märkasin, et tegelikult tutorialid peaksid olema mängu sees niimoodi, et mängija ei märkaks neid, vähemalt hea mängu puhul võiks nii olla. Seejärel võtsin uue mängu ja etskae, ma sain täiesti random sätted. Mängisin Gandhiga mingi ~6 arvutimängija vastu. Moodustasin seal Ramses II-ga liidu, sest Egiptuse vaaraod on ägedad. Jaapaniga olin aga suht tihti sõjas.
Pean vabandama, sest mängu alguse poolt mul screenshotte pole. Siin näedsa olen juba 4 linna ehitanud ja läheb suht hästi.
Üks asi, mis strateegiamängude puhul inimesi tõmbab, on valikute tegemine. Okei, seda saab tegelt kõikide mängude kohta öelda… strateegiamängudes on ilmselt need valikud, et mis ehitisi ehitada ja kuhu. Civi seeria on ses mõttes huvitav, et väga palju nüansse on mängus: kultuur, raha, populatsioon, teadus, inimeste rahulolu, sõjalised eesmärgid… Ja samuti väga palju erinevaid ehitisi ning siis tuleb teha valikuid, millisele nüanssile mingil ajahetkel pühenduda.
Loomulikult on huvitav ka see, et kuhu enda linnu ehitada. Minu jaoks on see vast kõige huvitavam, et hinnata maastikku ning alade ressursirohkust. Teha otsus, et vot näe.. seal on lambad, ma ehitan sinna juurde linna ning hiljem karjamaa.
Okeih, see screenshot on väga oma ajast eest. Sõber ütles, et tema meelest oli AI suhteliselt halvasti tehtud seal… Ma kohati nõustun. Mina siin researchin juba plastikut, teised mängijad olid kuskil keskajas. Võimalik, et mul oli randomilt pandud liiga lihtne raskusaste.
Üks huvitav uus faktor oli linnriik. Kaardi peal on näha, musta alaga ümbritsetud täpid on linnriigid. Neid oli võimalik vallutada või siis nendega liitu astuda. Kusjuures AI oli nende osas ka veidi kahtlane. Ramses üritas ühte minu kaitse all olevat linnriiki ära vallutada kogu aeg… Ja Jaapan kuulutas ühele teisele sõda, mida ma ka kaitsma läksin. Aga tollega juhtus see, et lõpuks Jaapani väed lihtsalt seisid selle linnriigi juures, ei rünnanud ega midagi, kuigi nii mina kui ka too linnriik olime Jaapaniga sõjas. Väga veider ühesõnaga…
Civi juures on see värk, et linnadesse saab ehitada maailmaimesi.. või noh, kuulsaid ehitisi, mida võib mängus olla ainult üks. Nagu ma mainisin, siis mulle meeldivad tsitaadid ja seetõttu oli suht tore näha, et kui ehitasid maailmaime, siis selle valmimise korral ilmuv ekraan sisaldas ka endas tsitaati.
Jätkuvalt tulid tsitaadid ka teaduslike avastuste saavutamise korral. Kusjuures kohati olid need suht imelikud.. või pigem ehk naljakad. Mul sellest screenshotti pole, aga kui kõik teaduslikud avastused olid avastatud, siis sai korduvalt researchida siukest asja nagu “Future tech”. Ja kui see sai valmis, tuli George W. Bushi tsitaat: “I think we agree, the past is over”. 🙂
 |
 |
Aga hea küll, mängu võitmiseks oli mitu-mitu varianti. Kuna ma olin teaduslikult teistest mängijatest ajastute võrra ees, siis ma otsustasin teadusliku võidu kasuks. See tähendas, et oli vaja valmis saada Apollo Projekt. Tolle käigus siis tuli ehitada kosmoselaev, millega saata koloonia Alpha Centaurile.
Veel olid võimalikud diplomaatiline, vallutuslik, kultuuriline ja kõrgeima punktisumma võit. Diplomaatiline tähendas, et oli vaja teha ÜRO ja teised mängijad pidid hääletama sinu kasuks. Vallutuslik oli noh… sõjaväega kõik ära vallutada. Kultuuriline tähendas Projekt Utoopiat, mille käigus pidi täielikult saavutama 5 erinevat sotsiaalset poliitikat. Ja kõrgeima punktisumma oma tähendas, et sul on aastaks 2050 kõige rohkem punkte kogutud.
Mina, nagu mainitud, läksin teadusliku võidu peale.
Novot, umbes säärane Civ 5 siis ongi… kohati jäi mulle mulje, et see on selle poolest Railroads!-iga sarnane, et algus on siuke huvitav ja pinget pakkuv, aga pärastpoole läheb kõik iseenesest ja eriti uusi, raskeid probleeme ei teki. Mine sa tea.. eks vabadel hetkedel on seda päris põnev edaspidi mängida.
Mulle meeldis high score, mille ma sain. 😉
Kuna see on siuke arvutimängupostitus, siis veidi aega tagasi avastasin, et järgmise aasta märtsis on oodata kahte ägedat (loodetavasti) uut pela.
Esmalt Black Hole Entertainment ja Ubisoft teevad.. noh.. HOMM6-e. Kuigi mingil x põhjusel nad ei kutsu seda enam HOMM-iks. Väga halb. Nüüd on selle nimi Might and Magic Heroes. MAMH?
http://www.youtube.com/watch?v=wEBGPcRBnQU
Hommiga on see, et mulle meeldis see täiega kuni 5nda osani. Seda ennekõike story järjepidevuse tõttu, on loodud isegi wikisi, milles käsitletakse Hommi story’t ja karaktereid.
C’mon, minge vaadake kasvõi cinematicuid homm3-st ja 4-st. Kuidas pidi Catherine Ironfist teadma, et Gelu, kelle kätte ta usaldas Armageddon’s Blade’i, põhjustab sellega terve Enrothi hävingu.
Mine kindlasti vaata Homm 4 opening cinematicsit:
http://www.youtube.com/watch?v=B2Sy7qkkTy8
Ja näiteks ka Homm3: Armageddon’s Blade’i introt:
http://www.youtube.com/watch?v=Df1Xg6yEinc
Ja ka näiteks Homm3 enda introt:
http://www.youtube.com/watch?v=qVeBw3S020E
Olid ajad, olid ajad…
Aga okeih… teine uudis on Dragon Age 2: Destiny.
Oi, ja neilt on teine trailer veel..
http://www.youtube.com/watch?v=7iJRKIfGUuE
Ma ei tea, mulle meeldis täiega Origins’i Sacred Ashes trailer:
http://www.youtube.com/watch?v=w-bV5ktbHfA
Ja siis ka We Are the Gray Wardens trailer:
http://www.youtube.com/watch?v=AcyR9adOuMI
Need tunduvad kuidagi paremad, kui Dragon Age 2 trailerid, mis praegu väljas on… aga no küll nad jõuavad veel trailereid enne märtsi välja anda.
Ma igaks juhuks mainiks ära, et Dragon Age on minu meelest üks kõige parimaid mänge üldse (koos Mass Effectiga). Seega Dragon Age 2 on jap midagi, mida kohe väga oodata. 🙂
Võib-olla peaks kirjutama, et miks Dragon Age minu meelest nii äge on.. aga see veniks praegu vast pikale. Mul on plaan sellest ehk mingi aeg rohkem kirjutada… siis kui veel üks siuke väike selleteemane projekt ka valmis saab..
—————-
Now playing: Wednesday 13 – From Here to the Hearse
via FoxyTunes
