Archive for January, 2011

Ülevaade: Black Mirror II

Monday, January 24th, 2011

12 aastat pärast lahkumist Black Mirrori lossist läks Samuel Gordon tagasi, et uurida enda vanaisa väidetavat enesetappu. Jõudes Willow Creeki nimelisse külla Black Mirrori lossi lähedal, tekkisid Samuelil peavalud ja teadvusekaotused. Samal ajal hakkasid ümberringi toimuma jõhkrad mõrvad.

See kõik ja enamgi juhtus 2003ndal aastal välja tulnud mängus The Black Mirror. Kuna Youtube’is ei olnud selle kohta mingit normaalset trailerit, siis kuulame nüüd Manowari:

Järjekordsed 12 aastat on möödunud ja Biddefordis vaheaega veetva ning kohalikus fotopoes töötava füüsikatudengi Darren Michaelsi ümber hakkavad juhtuma sündmused, mis lõpuks viivad temagi Willow Creeki ja Black Mirrori lossi, kus ta käib lahkunud Samuel Gordoni sammudes, et avastada oma kadunud tüdruksõbra saatus.

(Voice on veits saksakeelne… inglise keelset ei leidnud.. )

The Black Mirror 2 oli kriipi ja üllatusi täis adventure mäng, mis jätkas suhteliselt huvitavalt seeria esimese osa story’t. Kusjuures rõhutaks veelgi, et kuigi mäng oli adventure mängudele omaselt lineaarne, siis seal oli palju kohti, mille puhul ei olnud lihtne ette näha, et just niiviisi sündmused kujunevad. See on adventure mängude juures äge, et story on tegelikult suhteliselt põnev ja pingetpakkuv.

Mulle meeldis, et The Black Mirror 2’s oli veidi erinevate valdkondadega seotud fakte ja ülesandeid… Näiteks ühel hetkel tuleb filmifotosi ilmutada pimeruumis; panna kokku oksüdeerinud raud ja alumiinium, et tekitada kuumalt põlev segu jne.

Samuti pakkus mäng näiteks erinevat ajaloolist infot, mida oli vaja kasutada mõndade puzzle’ite lahendamiseks ja värki. Või siis kohati ka niisama huvitavat triviat…

Äge oli, et mäng viis esimesest osast tuntud kohtadesse… mõnel hetkel oli tore äratundmisrõõm, et jaa, see oli ju see koht, kus too kriipi tüüp tegi kunagi mingeid katseid jne. Ka mõned eelmise osa tegelased mängisid olulisi rolle, näiteks Black Mirrori lossi ülemteener Bates.

Veidi häiris siuke värk, et enamikke inventory’s olevaid objekte ei saanud lähemalt vaadata. Näiteks ühel hetkel sain postkaardi, kus olid peale märgitud 12 aastat tagasi toimunud mõrvad ja mõrvapaikade lähedalt leitud sümbolid. Kuid ma ei saanud igas suvalises kohas neid sümboleid vaadata… Too postkaart töötas kaardina, kui oli vaja liikuda ühest piirkonnast teise, kuid ma reaalselt kasutasin seda suht vähe. Pealegi nendesse mõrvapaikadesse ei saanud minna… Tõenäoliselt oli see rohkem siuke atmosfääri lisamiseks tehtud asi.

Samas Biddefordis liikumise lihtsustamiseks oli samuti postkaart ja seal andis see väga palju juurde.

Boonuskontenti avamiseks oli kaasas kaamera, millega sai teatud kohtades pilte teha. Selle tulemusena ilmusid menüüsse concept-art’i pildid ja värk. Mis kohtades täpselt sai pildistada, jäi mängija enda arvata.

Tuleb kiita, et nagu adventure mängudele kohane, siis olid karakterid väga intrigeerivad, kohad ja muusika lõid hästi mõnusa atmosfääri ning puzzle’id olid huvitavad. Mängus oli päevik, milles sai jälgida enda taske ja lugeda uuesti üle sündmustekäiku… Oli olemas ka easy mode (mina mängisin normaliga), kus väidevatavalt mäng pakkus lisainfot edasi liikumiseks ning teatud puzzle’id olid skipitavad. Mäng ei olnud minu meelest normalis liiga raske.. mini-game tüüpi puzzle’id olid lahendatavad mingi ~5 minutiga ja ainult ühes kohas pidin walkthrough’d lugema, sest tuli teha midagi, mis ei olnud just kõige loogilisem valik.

Seega üldjoontes just siuke normaalses tempos edasi liikuv mäng, kus tavaliselt ei jäänud ühte kohta liiga kauaks kinni mõne puzzle’i pärast. Vb kohati oleks võinud puzzle’id isegi raskemad olla, kuid oluline oli ikkagi story, põnevus ja müsteerium.

Kusjuures müsteerium jätkub juba selle aasta esimeses kvartalis ilmuvas seeria kolmandas ja viimases osas.

http://www.youtube.com/watch?v=lo-GPQqiyyc

—————-
Now playing: WillowCreek Subtheme D
via FoxyTunes