Seal kirjelduses on lingid pdf-idele. Prindi need välja.
Soovitan varuda käärid, pulgaliimi, superliimi, tikke/nõelu või muid pisikesi pulgataolisi esemeid ja kaks õhtut vaba aega.
Seejärel lõika tükid välja.
Nüüd tuleb kõige raskem osa, tükid tuleb kokku liimida. Kuna ma täpselt ei tea, milline tehnika õige oleks, siis tegin ise suht lampi ja kohati oli päris keerulisi momente. Võimalik, et lihtsam on alustada väikeste tükkide liimimisest ühe suurema külge.
Kuna ma liimisin erinevaid tükke erinevate teiste külge järgimata mingit kõrgemat loogikat, siis tekkis näiteks moment, kus oli keeruline liimida kaks suuremat tükki kokku. Seega jah, soovitan liimida alati väiksemaid suuremate külge.
Tikkude või nõeltega saab hästi määrida liimi väikestesse kohtadesse ja neid teise paberi külge suruda. Ahjaa, ja kui te põhikooli käsitöötundidest ei mäleta, siis liimi on hea määrida nii liimitavale objektile kui ka pinnale, kuhu objekt kinnitada.
Voltimisega on see, et katkendlik joon tähendab allavoltimist ja kriips-punkt-kriips on ülesse voltimine. Siin on päris huvitavaid momente ja kujundeid, kohati on hea jälgida, et erinevate tükkide kolmnurkade küljed läheksid samapikkustega kokku.
Võimalik, et mingil hetkel tuleb tõmmata Pepekura Designer, et näha, mis kohta mingine tükk läheb ja kuidas seda voltima peaks.
Kuna ma olen veits koba sääraste asjadega, siis mul tuli suht häkk tulemus.. Juuksed ei läinud õigesti pähe ja käed/jalad kinnitusid imelikult. Samuti pidin lõikama kõrvadesse noaga pärast süvendid, et prille kinnitada. Aga kogu seda värki oli funz teha, seega soovitan… 🙂
Pealegi Fallout omab… mingi hetk tuleb võib-olla postitus sellest ka… 😛
Hm.. olen siin viimasel ajal Gregoriani 2010nda aasta albumit kaifinud. Vot nüüd ongi see moment, et album, mida ma alles nüüd avastasin ja seetõttu aastavahetuse paiku kokkuvõttes ei maininud.. 😛
Anywayz… Gregorian on siuke naljakas bänd, kes kaverdab palju igasugu pop ja rock lugusi… Esitab neid siuksel.. mm.. gregooriuse koraali taolisel kujul. Oijah, keskkooli muusikaajalugu tuleb meelde. Ja kuidas meile seal ikka Gregoriani lasti vahepeal. 🙂
Aga jahh… Nende Dark Side of the Chant’i peal on kaverdatud Depeche Mode’i Stripped, Evanescence’i Immortal, Unheilig’i Born to be Alive ja palju-palju muud…
Igatahes, terve album on väga awesome, soovitan kuulata…
Ja hmm.. Kaarin saatis mõnda aega tagasi ühe Placebo kaveri… Before The Dawn, kes tuleb märtsi lõpus ka Tallinna.. Jamh, kaverid on endiselt minu meelest tihti kordades paremad kui originaalid. 😛
Every step we take that’s synchronized
Every broken bone
Reminds me of the second time
That I followed you home
You shower me with lullabies
As you’re walking away
Reminds me that it’s killing time
On this fateful day
Ja siis veel, et.. Dope Stars Inc kirjutas FB-sse, et nad plaanivad enda väljatuleva plaadi Ultrawired teha kõigile tasuta kättesaadavaks. Nad uploadivad selle torrentitesse, rapidshare’i, youtube’i, social network saitidele jne.. Umbes sama värk, mida Zorg enda Rooste albumiga tegi. Või noh, peaaaegu.
Aasta oli 2000, kui mängudisainer American McGee kujundas ümber Alice in Wonderland atmosfääri, et luua sünge ja kriipi action-adventure mäng American McGee’s Alice.
Hm.. veidi backgroundi siis.. Alice’i vanemad said tulekahjus surma ja Alice sattus katatoonilises seisundis vaimuhaiglasse. Imedemaailm tema sees korrupeerus hirmu ja enesesüüdistamise tulemusena. Nüüd veel enne, kui on hilja, kutsutakse Alice sinna tagasi, et päästa ennast ja enda fantaasiamaailma elanikke.
Üldiselt jamh, mängitavus jättis kohati sellise kergelt robustse platvormika mulje, nagu tolle aja action-adventure mängud ikka jätsid. Selles mõttes, et hüppamine oli kohati imelik, Alice haaras suvalistest äärtest kinni ja keeruline oli aru saada, kas ta hüppab ühe platvormi pealt välja teisele või mitte.
Seega võimalik, et too mootor ei sobinud nii hästi platvormika jaoks… Samas ka relvad ja nende käsitlemine Alice’is oleks minu meelest võinud ka veidi rohkem viimistlust näha. Kuna mäng pakkus nelja erinevat raskusastet, siis võimalik, et raskema astmega oleks mul läinud vaja rohkemaid relvi ja/või paremini enda strateegiaid läbi mõelda. Praegusel juhul aga oli enamasti üks-kaks kõige efektiivsemat relva, mis kõikidest vastastest jagu said.
Alguses on Vorpal Blade, mida ma kasutasin ka lõpus, sest selle viskamine ei võtnud energiat. Samas oli seda keeruline sihtida ja läks tibake aega enne kui seda uuesti kasutada sai. Teine relv, mille suht alguses sai, oli kaardipakk. Toogi oli kasulik, sest kaarte oli võimalik kindla vastase poole sihtida. Samas mõne aja pärast ei teinud see enam piisavalt dämmi ja kasutas liiga palju energiat. Seejärel oli Ice Wand, mis suht omas kõik ära niikaua kuni lõpuks sai Alice Jabberwock’s Eye Staff’i. Siis omas too kõik ära.
Oli veel rida relvi nagu Demon Dice, Jackbomb, Mallet jne… Aga millegipärast ma ei leidnud neile eriti kasutust. Üks huvitav asi oli kell, millega sai aega peatada. Üks moment ühtede hästi kiiresti liikuvate platvormide juures ma proovisin seda kasutada… Aga olles tollega aja peatanud ja hüpanud pooled platvormid läbi, avastasin, et üks platvorm on jäänud liiga kõrgele. Seega hüppasin mööda ja võtsin loadi ning otsustasin, et proovin ilma kellata… Sain suht kenasti tolle koha läbi.
Puzzle’id olidki enamasti õigel ajal õigesse kohta hüppamise peale nagu platvormikas ikka… Oli ka muid mõistatusi, levinud meloodia taasesitamise mõistatus, veereva kivi eest ära jooksmise väljakutse, õige ukse/tee leidmine labürindi taolistes kohtades, paar meeldejätmise ülesannet jne..
Mõned mõistatused olid suht originaalsed. Mõned aga jällegi siuksed, mida ikka action-adventure mängudes tihti kohtab.
Kohati oli teatud kohtades siuke asi nagu Demon Spray, mis andis Alice’ile tugevamad võimed mõneks ajaks. Jällegi, mul on tunne, et see vb oleks olnud vajalikum raskemates raskusastetes. Kuigi kohati paiknes see siukestes kohtades, kuhu jõudmiseks tuli enne hunnikas vastaseid ära hävitada… ja siis kui tolle lõpuks said, ei olnud enam kedagi järel.
Aga enough rant… Kui aus olla, siis kõik see värk ei ole mitte midagi hullu 2000nda aasta mängu kohta. On väga palju palju viletsamaid mänge ja gameplay miinused küll häirisid kohati, kuid võtsid tegelikult suht vähe elamusest alla. Seda ennekõike selle pärast, et atmosfäär oli ülimalt vägevalt tehtud. Kohati meenutas see 1998nda aasta mängu Sanitarium, justnimelt atmosfääri poolest – selline kriipi ja vaimuhaige maailm, geniaalne.
Kuigi noo.. ma jälle noriks, et tegelt oleks võinud olla tibake rohkem story’t. Alguses seda tundus nagu olevat, aga mingist hetkest jäi nagu väheks. Seevastu too story, mis oli, oli suht äge. Alice’i hullumeelsus väljendus igas karakteris, vastases, objektis, levelis…
Levelidisain oli kohati suht innovaatiline. Või no vähemalt mulle tundus. Kuigi üks-kaks kohta olid, kus ma kulutasin tibake liiga palju aega väljapääsu leidmiseks, siis ülejäänud paigad olid vägevad ja väga paljudes kohtades lihtsalt tuli jääda korraks paigale ja imetleda seda ümbruskonda.
Veel lisaks olid mõned stseenid siuksed.. mm.. wtf-momendid. Kus mingi asi oli ikka pääris kriipi… Ma arvan, et ma spoilima ei hakka, aga jamhh.. üllatusi seal ikka oli.
Vastased olid vastavalt levelile erinevad. Muu hulgas oli malenuppe, kaarte, suuri putukaid, mingeid impe, lendavaid vampiire ja kummituse sarnased elukad jne. Mõned tulistasid erinevaid värke… mõned tulid käsitsi kallale. Overall suht eepiline.
Loomulikult figureerisid ka jutustusest tuntud muud tegelased peale Alice’i. Enamasti küll levelite bossidena.. 😛
Alice’ile oli nõu andmas ka Irvik Kiisu.. Kusjuures teda sai kutsuda suht kõikjal, kui stuck jäid kuskile. Aga kohati ta väga palju abi ei andnud. Tavaliselt mingeid mõistatusi, mis kuidagi kaudselt pidid aitama sul edasi liikuda. Mulle meeldis rohkem mõelda nendest kui tähelepanekutest olukorra kohta vms.. Igal juhul oli tegelikult tore teada, et päris üksi ikka ei ole… et on seltsiline, kes aitab. Kasvõi natuke. Võtmekohtade juures ta muidugi ilmus ise ja rääkis asjalikumat juttu ka…
Peale Irvik Kiisu oli Alice’il veel üks abiline, aga ma ei hakka spoilima, et kes… 🙂 Igatahes jah… karakterite öeldud laused olid vägevad… Siuksed veidi filosoofilised, tibakese sarkasmi ja hullumeelsusega. Karakterid olid ise ägedad, atmosfäär oli äge ja selles mõttes oli suht tore mäng.
Tänavu aasta viimases kvartalis kavatseb EA välja anda mängu Alice: Madness Returns, mida nad teevad koos McGee stuudio Spicy Horse’iga.
Praegu tundub väljas olevat 3 teaser trailerit… ja kindlapeale tõotab too mäng tulla väga huvitav ning sürr kogemus kõigile mängijatele. Something to very much look forward to.. 🙂
