Archive for April, 2011

Ülevaade: Dragon Age II

Sunday, April 3rd, 2011

Dragon Age II on järg minu meelest ühele kõige eepilisemale ja huvitavamale mängule. Kui DA2 ei olnud veel väljas, siis Making Of videotes räägiti, et üritatakse teha combatit vahetumaks ja narratiivi puhul kasutatakse seda, et kogu sündmustekäik toimub läbi ühe tegelase jutustuse. Uuendusena muudeti ka karakterite vestlused rohkem Mass Effecti sarnaseks. Ehk siis kasutatakse conversation wheeli, kus on mõningad suunad, mis stiilis vastata, kuid tegeliku sõnastuse ja vastuse saad alles päras valimist teada.

Kuna nüüd lõpuks (peaaegu kuu aega pärast mängu väljatulemist) sain ka ise selle läbi tehtud, siis oleks õige aeg kirjutada ja muljeid jagada.

Põhiline story puudutab päris mitut olulist aspekti DA maailmas. Võiks öelda, et kõige olulisem on maagide ja templirüütlite probleem… Nimelt maage peetakse suureks ohuks maailmale, kuna läbi nende võivad tulla deemonid teispoolsusest meie maailma. Selle ohu piiramiseks on loodud Circle’id üle maailma, kuhu maagid noores eas viiakse ja kus kogu nende elu tavaliselt möödubki. Circle’ite üle valvavad templirüütlid. Loomulikult on maage, kellele selline sunniviisiline lähedaste juurest ära viimine ja elu piiramine ei meeldi… Ja on ka templirüütleid, kes enda positsiooni halvasti ära kasutavad.

Dragon Age 2 story algab sellega, et.. noh, Fereldenis oli blight nagu me esimesest osast teame. Peategelane Hawke on põgenik Fereldeni linnast Lothering. Mäng algabki sellega, et Hawke’il tuleb enda perekond ja teised põgenikud viia blighti eest ära. Õigemini, nagu eelnevalt mainitud, siis kogu mäng on tegelikult ühe Hawke’i kaaslase jutustuse taasesitus.

Kuigi vastavalt Hawke’i klassile ja valikutele võib story minna juba alguses päris erinevates suundades, siis mulle isiklikult oleks ikkagi veidi rohkem meeldinud, kui oleks olnud DA:O sarnane algus. Nimelt seal algasid erineva klassiga tegelased täiesti erinevatest kohtadest ja erineva algusstory’ga… Aga see selleks. DA2-s olev ühe karakteri story… kuigi veidike piirav, ei olnud midagi eriti hullu. Peaks isegi mainima, et see oli päris ägedalt mängijani toodud.

Ühesõnaga, Hawke põgenes Fereldenist ja jõudis Kirkwalli, kus ta sattus paljudesse maailma muutvatesse sündmustesse, teenides selle käigus ka vahepeal Champion of Kirkwall tiitli.

Nagu eelnevalt mainitud, siis põhiline probleem oli maagide ja templirüütlite vastasseis. Kuid erinevaid olulisi sündmusi, mis sellega kaudselt kokku puutusid, oli veelgi. Näiteks Hawke’i ekspeditsioon Deep Roadsi või linnas “ajutiselt” asuvate Qunaride olukord ja sellega kaasnevad pinged. Erinevad karakterid valasid erinevatel hetkedel õli tulle ning sündmused üha eskaleerusid. Kohati ei olnudki ühtegi “head” tulemust… oli näha, et asjad läksid halvasti ja järgnevalt hakkavad veel halvemini minema.

Tuleb nentida, et minu jaoks oli story veidike igav… DA:O story oli kohe kindlasti palju kaasakiskuvam ja mõtlemapanevam. Võimalik, et see igavus oli tingitud sellest, et mõndadel hetkedel story ei liikunud edasi… Tekkis hunnikas side queste, mis tundusid tülikad ja võtsid palju aega ära… Ja kohati olid rohmakad..

Muidugi oli ka teatud ägedaid momente, kus questid jooksid ladusalt ja olid seotud story’ga ning sisaldasid päris palju eepilisust.

Kohati oli ka päris eepilisi karaktereid. Muidugi noh, nagu ma enne mängu väljatulemist nähtud trailerite põhjal arvasin, siis oli ka karaktereid, kes ei sümpatiseerunud. Näiteks too piraadineiu Isabela jättis mind suhteliselt külmaks. Siiski, mõned karakterid olid lootustandvad ja huvitavad, oma isiksustega. See oli huvitav lähenemine, et karakteritel olid oma n-ö kodud või töökohad, kus nad paiknesid ja enda asju tegid… Kõik see oli muidugi story’sse põimitud. Näiteks Aveline, kellega koos Hawke Fereldenist põgenes, sai Guard-Captainiks ja edasised temaga seotud questid olid sellega ka seotud.

Mulle meeldis, et teatud olukordades oli võimalik kaasavõetud karakteritelt abi saada. Lasta neil mingi situatsioon lahendada. Ja kohati, vastavalt situatsioonile ja kaasavõetud karakteritele, võis lahendus olla märkimisväärselt teistsugune kui muidu…

Veidi häiris selle juures see, et mõndades olukordades oli minu jaoks täiesti random, kuidas karakterid asjasse suhtusid. Seetõttu oli probleeme, et milline karakter nüüd kaasa võtta ja milline mitte. Oleks võinud olla juures mingeid vihjeid, et keda oleks mõistlik kutsuda kaasa.

Näiteks tolle Isabelaga oligi see, et täiesti suvalise side-questi juures sain ma temalt väga palju Rivalry punkte… Kuigi ma üldse ei oodanud, et ta võiks negatiivselt suhtuda sellesse. Kusjuures oli selline süsteem, et karakterid on kasulikud siis, kui sul on nendega kas väga palju Friendship või väga palju Rivalry punkte… Ehk siis tundus olevat võimalik, et isegi kui toimub rivaalitsemine, siis on kaaslased suureks abiks. Ma väga ei suutnud rivaalitseda ja seetõttu mõndade karakteritega jäi suhe liiga neutraalseks…

Nagu ma mainisin, siis karakterite isiksused olid enamasti huvitavad ja kohati oli päris eepilisi stseene nendega… Vastavalt siis, kuidas oli kujunenud suhe ning palju kaaslaste queste olin teinud.

Avastasin ka paar karakterite tribute’it… kuigi mu lemmikkaaslase Merrilli kohta ei olnud, siis Fenris ja Anders olid ka päris huvitavad… 😛

http://www.youtube.com/watch?v=vig3LAIdxfY

Mulle väga meeldis DA2 juures kaameranurkade kasutamine teatud sündmuste juures. Tuleb tunnistada, et vestlused ja sündmused olid väga ägedalt mängijani toodud just seetõttu, et kaamera asukoht muutus vastavalt momendile ning see oli tehtud väga hästi.

Graafika oli minu jaoks päris hämmastav. Nii mõneski kohas oli ilus loodus või stseen… ja jällegi… lihtsalt tuli korraks peatuda ja nautida seda ilusat keskkonda.

Kuidas on aga lugu selle uue combati süsteemiga? Minu jaoks see vahetus nüüd niiväga rolli ei mänginud. Minu meelest DA:O-s oli ka täiesti äge süsteem ning see tunne, et taustal veeretatakse täringuid, mulle meeldib. Mõtleme kasvõi näiteks Neverwinter Nights’i peale, kus reaalselt all näidatigi, et mida sa viskasid ja milline tulemus oli.

Siiski-siiski, DA2-s olid ülimalt geniaalsed efektid. Võitluse juures olid täiesti eepilised liigutused, näiteks mõndade spellide castimisel… karakter liigutas käe otsmiku lähedale ja oli näha, et ta keskendub pingsalt, et seda castida. Eriti efektne oli see Mind Blasti juures, mis paiskas kõik lähedal olevad vastased meetreid eemale.

Või siis staffiga tulistamine. Esimese lasu lased ühelt poolt, siis teiselt poolt.. siis veelkord kuskilt ja lõpuks virutad saua maha ning castid mingi ultimate rünnaku. Väga efektne…

Kuidas on aga lood draakonitega? Veidi häiris, et nendega võitlemist oli noh… väga üksikutes kohtades. Kuna mängu nimi on ikkagi Dragon Age, siis oleks võinud seda tibake rohkem olla. Samuti vot siin ilmneski üks paljudest bugidest… Nimelt siis siin screenshotil draakon on Fenrise õhku tõstnud ja üritab teda ära süüa, kuid barrier, mille ma talle castisin… on endiselt maas.

Aga no draakon ise oli lähedalt päris äge.. Kuigi veidike selline random event.

Inventory oli ka suhteliselt huvitav…  Kuigi noh, kaaslastele ei saanud ise armorit (sh kindaid, saapaid ega mütse) valida, vaid ainult olemasolevat upgrade’ida. Siiski mulle meeldis, et itemeid oli päris palju mängu jooksul… traditsioonilised +2 magic, +24% fire damage jne RPG itemid. I likez 🙂

Kohati esines selline asi, et teatud osa mängust oli liiga lihtne. Mängisin normal raskusastmega ja kuigi oli ka pingelisi momente, kus ikka kaaslased surid lahingus jne… Siis teatud periood kuskil Act II juures.. oli overpowered… Ja siis Act III-s mingid täiesti suvalised ämblikud tapsid kogu meeskonna ära. 😀 Ehk siis veidike rohkem tasakaalu oleks võinud olla mängus. Samamoodi vot too draakoni võitlus oli suhteliselt monotoonne.. Fenris sai väga vähe dämmi ja maagid ning Varric enda vibuga lasid teda konstantselt.

Okei, peab tunnistama, et oli momente, kus draakon lendas minema ja väiksed draakonid tulid ründasid igalt poolt… Kuid säärane lähenemine oli kohati ka muudes bossivõitlustes ning muutus veidi igavaks ning ei pakkunud niipalju pinget kui oleks võinud.

Karakterite arendamine oli hm… teistsugune. Kohati häiris, et sellest tüüpilisest NWN-i arendamisest oli kõrvale mindud. Igal karakteril / karakterite klassil oli suhteliselt unikaalne skillset, mida võis arendada. See on keeruline teema ja ma ei oskagi nüüd õigesti seda sõnadesse panna. Esmapilgul tundus, et on halb, et näiteks warrior ei saagi vibuga midagi peale hakata… Ja otseselt lockpicking skilli ei ole, vaid rogue teeb seda automaatselt.

Samas noh, eks see oli selline omamoodi kogemus. Kuigi ma oleks ehk tahtnud natuke rohkem varieeruvust ja kattuvust erinevate klasside vahel… ning specializations oskustepuud… Noh, DA:O-s oli äge, et neid sai lahti ainult teatud questidega teatud kohtades. Siin said neid avada iga teatud arvu levelite tagant lampi… Oleks võinud olla rohkem nagu DA:O-s…

Samas.. nagu ma mainisin, siis erinevate skillide efektid olid väga ägedad… seda oli juba Champion trailerist näha..

Niih, tulen korraks veel tagasi karakterite juurde. Üldiselt dialoog oli väga varieeruva kvaliteediga. Selles mõttes, et kohati oli dialoogi, mis tundus täiesti out of place ja rohmakas… halvasti tehtud. Ja siis kohati oli täiesti geniaalseid kohti… Hakkas silma, et väga palju oli ka huumorit dialoogides… Ja ka üldiselt story’s. Ehk siis tegelikult oleks võinud seda dialoogi ja story’t natuke rohkem viimistleda, et pärlid selles kõiges paremini välja tuleksid…

Ja nagu ma enne mainisin, siis oli ka palju tõsiseid, mõtlemapanevaid ja liigutavaid kohti..

Mainiks ka ära, et päris paljud DA:O karakterid esinevad siinses story’s… Mõndade puhul võib tunduda, et esinemine on veits lampi, kuid ilma spoilimata.. ütlen, et mõned nendest karakteritest mängivad suht olulisi rolle. Aga jah, reference’id DA:O-le olid päris ägedad..

Igatahes… hm.. muusika. Noh, ma ütleks, et DA:O muusika oli üldsielt parem. Kuigi Inon Zur tegi ka DA2 muusika, siis siin tundus vähem lugusi, mis kõrva hakkasid…

Kuulan praegu DA2 soundtracki ja noh.. Okei, see on täiesti normaalne ja mõnus, kuid otseselt mängu ajal ma niiväga meeldejäävat muusikat tähele ei pannud. Kui siis vb Tavern Music träkk.. 😛 Aga üldiselt soovitan kuulata järgnevaid vokaaliga lugusi

http://www.youtube.com/watch?v=r3dL2ISUW5A

Kokkuvõtteks võiks öelda, et minu meelest DA:O oli peajagu parem. Seal oli rohkem kaasakiskuvam story, väga mõtlemapanevad sündmused, parem karakterite arendus ja meeldejäävamad tegelased. DA2 ei ole minu meelest halb mäng, vastupidi, see on täiesti hea mäng, kuid enda eelkäijale jääb alla.

Dragon Age 2 poolt võib öelda, et graafika oli väga ilus, efektid olid võimsad, karakterite liikumine ja kaameranurgad on ülimalt head. Karakterid olid toredad, kuid kohati oleksid võinud olla rohkem viimistletud. Atmosfäär oli mõjuv.. sünged maa-alused tänavad, kus kunagi töötasid orjad; ilusad ja kaunistatud rikaste linnaosad; Wounded Coast rannik liivamägede, kidurate puude ja kaljudega; Sundermount mägi, kus elasid Dalishid…

Ja kohe väga kindel pluss oli üksikud eepilised stseenid…

Story Fereldeni põgenikust, kes satub maailmamuutvatesse olukordadesse ja mingis mõttes muudab maagide ning templirüütlite vahelisi suhteid üle maailma pikaks ajaks… Oli päris hea.

Leidsin ühe ägeda video ka lõpetuseks… Eks see suhttäpselt nii oligi, palju troubled karaktereid ja evente, millele ei olnudki olemas lihtsat lahendust.

http://www.youtube.com/watch?v=ZAWziAC5tGo

Soovitan siiski mängida DA2-te.. Aga DA:O jääb paremaks. 🙂

—————-
Now playing: Inon Zur – Destiny Of Love
via FoxyTunes