jee7'e blog

Laupäeval toimus Tartu kesklinnas tasuta festival Rock & Art 2011. Viimati jõudsin sellenimelisele festile aastal 2008, seega oligi juba hiline aeg uuesti külastada. 😛

Seekord toimus üritus Undergroundi kõrval platsil ning oli osalejatele tasuta.

Võib-olla mõtlete, et miks säärane esipilt seekord… Aga jap, peale sõpaka plaadi ma muud sealt eriti ei ostnud ja käepaelu ei jagatud, seega siis nii on… 😛

Veidi informatiivsem võiks olla festivali kava.

Jõudsimegi umbes kella 14 ajal sinna ja esimene bänd oli juba alanud. Rahvast väga palju veel polnud ja lõunapäike paistis.

Esimese bändi X-Panda kohta ma ei oskagi väga suurt midagi öelda. Võimalik, et polnud veel lainel…

Samas lingiksin siinkohal ühe blogi, kus on nende esinemisest tehtud videod ja juttu ka juures:
http://kiirtee.bytemob.net/2011/08/betoonist-hauakivid-soolased-ja-kattunud-sinakashalli-samblaga-ja-solidaarsus-ehk-rock-art-2011/

Malcolm Lincolni eurolaulu kaver on muidugi veidi huvitav… Kuid muidu jamh.

Päike paistis esinejatele jalgadele ja ülakeha jäi varju… Pärastpoole paistis päike esinejatele ülakeha peale ja pea jäi varju.

Tegelikult tuleks mainida, et peale sõpaka plaadi oli veel täitsa põnevat nänni müügis. T-särgid ja nokatsid ja plaadid, vinüülid. Lihtsalt sõpaka plaat oli allahinnatute kastist kõige kutsuvam. 🙂

Teine esineja oli Morguevara, mis oli juba mõnevõrra põnevam. Kuigi neil oli vahepeal ühe võimuga probleeme.

Pärast mõningat nuputamist ja otsimist leidis Kristel, et kavas on nende nimi valesti kirjutatud. Ise otsisin ka q-ga kirjutatud nime ja sattusin segadusse.

Aga igatahes, ka g-ga kirjutatud nimi ei anna näiteks Youtube’ist eriti tulemusi. Nende mySpace’i lehel küll mõned lood on olemas, aga mulle meeldis lugu nimega Tulge Õue, mida hetkel ei tundu eriti leida olevat. Samas ka mySpace’ist kuulatav Küpsisepuru on tsill.

Minu meelest nad sobiksid täiega hästi mõne suurema Eesti festi teise päeva esimeseks bändiks. Meeldisid tunduvalt rohkem kui näiteks Tolmunud Mesipuu. 😛

Ent jaa.. päike paistis solistile silma.

Kuid sellele vaatamata mängiti mahedat ja kohati päris põnevat muusikat edasi.

Seejärel ehitati lava ette veriste vaiadega piire ja õhtujuht Onu Bella hoiatas ka, et inimesed liiga lähedale ei läheks.

See kõik oli siis sellepärast, et tuli festivali tõenäoliselt kõige kurjem bänd Tapper. 😛

Soovitan külastada ka nende mySpace‘i või siis äkki hoopis Facebooki lehte. Nagu piltidel näha, siis oli kohati tegu ka kõige värvilisema bändiga. Isegi Nyrok City laulja, härra Peetri kahevärvilised juuksed ei ületanud seda. 😛

Minule isiklikult meeldis, et tüübid igaüks mingis suhtkoht omas stiilis oli. Nahka riietunud solist, punase ja pruuni rüüga tüübid, rõngassärgiga tüüp ja siis üks eriti khuulide punaste kirjade ja musta värvi taustaga riietes tüüp.

Põnevalt kirev värk..

Kõige põnevam oli aga tõenäoliselt viimase loo ajal kohale saabunud mõõgavõitlejad. Neid oli küll veitsa raske pildistada, sest kirev bänd oli taga, kirevad võitlejad keskel ja kirevate otsadega piire kõige ees. Kuid siiski tundus täitsa erakordne, et laivi ajal selline show tehakse.

Muidugi võimalik, et ka mujal ja teiste poolt on nii tehtud, aga ma siiski nägin esimest korda. Ja suht efektne… selline paganlik-metal taustal ja 4 tüüpi mõõkadega ees.

Ja kus mujal sellist asja teha kui mitte Rock & Art’il… väga kunstipärane ja khuul.

Aga lõpuks tüübid väsisid ära ja heitsid pikali puhkama. Kütva päikese käes ikkagi tükk aega võideldud. Publik tegi suure aplausi. 😛

Järgmine bänd oli Deathcats ja noo.. ma ei tea nüüd.

Võite ise vaadata/kuulata, kuid üldiselt tundusid kõik lood suhteliselt ühesugused ja vähe-inspireerivad. Tõenäoliselt jällegi maitse asi, sest publikus ikka inimesed nautisid… Aga jamh, kuidagi sisutühjad ja vähe kandvad lood kõlasid.

Pildistada ka liiga palju just midagi polnud, sest neiud seisid enamiku ajast samas poosis ja suurt ei liikunud. Nagu nad ise mainisid, siis praeguseks ainult mingi pool aastat tegutsenud bänd, seega jamh.. vast arusaadav ka veits.

Tundus mõistlik nende ajal minna võtta lähimast Comarketist veidi midagi hamba alla. 😛

Nii Comarket kui ka linn olid veits tühjad… ei tea, kas kõik olid läinud UG juurde konsasi nautima või siis on suvehooaeg möödas.

Igatahes, jõudsime selleks ajaks tagasi, kui Mockingbird helitsekki tegi. Rock Rampil nähtud bänd tuli kohe tuttav ette ilma särgita kitarristi, nokatsiga ning päiksekatega solisti ja Slashiga teisel kitarril, kuigi viimase kitarr oli seekord väheke teist värvi.

Jällegi nad tegid sedasama lugu, mida nad tookord kutsusid nimega Huiamine. Täiega äge lugu, aga jälle ei leia ma seda kuskilt…

Samas seekord hakkas neilt kõrva ka säärane pala. Mõnus… 😛

Siinkohal peab ka kiitust avaldama, sest leidsin üles ka nende Youtube’i kanali… tõsi küll, veidi pidi otsima, sest google’dades sõna mockingbird on teadagi esimene vaste samanimeline Eminemi laul.

Pärast neid tuli bänd, kus ürituse korraldaja härra Roland Sutt trumme mängis… Härra Onu Bella mainis ka, et nüüd peab Roll tegema kahte asja samal ajal. Samuti rõhutati, et Nyrok City on laval traditsioonilises koosseisus.

Kitarrimees haaras vahepeal jõujooki ja siis mängis edasi.

Ning tõesti, häält tegid nii 1912nda aasta ujumismeeskonna kapten kui ka härra Peeter. Ning vahepeal isegi ka näiteks äsja jõujooki rüübanud suure habemega kitarrist.

Vahepeal toodi solistile ka kaks jalust rabavat lilleõit.

Igatahes, kuna ma just eriti palju nende lugusi ei tea, siis oskan ainult soovitada Youtube’ist ühte esimesena leitud lugu.. Chaos City Lights, millel on vahepeal põnev sireeniheli…

Härra Peeter oli ägedalt liikuv ja elav ning tegi põnevaid nägusi.

Järgmisena tuli Üllatusesineja. Selleks ajaks oli juba ajakava niimoodi veits nihkunud, et Üllatusesineja jaoks mõeldud 15 minutist oli veel järel umbes 2. Siiski ei lastud sellest heidutada ja tehti 6 minutit pikk suvelugu lubatud tantsutüdrukutega. 😛

Tantsutüdrukud moodustasid suht metal kitarristide kõrval ägedalt-naljaka kontrasti. 😀

Mängitud lugu oli siis selle suve kuumim hitt, mille Rock Rampi esitust saab vaadata näiteks siit.

Peab nentima, et too oli üks päeva tipphetkedest küll jeap… 😀

Järgmiseks tuli õhtujuhi sõnade järgi Eesti oma W.A.S.P…. bänd nimega Reckless.

Otsides nende bändinime Youtube’ist, tuleb esimeseks vasteks Papa Roachi samanimeline lugu…..

Aga jaa, nad olid kohati päris mõnusad. Nende fb lehel saab nende lugusi kuulata, selline hard rock. 😛

Sobisid õhtusse küll, lavavalgustus hakkas juba paistma ja päris mõnus oli.

Vahepeal jõudis Jalmar ka Filmitalgute massistseeni võtetelt tagasi ja tahtis, et ma õlle välja teeks.

Igatahes, järgmine bänd mulle ei meeldinud. Everfade. Paar pilti tegin, aga jamhh…

Jalmar ütles, et muusika ise on suht kewl… säärane masinlik ja äge, kuid vokaal rikub asja ära. Raskel vokaalil pole midagi küll häda, aga tema meelest oleks võinud diktsioon parem olla.

Minu meelest kah.. kuigi neil oli kaks vokaali ja vahepeal tuli isegi kolmas, siis jap… polnud ka minu teetass. Veits tõin paralleele Killswitch Engage’iga, et vokaalil võiks kohati olla ka näiteks meloodiline osa, siis oleks juba veits parem.

Vahepeal läks Jalmar ära jälle ja Onu Bella kuulutas sisse viimase bändi… bändi, kes pidi laeva sadamasse viima. 😛

Viimane bänd oli ägedalt saiko solistiga Nevesis.

Kitarristide taga oli äge valo.

Terve plats ja tänav olid muidugi rahvast täis. Vahepeal kahjuks andis bassimehe monitor otsad…

Mockingbirdi kitarrist tuli nokitses selle kallal veits, ma ei tea, kas see sai lõpuks korda… Aga päris palju lugusi pidi vaene bassist ilma monitorita mängima.

Igatahes jaa.. Nevesis oli loomulikult väga äge jällegi. Mõtlesime, et väga veider värk ikka, et neil siiamaani pole plaati välja antud.

Mine kindlasti kuula nende lugu 7 000 000 years. Ma tean, kallis lugeja, et sa oled kuulanud seda lugu… ja tõenäoliselt ka lingitud möödunud aasta videot näinud. Aga mine kuula/vaata veel! 😛

Geniaalne värk…

Aga jaa… sellega sai Rock & Art 2011 läbi. Roland Sutt tuli veel korraks lavale ja tänas kõiki tulemast ning viisakalt käitumast. Mul sai kahjuks kaamera aku Nevesisi ajal tühjaks, aga Kristel tegi temast ka pilte.. 😛

Ega jah, üldiselt käitusid inimesed tõesti väga normaalselt. Vahepeal oli üks kodutu tüüp, kes oma taara millegipärast festivaliplatsile laiali ajas kõik… aga turvad viisid tema minema pärast seda, kui ta oli keeldunud taarat üles korjamast.

Peale selle insidendi ja kohatiste tehniliste viperuste tundus kõik hea olevat. Nad võiksid väheke rohkem reklaami teha sellele üritusele, Facebookis küll oli leht olemas ja osalenud bändid tegid ka promo, aga jaah… ma arvan, et paljud ei teagi, et selline asi toimub.

Onu Bella sisse- ja väljajuhatused bändidele olid ka päris geniaalsed, mis siis, et mõningad bändid päris minu maitse polnud. Seevastu jälle mõningad teised olid ja nii ongi. 😛

Veel minu tehtud pilte sellelt ürituselt leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1202581

Mine vaata ka Kristeli galeriid:
http://backsteidz.com/2011/08/28/galerii-rock-art-2011-tartus/

Samuti võib vaadata ka Reporteri väikest kajastust sellest ja ühest ratturite üritusest, mis samal ajal Tartus oli:
http://www.reporter.ee/2011/08/27/tartus-mollasid-trikiratturid-ja-tosised-rokimehed/

Aitäh kõigile bändidele ja korraldajatele… \m/

—————-
Now playing: Nevesis – 7000000 years
via FoxyTunes

Sai mängitud mais review’tud American McGee’s Alice’i järge Alice: Madness Returns. 😛

Alice: Madness Returns tuli välja selle aasta juuli keskpaigas ning olles äsja eelmist osa mänginud, siis ootasin põnevusega.

Kevadel tuli välja ka hunnikas teaser trailereid, mis kõik olid põnevusttekitavad ja veidi vihjasid, millest mäng olla võib:
Teaser 1
Teaser 2
Teaser 3

Siiski föönikseid seal ei olnud ja vast kõige parema vaate annab praegu Launch Trailer:
The face of evil in the heart of darkness… 😛

Link: http://www.youtube.com/watch?v=cFrs5UGB-ns

Esmamulje mängimise ajal oli see, et nad on loonud esimese osaga kokkumineva mängu, kus on võetud kõik eelnev hea ja tehtud paremaks ning likvideeritud vead, mis 2000nda aasta mängus olid.

Üldiselt on teised review’d andnud Alice: Madness Returns’ile keskpäraseid skoore… öeldes, et levelidisainid olid kahtlased, gameplay oli liiga korduv ning graafika ei olnud järjepidev.

Novot, ma väga ei nõustu nende seisukohtadega.. Aga kõigest järgemööda. 😛

Kõigepealt võiks vist rääkida relvadest, mis esimeses osas üheks nõrgemaks küljeks olid.

Relvi on seekord neli erinevat. Muidugi on tagasi Vorpal Blade, mis on ühtlasi ka ainus relv eelmisest osast. Kõige lihtsam melee relv, mis teeb kiiresti damage’it ühele vastasele. Siiski turvistega vastaseid sellega otse rünnata ei saa.

Kaardipaki asemel on long-range relvaks Pepper Grinder, millega saab siis kiiresti ja kaugele pipart tulistada. 😛
Võimalik, et siis Malleti vaste on siin Hobby Horse, mis teeb palju dämmi mingis ulatuses vastastele. Sellega saab ka teatud kohtades seinu lõhkuda. Miinuskülg on loomulikult aeglane löömiskiirus.
Neljas relv on Teapot Cannon, mis tulistab teepommi keskmisele kaugusele. Teeb mingis ulatuses palju dämmi.

Relvadel kõigil on üks viis, kuidas neid kasutada.. Erinevalt eelmisest osast, kus oli primary ja secondary tulistamisviisid. Ja mingisugust willpowerit või manat ei ole. Tulistavad relvad siiski kuumenevad üle, kui neid liiga palju järjest kasutada.

Mängu jooksul saab koguda ka hambaid, mida saab vastaste tapmise eest, suvalistest lõhutavatest kastidest või vedelevad niisama kuskil. Hammaste eest saab relvi upgrade’ida… Igal relval on 4 upgrade’i, mis muudavad teda tugevamaks/kiiremaks/paremaks.

Ma alguses muretsesin, et levelites pole piisavalt hambaid, et kõiki ära upgrade’ida ja peab tegema mingeid valikuid jne. Kuid siiski need mured olid asjata, sest lõpuks jäi mul ~1000 hammast veel ülegi ja kõik relvad olid uuendatud. Kusjuures mõned nendest uuendasin lõplikult alles enne viimast bossi. Enne seda ei tundunud väga vajalikki. Mängisin Average raskusastmega… võimalik, et raskemaga tuleks varem uuendada. 😛

Peale nende relvade oli olemas ka vihmavari, millega sai blokeerida ja tagasi lüüa vastaste visatud tulekerad või muud viskerelvad. Mõne vastase korral justnimelt seda tegema pidigi.

Lisaks oli veel olemas ka kellapomm, mida sai kasutada vastaste eemale meelitamiseks, õhku laskmiseks/nõrgestamiseks, seinte õhkamiseks või… tõenäoliselt kõige põhilisem kasutus oli igast platvormidele astemiseks.

Need kaks relva ning nende kasutamine meenutasid veits Little Big Adventure’i seeriat… 😛 Ei tea, kas mõni Alice’i disainer oli kunagi ka tolle tegemises osalenud. Tundus igatahes veits sarnasusi olevat…

Aga igatahes, kuna tegu oli platvormikaga, siis platvorme oli päris palju. Ma nüüd ei ütleks, et neid oli liiga palju ja oleksid muutunud tüütavaks vms. Kuigi paljud nii väidavad… Samuti ei olnud need minu meelest liiga rasked. Samas ka mitte liiga lihtsad. Nii mõneski kohas tuli ikka mõningad minutid mõelda ja mitu korda katsetada. Samas liiga kauaks ühte kohta toppama ei jäänud.

Selles mõttes oli levelidisain minu meelest väga super. Erinevalt näiteks eelkäijast, kus ma ühes kohas otsisin mingi 30-40 minutit väljapääsu edasiminemiseks. Samas ega sealgi niiväga midagi viga polnud… Jällegi, mõlemad mängud pakkusid väljakutset.

Siiski Madness Returns tundus kohati mitmekülgsem. Kasvõi juba see, et teatud platvormide nägemiseks tuli ennast kahandada, võimalus, mida võis iga hetk teha ja mis tegi nähtavaks seintele joonistatud hint’id ja varjatud objektid.

Platvormide juures oli päris mitu ülesannet säärased, kus ühele platvormile tuli see kellapomm panna ja siis too platvorm liikus alla ja mingi teine üles. Seejärel tuli kiiresti joosta selle teise platvormi juurde ja siis sealt pealt hüpata edasi. Peale selle oli veel näiteks lüliteid, kuhu peale tuli kellapomm panna, et mõni platvorm või õhuventilaator nähtavale ilmuks jne.. Minu meelest oli päris mitmekülgseid ülesandeid ja neid oli noh.. koguselt suht piiri peal. Oleks mõnevõrra rohkem olnud, siis oleks hakanud tunduma, et liiga palju on. Aga praegu oli väga hästi.

Rääkides veel levelidisainist, siis minu meelest oli vaheldust pakkuv ka see, et nii mõneski kohas olid sellised.. mini-ülesanded, mis samuti varieerusid vastavalt levelile. Mõnes kohas tuli 9-puzzle kokku panna, mõnes kohas läbi Super Mario taolise maailma hüpata. Või laevaga vee all sõita ning vastutulevaid Shipwreck Sharke tulistada. Mäng, kus tuli sihtkohta viia kaks etturit, mis liikusid teineteise peegelpildis. Ja veel oli ka Pinballi taoline asi, kus tuli nukupead läbi pooltorude ja asjade juhtida.

Muideks, viimasel pildil on näha viga. PC peal tuli siiski vajutada Space’i… X ei teinud midagi.. 😀

Minu meelest väga-väga mitmekülgne värk. Olid olemas ka muusikaülesanded, kuid need ei olnud niiväga enam muusikaülesanded, vaid pigem Guitar Hero sarnane reaktsiooniülesanne. Minu meelest oli see päris hea lahendus, sest ma kartsin, et tuleb jälle samasugune nootide äratundmise ja taasesitamise ülesanne nagu eelkäijas oli. Kuigi ega too pole ka kõige hullem puzzle mängudes, siis jamh… Mõnevõrra on hea, et toda polnud siin.

Eelmisest mängust tuntud kivi eest ära jooksmise stseeni analoog oli ka siin olemas. Kuid seekord tuli ära joosta ühe tugeva vastase eest.. Mind veidi häiris see, et kaameranurka ei saanud selle juures muuta ja tuli joosta vastu kaamerat, sealjuures nägemata, kuhu ma täpselt jooksen. See andis küll veidi põnevust, kuid oli tibake ka häiriv.

Tulles veel levelidisaini juurde tagasi, siis mina küll ei ütleks, et see oleks väga küsitav. Võimalik, et veidi küsitav oleks see, et.. Mängu jooksul sai koguda levelites laiali olevaid mälestusi, pudeleid jne. Samas päris tihti, kui natukene levelis edasi minna, siis enam tagasi ei saanud. Selliseid kohti polnud just liiga palju… Kuid teatud hetkedel pani mõtlema küll, et kas nüüd tee X viib mind edasi või peaksin enne käima läbi tee Y, sest seal võib avastamata mälestus olla.

Siiski enamasti olid levelid suhteliselt mõistetavad, mitmekülgsed ja ägedad. Mõndades kohtades sai ka pikalt liugu lasta, sealjuures hambaid ja muid värke korjates.

Kohati olevat kriitikuid härinud ka see ebajärjepidev graafika. Ma nüüd ei saagi aru.. kui on mõeldud seda, et iga chapter oli omaette osa Imedemaast ja Alice’i kleit vahetus… ning chapterite vahel olid minilevelid Londonis jne.. Siis see oli küll suur pluss. Kõige hämmastavam selle mängu juures oligi loodud mitmekülgne atmosfäär.

Loomulikult põhiline oli ikkagi tuttav ja samastuv kriipi-noir London, fantastilise loodusega Valley of Tears, steampunk Mad Hatteri domeen ja Queensland.

Kuid omapärane ja mõnus vaheldus oli ka rõske jää-level, vee-alune level ja jaapaniteemaline level.

Ja.. nagu ma mainisin.. levelite disain, fantaasiarohkus ja atmosfäär olid väga-väga imelised. Korduvalt jäin lihtsalt vaatama, et nagu… täiesti ulme, mis siin tehtud on, kuidas see koht on kujundatud ja millised tegelased siin on. Väga efektne.

Kogu selle juures oli ka hämmastav, kuidas story oli esitatud. Koos chapterite vaheliste Londoni klippidega, mis noh.. just liiga palju infot ei andnud, tulid killud story’st ka levelites kogutud mälestuste läbi ja Imedemaa tegelaste vihjete kaudu.

Tegelased Imedemaal.. nagu ka levelid.. olid mingis osas samad, kuid teistsuguste rollidega, mingis osas muutunud/kasvanud… ja mingis osas ka täiesti uued. Seega kohati oli äratundmisrõõmu, kohati avastamisrõõmu ja kohati mõlemat korraga. 😛

Story iseenesest oli päris huvitav. Veel huvitavam oli kontekst, milles see esines. Üldjoontes oli Imedemaaga jälle midagi viltu… Alice oli manifitseerinud sinna rongi, mis kõike hävitas. Suur osa mängust ongi erinevate tegelaste juures käimine ja rongi kohta uurimine. Selle juures pannes kokku killukesi mineviku kohta ja luues probleemile tausta ning samm-sammul põhjust ning lahendust.

Chapterite vahepeal räägitakse seni õpitud ja kokkupandud story’t joonistatud klippidega… Nagu tänapäeval päris paljudes mängudes tehtud on. 😛

Väga äge oli ka see, kuidas tegelikult Imedemaa osad olid otseselt inspireeritud sellest, mida Alice pärismaailmas nägi või koges.

Ainus asi, mis mind konkreetselt häiris mängu juures, oli lõpp. Andmata ehk liiga palju ära, siis lõpp andis võimalust väga mitmeks tõlgenduseks.

Üldlevinud teooriad on, et…
-Alice lahendas probleemi, kuid näeb nüüd maailma Imedemaaga koos ja korraga / jäi Imedemaale kinni.
-Alice lahendas probleemi ja tõi Imedemaa pärismaailmasse üle, murdes arusaama, et Imedemaa ainult tema peas eksisteerib.
-Alice oli juba ammu probleemi lahendanud, kuid ei olnud seda endale veel teadvustanud ja seega pidi kõik uuesti läbi elama.
-Alice ei lahendanud midagi, vaid kujutas kõike ette ja on endiselt haiglavoodis katatoonilises seisundis.

Et ühesõnaga.. väga hajus lõpp. Ühes foorumis öeldi, et see lõpp oli kas mõeldudki täielikuks languse-lõpuks olema või siis plaanitakse teha järge. Mõlemal juhul polnud see kogu ülejäänud mängu suhtes aus, säärane võimas mäng vajab ka võimast ja konkreetsemat lõppu.

Aga igal juhul… Tegu on minu meelest ühe fantaasiarikkama mänguga viimasel ajal. Fantaasia, mida on ülimalt hästi mängijani toodud. Selles mõttes, et loomulikult näiteks ka Mass Effect või Dragon Age jne… on fantaasiarikkad. Kuid nende puhul on see rohkem selline traditsiooniline fantaasia, mis kohati pelgalt illustreerib aktuaalseid probleeme. Alice: Madness Returns on aga rohkem ühe inimese sisemine võitlus, kus kasvõi vaas kuskil riiuli peal on inspireerinud terve suure ja põhjaliku maailma. Maailma, kus üks inimene visualiseerib enda tundeid, mõtteid ja seoseid kõige sürrealistlikumal viisil…

Mina suudan küll ainsateks miinusteks tuua lõpu ja siis võib-olla muusika. Muusika tundus olevat suhteliselt keskmine… Muidugi on see parajalt kriipi, kuid kohati ehk liiga tausta sulanduv. Eelmise osa soundtrack tundus põnevam igatahes, olles loodud NIN-i kunagise trummari poolt ja puha…

Samas no… Main Theme on täitsa kuulatav. 😛

Link: http://www.youtube.com/watch?v=AOP26WOOMbc

Okei… kokkuvõtteks annaksin küll väga hea hinnangu sellele mängule ja soovitaksin seda kõigile, kellel vähegi huvi midagi ülimalt sürri kogeda.. Väga äge, alates sellest, kuidas Alice muutub põigeldes hunnikuks sinisteks liblikateks, lõpetades mõne suvalise kuju või esemega kuskil nurga taga, mille juures mõtled, et wow kes küll selle siia disainis…  😛

—————-
Now playing: Marshall Crutcher – Alice: Madness Returns Theme
via FoxyTunes

Viimasest kirjutamisest on jälle tükk aega möödunud… vahepeal on töiselt aeg läinud… Kuid mõnikord tuleb kirjutada ka. Eriti kui olla lugenud midagi, mis otseselt küsib lugejalt küsimusi stiilis “kuidas vastaksid…?”.

Aga esmalt üks sissejuhatav klipp.. 😀

Link: http://www.youtube.com/watch?v=kbsQxk1CiV0

Niisiis, mõned päevad tagasi sattus minu kätte Jehoova tunnistajate poolt välja antud brožüür pealkirjaga “Kas elu on loodud?”

Käesolev brožüür sattus mulle ikka sellel traditsioonilisel viisil, Jehoova tunnistajad tulid ukse taha, rääkisin nendega mingi tunnike juttu.. ja siis nad lahkusid jagades lugemismaterjali. Sain ka Vahitorni uue numbri, kuid too pildil olev väljaanne on veits huvitavam. Või noh.. annab rohkem ruumi arutluseks i guess..

Brožüür käsitleb maailma ja elu loomist, alustades sellest, kuidas meie planeet on eluks sobilik väga keeruliste ja paljude tingimuste tõttu… paiknemine Linnutee galaktikas ja meie päikesesüsteemil just õiges kohas, omades atmosfääri ja magnetvälja. Seejärel kirjeldatakse aineringlusi.

Edasi tuleb kirjeldus, kuidas inimesed on üritanud loomadel olevaid omadusi jäljendada. Näiteks voolujooneline kuju, linnutiibade ehitus jne. Jätkatakse evolutiooni kirjelduse ja kahtluse alla seadmisega. Seejärel tõlgendatakse Piiblit ja lõpuks öeldakse, miks selle üle mõtlemine peaks tähtis olema.

Ühesõnaga päris huvitav lugemine, kuid.. nagu kõigega.. tuleks suhtuda kriitiliselt. Nagu brožüür ka ise väidab, siis läbi aegade on öeldud igasugu väiteid, millele hiljem on ka põhjalikult vastu väidetud. Näiteks evolutsiooniteooriale on teadlased vastu väitnud.. tõestades, et päris niimoodi nagu vanasti arvati toda töötavat, see olla ei saa.

Mõningatel lehekülgedel on esitatud nurgas lugejale küsimused… tooksin need siinkohal välja ja vastaksin. 😛 Muidu noh… küsimustest paremaks aru saamiseks võiks siinne lugeja brožüüri ka läbi lugeda. Ma nüüd ei tea, kas toda saab ka netist kuskilt vabalt lugeda. Aga leidsin ühe vastuvaidleva essee, mis avab veidi teaduslikumalt brožüüris käsitletud teemasi ja teeb tibake teistsuguseid järeldusi. Toda on võimalik alla laadida ja lugeda järgneval lingil olevalt lingilt:

http://www.freeminds.org/doctrine/science/refutation-of-watchtower-s-origin-of-life-and-was-life-created-brochures.html

Paar lõiku tolle essee kokkuvõttest oleks:

To conclude this essay, it is helpful to review the general tactics and motivations for TOL and WLC. Both works are philosophically naive, with no understanding of what science is, how it is done, or what types of questions it can answer.
More egregiously, the authors and editors, whether out of malice or incompetence, misrepresent nearly all of their sources. Nuanced concepts are bludgeoned with unadulterated scientic ignorance. Cogent argument is abandoned, with neighboring sentences occasionally lacking any discernible logical relationship.

Aga igatahes… eelmainitud küsimused.

Kas kõik need maakera iseärasused on sinu arvates tõendiks otstarbekast kavandatusest? Kui on, siis millised eeltoodud faktidest sind kõige enam veenavad?

Too küsimus käib siis Maa paiknemise, ehituse ja aineringluste kohta. Kuigi, tõesti, tegu on väga keerulise süsteemiga… Nõustun, et meie seisukohast vaadates on päris ulme, et Maa asub just õiges piirkonnas Linnutee galaktikas ja õigel kaugusel meie Päikesest. Ulme, et Päike on just selline nagu ta meil on… Ja ka Maa oma atmosfääri ja osoonikihiga on müstiline. Samuti on meie planeedi vee-, süsiniku- ja hapniku- ning lämmastikuringed päääris põnevad.

Samas ma ei ütleks, et see kõik on tõendiks kavandatusest. Kuigi idee selle kõige kavandatusest on väga intrigeeriv. Postitaksin siinkohal Battlestar Galactica sarja viimase osa lõpu. Sisaldab spoilereid, seega vaadata tasub omal vastutusel. 😛

Link: http://www.youtube.com/watch?v=a5E3bDfjwW4

Või siis võib vaadata 2001: Space Odyssey’t ja lasta mõttel joosta. Igatahes, seda ideed on viljeletud paljudes filmides, romaanides ja religioonides. Ja kuigi tundub väga ahvatlev uskuda, et see on kavandatud, siis ma ei ütleks, et keerulisus oleks selle tõendiks.

Kui vaadata meie planeeti universumi skoobis, siis näeb mulle rohkem tõenäolisem see, et sääraseid planeete on veel ja veel. Ja on ka palju keerulisemaid planeete ning süsteeme. Ning kasutades stampväljendit, siis universumi skoobis oleme me suhteliselt tühised… nii meie päikesesüsteem, planeet kui ka inimene ise.

See muidugi ei tähenda, et me peaksimegi kogu aeg universumi skoobis mõtlema ja elama nihilistlikult. Vastupidi… me ei ole universum, me oleme inimesed.. ja igaühel meist on oma universum.

Mida sa kostaksid väite peale, et maakera pole midagi erilist, et sellel lihtsalt juhtusid olema evolutsiooniks sobilikud tingimused?

Nagu ma mainisin, siis ma usun, et väga paljudel planeetidel on eluks sobilikud tingimused. Ja tõenäoliselt ka elu. Selleks pole vaja ka just väga kaugele vaadata..

http://www.foxnews.com/scitech/2009/11/30/fossilized-bacteria-point-life-mars/

Ja nagu ma mainisin, siis ma arvan, et universumis on planeete ja süsteeme, mille keerukust me ei oska ettegi kujutada. See, kas see on eriline… on jällegi skoobi küsimus. Võttes aluseks universumi skoobi, siis üksik planeet ei pruugi olla just midagi väga erilist. Kuid võttes aluseks inimese või inimkonna skoobi, siis on iga säärane planeet eriline. Ja kindlasti on ülimalt eriline ka meie endi planeet. Meie ju elame sellel just nende keeruliste süsteemide tõttu, mis siin on tekkinud.

Kas sa pead loogiliseks uskuda, et looduses ilmnev geniaalne kavandatus on juhuse produkt?

Juba see küsimus on veidralt esitatud… kas kavandatus saab olla juhuse produkt? Kuid vaadates sellest semiootilisest veast üle, siis tekib veidi teistsugune küsimus. Mida on loogiline uskuda? Minu jaoks tunduvad päris paljud asjad maailmas ebaloogilised. On ebaloogiline, et Zend Frameworkis selectile optionite lisamisel ei ole võimalik neile CSS-i määrata. Kuid just niiviisi juhtus olema.

Mõistlikum oleks ehk küsida, et kas on usutav. Ja on ikka… Püstitan siinkohal uue mõtte. Oletame, et oligi keegi maailma algataja või looja olemas. Oletame, et ainus asi, mis ta tegi.. oli maailma alustamine. Ta lõi maailma selliselt, et võiksid kujuneda väga keerulised ja erinevad struktuurid: aineosakestest galaktikateni. Oletame, et ta käivitas maailma mõttega teada saada, mis juhtub, kui paisata suurde ruumi suur hulk aineosakesi ja energiat ning lasta sellel pikka aega olla. Milliseks säärase katse tulemus võiks kujuneda? On usutav, et looja eesmärk oligi uurida juhuslikkust.

Või siis vaatame asja näiteks mingi inimrühma skoobis. Kui panna väike hulk inimesi ühte ruumi, siis kas on ennustatav, milliseks nende vestlused ja interaktioonid kujunevad? Kas pärast koosviibimist on võimalik öelda, et asja organiseerija oligi kavandanud, et Mari räägib Jaanikaga 15 minutit ja seejärel mängivad nad koos Peetri ja Joosepiga lauamänge. Kusjuures Joosep võidab?

Ja see kõik püstitab veel suurema filosoofilise küsimuse… mis üldse on juhus? Üks vastus sellele võiks olla, et juhus on niivõrd keerulise süsteemi töökäik, mille kulgu me keerulisuse või infopuuduse tõttu ei suuda mõista. Lihtne näide oleks, et.. oletame, et kuller toob inimesele paki kell 10 hommikul. Kuller ise on ära planeerinud enda töö-marsruudi.. ja tema ajakava järgi ta toobki kell 10 hommikul paki Toomasele. Toomas aga ei tea, millal kuller tuleb.. ja tema jaoks tuli kuller kell 10 justnimelt juhuse tõttu. Kuller lihtsalt juhtus kell 10 tulema.. mis siis, et Toomas just sellel momendil putru keetis ning kulleri saabumise tõttu pudru potti ära kõrbes.

Mida sa kostaksid väite peale, et loodus vaid näib kavandatuna?

Huvitav väide.. Toomas võib-olla mõtleb, et kas kuller plaaniski kell 10 tulla või siis äkki tahtis kuller tegelikult kell 9 tulla, kuid tal esines ettenägematu viivitus.

Looduse puhul on muidugi küsimus keerulisem. Kas meie planeedil olevad loomad ongi just niiviisi planeeritud olema.. planeeritud kellegi kõrgema poolt? Või siis maailmas lihtsalt eksisteerivad mingisugused reeglid, mille järgi maailm võib kujuneda. Reegel võib olla näiteks see, et piisavalt suure massiga keha ümber tekib gravitatsioon. Kindlasti on ka palju üldisemaid reegleid, millest gravitatsiooni reegel tuleneb või järeldub… kuid millised need on, ja kas võiks väita, et keegi on mingeid algseid reegleid kunagi välja mõelnud või nad lihtsalt on kogu aeg olnud… selle kõige kohta ma arvan, et isegi kõige targemad inimesed ei oska midagi kindlat väita.

Kui ma kallan tindipoti sisu paberile laiali.. kas tekkiv pilt/kujutis on minu poolt kavandatud? Mis siis oleks, kui tindipott kogemata kukuks ümber? Näiteks maavärina tulemusena.

Mida sa kostaksid väite peale, et niinimetatud mikroevolutsioon tõendab makroevolutsiooni paikapidavust?

Siin brožüüris üritati väita, et ei tõenda… Samas ma ei ole lugenud eriti põhjalikult teaduslikke seisukohti sellele väitele. Tõenäoliselt selle postituse alguses olevas essees on needki välja toodud.

Mina aga väidaksin, et ei tõenda… aga muudab usutavaks. Minu meelest ei tõendanud brožüüris kirjutatud tekst ka vastupidist. Siin väideti, et Darwini vindid küll mikro-evoleeruvad, kuid aastate vätlel pole tekkinud uusi liike nendest.

Väideti ka, et laboris tehtud katsed mutatsioonidega ja kiiritusega ei suutnud tekitada uusi ja paremaid liike.

Ma arvaks selle kohta, et tingimused uute liikide tekkeks.. on piisavalt keerulised, et me ei pruugi neid veel mõista. Äkki dinosaurused hävitanud meteoriidi kokkupõrge Maaga põhjustas seni teadmatud tingimused, mis võimaldasid imetajatel evoleeruda. Või siis äkki ilmus kuskilt suur must risttahukas nagu Kosmoseodüsseias?

Seevastu näiteks merepõhjast leitakse kogu aeg uusi liike. Kas need liigid tekivad praegu? Või pole me neid lihtsalt veel siiamaani avastanud?

Igatahes on tegu väga mõtlemapaneva väitega.

Miks võib pidada tähelepanuväärseks fakti, et fossiilsed ladestused osutavad valdava osa liikide äärmiselt vähestele muutustele hiigelpikkadel ajavahemikel?

Üks põhjus selle fakti tähelepanuväärseks pidamiseks oleks see, et valdav osa liike on piisavalt vastupidavad keskkonnatingimustele ja jätkusuutlikud.

Miks nad sellised on? Ma arvan, et meie planeedi tingimustes on mingi arv omadusi, mis võimaldavad liikidel ühes või teises piirkonnas vastu pidada. Arvan, et mõne teise planeedi teistsugustes tingimustes kujuneksid välja teistsugused omadused ja eluvormid.

Milliseid üldlevinud väärkäsitlusi on Piibli loomisloo kohta?

Noh, brožüür väidab, et üldlevinud väärkäsitlus on see, et Jumal lõi maailma 24-tunniste päevadega. Selle käsitluse vastu võib näiteks väita seda, et kui Jumal maailma lõi, siis polnud alguses veel Maad ega Päikest, seega ei saanud eksisteerida meile tuntud päeva mõistet. Brožüüris toodi välja erinevaid lingvistilisi ja filoloogilisi märkusi tõlgitud sõna päev kohta jne..

Ma arvan, et väärkäsitlus on päris ohtlik mõiste. Kas väärkäsitlus on see, mis erineb isiku X käsitlusest? Või üldtunnustatud käsitlusest? Esimesel juhul ollakse lihtsalt silmakirjalikud ja teisel juhul ei saa üldlevinud käsitlus olla väärkäsitlus.

Ma leian, et Piibel.. nagu ka väga paljud muud loometeosed.. annavad väga palju ruumi erinevateks käsitlusteks. Ma ei arva, et oleks üks kindel viis, kuidas inimesed peaksid Piiblit mõistma. Selle juures tuleks tähelepanu aga pöörata sellele, et vastav mõistmine ei piiraks ülemääraselt tema mõttemaailma või muudaks teda kellekski, kes ta olla ei taha.

Miks on tähelepanuväärne, et Piibel ja teadus on paljuski kooskõlas?

Novot.. siin toodi välja, et Piiblis kirjeldatakse päris adekvaatselt maailma loomislugu. Et kõigepealt tekkisid Päike ja Maa.. seejärel atmosfäär.. atmosfäär selgines ja Päike hakkas taevast paistma…  Siis ühel perioodil tekkisid putukad, siis suuremad loomad ja lõpuks inimene.

Minu meelest on see tõlgendus tähelepanuväärne selle tõttu, et see on suhteliselt loogiline. Minevikus on ikka ja jälle olnud inimesi, kes on arvanud mingeid asju olevat.. ning hiljem on teadus tõestanud, et niimoodi asjad ongi. Asjad stiilis, et Maa pöörleb ümber Päikese jne.

Küsimuse alla seati väide, et kuidas 2000 aastat tagasi võidi teada, et meie maailm just niimoodi tekkis? Ma arvan, et see ei pruugi olla kuigi keeruline välja mõtlemiseks. Suht tõenäoline, et loomi ei saanud olla enne, kui oli õhk ja vesi. Õhk sai olla ainult siis, kui oli Maa ja kosmos.. Mingil hetkel alguses oli vaja ka Päikest, sest muidu oli pime. Inimene kui päris keeruline elusolend võiks olla tekkinud suhteliselt lõpupoole.

Mida sina kaldud arvama – kas seda, et elu on ise tekkinud, või seda, et see on loodud? Miks sa nii arvad?

Ma arvan, et elu on ise tekkinud. Küsimus, kas universum on ise tekkinud.. jääb aga õhku. Ma arvan nii sellepärast, et ei ole tõendeid muu kohta. Muidugi tõenäoliselt ei ole ka tõendeid selle kohta, et elu ise tekkis… Kuid tundub loogiline. Isegi, kui elu tekkimise põhjuseks oli kosmosest meteoriidiga pärinenud aminohapped.

On raske uskuda, et ühel hetkel lihtsalt inimene materialiseerus kuskile. Muidugi on ka võimalik, et esimesed inimesed tulid kuskilt mujalt. Või et loomad tulid kuskilt mujalt enne meid… Kuid siis ma usun, et me tekkisime kuskil mujal.

Võib ka muidugi viljeleda ulmefantaasiat ja mõelda, et äkki meid loodi arenenumate eluvormide poolt kuskil laboris ja seejärel pandi meid siia planeedile, et vaadata, kuidas me käitume jne.. Kuid ma ei leia, et selline arvamine annaks meile praegusel hetkel midagi olulist juurde. Kui see muidugi oleks tõestatud, siis oleks veidi teine lugu….

Mis peaks andma põhjust oma seisukohti analüüsida?

Filosoofia.

Siin brožüüris viimases peatükis on veel kirjeldatud, et on nihilistlik uskuda, et elu on ise tekkinud… Et sellise usuga on põhjendatud elamine fatalistliku moto järgi “söögem ja joogem, sest homme me sureme” (1. Korintlastele 15:32).

Novot.. see mõte vajaks veidi avamist. Esiteks võiks seda käsitleda niiviisi, et elu tuleks elada hästi. Isegi, kui see on põhjusel, et homme (või mingil ajal tulevikus) me sureme. Ehk isegi justnimelt sellel põhjusel.

Selline maailmavaade küündib natuke satanismi piirimaile, kuid minu meelest on suhteliselt õige. Kui inimene elab noh.. 70, 80, 90 aastat..? Siis miks me ei peaks selle aja jooksul elama nii hästi enda elu kui võimalik?

Ma julgen kahelda, et vähegi arukale inimesele meeldiks ainult süüa ja juua terve enda elu. Kindlapeale tahab ta ka vahepeal mõelda.. vaadata huvitavaid filme, rääkida juttu huvitavate inimestega. Arutleda mingite küsimuste üle, mis teda inspireerivad. Olla inspireeritud looma midagi omapärast ja fantastilist. Hoolida enda lähedastest ja endast. Suhtuda avatult ja heatahtlikult ka ülejäänud maailma.. olukordades, kus ülejäänud maailm ka temasse heatahtlikult suhtub.

Elust kõige võtmine ei tähenda ainult söömist, joomist ja laaberdamist. Vähemalt minu jaoks tähendab see arengut ja huvitavaid kogemusi. Inspiratsiooni ja loomist.

Nietzsche on kutsunud kristlasi nihilistideks, kes on enda uskumustes liiga kinni, et näha ülejäänud maailma ja iseendid selles. Seegi on kahtlemata huvitav vaatepunkt, kuid kuna ma nii palju kristlasi ei tea, siis ma ei oska öelda…

Satanistide üks mõtteid on olnud ligikaudu ka selline, et iga inimene peaks elama enda elu nii nagu talle endale sobilik on. Satanistid leiavad inspiratsiooni ja energiat ennekõike iseendast. Kui kristlased tahavad seda leida Jumalast.. või mõne muu religiooni viljelejad mõnest muust fantaasiast, siis pole selles midagi halba. Vähemalt niikaua, kuni vastav usklik teadvustab endale, et see on tema enda inspiratsiooniallikas ning ei ürita kohustada teisi tema usku järgima.

Jehoova tunnistajad ütlesid, et nemad näiteks enda lapsi ei risti..  ja nad küll räägivad enda lastele.. ja ka teistele inimestele enda põhimõtetest jne. Kuid igaüks teeb siiski ise enda valiku.

Võimalik, et see religiooni pealesurumise teema on veits äraleierdatud juba.. Igatahes, mu point oli selles, et siin brožüüris olev viimane peatükk, kus üritatakse minu meelest läbi ridade väita, et kui sa usud evolutsiooni, siis oled sa tõenäoliselt väga mandunud ja vaene inimene… Et see peatükk mind veits häirib.

Kui elul tõepoolest mingit mõtet pole, siis ei olekski muud elusihti kui püüda teha mingil määral head ja ehk anda oma geene edasi järgmistele põlvedele. Surres lakkaks inimese eksistents igaveseks. Inimese aju, mis võimaldab mõelda, analüüsida ja elumõtet otsida, oleks lihtsalt üks looduse äpardus.

See lõik järgnes väitele, et evolutsiooniteooria kujundab meid selliseks, et me ei leia enam elult mõtet.

Nagu ma ülal juba vastu vaidlesin, ja nagu tegelikult siin lõigus ka korra väidetakse, siis inimesed siiski otsivad enda elule mõtet. Ka ilma Jumala kristliku konseptsioonita on meil tavaliselt elu mõte olemas. Paljudel on ka koos Jumalaga või Jumala tõttu, kuid see ei tähenda, et ilma temata ei võiks seda otsida ja leida. Satanistide idee on selles, et sina ise oledki enda jumal, kui sulle meeldib näiteks maalimine, siis arenda seda oskust.. jõua sellel huvialal kõrgele tasemele, näita ka teistele enda loomingut, ole uhke, kui see teistele meeldib, kuid leia ka endas ruumi arenguks jne.

Siinkohal on võimalik jälle tulla tagasi skoobi küsimuse juurde. Universumi skoobi raames ei pruugi tõesti olla inimelul mõtet. Kuid kas me oleme nii külmad inimesed, et vaatame igapäevaselt maailma universumi skoobi läbi? Siiski enamasti mitte… me vaatame maailma enda skoobi läbi, inimese skoobi. Ja inimese jaoks on tähtis söök, jook, rahulolu, õnnelikkus jpm.

Süüa ja juua loomulikult tuleb. Rahulolu jaoks võib tee tihtipeale olla väga keeruline. Meile võib pakkuda rahuldust näiteks tehtud töö… edukalt sooritatud projekt või ülesanne. Kasvõi ülesanne, mille me ise endale püstitame. Näiteks uue oskuse õppimine või olemasolevate arendamine.

Õnnelikkust võivad pakkuda lähedased inimesed, nende vastu hea olemine.. millegi kasuliku tegemine. Näiteks lähedase inimese aitamine või siis hoopis millegi inimkonna jaoks kasuliku või põneva loomine.

Inimmõistust ja -maailma ei saa siin paari reaga kirjeldada, kuid üldine mõte on siiski see, et… meie endi skoobis on peaaegu alati mingi elu mõte olemas või siis on selleks selle otsimine.

Käisin eile õhtul õues ja sattusin puhtjuhuslikult tARTuFFi viimase filmi peale. Postitan treileri siia, sest kohati päris inspireeriv film oli. Kas sa teadsid, et lõunapooluse alla on inimesed pannud paberlilli, mõõkkala ja plaksmaisi?

Link: http://www.youtube.com/watch?v=R3leTaf2Txw

—————-
Now playing: Taak – Roe
via FoxyTunes