jee7'e blog

Reedel toimus klubis Rock & Roll üritus nimega Rock & Roll Grand Open – Keep On Rockin’!, õigupoolest oli ka laupäeval sama eesliitega üritus, kuid pungi teemaline. Tollele kahjuks ei jõudnud, kuid reedel sai jällegi rokiklubis käidud ja muusikat nauditud.

Üritus toimus allkorrusel Hellis ja oli veits pime… Ja kuigi ma olen endiselt arvamusel, et ülemisel korrusel on ikka parem, siis polnud ka all liiga hullu. Rahvas tundus, et mahtus enam-vähem normaalselt ära.

Bändidest teadsin ainult viimasena esinevat Heraldit, seega oli õhtul nii mitmeidki üllatusi varuks. 😛

Esimesena esines Redneck Rampage.

MySpace ütleb zanriks metal. Last.fm nimetab muu hulgas näiteks death ja groove metali.

Tegu oli õhtu kõige kurjema bändiga ja minu jaoks oli väga meeldiv üllatus. Kõige siuksem kaasaelamise bänd… Ma tooks paralleele näiteks Killswitch Engage’iga, kuid mine sa tea. 😛

Üldiselt show poolest tundus veidike toores, vahelaused olid veidi kohmakad.

Muusika oli aga awesome, tol hetkel mõtlesin, et selline 7-8/10 bänd. Raju.

Päevi hiljem selgus, et bändi solist teeb muusikat ühte projekti, millega ma seotud olen.. Aga see on juba teine teema.

Järgmisena oli rockabilly bänd Rockin’ Lady & her Rivertown Boys.

Enne esinemist õnnestus kitarristil kätt suruda. Üldiselt, kui nüüd eelmisel bändil oli show veidike kesine, kuid muusika super, siis siinse bändi kohta ütleks, et muusika ei olnud just nüüd päris minu maitse, kuid show oli awesome.

Bändist õhkas rõõmu, mida iga liige tundis muusikat tehes. Liikmed tundusid väga karismaatilised ja ägedad ning kogu kollektiiv moodustas terviku, kuhu kõik minu meelest ideaalselt sobisid. Igast liikmest oli füüsiliselt näha seda muusikat, mida nad lugudele andsid.

Vahepael kontrabassimees väsis raske pilli hoidmisest ära. 😛

Üritust pildistas peale minu ja Kristeli veel üks naljakas fotograaf, kes vahetevahel ei olnud kohe üldse nõus, et teda kaadrist välja jäätakse. 😛

Igatahes oli seegi bänd väga huvitav uus kogemus. Kui rohkem huvitab, siis võib minna kuulata ja vaadata nende muusikavideot Black Cadillac.

Kolmandaks tuli selline huvitav kollektiiv nagu Moonraker.

Facebooki lehe andmetel teeb kõne all olev bänd blues rock’i.

Sellegi bändi puhul oli tegu väga üllatava ja huvitava kogemusega: alguses ees mängivate kitarristide poolt loodud muusikale tuli peale suhteliselt sürr ja äge klaverimäng. Mingil hetkel tegi klaverit mängiv tüüp ka veel häält, mis minu meelest kõlas sama sürrilt kui samal ajal kõlav klaver. Praegu nende lugu Hell or High Water kuulates ei ole tegu tegelikult üldse sürri bändi või muusikaga… Aga tollel momendil rokiklubis tundus küll. Ägedalt sürr siis… 😛

Vahepeal tuli solist ka klaveri tagant ära, ettepoole laulma ja suupilli mängima.

Alguses oli ka mingeid tehnilisi probleeme ja Mockingbirdi kitarrist tuli ühendas klaveri all veidi juhtmeid…

Ma kiidaksin ka Moonrakeri show’d, mis oli ka ikka suht äge… Eriti ka Moriganis mängiva bassisti näoilmed ja poosid. 😛 Teine kitarrist oli ka päris khuul.

Igatahes jah, tegu oli minu meelest parima laiviga tollel üritusel. Meelde jäi ka vokalisti ütlus it’s good to be here, it’s good to be anywhere.

Järgmiseks ei tulnud parim bänd, sest seda kinnitava väite peale ütles järgmise bändi solist, et nemad ei ole parimad, nemad on Herald.

Mingil põhjusel, tõenäoliselt väsimus, ei läinud Heraldi laiv mulle just väga palju peale. Nad tunduvad rohkem selline suure lava bänd olevat ja jamhhh…

Sain nendest ka suhteliselt vähe pilte.

Muidugi minu lemmiklugu Amanita oli väga khuul… Paistab, et see on lõpuks ka Youtube’i jõudnud (mõned nädalad tagasi), seega, kallis lugeja, mine kindlasti kuula! 😛

Heraldi ajal sain ühe välgutava käpa ja peanupu ka kaadrisse.. 😛

Üldiselt oli väga tore, et Herald Tartusse tuli ja neil ikka publikut oli ja värki. Aga ma jh, vb polnud nende lainel vms. Jään endiselt hüpoteesi juurde, et nad on suuremal laval kuidagi kihvtimad.

Selline kava siis reede õhtul Tiigi tänaval oli… Minu meelest väga äge ja kahtlemata põnev üritus, kui sinu meelest tundub ka, siis mine vaata Klubi Rock & Roll kodukalt endale meelepärane järgmine üritus välja. 🙂

Tänud korraldajatele ja bändidele \m/

Veel minu pilte sellelt ürituselt leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1212573

Vaata ka Kristel Sergo galeriid lingilt:
http://backsteidz.com/2011/09/25/galerii-rock-roll-grand-open-keep-on-rockin/

—————-
Now playing: Moonraker – Hell or High Water
via FoxyTunes

Eile toimus selline veits underground bläkk metal üritus nagu Põlvapundi Möll Saarjärvel. Kohati oli tegu minu jaoks veidra üritusega, sest polnud säärasel varem käinud. Kõik toimus kellegi puhkemajas/suvilas, oli olemas kiik, saun, katusealune… bändid esinesid ühes hm.. veidi kitsas ruumis. 😛

Tegelikult arvestades osalejate arvu, siis liiga kitsaks seal ei läinud. Paljud vaatasid ja kuulasid bände ka uksevahelt õuest või tsillisid saunas.

Juba lõuna paiku Tartus sõitma hakates jõudsime päris varakult kohale. Mõningad autod ja isegi telgid olid üleval, kuid enamik rahvast jõudis vist kuskil 18-paiku. Igatahes paar tundi me ootasime ja käisime ringi… Tagantjärele mõeldes oleks võinud enne poest läbi käia, sest kohapeal ametlikult süüa ei pakutud ja lähim töötav pood oli Põlvas. Samas Põlvasse sõit oli mingi 10 minutit, seega käisime hiljem seal ka…

Ilm oli hommikul Tartus päris vihmane, kuid kohale jõudes paistis seal päike… Samas õige varsti läks päike pilve taha ja hakkas sealgi vihmutama. Õhtuni päris vihm ei kestnud, kuid saju ajal koguneti varju alla.

Iseenesest bände ma enne väga ei teadnud, seega oli päris tore avastada uusi ja vähem-uusi kollektiive. Samuti oli suur üllatus, et peaesineja bassist ning trummar on tuttavad inimesed.. 🙂

Esimene bänd oli Pime, kes tundus alguses intrigeeriv seetõttu, et neil on eestikeelne nimi. Rock Rampilt jäi meelde väga lahe eestikeelse nimega kollektiiv Hukkunud Hinged ning sestap oli ka Pime peaasjalikult nime poolest huvitav.

Nende lugusi saab kuulata näiteks nende mySpace‘i lehelt. Muusika oli.. vaime välja kutsuv.

Tundus päris äge bänd.. corpse-paintiga ja puha..

Lahe, et isegi väiksemal üritusel ikka üritatakse endast parim anda. Prožektorid olid ka sinise peale pandud, et tekitada kõhedat-külma bläkk metal atmosfääri. Sama asja, ehk natuke paremini, tegi ka n-ö peaesineja, aga sellest hiljem…

Igatahes, Pimeda kitarristil läks vahepeal kitarrikeel katki ja siis tuli Bestia kitarristi kitarri laenuks paluda… 😛

Ja siis teise kitarriga mängisid nad laivi lõpuni.

Seejärel käisimegi vahepeal Põlvast pirukaid ostmas ning tagasi jõudes alustas bänd, mille nime me tol hetkel ei mäletanud… Pärast selgus, et tegu oli bändiga Nuclear Monarch. Eelnevalt õues hänginud oranži särgiga solist oli nii pikk, et uksevahelt tulev valgus ta peani tihti ei ulatanud… Prožektorid olid ka suunatud külgedel asuvate bändiliikmete poole ja seega jäigi solist kohati päris pimedusse… Selline mure oli ka mõndade teiste bändide puhul.

Bänd ise rääkis, et neil on see teine laiv. Nende esimese laivi publikusalvestust võib põrnitseda näiteks siit.

Aga muidu olid päris muhedad tüübid jällegi…

Muusikalise stiili kohta ütleb nende facebooki leht death/doom metal..

Bändilt küsiti ka lisalugu, mille peale öeldi, et neil pole rohkem lugusi. Seejärel küsiti mõnda kõlanud lugu korrata ja seda ka tehti… 😛

Kuna solisti varjusolek hakkas ühel hetkel häirima, siis proovisin ka Kristeli kaameraga paar pilti teha.. Nagu näha, siis jäid palju heledamad, kuigi päris kitsas nurk on… 😛

Tegelt oli solist päris khuulilt liikuv ja elav, seega oleks põnev neid veel näha… kuskil veidi valgemas paigas. 😀

Pärast Nuclear Monarchit tuli Urt. Nende trummar oli vist üks ürituse korraldajatest. Ma kahjuks selle osas vägapalju infi ei oma, aga vahepeal ta rääkis ühe külastajaga, et juba mitmendat aastat mõtleb, et enam ta küll ei korralda, kuid siis ikkagi võtab kätte ja teeb ära. Samuti vist tema lapsed käisid bändide vahepeal trumme põristamas ja Rasmus rääkis, et nende bändi Thou Shell of Death oli ka just tema kutsunud.

Ju siis sellepärast oligi kogu valgus ja suits alguses trummidele suunatud.

Ja siis pärast esimest lugu tuli üks karjuv rüüga khuul tüüp sinna.. 😛

Urt.. jeap, 2009nda aasta laagris sai neid ka veits nähtud.

Mul vahepeal viskas üle, et solistil polnud üldse valgust ja seega riskeerisin akuga ning katsetasin veits välgutamist.

Väga khuul oli… Vahepeal juhtus ka kerge õnnetus.

Mind veidi häiris selle solisti rüü selja peal täpselt keskel asuv auk. Üldiselt oli täiega äge, et selline räbalates rüü ja morn värk… Aga see seljal olev auk millegipärast häiris. 😛

Urti black/death metal lugusi võib kuulata ka nende mySpace’i lehelt. Kitarristil oli äge metallplaatidega kitarririhm, mille pealt valguskiired khuulilt suitsu sisse peegeldusid.

Pärast neid tuli bänd nimega Bestia, kelle solist oli täielikult pimeduses, sest uksevahelt tulev päike oli ära loojunud.

Seevastu publiku poolt paremal asuvad kitarristid olid päris hästi valgustatud.

Huvitav oli see, et paremal oli selline prožektor, mis näitas vahepeal ka kollast, tsüaani, magentat ja valget valgust. Teisel pool oli ainult kogu aeg rgb, rgb, rgb…

Bestia solist käis vahepeal ka lava tagant haaratud mootorsaega ringi inimesi hirmutamas… Huvitav lüke.. 😛

Bändis kõige kauem tegutsenud Andres tutvustas ennast korraks lõuna ajal ka mulle. Laivi ajaks peaaegu tundmatuseni maskeerunud kitarrist nägi muusikat tehes ülimalt keskendunud välja.

Eelnimetatud keskendumist kohati segasid saunast lava taha asuvasse ruumi jookide järele tatsavad tüübid, kes just esinemise ajal pidevalt temast mööduda tahtsid… 😛 Tibake veider oli…

Bestia tegemiste ja eluoluga saab tutvuda nende kodulehel.

Seejärel tuli minu meelest päeva parim bänd… ja ma ei ütle seda seetõttu, et paar tuttavat seal pille mängisid… Vaid tõepoolest, Thou Shell of Death oli vägagi geniaalne atmosfääriline ja põnev kogemus. Nii juhtub, kui bändil on peale muusikalise stiili veel muusikalise stiiliga kokku minev ühtne stiililine stiil.

Last.fm-i andmetel on tegu atmosfäärilise depressiivse black metal muusikaga… link.

Kõledat atmosfääri andsid peale külma sinise valguse veel sündimängija/vokaali juures asuvad pealuud, ühesugustes kriipides rüüdes bändiliikmed ning kõigele sellele lisasid kontrasti ägedatel jalgadel pimeduses hõõguvad küünlad.

Bändi demo-albumil on kolm ligi kümme minutit pikka lugu nimedega part I, II ja III. Viimast neist võib näiteks kuulata siit. Kõigest muust on võimalik teada saada bändi kodulehete külastades.

Atmosfäärile andis veel juurde ka rohkelt ruumi paisatud toss, mis hakkas küünalde kohal üles liikuma ja mattis bändi ning publiku ühtselt lummava udu sisse…

Tolle udu sees kippusid trummid vahepeal ümber minema… Ent pidasid siiski 3 pikka lugu vastu…

Ühesõnaga Thou Shell of Death oli veel pikaks ajaks meelde jääv vägagi põnev esineja, keda soovitan minna kuulama, kui on tuju miski sünge järele, mis sind kaasa haarab ja udu sisse kriipide preestritega seiklema viib…

Sellega saigi üritus läbi…

Suhteliselt omapärane kogemus… Selline hubane ja väike seltskond (kuuldavasti oli ~90 inimest) ning ägedad nooremad ja vanemad bändid. Kohati küll tundsin puudust ruumist, valgusest ning söögist/joogist… Aga lahe oli vahelduseks jälle artistidel laivi ajal päris lähedal olla ja kogeda säärast üritust… 😛

Veel mõningaid minu tehtud pilte sellelt ürituselt leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1205325

Kristeli ägedate (ja palju valgemate) piltidega saab tutvuda järgnevalt lingilt:
http://backsteidz.com/2011/09/04/galerii-polvapundi-moll-saarjarvel/

—————-
Now playing: Thou Shell of Death – Part I
via FoxyTunes