Aasta on nüüd juba 2012, aga möödunud aasta oli minu meelest väga edukas mängunduses, kuna tuli välja palju huvi pakkuvaid mänge. Isegi nii palju, et kõiki (ega ka vist mitte enamikku) huvitavamatest pole jõudnud veel läbi mängida. Eks see ole veidi ka põhjus, miks ülevaateid nendest pole minu poolt olnud. Sellegipoolest tundub mõistlik teha väike ülevaade, et mis siis möödunud aastal silma ja kõrva püüdsid.
Peale alljärgnevate ilmus muidugi hulganisti ka muid mänge ja võib-olla leiavad mõned hiljem siin veel kajastust, kuid hetkel siis tõesti need, mida on aasta jooksul ka mängitud. Kronoloogilises järjekorras.
Jaanuaris ilmus Rootsi ülikoolitudengite poolt tehtud mäng Magicka, mis leidis suurt populaarsust.
Sai ka ise koos sõpradega co-opis kahe puldi ja klaviatuuriga seda mängitud. Magicka pakkus kaasakiskuvat seltskondlikku elamust, kus erinevatest maagiatest kombineeritud loitsudega tuli ülesandeid lahendada. Enamasti koosnesid ülesanded vastaste hävitamisest, kuid oli ka kohati muid – näiteks üle vee saamiseks tuli see enne ära jäätada jne.
Kõige põnevam element selle juures oli justnimelt co-opis tekkiv segadus ja kaos, kus vastaste hordidega on ekraanil ka oma sõbrad ja proovi siis seal rünnata just õigeid karaktereid. Põhiline loits oli revive, millega siis kas enda poolt maha lastud või muud moodi langenud sõpra uuesti ellu äratada.
Magickas oli palju viiteid teistele mängudele ja pidev vorsti-huumor oli minu meelest naljakas ainult tänu sellele, et mängu sai mitmekesti mängida. Ehk siis väga äge pela, mida sõpradega mängides saab sisustada õhtu huumori, põnevuse ja seltskondlikusega. Üksinda mängimiseks ei ole nii hea.
Veebruaris tuli välja mäng, mida mina isiklikult mitmeid aastaid juba ootasin. Selle mängimiseni jõudsin küll alles vana aasta viimastel päevadel, kuid pettumust see ei valmistanud. Nimelt Gabriel Knighti seiklusmänguseeria disaineri poolt disainitud uus seiklusmäng Gray Matter.
Tõsi, teatud regioonides ilmus see mäng juba üle-möödunud aastal, kuid ma arvan, et võiks ikkagi sellest kirjutada. Esialgu pidi üldse see ilmuma aastal 2004, aga erinevatel põhjustel toimus suuri viivitusi. Veidi keeruline on siin mingisugust suurt hinnangut anda, sest seiklusmängude puhul on minu meelest vajalik need enne läbi mängida ja siis analüüsida… Mõnes ülevaates on öeldud, et see on viimase aja parim traditsiooniline seiklusmäng, aga hetkel ma seda veel ei kommenteeriks. 😛
Mängu puzzle’id ja atmosfäär on siiani olnud väga paeluv (nagu Jensenilt GK seeria põhjal oodata oligi). On näha, et story ja karakteritega on väga palju vaeva nähtud ja need ongi ju seiklusmängul põhiline edasiviiv jõud. Mulle meeldib ka Robert Holmesi poolt tehtud (nagu ka GK seerias oli) muusika mängus. Story kohta veel mainiks, et Jensen oskab luua etteaimamatuid ülimalt kriipisi situatsioone.
 |
 |
Probleemsed kohad on kohati viimistlemata graafika… Enamik graafikast on muidugi väga super, aga on olnud üksikuid kohti, mis on tõenäoliselt ajapuuduse tõttu jäänud veidi poolikuks. Samuti mind häirib veidi GUI ja inventory süsteem. Näiteks asju saab kasutada ainult teatud objektide peal maailmas, kus on määratud, et neid kasutatakse. Paljudes muudes seiklusmängudes on üldiselt ikkagi nii, et saad igal pool kasutada ja siis tegelane kommenteerib, kas oli õige või vale kasutus. Aga ma saan ka aru, et seegi võis olla aja säästmiseks ohverdatud funktsionaalsus. Teine huvitav element oli progress bar, mis näitab vastava peatüki questide progressi. Jällegi vajab see natuke pikemat analüüsi, mida ma tõenäoliselt ka varsti teen, aga jamh… Kohati jääb minu meelest puudu arusaadavatest viidetest, et mis eesmärgid mõnes questis on. Mõningad objektid ja karakterid annavad küll vihjeid, kuid peategelase päevik, kus traditsiooniliselt on märkmed questide ja eesmärkide kohta, sisaldab siin hoopis kõiki olnud dialooge ja monolooge. Aga eks ma räägin sellest kunagi hiljem tulevas mängu ülevaates lähemalt. Igatahes on tegu mänguga, mis on seiklusmänguhuvilistele must-have. 🙂
Märtsi algul tuli järg minu meelest ühele parimale RPG mängule… ilmus Dragon Age II. Kirjutasin sellest ka ülevaate möödunud aastal. Ei hakka väga palju rohkem sellel pikemalt peatuma, aga üldiselt esimene osa Dragon Age: Origins oli minu meelest tiba parem. Teises osas oli proovitud väga huvitavat narratiivi, mis minu meelest kohati muutis mänguelamust põnevamaks. Mitte nüüd, et kõik narratiivid peaksid olema kellegi meenutuste läbi räägitud… Aga kohati oli see päris põnev.
Igal juhul ootan huviga kolmandat osa. 🙂
Märtsi teisel poolel tuli välja üks natukene teistmoodi mäng. Eks me kõik ole omal ajal mänginud The Simsi, kuid eelmine aasta ilmus The Sims Medieval.
Üldiselt on nii, et ega see väga diipi elamust ei pakkunud (nagu The Sims eriti ei pakugi), aga põnev oli mängida The Simsist tuntud elementidega keskaegses maailmas. Eesmärk oli ehitada linn – erinevad majad ja asutused ning karakterid nendesse. Läbi mängu jooksid questid, mida sai üks-haaval täita ning iga puhul võis valida olemasolevate karakterite hulgast mõningaid, kellega seda teha.
 |
 |
Mind veidi häiris selle juures see, et tegelikult oli võimalik valida veel mitmeid-mitmeid suuremaid ülesandeid. Ma ei oska seda väga kirjeldada, aga üldiselt ülal pildil olev skeem näitab erinevaid suuremaid eesmärke, mida enda linnaga saab täita. Probleem seal on see, et uut contenti paistis avanevat ainult esimese ülesande (New Beginnings) juures. Olles selle läbi teinud saab alustada uut eesmärki ja uut linna. Probleem tekib aga selles, et uus linn on täpselt sama ülesehitusega, täpselt samade questidega ja noh.. karakterid tuleb uued teha. Ehk siis mäng muutub pärast esimese suure ülesande läbi tegemist väga korduvaks.
Siiski oli New Beginningsi läbi tegemine ise küllaltki mahukas ja põnev, seega kõikidele, kes on The Simsi mänginud ja keda vähegi huvitab keskaja temaatika, soovitan seda proovida.
Aprillis ilmus Portal 2 ja kuigi ma esimest osa mängisin ja väga nautisin, siis teist pole jõudnud veel kätte võtta. Olen kuulnud vaid häid sõnu ja soovitusi. 🙂
Mais ilmus samuti järg ühele väga khuulile mängile. Nimelt tuli välja The Witcher 2: Assassins of Kings. Too on nüüd mäng, mille ma tegin läbi, aga ülevaate tegemiseni ei ole jõudnud.
Witcher 2 kohta tuleb öelda, et nagu ka esimeses osas oli, siis on ka siin narratiiv väga eepiline. Kui näiteks Dragon Age’is andis eepilisust karakterite dialoogid ja valikud, siis Witcheris annavad seda omapärase stiiliga cut-scene’id. Geralti meenutused ja analüüsid erinevatele situatsioonidele on ülihästi tehtud. Sünge ja allakäinud atmosfäär muudab asju veel tõsisemaks ning kokkuvõtteks on tegu mõtlemapaneva ja silmaringi avardava elamusega.
Mäng vääriks pikka ja põhjalikku ülevaadet, aga see jääb samuti teiseks korraks. Mängumehaanika oli üldiselt sarnane esimese osa omaga… Erinevustega näiteks spellide kasutamises võitluste ajal. Aga nagu mainitud, siis kõige tugevam külg Witcheri seerias ongi karakterite ja eesmärkidega halltoonides mängimises. Kas kuningas, kes on tapnud ja vägistanud süütuid inimesi, kuid poliitilises olukorras seisab ainsana ees võõra võimu sissetungil, on väärt surma või ellu jätmist?
Väga paljude intriigide ja põnevate momentidega Witcher 2 on midagi hingele. 😉
Juunis ilmus jällegi üks järg – Alice: Madness Returns. Ka sellest on mul tehtud juba ülevaade, seega ei hakka pikemalt kirjutama. Minule Alice meeldis ja oli väga positiivne näha, et esimese mängu vead olid siin parandatud. Mäng pakkus väga ilusaid ja atmosfäärilisi paiku Imedemaalt ning story mängijani toomine läbi mälestuskildude oli põnev. Lõpp jättis küll õhku mõningad olulised küsimused ja seetõttu kohati valmistas veidi pettumust, aga samas annab veidi lootust kunagiseks järjeks.
Augustis nägi ilmavalgust strateegiamäng Tropico 4. Eks ma üldiselt ikka strateegiamänge vahetevahel mängin ja tore on luua tsivilisatsiooni või linnu… Siiski ma ei pea ennast nii suureks strateegiamängude fänniks kui ma olen ehk seiklsumängude fänn. Tropico 4 oli aga mäng, mis paelus mind ennekõike seal oleva esteetikaga.
Nimelt idee ehitada majanduslikult edukas troopiline saar, tundus kaasakiskuv ning on siiamaani. Selle kokkuvõtte jaoks siin pilte tehes näiteks jäingi tundideks Tropicot mängima… unustades ära, miks ma selle algselt üldse käivitasin. 😛 Ja tõepoolest, esteetiline-kunstiline-atmosfääriline pool seal mängus on minu meelest strateegiamängu kohta jalustrabav.
Võimalused ehitada kaevandusi, tehaseid; või hoopis farme; või hoopis kutsuda saarele turiste ja pakkuda neile atraktsioone. Samal ajal hoides häid suhteid nii riigis sees olevate erinevate fraktsioonidega (kommunistid, natsionalistid, rohelised, usutegelased jm), kui ka välisjõududega, kes saadavad majanduslikke toetusi. Majandada ka inimeste heaolu ja haridust ja korda ja… palju-palju muud. See on kõik väga kaasakiskuv ja vaatamata väga paljudele erinevatele külgedele, mida mängija peab jälgima enda saare juures, on terve mäng väga ühtne ja mõnus esteetiline tervik.
Peale tervikuga kokku mineva ägeda muusika mainiksin veel ära selle, et mängus on võimalik iga linnakodanikku lähemalt uurida. Näha, mis asjadega ta rahul ei ole; näha tema suguvõsa, töökohta. Samuti näiteks võimalik teda arreteerida või korraldada “õnnetus”. Selline detailsus annab strateegiamängudele minu meelest väga-väga palju juurde. 🙂
Septembris ilmus muude põnevate mängude hulgas ka näiteks Dead Island, mille väljatulekut ma küll jälgisin, kuid mängu ennast ei ole jõudnud mängida. Samuti tunduvad põnevad näiteks septembris veel ilmunud A Game of Thrones: Genesis ja oktoobris tulnud Might and Magic Heroes VI.
Aga noh.. nüüd jõuame ilmselt ühe oodatuima mängu juurde eelmisel aastal.
Novembris tuli välja The Elder Scrolls V: Skyrim. 🙂
Skyrim väärib ka kunagi tulevikus pikemat käsitlust, kuid siinkohal ütleks, et mäng on ületanud ootusi. Kuigi võitlus on kõige mugavam first-person vaates ning ma isiklikult ei ole sellise vaate fänn… Siis mäng üllatas mind ilmatu suure mängumaailmaga. Vastab tõele, et alati on midagi teha, ilusaid paiku avastada, huvitavaid queste läbida jm. Kusjuures alguses ma vaatasin, et maailm ei olegi seal eriti suur, aga see oli enne seda, kui ma avastasin, et ma saan maailmakaarti ka liigutada ja välja zoomida. 😛
Ehk siis ma näen, et on palju rõhku pandud suurele, ilusale ja mitmekesisele maailmale. Selle arvelt on aga veidi sisse jäänud vigu mängija kasutuses olevate nuppude ja menüüde osas. On kohati ka muid vigu, näiteks pidin tõmbama ühe main-questi karakteri helipaki, sest muidu tal puudus hääl ning quest jooksis kokku. Kuid vaatamata mingitele pisivigadele ja minu meelest kohati limiteerivale mängumehaanikale, on mängu atmosfäär mängimist väärt. Sõita hobusega üle lumiste mägede, näha rebiseid tee kõrval puude vahel jooksmas, üllatuda nähes tähistaeval virelevaid virmalisi… Kõik see on väga khuul kogemus.
Samuti on nii main-quest kui ka põhifraktsioonide (n. Thieves Guild, Collage of Winterhold jm) questid paeluvad, mahukad ja huvitavad. Skyrimi tugevaim külg ongi maailma suurus ja detailsus. Narratiivi poolest jääb ta minu meelest alla näiteks Witcher 2-le või DA:O-le, aga tõenäoliselt polegi Skyrimi eesmärk nendega selle osas võistelda.
Jällegi oli vahepeal veel nii mõningaid mänge, aga viimase mänguna siin mainiksin detsembri lõpul ilmunud järge Trine II.
Trine II võttis esialgse Trine’i head elemendid, säilitas ja täiustas neid, ning muutis elamust graafiliselt kordades paremaks. Mitte, et esimeses osas oleks olnud graafiliselt väga kole elamus, kuid Trine II graafika ja esteetika teeb minu meelest silmad ette väga paljudele teistele mängudele.
Aga millest ma üldse räägin? Trine ja Trine II on platvorm-mängud, kus põhiline rõhk on puzzle’ite lahendamisel. Kõige parem on neid mängida jällegi co-opis sõpradega koos. Nagu Magickat, sai ka Trine’i osasi mängitud kahe puldi ja klaviatuuriga. Kuna mängus on olemas sõdalane, röövel ja võlur, siis saab iga mängija võtta unikaalse rolli ning üheskoos on väga fun lahendada ettejäävaid mõistatusi, kus läheb tihti vaja mitme karakteri osalust.
Story iseenesest on suhteliselt tavaline ja ESRB reiting 10+ annab aimu, et väga palju sügavaid mõtteid või verd ja soolikaid seal pole. See aga ei ole minu meelest Trine II juures üldse halb külg. Soovitan tungivalt mängida seda mitmekesi, sest sotsiaalne elamus seda mängides on väga-väga fun. Samas tundub mäng täitsa lahe ka üksinda mängides.
See olekski hetkeks kõik, loodan, et mõninga aja pärast tekib võimalust kirjutada mõnest kirjutamata jäänud ägedamast mängust ka lähemalt.
Käesoleval aastal on oodata selliseid põnevaid nimesi nagu Mass Effect 3, Max Payne 3 ja kuuldavasti tuleb Alan Wake ka PC peale. 🙂
Nautige uut aastat ja tulgu see elamusterohke…
Mänguelamusterohke. 😉
—————-
Now playing: The Scarlet Furies – Safe In Arms
via FoxyTunes
