Hiljuti sai mängitud Gabriel Knighti seeria autori Jane Jenseni poolt tehtud mängu Gray Matter. Arvan, et GK seeria oli üks parimatest seiklusmänguseeriatest üldse. Meenub, kuidas kunagi sai poest nähtud The Beast Within’i karpi ja mõeldud, et sellise karbiga peab ikka üks kriipi mäng see olema. Ja siis aega hiljem oli kodus laua peal ~800 krooni maksev Blood of the Sacred, Blood of the Damned.
GK seeriast võiks kirjutada veel pikalt-pikalt, kuid ma arvan, et siinkohal võiks vaadata siiski umbes aasta aega tagasi välja tulnud Gray Matter’it.
Story algab umbes selliselt, et meie üks peategelastest, Samantha Everett, sõidab öösel ja vihmas mootorrattaga Londonisse, et leida salapärane Daedaluse klubi. Samantha tahab nimelt saada mustkunstnikuks ja Daedaluse klubi on mustkunstnike klubi. Teepeal läheb aga tsikkel katki, tuul puhub teeviida teist pidi ja Samantha jõuab ratas käekõrval ühe suure maja juurde. Majale läheneb üks teine neiu, kes kordab endamisi “Tere, dr. Styles, ma olen teie uus assistent”… Järsku neiu kaob ära ja Samantha, otsides vihma käest öömaja, läheb proovib ise õnne.
 |
 |
Mängimine on seiklusmängule kohaselt hiirega. Tegelasel on inventory ja objekte ruumides saab vaadata, kasutada või kombineerida inventory esemeid nendega. Kursor muutus vastavalt objektiga tehtavale tegevusele teistsuguseks. Kui objekti sai kasutada, ilmusid hammasrattad, kui objekti peal tuli mõnda eset kasutada, ilmus käsi küsimärgiga jne. Selle juures mind veidi häiris, et kursori pilt näitas ära, kas ma peaksin sellel objektil mõnda eset kasutama. Aga üldiselt, nagu seiklusmängudes ikka, oli äge, et ruumides asus palju taustainfot andvaid objekte, millel tegelased avaldasid mõtteid.
 |
 |
Jällegi, nagu traditsioonilisele seiklusmängule kohane, tõmbas Gray Matter mind kõige rohkem tegevustiku ja karakteritega. Nagu eelmises lõigus korra vihjatud, siis sai mängida mängu jooksul kahe tegelasega, Samantha Everetti ja dr. David Stylesiga. See andis kogu atmosfäärile laheda kontrasti… Samantha on mustkunstnik, kes usub, et iga triki taga on loogiliselt seletatav illusioon. Dr. Stylesi uurimisvaldkond on aga inimmõistuse paranormaalsed võimed, mis asuvad kohati selle normaalselt seletatavuse ääremail. Sellised kaks tugevat ja kohati vastandlikku karakterit lõid täiesti erinevad maailmavaated tegelikult ühele ja samale maailmale. Kontrasti lisas veel see, et dr. Styles oli aastaid tagasi autoõnnetuses naise kaotanud ja rängalt põletada saanud.
 |
 |
 |
 |
Karakterid ja sündmused olid minu meelest väga hästi tehtud ja läbimõeldud. Päris mitmel korral oli mul wow-moment, et kas tõesti see tegelane nii teebki või selline sündmus juhtubki? Ja need ei olnud selles mõttes ka liiga suvalised juhtumised, vaid pärast selle üllatusmomendi möödumist oli toimunu igati loogiline. Võimalik, et üllatav oli pigem see, et kõik oli niivõrd läbimõeldud ja hästi mängijani toodud.
Mõistatused mängus olid keskmiselt samuti mõnusalt keskmise keerukusega. Ses mõttes nüüd, et oli selliseid kohti, kus ma mõtlesin ja proovisin ligi pool tundi mingeid variante… Ja oli ka selliseid, kus kohati oli veidi liiga lihtne. Üleüldine mängu tempo oli hea ning suurem osa mõistatustest vajasid küll mõningast mõtlemist, kuid mitte liiga kaua.
 |
 |
Samantha sai teatud olukordi lahendada ka kasutades mustkunstitrikke, mida sai ühest kaasavõetud trikiraamatust lugeda. Üldiselt süsteem oli selline, et trikk tuli enne ettevalmistada ja kui vajalikud esemed olid olemas ning õigesti, siis sai pärast ettevalmistust triki sooritada. Mõni trikk vajas ka jooksvat kaasamõtlemist, näiteks olid kaardi äraarvamise ning palli-ja-kolme-topsi trikid, kus tuli vastavalt olukorrale valida teatud valik. Ma algselt ootasin sellest mustkunsti-süsteemist natuke rohkemat, kuid üldiselt andis see mängule ikkagi juurde ja pakkus vaheldust.
Muudel momentidel pakkus mäng ka mõnikord ägedaid ja naljakaid vihjeid popkultuurile.
 |
 |
 |
 |
Teistes ülevaadetes on kritiseeritud seda, et cut-scene’id olid joonistatud piltidega selle asemel, et mängumootoriga efektsemalt tehtud. Sellega on minu meelest niiviisi, et mulle väga meeldisid joonistatud pildid, mis näitasid sündmuste käiku või mälestusi vms. Ma leian, et on hea, kui vahepeal on natuke teistsuguse stiiliga jutustust jutustavaid, kuid kindlasti ka mängutegevusega kokku minevaid kohti.
Ainus probleem nende juures oli ehk see, et nii mõnedki pildid olid lõpetamata või jätsid pooliku mulje. Cut-scene’ides polnud see asi nii hull, kuid näiteks mängusisesed fotod, mis olid samuti joonistatud, oleksid küll võinud tüki paremad olla. Kohati jäi mulje, et tehti esialgsed visandid fotodest ära ja hiljem kas ajapuuduse või unustamise tõttu ei tehtud õigeid pilte.
Ja minu meelest natuke poolikuks jäänud pildid ning natuke viimistlust vajav juhtimissüsteem olidki ainsad probleemid selle muidu väga ägeda seiklusmängu juures. Üldiselt no GK3-st see minu meelest üle ei olnud… Aga võib-olla ei peakski tänapäevaseid seiklusmänge võrdlema vanade klassikutega, millest niikuinii keegi üle enam ei ole. Võrreldes tänapäevaste mängudega, siis on Gray Matter minu meelest teiste khuulide seiklsumängude nagu The Black Mirror ja Secret Files seeriatega sama pulga peal, isegi natuke kõrgemal. Gray Matteri karakterid olid tugevad ja põnevad, samas ka The Black Mirrori karakterid on tugevad olnud ning neil on mitu osa karakteriarendust saanud toimuda. Selles mõttes ma väga ootan, et mis Samantha ja Davidiga edasi juhtub. Samas ma olen üle kümne aasta oodanud, mis Gabrieli ja Grace’iga edasi juhtub… 😛
Aga lõpetuseks selline lugu.. 🙂
—————-
Now playing: Robert Holmes – The Daedalus Club
via FoxyTunes
