Laupäeval sai käidud üle mitme aasta jälle sellises paigakeses Tallinnas nagu Rockstars. Toimus mustmetalli üritus nimega Black Magic Winter.
Rockstars oli endiselt endise koha peal, sisenemine Woodstockist ja suitsuruum teise ukse juures. Lavavalgustus oli paranenud, seega oli päris põnev pildistada.
Bände oli neli, kolm Eestist ja üks Leedust. Jõudsime parajalt õigel ajal ja Bestia itkukandlemees soovitas meil haarata baari juurest tasuta plaate. Haarasime siis meiegi ühe Hexenreich Recordsi sämpliplaadi ja ostsime ka Bestia albumi Ronkade Parved. 😛
Esimene esineja oli viikingmetalbänd Ulguränd.
Jalmar ütles, et nad olid tõenäoliselt kõige parem bänd tol õhtul. Ma kohati nõustun, lood olid mitmekesised ja kohati väga võimsad. Kampsiku kapuutsi pähe tõmbav ja siis uuesti ära võttev solist suhtles hästi publikuga ja mõõgaga mööda kitarrikeeli tõmbamine oli samuti efektne.
Ja kui viikingmetalli teha, siis peab loomulikult ka rõngassärgiga kitarrimängija olema.
Kuna keegi meist ei mäletanud, millised Itku liikmed välja nägid ja Jalmar leidis, et kitarrimängija tekitab temas millegipärast halbu emotsioone, siis korraks kahtlesime, et ega tulnud bänd ei olegi hoopis too Leedu bänd. Kahtlused hajusid, kui esitusele hakkasid tulema eestikeelsete pealkirjadega lood ja bändiliikmed eesti keeles lauseid vahetasid.
Jalmari halva emotsiooni kaalus üles positiivne emotsioon, mis tuli sellest, et teisel kitarristil oli seljas Pinheadi särk. So eager to play, so reluctant to admin it. 😛
Igatahes, Itku solist oli päris üllatava hääle ja miimikaga. Kuigi muusikalise poole pealt mulle isiklikult niiväga ei meeldinud, siis show mõttes oli lahe.
Nendega oli niimoodi, et alguse poole tundusid lood kohati liiga sarnased, aga lõpupoole tuli mitu suht ägedat pala.
Leedukatel olid karismaatilised kidratüübid ja hiigelsuur trummar, kelle kohta Jalmar pärast konsat küsis, et miks tal pükse jalas pole.
Olgu nende pükstega kuidas oli, kuid üldiselt läks leedu trash black metal bänd rahvale peale. Vahepeal oli esireas üks tüüp kolme pudeliga, millest kahel olid sidruniviilud kaeladel, kahjuks ei saanud temast just kõige paremat pilti, kuid olukord oli liigutav. Kohati rüüpas fänn ühest lahtiolevast pudelist, kohati tõstis kõik pudelid üles ja elas bändile kaasa.
Pärast neid tuli Bestia, kelle kohta alloleval pildil olev tüüp ütles valju häälega, et nad ei ole mitte ainult bänd, vaid legend. Kahjuks väsis too tüüp Bestia ajaks veidi ära ja jäi pingi peale jalga puhkama. Samuti saime teada, et keegi oli Jalmari õlle ära võtnud… kuuldavasti pole enne küll kunagi sellist asja Rockstarsis juhtunud, et kui 5 minutiks õlu kuskile äärele jätta, siis keegi selle ära võtab.
Igal juhul tuli Bestia, tegi heliproovi, mis järk-järgult kujunes konsaks.
Bestiat sai nähtud eelmise aasta suvel Põlvas ühel veidra nimega üritusel. Mulle meeldib Bestia tüüpide corpse-paint ja kui ma õigesti mäletan, siis Põlvas oli neil kaasas ka mootorsaag. Ma ei tea, kas Rockstarsi oleks mootorsaega lubatud, kuid seekord oli neil kaasas piits. Piits võeti vahepeal ühe fänni poolt ära ja leidis publiku sees kasutust. Tagantjärele mõeldes hea, et seekord mootorsaagi polnud. 😛
Aga jaa.. üldiselt oli päris khuul.
Sellised bläkk-metal üritused tihtipeale ongi. Änks muusika / show, huvitavad inimesed… oma üllatuseks nägin Rockstarsis ürituse lõpus veel ühte tuttavat, keda viimati sai kohatud eelmise aasta HRL-il.
Enne veel, kui laskun uuesti infoajastu teemadele, siis mainiks ära, et mõnda aega tagasi oli Tartus selline kontsert nagu Me Tusameele Talv 2012. Esinesid Taak ja Hukkunud Hinged… Tegu oli tõenäoliselt jätkuga sügisel Viljandis (ja ka Tallinnas) olnud kontsertidele Me Tusameele Sügis, kus kahjuks Viljandi kontsertile Hukkunud Hinged tulla ei saanud. Ajapuuduse tõttu ilmselt ei jõua sellest kontserdist väga kirjutada, kuid pilte mõningad pildid ja link galeriile siiski:
Sattusin FB-s ühe kommentaari peale, mis oli tehtud ühe eesti IT-firma blogipostituse kohta.
Siinkohal mainiks, et põhjus kirjutamiseks on kommentaaris olevad seisukohad, mis kohati tekkitasid huvitavaid mõtteid. Vaadeldavad seisukohad on kohati levinud ning ma tahaks väljendada nendega seotud natuke vastupidiseid seisukohti. Ma ei tea kommenteerijat, ei ole temaga suhelnud ning ei oma tema suhtes isiklikku seisukohta. Aga igatahes… 😛
jep, oleme teel sinna poole, et 10 aasta pärast ei mäleta enam keegi misasi on raamatukogu ja kui sul pole nutitelefoni siis sind pannakse vangi. ja inimesed hakkavad käima online kirikutes ja online jõusaalides ning kui ma lähen turismi reisile, siis pole mul vaja giidi, mu nutitelefon räägib mulle kuidas asjad tegelikult on. tegelt võibolla ma ei lähegi reisile, 10 aasta pärast on selline asi nagu google travel ja ma saan virtuaalselt reisida…jeee. tänks aga mu arust hakkab see maailm veits rumalaks muutuma.
No ilmselgelt on kommentaar väheke ülepingutatud… Inimesed mäletavad dekaaditaguseid aegu küll. Mina näiteks mäletan, kui tuli dial-up internet ja sellega sai tõmmatud alla näiteks igasugu The Simsi mängijate loodud esemeid või otsitud koode. Mäletan, kui 3D mängud hakkasid levima, koolis mängiti Quake Arenat või kui arvutiklassid olid pärast tunde täis Runescape’i mängivaid õpilasi. Kindlapeale mäletan ma 10 aasta pärast, mis asi on raamatukogu. Ma usun, et teised inimesed ka… Ja ma usun veel, et raamatukogu ei kao kuhugi.
Päris vangi ilmselt ka kedagi ei panda, kuid seal FB kommentaari vastuste seas oli mõtteid, et näiteks lapsi koolis küll kohati kiusatakse, kui neil pole nutitelefoni. Noh, koolides on ikka eakaaslased üksteist kiusanud… Ma ei ütle, et see oleks normaalne või hea asi – kindlasti üldiselt ei ole – kuid näiteks ka tavalise mobiiltelefoni tulekuga kiusati neid, kellel seda polnud. Kas see nüüd oleks olnud põhjus, miks tavaline mobiiltelefon ei oleks pidanud ilmavalgust nägema?
Online kirikud. Jah, olen ka nendest kuulnud. Ma arvan, et miski ei asenda seda kogemust, kui võimaluse korral minnakse kodu lähedal asuvasse füüsilisse kirikusse. Samuti ma arvan, et kõigil ei ole seda võimalust ning online kirik pakub oluliselt teistsugust kogemust. Esimene vaste google’ist sisaldab järgnevat teksti:
Internet Church is different then the modern
day brick and mortar churches. In these
churches, only the Pastor, Preacher or
Teacher speaks and the people are mostly
spectators.
Howbeit the most High dwelleth not in
temples made with hands… (Acts 7:48)
Ma hetkel lähemalt ei hakka tutvuma, mis seal toimub… Aga tsiteeriks ka lauset wikist kiriku kohta:
In the Christian religion, a church building is a building or structure whose primary purpose is to facilitate the meeting of a Christian Church.
Võiks teadvustada, et online keskkonnad pakuvad suhtlemisel võimalust inimestel rääkida (loe: kirjutada või mõtteid avaldada) korraga ja igaüks saab lugeda (loe: mõtteid saada) omas tempos. Peale selle on võimalik kasutada ka video- või helisalvestusi. Jällegi, ma ei ütle, et online kirik oleks ideaalne asendus füüsilisele kirikule, kuid ma arvan, et ta vastab tingimuste pakkuda kristlastele kohtumisvõimalust. Ka online mõtete vahetamist võib minu meelest pidada kohtumiseks. Online ja füüsilises maailmas kohtumiste vahel on muidugi vahe, kuid mõlemal on plusse ja miinuseid.
Sellest lähtuvalt ma leian küll, et online kirik on täiesti normaalne nähtus. Hea, et ka kristlik kultuur veidi ajaga kaasas üritab käia. Tegu ei ole küll asendusega päris-kirikule, kuid tulen selle mõtte juurde veel tagasi…
Online jõusaal? No tähendab… Esimene vaste, mis nüüd google’ist tuli sisaldab endas meediat (videod, õpetused) erinevate harjutuste kohta. Mulle näiks küll, et portaal, mis juhendab mind õigesti võimlema või parandab mu trenni efektiivsust, on jällegi ju suht positiivne nähtus? Võib-olla tõesti võib argumendiks tuua, et isiklik treener, kelle juures regulaarselt käiakse, annaks parema efekti. Kuid siin võiks jällegi tähele panna, et kõigil ei pruugi olla näiteks rahalist võimalust treener palgata või trenni minna. Enamikele tõenäoliselt on suureks abiks, kui nad saaksid kodus vaadata videoid, kuidas üht või teist harjutust teha ning nende järgi kodus omal ajal võimelda.
Turismireisil nutitelefon giidina… Aga miks mitte? Siin võiks arvestada seda, et esiteks keegi peab selle nutitelefoni poolt räägitava info ikkagi koostama. Teisalt on jällegi sama argument, äkki pole giidi jaoks raha? Nutitelefon-giidil võiks olla ka funktsionaalsus küsida lisainfot vastava paiga kohta, kuid muud miinust ma väga ei näe hetkel. Analoogne vastu-argument sellisele nutitelefoni käitumisele võiks olla see, et miks on meil olemas sellised vahendid nagu Google Translate või Wikipedia? Aga milleks on meil sellised asjad nagu sõnaraamat ja entsüklopeedia riiuli peal? Miks ma sõna tõlkimise korral ei pöördu alati filoloogi poole ja näiteks mingi matemaatika-alase valemi teadasaamiseks mõne ülikooli vastavasse teaduskonda?
Virtuaalne reisimine. See on huvitav teema. Kohati analoogne nende kirikutega… ehk siis järjekordne argument on see, et paljudel pole raha või võimalust reisimiseks. Uurisin just veidi Google Mapsi ja ma ütleks, et seal olevad videod erinevatest kohtadest tekitavad kohati just rohkem tahtmist neid külastada. Kohati on hea näha, et mis on näiteks New Yorkis või kuskil mujal kodust, sest pole võimalust sinna niisama minemiseks. Samas tekib soov, et kunagi tahaks tunda seda tuult ka ise, mida videost vaadatud sai vms.
Igatahes jah, minu point on selles, et tehnoloogia areng mainitud asjade osas võimaldab meil kogeda mingil määral kogemusi, mida me muidu ei kogeks. Ma arvan, et ka 10 aasta pärast on palju-palju inimesi, kes tahaksid millalgi enda elus maailmas reisida ja erinevaid paiku oma silmaga näha. Ja on ainult positiivne, et seni, kuni neil pole võimalust seda teha, võiks neil olla mingi alternatiiv. Oleme me ju sadu aastaid lugenud raamatuid võõrastest maadest ja paikadest. Või vaadanud teiste maade filme ja dokumentaale välismaa loodusest. Miks me seda teeme? Miks me vaatame filmi, kuidas šoti talumees lambaid karjatab? Miks me selle asemel ei lähe koheselt ise Šotimaale oma silmaga seda kaema?
Nutitelefonide kohta ma mainiks veel, et tean IT-valdkonnas tegutsevaid inimesi (mina k.a.), kellel ei ole nutitelefoni, vaid on selle asemel ~10 aastat vana Nokia ning kõik kõned ja SMS-id saab tollega tehtud.
Veel oli kirjeldatud seda, kuidas tänapäeval on kõike võimalik paari sekundiga netist tõmmata ja selle tõttu väärtustatakse asju vähem. Ma jällegi olen seisukohal, et selle tõttu pigem valitakse endale parim ja laiendatakse silmaringi. Minu suhtlusringis olevad inimesed väärtustavad väga lugusi ja artiste, mida nad on enda jaoks leidnud. Kuulatakse neid päevast-päeva, mõnikord isegi näiteks pool aastat järjest. Ostetakse plaate ja käiakse kontsertidel. Aga kõige alguseks on siiski see, et kuulatakse Youtube’ist mõnda lugu.. kui meeldis, siis tõmmatakse torrentist diskograafia.. pärast selle läbikuulamist tehakse otsus, kas artistil oli ägedaid lugusi või väga ikkagi ei meeldinud.
Analoogne on näiteks filmide ja mängudega. Tõmmatakse, proovitakse / vaadatakse, tehakse otsus. Mina näiteks tihti analüüsin ka enda otsust, et miks mulle üks mäng või film meeldis. Soovitatakse ka sõpradele või postitatakse FB-sse. Kui materiaalsed võimalused lubavad, siis ostetakse ka originaal. FB kommentaarides kirjeldati olukorda, kus kõik tõmbavad kogu aeg miskit alla, võib-olla korra proovivad ja siis kustutavad ära. Selles mõttes, et kui tegu oli ebaõnnestunud valikuga, siis on selline tegevus mõistlik. Ent ma ei julgeks küll väita, et näiteks muusika väärtustamine tänapäeval on madalamal tasemel kui varem.
Mainiti muidugi seda, et vanemad ostsid vinüüle ja kassette ning need olid peres väga väärtustatud. Tõsi, kuid minu jaoks on ka väga väärtuslik see muusika, mille ma olen enda jaoks leidnud. Parimate bändide puhul ma ostan ka plaate, sest ma tahan, et vastava artisti temaatiline ja ilusa kujundusega karp oleks mul riiulis. Samuti ma lindistan ka kassette (autos kuulamiseks) nagu ka vanasti tehti, kui raadiost mõni hea lugu tuli. Veel lisaks, kui on mingi hea lugu, siis ma otsin Youtube’ist videoid, kus seda on kasutatud… Väga äge on, kui on mõni AMV või mõne filmi/mängu tribute video, mille taustaks on mulle meeldiv muusikapala. See näiteks on meedia, mida 30 aastat tagasi oli võib-olla väga vähe, kuid tänapäeva inimesed on minu meelest selle võrra rikkamad.
Ja veel üks tähelepanek oli see, et inimesed (noored) suhtlevad omavahel ainult netis ning mujal ei osata enam suhelda. Vaadates nüüd neid inimesi, kes on minu suhtlusringis olnud netis väga aktiivsed suhtlejad, siis ma ütleks, et nemad on praegusel hetkel ka mujal elus paremad suhtlejad kui need, kes pole ka netis väga suhelnud. See muidugi ei ole reegel, kuid ma enda kogemuse põhjal küll ei julgeks väita, et netis suhtlejad ei oska üldiselt mujal suhelda. Pigem ma üritaks väita, et netis suhtlemine annab võimaluse kokku puutuda erinevate inimestega juba varakult. Laieneb silmaringi ja arendab oskust ennast teistsugustele inimestele väljendada. Ma nüüd võtan numbreid õhust, kuid ma arvan, et kogu enda neonet.ee noortefoorumis veedetud aja jooksul olen ma mingil tasemel mõtteid avaldanud tuhandetele inimestele, reaalselt arutlusse laskunud tõenäoliselt sadadega. Muidugi on need kogemused olnud pinnapealsemad kui oleks vahetu suhtlemine kellegagi… ent ma arvan, et ilma selle foorumita ei oleks mul näiteks nii palju kogemust enda väljendamises läbi teksti, kirjutatu analüüsimisega (olen seal moderaator) ega ka nii palju silmaringi erinevate inimeste osas. Ma ei arva, et ma oleksin mainitud asjades mingi ekspert või tegija, kuid ma väärtustan enda isiklikku kogemust vaadeldud valdkondades… Isegi kui see tegelikult ei annagi eriti juurde vms 😛
Aga okeih. Ma arvan, et kokkuvõtteks võiks öelda sellise mõtte et… Maailm on alati arenenud, praegusel ajal on infole juurdepääs lihtsam kui kunagi enne. Ma siinkohal viitaks jälle Bloomi taksonoomiale, faktiteadmised on kõige esimene tase ja sellest edasi jõudmine mõistmise tasemele tänapäeval on minu meelest lihtsam. Me võime võtta lahti kümme tabi erineva seotud infoga paralleelselt ja samal ajal teise monitori peal implementeerida näiteks nendes kirjeldatud algoritmi või teooriat. Selle läbi jäävad meile meelde faktid, parema ülevaate tõttu saame asjast aru ning juba liigume ka rakendamise taseme juurde. Faktid on selline asi, ilma milleta on raske üldse kuhugi kuskil jõuda… kui meil on võimalusi selle esimese sammu kergemaks tegemiseks, siis ma ei näe küll, et maailm oleks rumalaks jäänud. Pigem on meil rohkem oskust erinevate faktide korral ette võtta arukamaid otsuseid või neid paremini rakendada, sest meil on nendes valdkondades rohkem kogemusi. Miks õpetatakse koolis tehteid, mitte ainult erinevate tehete vastuseid? Muidugi õpetatakse ka näiteks korrutustabelit, kuid põhilised saadud oskused on ju ikkagi korrutamine, jagamine, võrrandite lahendamine, võrratuste lahendamine, ülesannete nägemine teatud situatsioonides erinevatel lähteandmetel jne. Arusaamine ja oskus rakendada, mitte pelgalt faktiteadmised.
Täna päeval oli Tartus ACTA-vastane meeleavaldus ja käisin ka mina seal. Pole seni olnud kindlat plaani sellest kirjutada, aga mõtlesin nüüd, et ehk ikkagi võiks… Kui ma midagi ei kirjuta, siis ei tea keegi mu seisukohti, kohati ei ole ka ise neid siis korralikult formuleerinud. Seega siis… here we go.. 😛
Esmalt on see, et ma ei ole konkreetselt ACTA-ga kursis ja seetõttu ei oska ma ka öelda, kas ma olen selle poolt või vastu. Meeleavaldusel ei võtnud ACTA vastast kleepsu ega teinud enne valmis fooliummütsi. Läksin sinna eesmärgiga kuulda, et mis värk selle ACTA ümber toimub, mis on osapoolte seisukohad, kes mille taga on jne…
Lähiajal on päris paljud arvamused selle kohta olnud sarnased, et ACTA iseenesest ei olegi põhiline küsimus, vaid inimesi häirib see, kuidas nende seljataga võetakse vastu kahtlaseid lepinguid/otsuseid, mis neid mõjutavad. Sealjuures ilmselgelt ei jätnud paljusi külmaks ka peaministri veider suhtumine meeleavaldajatesse. Eks selline käsitlus toob igasugu tagajärgi tema edasise poliitilise karjääri osas jne…
Kusjuures ma vaatasin tolle salvestuse Riigikogu instungist alles nüüd äsja ära. Mis mulle kõlama jäi, oli see, et peaminister võrdustab internetist ilma vastavat õigust omamata autoriõigusega kaitstud materjali allalaadimist vargusega. Üks fraas, mis ta ütles, oli see, et… mina olen nii vana inimene küll, et mäletan aega… Ma nüüd ei taha väita seda, et kõiksugused vanad inimesed oleksid sellised, kuid peaministri poolne sellise tähelepaneku tegemine annaks vihjata, et äkki ongi probleem selles, et ta ei mõista pärishästi, mis tänapäeval info ja selle levikuga toimub. Igasuguse süsteemi või organisatsiooni juht peaks olema suuteline märkama, millal tema juhitav süsteem kasvab senisest juhtimisstrateegiast välja ja vajab uutsugust lähenemist.
ACTA meeleavaldusel kõlas mitu korda ka mõte, et valitsus peaks siiski rahvast esindama. Eks see ole nüüd idee, mida igasuguste meeleavalduste juures Guy Fawkesi maskid sümboliseerivad. Ma jällegi ei ole kaugeltki õige inimene ütlemaks, kes sobiks rahvast esindama ja kes mitte. Väga tõenäoliselt on sellisel ametikohal nagu peaminister väga palju erinevat sorti vastutusi ja ülesandeid. Väga tõenäoliselt saab Ansip ka enamike nendega normaalselt hakkama. Väga keeruline on leida üks inimene, kes esindaks isegi mõnda teist inimest, sest arvestamist vajavaid seisukohti on lihtsalt niivõrd palju. Võib juhtuda, et kui Ansipi asemel oleks keegi teine, siis ehk meil ei oleks ACTA osas mingit probleemi, vaid probleem oleks liiga kõrgetes maksudes või madalates toetustes neid vajavatele inimestele vm.
Muidugi kõige mõjukam tähelepanek on see, et ükskõik millisel ametikohal rahvaesindaja ei oleks, peaks ta olema võimalikult poliitiliselt korrektne… vähemalt enda avalikes sõnavõttudes. See ei tähenda, et iga seisukohaga tuleks kindlapeale nõustuda, vaid olukorras, kus mingi osa rahvast väljendab teistsugust seisukohta, tuleks suhtuda sellesse kui tähelepanu vajavasse asjaollu. Ja tähelepanu ei tähenda tsirkuse korraldamist, vaid asjalikku arutelu, et mõista teistsugust seisukohta ja kaaluda seda enda seisukoha vastu. Näiteks selleasemel, et hakata mõnitama Riigikogus tekkinud olukorda, üritan ma analüüsida, et mis põhjustas Ansipis tungi sellist asja avalikult välja öelda. Nagu üleval mainitud, siis mulle näib, et tegu näib olevat inimesega, kes tõrgub võõraste seisukohtadega arvestamise osas. Inimesega, kes on veidike liiga kinni enda isiklikes arusaamades ja ei taha ära kuulata ning aru saada teiste inimeste arusaamadest. Eks me muidugi kõik ole mingil määral sellised, ka mul on seisukohti, millega ma ei taha arvestada ning lihtsam on need ära blokeerida ning mitte nendest mõelda. Küsimus aga tekib, et kas sääraste isikuomadustega inimene on õige sellisel positsioonil olema. Ka selle väite jaoks on nii pooldavaid kui vastu olevaid seisukohti. Ühest küljest võiks inimene olla paindlik, sest ühiskond on muutuv olem ja sellega tuleb arvestada. Teisest küljest on vajalik, et mingeid seisukohti ollakse võimeline kaitsma. Võimalik, et üks omadus ei välista teist… Kuid mina leian, et, isikuomadused kõrvale jättes, ei väljenda Ansipi praegune seisukoht intellektuaalse omandi varguse osas suure osa Eesti rahva seisukohta.
Muidugi ma ei tea, kui suur on see suur osa… võib-olla, et ma olen siin ainult üksinda. Aga minu põhjus ACTA meeleavaldusele minemiseks seisnes selles, et ma ei leia, et näiteks torrentist filmi, muusika või mängu tõmbamine oleks vargus. Seletan kohe seda seisukohta lähemalt, aga enne soovitan vaadata ära ühe video…
Ma hetkel küll oletan, aga ma usun, et 90% Eestis alla 30-aastastest arvutitega inimestest omavad arvutis mingil kujul infot, mille omamiseks neil puuduvad n-ö õigused. Järgnev on küll spekulatsioon, kuid see on umbes-täpselt see, mis ma usun, et praeguses ühiskonnas on juhtunud. Noored inimesed tõmbavad alla igaüks kümnete gigabaitide kaupa infot. Justnimelt infot, sest muusika, filmid ja mängud on samuti info… binaarne info, mida arvuti oskab tõlgendada ja teisendada teistsuguseks infoks. Seesama gigabaitide suurune piraat-info hulk annab noortele tohutu alusbaasi arenguks. Sarnaseks, mida Dan Brown ülalolevas videos kirjeldas.
Tõin täna kursavennaga arutades sellise näite, et 14-aastane inimene tõmbab alla Photoshopi piraat-versiooni. Ta tegeleb kogu aeg fototöötlusega või siis näiteks hoopis digimaalimisega, sest see on ta hobi. Hobist kasvab professioon ja ta läheb ülikooli vastavat asja õppima… Selleks ajaks, kui ta on näiteks 22 ja ülikooli lõpetab ning tööd otsib, on tal selja taga 8-aastane kogemus Photoshopi kasutamises. Ta on loonud pilte ja fotosi, neid töödelnud, neid jaganud, saanud tagasisidet ja arenenud, õppinud Photoshopi tööriistu ja harjunud seda kasutama.
Photoshop originaalina maksaks kodukasutajale 847€. Väga vähestel peredel oleks võimalus ehku peale osta koduarvutisse originaalversioon ja loota, et äkki lapsele see meeldib ning juhtub ülalkirjeldatud sündmusterada. Loomulikult on olemas ka igasugused 30-päeva prooviversioonid, kuid võimalik, et 14-aastane kasutab prooviversiooni paar päeva, siis tüdineb ära, kuid aasta pärast tekiks uus huvi.
Jah, siin saab vaielda, et on olemas näiteks vabavaraline Gimp. Selle kohta ütleks ma, et Gimp pakub väga limiteeritud võimalusi ning vähemalt minu jaoks on suhteliselt ebamugav kasutada. Võib jällegi vaielda, et kui palju võimalusi siis ikka noorele inimesele vaja on? Ma arvaks, et me võiks ikkagi võimaldada noortele nii palju võimalusi kui võimalik. Saab jällegi öelda, et aga Photoshop koos kõigi enda võimalustega lihtsalt ei ole võimalik. Ja jällegi ma arvan, et on… tänapäeval on väga suur hulk noori, kellel see on võimalik olnud. Meeleavaldusel käis ka kohati see seisukoht läbi, et kas me tõesti tahame enda lastele ja laste-lastele rääkida ajast, kus meil oli nii palju infot vabalt internetist kättesaadav, kuid neil nüüd ei ole. Kõlab nagu me suunduksime düstoopilisse ühiskonda sellise suhtumisega.
Internet on teinud meile võimalikuks suure infohulga olenemata meie sotsiaalsest või majanduslikust olukorrast ühiskonnas. See tähendab, et kõigile on antud veel võrdsemad ja paremad võimalused arenguks kui kunagi varem. Ma sügavalt kahtlen, et näiteks Eesti oleks IT-alal praegu nii kõrgel kohal, kui internet oleks loomishetkest peale olnud range kontrolli all. Kõige lihtsam näide on see, et samad inimesed, kes lõid Skype’i, lõid enne seda failijagamisprogrammi Kazaa. Viimane oli suuresti just piraat-tarkvara ja -info jagamise vahendiks. Ma praegu jälle spekuleerin, aga minu teadmised ütleksid, et Kazaa failivahetusprogrammina vajas võimalikult lihtsat arhitektuuri. Tsentraalsed serverid oleksid autoritele lisanud kulutusi ärimudelis, kus tulusi ei olnud. Infovahetus ühest arvutist pidi olema kiire ja usaldusväärne, infovahetuse progress jälgitav. Andmevoogu pidi olema võimalik vahepeal kinni panna ja pärast uuesti jätkata, tarkvara pidi teadma, kust otsitavat faili leida. Suur osa nendest nõuetest ühtivad Skype’i nõuetega, seega oli Kazaa loomise väljakutse arendavaks jõuks neile konkreetsetele eesti tarkvara arendajatele ja võimaldas neil luua Skype’i sellisena nagu ta sai: edukana.
Veidi teise nurga alt näide oleks see, et muusika, filmide ja mängude hulk, mida me n-ö illegaalselt alla laeme, on andnud noortele ennenägematult laia silmaringi. On väga palju meediat, mis ei ole Eestis kättesaadav, on liiga kallis või kättesaamine suhteliselt tülikas. Kuna minu seisukoht on, et arvutimängud on väga arendavad, siis ma mõtlesin tuua nendega seotud näite… Aga et asju mitte liiga segaseks ajada, siis toome hoopis selle, et.. On palju ajaloolise sisuga või ka dokumentaalfilme, mida lihtsalt ei ole olemas Videoplanetis või Selveri DVD letil. Neid ei ole seal põhjusega, tarbijaid on vähe. Võimalik, et mõnda neist näidatakse telekas mingil hetkel. Oletades, et tegu ei ole ETV-ga, siis on filmi vahel olevate reklaamide hulk täiesti nüristav. Sellest üle vaadates, on inimese teadmised põhimõtteliselt telekanali kontrolli all… tahab, siis näitab, tahab, ei näita. Kui inimene peaks tahtma näiteks vastavat filmi uuesti vaadata ja tuletada meelde nüansse, mis esimesel korral meelest ära läksid, siis ta ei saa seda teha. Kümmekond aastat tagasi võtsid inimesed siis vastava filmi VHS-i peale. Nüüd, mis juhtub, kui ma laenan seda kassetti sõbrale, kes ka tahaks näiteks rakupooldumise-alast filmi vaadata? Mis juhtub, kui sõber teeb sellest koopia?
Selline püüdlus info vaba kättesaadavuse ja leviku poole on meil olnud kogu aeg. Alates juba sellest, kui me panime asju kivitahvlitele kirja… Me tegime seda eesmärgiga, et infot jagada teistele, võimalikult paljudele. Kui see ei oleks nii, siis oleks piisanud suulisest pärimusest, inimene räägib ainult nendele inimestele, kellele ta tahab. Aga nii ei olnud igas olukorras, raiuti hoopis info kivvi ja paljud inimesed said sealt lugeda. Võimalik, et mõni rändur kirjutas info üles endaga kaasa võetud papüürusele ja viis järgmisesse külla.
Vaatame vahepeal ära ühe teise video Dan Brownilt.
Okei, üks argument selle vaba jagamise vastu on see, et autorid ei saa raha, mida nad teose eest vääriksid ja muidu saaksid. Siin on nüüd kaks punkti…
Esiteks mu tuttav väidab mulle järjepidevalt, et see summa, mille autor saab näiteks ühe tema plaadi ostust poest, on ülimalt väike. ACTA meeleavaldusel nimetati selleks summaks 5% kogu plaadi hinnast. Ülejäänud raha läheb puhtalt vahendajatele ja plaadifirmadele. Meeleavaldajate hulgas oli palju autoreid, kes olid seisukohal, et ACTA neid ei kaitseks vähimalgi määral ja nad pigem on selle vastu. Loomulikult ei olnud seal kõiki autoreid ja autorite seisukohad võivad olla vägagi erinevad… Aga ma arvan, et me võime öelda, et plaadifirmad ja vahendajad peaksid saama raha autori töö eest, kui tarbija saab teose. Praegusel momendil on aga internet võtnud ära plaadifirmade ja vahendaja töö levitada infot ja teeb seda tasuta.
Situatsioon on analoogne sellega, et industriaalajastul hakkasid masinad üle võtma inimeste töid. Inimene ei saanud enam iga päev kaheksast viieni kokku laduda sadat ühesugust juppi, vaid seda hakkasid tegema tema eest masinad. Ja veel lisaks, masinad tegid seda täpsemini ja efektiivsemalt. Inimesed kaotasid töökohti ja raha… Aga praegu tagantjärgi vaadates oli sündmuste käik ju positiivne? Meil on kvaliteetsed autod, elektroonika, külluses süüa / juua ja palju muid särke-värke, mida kõik on mingis osas masinad teinud. Tol hetkel töö kaotanud inimesed leidsid uued töökohad, kohati võisid need olla isegi paremad, tervislikumad ja tasuvamad. Hetkeolukord on analoogne, internet on hakanud võtma ära info-vahendajate töökohti ja teeb seda efektiivselt ning edukalt. Vahe on selles, et enne industrialiseerimist teenis hiljem töö kaotanud töötaja enamasti suhteliselt madalat palka ja tema sõna ei omanud just kuigi suurt kaalu. Tänapäeva plaadifirma, kes trükib meeletus koguses CD-plaate on aga ülimalt rikas suurkorporatsioon ning tal on rohkem võimalusi olukorrale vastuseismiseks.
Teiseks on juba mõnda aega olnud selline tendents, et inimesed tõmbavad alla tasuta muusikat, kuulavad selle läbi ja valivad välja artistid, kes neile meeldivad. Parimate artistide puhul ostetakse nende plaate ja käiakse kontsertidel. See on minu meelest väga positiivne nähtus, see tähendab, et muusika autor saab endiselt pakkuda loomingut, mille eest ta saab tasustatud. Lihtsalt nüüd lõpptarbijal on rohkem võimalust valida just õige autor, mitte osta ehku peale mõni plaat poest ära ja kodus avastada, et see on ikkagi jama, mis ta ostis. Meeleavaldusel öeldi, et tänapäeval on live-kontsertide populaarsus suurem kui kunagi varem. Ma arvan, et see ongi just selle pärast, et enam inimesi on rohkem muusikateadlikumad, neil on gigabaitide viisi muusikat arvutis, neil on lai silmaring ning nad teavad, mis neile meeldib. Ja nad ootavad, et nende lemmikartistid tuleksid ja annaksid nende riigis kontserti.
Muidugi võis see ka varem nii olla, kuid millest siis tuli see, et praegu live’id rohkem peale lähevad? Tulles tagasi selle plaadifirmade olukorra juurde, siis nende roll kujuneb pigem sellisteks nagu on praegu käsitöömeistritel või näiteks üksiktaludel. Ehk siis alati võib osta poest (tõmmata internetist) mingi lambika kampsuni (muusikaplaadi), kuid mõnikord omab inimese jaoks rohkem väärtust käsitöö turult ostetud tädi Malle kootud kampsun (originaal muusikaplaat). Mina ostan vahetevahel muusikaplaate, sest ma tahan toetada autoreid, kes mulle meeldivad. Ma käin päris tihti ka kontsertidel. Aga ma ei saa väita, et minu muusikakogu või isegi enamik sellest koosneks ainult originaal-plaatidest. Olen kindel, et 90% alla 30-aastaseid arvutitega inimesi Eestis ei saaks seda väita.
Üks mõte, mis mul veel selle osas on, on see, et… ma arvan, et kui ei oleks võimalik inimestel tõmmata vabalt alla muusikat ja filme, siis peale selle, et inimeste silmaring märgatavalt kahaneks, juhtuks ka see, et inimesed ei oleks enam nii huvitatud toetamast seda meediat üldiselt. Inimene ei ostaks poest suvalise artisti plaati, on risk, et ta kulutab raha täiesti ebaotstarbekalt. Või siis ei käidaks nii palju kontsertidel, inimene ei taha jälle enda rahaga riskida. Ehk siis võimalik, et mingi osa inimesi äkki ostaks rohkem plaate… aga artistide loomingu levik ja populaarsus kannataks, sellest lähtuvalt ma arvan, et mingites regioonidest ostetaks vähem plaate ja käidaks vähem kontsertidel.
Kursavend rääkis, et ACTA ongi suurkorporatsioonide poolt kirjutada lastud leping. Praeguses kontekstis on see igati loogiline, industriaalajastul ei olnud lihttöölisel raha, et kirjutada konveieri-vastast lepingut. Tänapäeva infoajastul aga loomingu vahendamisega tegeleval tööstusel on raha, et kirjutada interneti vastane leping.
Kokkuvõtlikult siis, ma usun, et praegune olukord, kus väga suurel osal inimestest on isikliku arengu ja silmaringi jaoks kodus suurel hulgal piraat-infot, on positiivne ja kindlasti mitte ei saa seda võrdsustada vargusega. Sama hästi võiks öelda, et 18nda sajandi lõpul varastas masin ära inimese töö ka sellega koos tema raha. Masinaehitajad varastasid ära lihttöölise raha, tegu oli suuremat sorti kuriteoga. Mõni inimene oleks tol ajal samuti mäletanud, kuidas ikka kunagi tema iseenda kätega tegi seda, mida nüüd teeb konveier. Ent tänapäeval oleme me väga tänulikud, et meil on poodides küllus ja suur valik. Miks ei võiks internetis olla küllus ja suur valik, nagu viimased 10 aastat on juba olnud?
