Möödunud nädalavahetusel oli Järvakandis selle-aastane festival Rabarock.
Hakkasime Tartust Järvakanti sõitma suht varakult. Kella 8 ajal võtsime Indreku ja Kati peale, kusagil 8:30 ajal tuli Taavi ja seejärel läksime poodi. Veeriku Selver oli sel ajal veel kinni, seega läksime teise Selverisse. Põhjus nii vara liikuma hakkamiseks seisnes mainitud inimeste vajadusest olla kell 11 kohal ja alksi müümas. Kuigi oli ka viivitusi erinevatel põhjustel (näiteks arvasin vahepeal, et jätsin auto doksid maha), mille tõttu sõitsime Tartule paar tiiru peale… Siis oli hea jõuda natuke enne kella 12 kohale. Veits nagu minu esimestel Rabarockidel, kus hakkasime Tallinnast kella 9 ajal liikuma. 😛
Bändivalik oli esmapilgul veidi kesine. Ses mõttes, et… The Stranglers pole päris minu teema. Andrew W. K. samuti mitte… Jalmar ütles viimase kohta, et kui näiteks Manson oleks säärase postri teinud nagu Andrew’l oli, siis oleks see olnud saiko ja kriipi. Kõikjal tänavu reklaamitu nägi välja nagu oleks tüüp lihtsalt klubis peksa saanud.
Teiste välismaa artistide kohta ma ka suurt ei teadnud. Ma usun, et teatud ringkondades kindlasti väga mainekad nimed, aga mulle siiski tundmatud ning ei võtnud vaevaks liiga palju uurida ka. Eks tuli jääda lootma kohalikele tegijatele nagu Kosmikud, Metsatöll ja Winny Puhh. Viimast küll kahjuks väga palju näha ei saanud… Aga sellest hiljem. 😉
Igatahes. Kohale kiirustades õnnestus auto esituli tõenäoliselt ühel konarlikul raudtee ülesõidul katki sõita. Või siis juhtus see hoopis kruusateel… Parkla, kuhu hommikul sattusime, maksis 6€ ja oli telklale keskmisel kaugusel. Sealt öeldi, et lähemal pidi olema veel kallim (8+ €). Hiljem küll vaatasime, et lähema parkla poole viitaval suurel sinisel P-sildil oli ka 6€ märgitud. Aga võib-olla see hind langes teisel päeval…
Tuleb öelda, et vähemasti selles parklas, kuhu me seekord auto jätsime, oli piisavalt linte, et mitte kraavi sõita. Vähemasti hiljem, kui me autole järgi läksime. Ma ei tea, mulle meeldib endiselt HRL-i tasuta parkimine laial intuitiivse liiklemismustriga põllul rohkem kui suht kallis Rabaka parkimiskorraldus. Jalmar seekord Civicuga ei tulnud, seega ei tea, kas too oleks ka see aasta päikesevarjuks parklas ümber tõstetud.
Igatahes, Indrek ja Kati olid valmis müüma, festiala uste avamiseni oli paar tundi aega ja kava oli seekord valgele A4-le markeriga kirjutatud.
 |
 |
 |
 |
Panime telgi üles, tsillisime veidi telklas olevas alko-telgis, kus Indrek vaadist tuleva helekollase löga peale haput nägu tegi. Hiljem selgus, et CO2 kraan oli kinni keeratud. Siis läksime ootasime veidi aega akrediteeringu käepaelu… Vahetasime ka pileteid käepaelte vastu. Ma ei tea, mis värk on, aga jälle õnnestus piletitüübil käepael mulle tagurpidi peale panna. Ütlesin küll, et panna just nii, et tekst jääks teistele loetavale poolele… Ja kuigi hetkeks tundus, et läheb õiget pidi, siis pärast vaadates oli ikka valesti. Õnneks pandi paela ots klambri vahele topelt, et ta ei ripneks… See juhtus ka tänu sellele, et ma rõhutasin, et pael pandaks nii nagu oli HRL-i pael.
Seejärel öeldi väravast, et avamine lükkub 15 minutit edasi. Rahvas ootas…
Aga siis.. kord tuli tuul ja avas need väravad.
 |
 |
1. päev
Seekord oli koguni viis lava. Kaks põhilist lava: pealava (Jäger stage) ja suures telgis olev lava (Tent stage). Siis üks buss, mille peal oli lava (Red Bull tourbus) ning lõpuks Seenelava ja Kultuuritolmu lava. Enamasti käisime esimese kahe lava vahet, kuna ajad suuresti kattusid. Korra käisime ka Seenelava juures… Aga kajastan pigem siiski esimesel kahel-kolmel laval olnud bände.
Seega esmalt oli telgilavas Dramamama. Telgilava oli suht pime koht… Ahjaa, unustasin mainida, et ostsin lõpuks uue fotoka ära. Raba oli põhimõtteliselt esimene testrun tollega, seega eks nüüd ole näha, mis välja tuli. Anywayz, telgilava oli pime ja minu jaoks oli üllatus, et kui fotokal valgust piisavalt pole, siis võib pilt jääda pooleldi must-valge. Põnev lugu… 😛
Aga jah, Dramamama oli seal esimene bänd. Nägin neid viimati eelmine aasta Rock Rampil ja nad üliväga ei impressinud. Siiski-siiski on neil minu teadaolevatest lugudest üks awesome lugu: Dark Days. When the dark days are coming. Are you gonna be here with me? For the dark dark days to come…
 |
 |
 |
Seejärel vaatasime veidi festialal ringi, ja kuna kõht oli tühi, siis läksime sööma. Lahedalt suure grillvorsti sain. Kristel võttis pelmeene. Kusjuures too telk, kust me süüa ostsime, pakkus vett 1.5€ eest. Ülejäänud telkides müüdi 2€ eest. Alati on vähemalt üks telk, kus on joogid odavamad kui mujal. Seetõttu jäime sealt süüa ka ostma. 🙂 Vett pakuti erinevaid ja ühel hetkel müügitädi naeratas ja küsis, et milline vesi siis minu meelest kõige parem on. 😀 Sellega on see, nagu ma seal seletasin ka, et vaheldust peab olema. Nii punane, roheline kui ka tavaline gaasiga vesi olid kõik head, aga kui ühte liiga palju juua, siis viskab üle.
Samal ajal tuli bussilaval selline bänd nagu Merwin. Nendest eriti midagi ei teadnud, aga paistab, et mais tuli neilt video loole Jennifer Loves Mark. Hakkasin veidi ka märkmeid tegema sel ajal ja olen kirjutanud, et 3-4 lugu olid päris kõvvid. Samas kirjutasin ka, et veider vappuv lava oli… Pilte oli ka keeruline teha, sest suured torud olid artistide ees. Samas said mõned fotograafid minna ka lava peale ning kui artistid piisavalt liikuvad olid (nagu Winny Puhh hiljem), siis ei jäänud torud takistuseks.
 |
 |
 |
 |
Merwinil läks vahepeal ka bassikeel katki. Seda ei juhtu iga päev…
Edasi tuli pealaval Jim Carrey akordioni ja oma bändiga Tenfold Rabbit. Tegu oli päris huvitava bändiga… Mõned lood olid päris catchy’d ja akordion oli lahe. Kristel ütles, et tema teadis nende lugu Oblivion.
 |
 |
 |
 |
Aga siis tuli Jalmar Tallinnast küüdiga ning tahtis piletit saada. Seega pidin telklasse tagasi jooksma, andsin pileti ära… panime veits telki üles ning siis jooksin tagasi festile. Telklas tundis meid ära üks tüüp, kes ka eelmine aasta oli samas kohas telkinud… ütles, et ta mäletas ühte tüüpi, kes tuli nende seltskonda ja rääkis ja rääkis ja rääkis… See oli muidugi Jalmar.
Kuid, jah, aega ei olnud raisata, sest järgmiseks hakkas telgilaval Nevesis. Viimase solist oli enne väravate avamist käinud ka korra seal.. teinud juttu ja öelnud, et ta ei tea, kuhu ta minema peab. Mulle meenus eelmise aasta Rock Ramp, kus Allan Vainola oli tulnud ja küsinud, et kuhu poole lava jääb… 😛
Nevesis oli muidugi üks vähestest bändidest, keda ma teadsin oodata. Neid teadis ka oodata kohati veidi kollane ja kandiline publik.
 |
 |
Kuna ilmselgelt olen ma 7-t miljonit aastat juba siia liiga palju linkinud, siis nüüd lingiks sellise ägeda loo nagu Before You Go Blind. Too lugu on ühtlasi ka nende väga ägeda plaadi esimene lugu. 😉
Nevesise ajal hüppas üks tüüp kaks korda lavalt publikusse ka.. Janno Reim ütles, et kui me teda kinni ei püüa, siis me oleme pahad inimesed.
 |
 |
Janno tegi ise ka trikke.
 |
 |
 |
 |
Edasi tuli pealaval selline huvitav bänd nagu Reckless Love. Kuulsin pühapäeva hommikul, kuidas väga väsinud inimesed ütlesid, et nende muusika oli hea, kuid liigutused olid küll oi-oi-oi…
Minu meelest veits meenutasid The 69 Eyesi, just sellise oleku poolest kergelt. Wiki ütleb, et nii silmad kui ka Reckless Love on mõlemad glam metal.
 |
 |
 |
 |
Reckless Love’i ajal pidin korraks minema jälle telklasse tagasi, sest Indrek oli jätnud enda riided minu telki ning nüüd ei leidnud telki enam üles, kuid tahtis sealt veidi tumedamat stuffi võtta järgmise bändi jaoks…
Järgmisena hakkas bändihõiskaja järgi väga paganliku sõnumiga Läti bänd Skyforger. Tegu oli bändiga, mida Indrek kindlasti näha tahtis ja nägi ka. Rabarocki erisaates vist öeldi, et tegu on Läti Metsatölluga… Ma nüüd ei tea, minu meelest oli Skyforger ikka tundumalt süngem värk kui Metsatöll. Wiki ütleb ka, et peale folk metali on see ka black metal. Igal juhul olid nad väga ägedad.
 |
 |
 |
 |
Pealaval tuli seejärel beatboxi bänd Dub Fx & Flower Fairy. Kahjuks Austraaliast tulnud bänd mulle väga muljet ei avaldanud. Selles mõttes, et beatboxi saab minu meelest teha veidi ägedamalt kui nende tehtu… Samas kuulsin rahva seast, et nii mõnedki olid ainult nende pärast sinna tulnud. Ning lava esine oli rahvast täis…
Aga siis.. tulid laupäeva öösel tühermaal Kosmikud. Nende esinemine oli selle aasta Raba bändidest minu meelest kõige ägedam. Tõenäoliselt oli see nii sellepärast, et nad tegid viimaselt plaadilt loo Mere Äärde, mida ma seni polnud veel laivis kuulnud. Telgilaval oli väga võimas saund ja tolle loo refrääni ajal olev vokaali kaja oli väga-väga awesome. Samuti tehti veel lood Pimedus ja Jeerum.
 |
 |
 |
 |
Kosmikutega meenub mulle alati aasta, kus me Jalmariga nägime neid vist mingi 4-5 korda ja siis Rock Rampil mingi tsikk vedas Jalmariga kihla selle peale, kus albumil mingi nende lugu on… Huvitav, mis sellest vedamisest saanud on. Samuti meenub ka aeg, kus Jeerumit lasti hästi palju raadiost ning hommikuti Tallinnas autoga sõites see kummitama jäi. 😛
 |
 |
Kitsekesed ärge kartke mind… Liiga teha teile, mõtlete… Ma ei jõua, olen juba lind… Oma jõult ehk nagu leevike…
Ja siis veel lõpus see klaver – geniaalne.
 |
 |
Siis tuli esimese päeva peaesineja Ewert and The Two Dragons. See bänd, kelle kohta ükskord Tallinnas Allaniga koos Jalmarit koju viies Allan ütles, et nende prooviruum oli paar maja Jalmari pesast eemal mingi trükikoja all vm. Jalmar ilmselt ei mäletanud sellest seigast midagi, sest kui Ewert peale läks, siis ta oli üllatunud, et see on Eesti bänd. Seejärel küsis ta, et miks nad peaesineja on. Tuleb nõustuda, ka mina ei saa sellest väga aru. Selles mõttes, et eelmise aasta Rabas olid nad päeval päris lahedad ja võib-olla sobiksid õhtupoolikusse ka. Aga tõepoolest, peaesineja?
Muidugi eks Good Man Down on päris änks lugu ja laval olid päris änksid säravad lambipirnid. Ja jällegi rahvast oli päris palju… Aga me lõpuni ei olnud. Veidi kahju, sest kuuldavasti pidi lõpus olema olnud ilutulestik ja värki, aga mis seal ikka.
2. päev
Teine päev, laupäev, algas Tsink Plekk Pange telgist ostetud nuudliroaga.
 |
 |
Peab kiitma, sest nuudlid olid väga head. Pühapäeva hommikul ostsime sealt ka pipra ja sibula kana, mis viis samuti keele alla.
Edasi jätkus päev Heviaeroobikaga. Ma ei oskagi enam eriti kommenteerida… Peab ikka distsipliini olema, et lõunapäikese käes pärast peoõhtut sääraseid liigutusi teha. 😛
Väga lahe ettevõtmine endiselt…
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Edasi tuli bussilaval DJ Paul Oja. Paul Oja on äge tüüp. Peale selle, et tal on minu meelest änks viltune naeratus, on ta nimi ka mõnusalt kõlav… Paul Oja.. DJ Paul Oja…
Paul Oja oli laval koos trummariga ja hästi põnev mix oli.
 |
 |
 |
 |
Seejärel tuli telgilaval Green Piece ja härra Paul Oja uuesti. Järgmine esineja oli Genka.
 |
 |
Genka tegi Revo mälestuseks Toe Tagi repertuaarist lood Deja Vu ja Pankrot. Viimase eest said nad Genka sõnul hästi palju seksi… või siis vähemalt oleksid pidanud. Esimest olen terve lapsepõlve kuulanud ja kummitanud. Võiks isegi öelda, et tolle loo kuulmine on justkui deja vu.
Miskit uut erilist ei märka mu silm… Nähtud kõik kui vana must-valge film…
Kuigi jaa, ilma Revota ei olnud need lood enam päris need, mis nad olid vanasti.
Mõnda aega tagasi Allan rääkis, et Genka on üks ägedamaid Eesti artiste, sest sarnaselt näiteks Lauri Saatpalule suudab ta eesti keelt niimoodi moonutada, et esmapilgul ei pruugi arugi saada, et just meie emakeeles lauldakse. Nõustun, et on mõnus, kuidas sõnu venitatakse, kiiremini hääldatakse või rõhk teise kohta asetatakse, et need loos koos muusikaga terviku moodustaksid. Väga tase…
Genka läks vahepeal veidi kaameks.
Jalmar näitas ka telklas ühte uut videot, millest mina veel midagi ei teadnud… Vaata kindlasti sellist asja nagu A-Rühm – Hakka Pihta.
Vahepeal mängiti õhukitarri, lasti midagi õhukahuriga ja siis oodati pealava ees Liis Lemsalu.
 |
 |
 |
 |
Ma nüüd ei tea… Liis ei ole ilmselt üldse minu teema. Kristel ütles, et lood on liiga funky’d… Jeap. Muidugi tore, et kuulajaid ikka oli. Nendest saigi enamik pilte tehtud.
 |
 |
 |
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Kuna vahepeal tekkis kerge paus, siis läksime vaatasime, mis Seenelaval toimub. Seal esines selline tüüp nagu Jüri Kaldmaa. Tuleb nentida, et äärmisel põnev esinemine oli… Kuna selleks ajaks oli kerge väss ka, siis oli lahe väikse lava juures kuulata, kuidas veidi luulet oli lugudeks tehtud. Jüri tundus mõnusalt saiko tüüp ka kaemiseks… Kogu seenelava oli saiko.
 |
 |
Edasi tuli telgilaval üks India bänd. Menwhopause. Nende kohta mul pole eriti midagi kirjutada. Muusika tundus normaalne… Kuigi alguses võiks arvata, et äkki nad seal Indias ei oska rokkida… Oskavad küll. Aga pilte eriti välja ei tulnud ja läksime hoopis telklasse saapaid võtma…
Järgmine bänd pealaeval valmistas mulle hea üllatuse. Esines elektroonilist rokki viljelev The Big Pink. Alguses ei osanud ma sellest bändist midagi väga oodata ja nende lugu Dominos olin Rabarocki erisaatest veidi kuulnud… Aga kogu esinemine oli väga kewl… Meenutas veidi U2-te aga ma ei tea, kas see on õige võrdlus. Igal juhul olid lood mõnusalt atmosfäärilised ja eepilised. The Big Pink on üks kahest uuesti bändist, keda on plaanis ka pärast Rabarocki veidi edasi kuulata.. 🙂
 |
 |
 |
Neil oli ka lahe naistrummar, kes keerutas trummipulki ja tegi kaasahaaravaid nägusi. Wiki järgi tundub, et enamasti teevad seda bändi ainult kaks tüüpi ja teised muusikud on support… Muusikamasinate taga olid Pop Kid ja Destruction.
 |
 |
 |
 |
Mulle meeldib täiega ka siuke kriipi ja võimas lugu Velvet.
Ka järgmine bänd oli suht hea üllatus… Telgilaval oli The Experimental Tropic Blues Band. Tõenäoliselt ma muusikat kodus kuulama ei hakka, aga laivis oli see änks ning show oli ka ülihoogne. Suupilliga tüüp käis kolm korda lava pealt publiku juures laulmas ja tantsimas. Lava ees olev turva tegi talle pätti, et ta pärast selle kõrge lava peale tagasi saaks… Lavatöölised pidid korduvalt silma peal hoidma, et juhtmed sassi ei läheks. Korraks tahtis ta ka turva õlgadele tulla, et sealt laulda, kuid esimene ei olnud sellest väga vaimustuses ning laulja ütles, et saab aru…
 |
 |
Viimasel korral käis tüüp ka võimu juhtme otsaga publiku seas mängimas.. Ja vahepeal poseeris täiega fotograafidele jne. Ühesõnaga, awesome show.
 |
 |
Edasi tuli pealaval USA punkbänd The Dwarves. Lava ees oli kuhjunud seltskond krooniline.
 |
 |
Jaa.. kahjuks Jalmarit lava juures ei näinud ja selgus, et ta oli ennast telklasse unustanud. Punk värk… Bänd oli aga jah, samuti punk värk.
 |
 |
 |
Solistil oli lahe naeratus ja publik tantsis.
 |
 |
Edasi pidi telgilaval tulema miskit, mis jäi ära. Ja selle asemel tuli bänd nimega Mahavok. Nendin, et ma ei teadnud sellest bändist midagi, kuigi kuuldavasti on tegu eesti klassikaga.
 |
 |
Vaatasime paar lugu ära ja seejärel hakkas bussilaval Winny Puhh. Väga halb, et need kaks bändi samadel aegadel olid, sest Mahavok oli põnev. Kuna Winny Puhh oli tiba veidral laval, kuhu lähedale oli keeruline pääseda… Ja isegi kaugemale oli keeruline pääseda, siis langes seekord liisk Mahavoki kasuks.
Siiski kuulasime ära veidi Peegelpõranda lõppu ja siis mu lemmikloo Vastik Vanamutt. Mul on naabritega jama tihti lugu… \m/
Winny Puhh oli lahe, niipalju kui ma neid nägin. Nad viskasid publikusse teatud valge vedelikuga täidetud asjakesi ja tagasi viskamise peale nentis solist, et me oleme nii vastutustundetud… seal sees on väiksed lapsed.
 |
|
 |
 |
Ent pärast seda, jah, naasesime telgilavale Mahavoki kuulama. Mahavok oli huvitav… Saan aru, et õige solist neil Kare Kauks, ent Rabarockil oli nende vokaaliks Emphasise solist Anet Vaikmaa. Vokaaliga lood olid sellise kaheksakümnendate kõlaga ja niiväga mulle ehk peale ei läinud… kuigi olid päris huvitavad, näiteks jäi meelde lugu Las ma värvin sind punaseks.
Kuid kõige rohkem inspireerisid instrumentaalpalad. Sellised.. atmosfäärilised ja mõnusad… Need on vististi 2010nda aasta albumilt Galaktikad. Näiteks on lahe tolle albumi nimilugu Galaktikad. Bändist õhkas ka sellist kogemusrikkust, väga khuul elamus.
 |
 |
Tagasiteel pealava juurde nägime, et Winny Puhh oli esinenud.
Siis tuli igatahes vast üks nimekamaid bände… The Stranglers. Tollel hetkel hakkas kergelt vihma sadama… Solist ütles, et nad tõid selle ilma UK-st kaasa, sest seal sajab kogu aeg. Ja seejärel esitas loo There’s Always The Sun.
 |
 |
The Strangles oli muidugi huvitav… Indreku neiu Kati ütles, et talle väga-väga meeldis. Mulle jäi vast liiga mahedaks… Ses mõttes, et kui näiteks Sparks kunagi esines, siis tõmbas kohe kaasa. The Strangles niiväga ei tõmmanud. Samas oli päris lahe vaadata jälle, kuidas ilmselt väga kogenud vanad mehed muusikat tegid. Sündimängija oli laheda võimukuhja otsas… Ja naeris, kui nad tegid virsikute lugu. 😀
 |
 |
Igatahes, publik veidi ronis ja siis ma sain sellise ägeda märgipildi.
 |
 |
Edasi oli telgilaval Metsatöll ja leegid. Mul on hea meel, et leegid olid, sest muidu ma kardan, et oleks veidi tavaliseks jäänud. Eks loomulikult põllukultuuri laul Kivine maa ja Sajatus olid ägedad. Ma ei saa üle selle viimase loo kitarrikäigust… täiega awesome. Jaa siis.. Hundiraev oli kewl. Kusjuures sellega oli jälle nii, et Markus laulis ikka enamiku loost enne ette ja siis hiljem lasti rahval kaasa laulda. Minu meelest on nii hea, sest vahepeal oli veidi veider, kui mõnda kohta terve loo ajal ainult publik lauliski.
 |
 |
 |
 |
Markus punastas…
Lõpuks tuli pealaval siis klubis lõuksi saanud Andrew W. K. Njaaa, peab ütlema, et väga-väga energiline laiv oli. Eks seda oli kõigile märgata ka… Ja peaesinejalt just seda ootakski. Või siis ülimalt eepilist laivi. Eepiline Andrew ei olnud, pigem energiline.
Muusika osas… Ma arvan, et selle võtab kokku näiteks lugu Party Hard. Jah, okei, keskmiselt hoogne lugu… Aga sõnumit minu meelest väga palju ei ole. Või kui on, siis on see sama sõnum, mis tundus olevat kõikides tema lugudes. Eks muidugi paljudele meeldis ka ja rahvas päris ära ei läinud. Isegi Kõmmari tantsis ja kuskil oli ka Cram olnud.
Ma rohkem Andrew kohta öelda ei oska…
Igatahes, sellega oli Rabarock 2012 peaaegu läbi. Pealava oli tuledes… ja Telgilavas keerutas ööpimeduses plaate edasi Onu Bella.
 |
 |
Järgmisel hommikul pakkisime telgi kokku, toimetasime klubis lõuksi saanud autot telklale veidi lähemale ja jäime ootama, mil Indrekule ja Katile palka makstakse. Võtsime ka mainitud Tsink Plekk Pange telgist kana ning nägin tuttavat Magnust, kes oli eelmine öö tsikliga kohale tulnud, Andrew ära vaadanud ja seejärel täisvarustuses murule magama jäänud.
 |
 |
Üldjoontes oli tegu vast täitsa arvestatava Rabarockiga. Kuigi publikut tundus vähevõitu ja esinejad ei tundunud vähemalt mulle mingis osas just kõige huvitavamad. Eranditega The Big Pink, Kosmikud, Metsatöll, Mahavok, Skyforger ja The Experimental Tropic Blues Band. Siis igatahes sai suvele algus tehtud… Oli fun ja põnev. Ka vihm tuli ära. 🙂
Järgmise aastani.. Rabarock 2013 \m/
Mine vaata veel minu tehtud pilte:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1294301
Vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com/search/label/*Rabarock%202012
Ja ka sealt:
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.389850167730145.88930.141893905859107&type=1
