Archive for July, 2012

Ülevaade: Max Payne 3

Monday, July 23rd, 2012

Mis muu, kui mitte Max Payne’i uus osa, ei nõua üle pika aja jälle arvutimängu ülevaadet. Max Payne 3 tuli välja selle aasta juuni algul pärast mitmeaastast ootamist nii minu kui ka teiste fännide poolt. Kolmandat osa ei teinud eelmise kahe autorid Soome firmast Remedy, vaid hoopis GTA-ga tuntuks saanud Rockstar USA-st. Seetõttu oli nii mõndagi teisiti…

Max Payne 3

Max Payne’i esimene ja teine osa olid minu jaoks täiesti žanr omaette. Kui esimene osa 2001ndal välja tuli, käisin ma veel põhikoolis. Tõenäoliselt mängisin toda mõned aastad hiljem, arvatavasti kuskil 2003-2004 paiku. Analoogselt ka 2003nda aasta Max Payne 2-te sai mängitud mõned aastad hiljem…

Igal juhul olid mõlemad mängud omal ajal täiesti erakordsed. Peategelase õnnetu, kuid siiski parajalt realistlik, saatus. Sellest lähtuvad sügavamõttelised ja kurvameelsed monoloogid. Legendaarne bullet-time. Ja see kõik sünge vihma- või lumetormis olevas allakäinud New Yorkis. Väga noir ja action-packed mängud, millest ei puudunud ka kontrastiks olev huumor.

Eks kindlasti ole analoogsete elementidega mänge veel… Ja ka noir ei ole just liiga erakordne nähtus. Ent samas oli Max Payne’is siiski veel miskit seletamatut. Üldjoontes näiteks Sin City või Punisher on ka analoogse temaatikaga, kuid Max Payne oli kuidagi realistlikum… Või siis tekkis suurem samastumisefekt, kui luukeresärki kandva tüübiga, kes jõhkralt oma vastaseid tappis. Max oli rohkem inimlikum. Oma pere surm triloogia esimeses osas oli päästikuks kõigele, mis järgnes. Ja kuigi Max teadvustas endale, et miski ei too ta armastatuid enam tagasi ning üritas vahetevahel hoogu maha tõmmata, oli allakäik liiga tugev. Iga moment näis nagu ta jookseks endiselt esimese osa alguses enda naise ja lapse magamistoa poole leides eest relvadega tüübid ja surnud perekonna.

Ent siiski Max Payne tunduski esimeses kahes osas olevat stressinautija. Ja kuigi üks tsitaat temalt oleks näiteks: The Things I Want – by Max Payne: A smoke, a whiskey… unlimited ammo and a licence to kill. Siis see kõik ei peatanud teda hetkekski… Ta oli tark, kiire ja vastupidav.

Kolmandas osas oli üht-teist muutunud…

Max Payne 3

Ma arvan, et asi võis olla selles, et Rockstar arvas, et Remedy poolt loodud Max Payne’i langus oli peategelase jaoks midagi takistavat. Minu meelest see seda ei olnud, sest näiteks teises osas oli Max juba korraks edasi liikunud. Kuigi ka too olukord lõppes traagiliselt. Muidugi võib olla, et jätkuv tragöödiate jada viiski Max’i lõpuks sinna, kuhu ta kolmandas osas jõudis… Kuid vähemalt mina ei oleks seda peategelase karakterist oodanud.

Neonetti postitas üks foorumlane kolmanda osa peale: Selline näeb välja Max Payne. Mitte mingi habetunud asotsiaal…

Ma nõustun… Isegi 2008nda aasta film sai Max Payne’i kujutamisega paremini hakkama, kui seda tegi Rockstar.

Max Payne 3 Max Payne 3

Peale karakteri olemuse pani Rockstar minu meelest veits mööda ka Max’i intelligentsusega. Eelmistes osades olevad monoloogid olid palju intrigeerivamad, noirimad ja mõtlemapanevamad kui kolmanda osa üritav, kuid siiski suht sisutühi tekst. Näiteks:

There was a blind spot in my head, a bullet-shaped hole where the answers should be. Call it denial. I wanted to dig inside my skull and scrape out the pain.

Death is inevitable. Our fear of it makes us play safe, blocks out emotion. It’s a losing game. Without passion you are already dead.

Ja mõni tsitaat Max Payne 3-st:

This kind of place made me want to puke. I needed a real drink to cope with the electronic music and robotic people

There must have been another way out through the VIP lounge. Rich fools love a private exit.

Ehk siis.. deepness level oli langenud…

Max Payne 3 Max Payne 3

Ja veel pani Rockstar minu meelest nihu mängu atmosfääriga. Kuigi nad ise üritasid väita, et päikeseline Brasiilia võib olla sama noir, kui seda on lumetormis olev New York… Siis no… Ei olnud. Atmosfäär oli küll kontrastne ja São Paulo agulid, linna bussijaam, räbaldunud soine urgas, mahajäetud hotell ja modernne lennujaam kõik olid väga hästi tehtud ning lõid täiesti oma atmosfääri. Siiski olid need kohad, mida ma oleks oodanud näiteks GTA-st või siis Hitmani seeriast. Max Payne’i atmosfäär peaks siiski olema öine suurlinn. See oleks analoogne, kui Monkey Island oleks realistlikus tänapäevas… Võib ju samamoodi mõelda, et Monkey Islandi suurim pluss on huumor. Huumor, mis võiks töötada samamoodi mõnes teises keskkonnas. Kahjuks ei ole nii. Selles mõttes, et see poleks enam sama mäng siis.

Siiski, kui ignoreerida fakti, et atmosfäär oli veidi mööda… Siis oli olemasolev väga hästi tehtud. Kõik objektid, majad, tegelased… olid keskkonnale vastavalt viimistletud. Vaated olid ilusad ja lõid ka oma meeleolu. Siiski küll mitte Max Payne’i meeleolu, pigem GTA-liku meeleolu, aga meeleolu sellegi poolest.

Max Payne 3 Max Payne 3

Atmosfääri juurde käib ka muusika… Ja kahjuks ka sellega tundus, et läks Rockstaril veidi mööda. Selles mõttes, et… mängus oli kaks suhteliselt pikka cut-scene’i, millest üks toimus mingis diskoklubis ja teine São Paulo agulis. Ja mõlemad olid sellised, kus ma mõtlesin, et mis pagan see veel on… Täiesti noir atmosfääri ja elamust lõhkuvad stseenid, mis kuskil GTA-s oleks väga omal kohal olnud, kuid Max Payne’is… wtf?

Max Payne 3 Max Payne 3

Kuulates praegu mängu soundträkki, siis too on küll väga khuul. Ma ei tea, kust need väga out of place kohad ja lood mängu tulid… Aga natuke lõpupoole, kui tuli lennujaam ja Health – Tears, siis oli küll wooow… Ulme lugu, sobis totaalselt natuke külmades toonides tühja lennujaama gigantsesse ooteruumi, kuhu aeg-ajalt vastaseid sisse jooksis. Too konkreetne moment oli väärt tervet eelnevat jaburust atmosfääri osas.

Max Payne 3

Ülejäänud mäng oleks võinud ka olla analoogse fiilinguga nagu too lennujaama level. Algusepoole muidugi vähem-eepiline jne… Aga jamh. Eelmistes osades oli seda fiilingut lisanud ka levelite vahel olevad koomiksid, kus korraks tõmbad hinge.. naudid esteetikat ja mõtled mõtestatud jutu üle. Siin olid koomiksite asemel liikuvad ja freeze’ivad splittitud vaated ning suvalistesse kohtadesse hüppavad tekstid. See mulle ei meeldinud…

See oli väga-väga sarnane GTA 4 introga, kus samuti hüppasid igasugused nimed lambi kohtadel ekraanil. Jällegi, GTA-sse see sobis väga hästi ja lõi huvitava kunstistiili. Max Payne’is minu meelest see ekraani splittimine ja suvaliselt ilmuvad tekstid lõhkusid atmosfääri. Tüüpiliselt olid need ka väga raskest jälgitavad ning peale selle lasti pildile aeg-ajalt peale mingeid veidraid filtreid, mis tegid värve lillaks/roheliseks ja triibuliseks. Võib-olla üritati simuleerida seda, et Max oli väga palju alksi aastatega ära tarbinud ja pilt ei seisnud enam korralikult ees… Aga no see oli suht lame…

Max Payne 3 Max Payne 3
Max Payne 3 Max Payne 3

Muidugi noh.. Rockstarile kohaselt oli mäng väga action-packed. Kohati isegi nii palju, et Max’i igasugune akendest välja hüppamine/kukkumine muutus korduvaks. Max Payne 2-s tehti seda üks kord ja see oli awesome… Kolmandas osas oli seda ligi 4-5 korda. Muidugi selle vahel olid igasugu muud väga põnevad ja hoogsad kohad. Näiteks sõitis auto klaasseinast läbi täpselt Max’i poole… Max kimas ringi paadi ja hiljem ka autobussiga, tulistades jälitavaid või ees olevaid vastaseid. Sama oli ka rongi ja helikopteri peal..

Üliäge värk… Selles mõttes meenutas kohati mingit Die Hardi või mõnda muud 90ndate märulifilmi. Ja tõepoolest, seal olid kõikvõimalikud märulistseenid ja hüpped ja sündmused.

Max Payne 3 Max Payne 3
Max Payne 3 Max Payne 3
Max Payne 3 Max Payne 3

Peale väga ägedate märulistseenide oli ka nii mõnigi suht jõhker stseen. Ma ei mäleta, et eelmistes osades oleks päris nii rämedaid stseene olnud… Samas võib-olla oli see lihtsalt suht hea graafika tõttu. Igatahes need stseenid olid väga õigetes kohtades, oleks ainult muu atmosfäär ka rohkem toetanud neid.

Aga tulles tagasi märuli juurde, siis noo.. mängumehaanika oli päris hea. Mulle meeldis erinevate relvade olemasolu… asjade taha varjumise süsteem. Samuti oli hea, et päris palju objekte sai puruks tulistada. Samas mind häiris, et bullet-time‘il oli nii vähe efekti. Teises osas oli ikka nii, et kui bullet-time‘i peale said, siis jõudsid suht kõik vastased keset ruumi olles maha võtta ja lõpuks veel kaamera liikus ümber Max’i, kui ta madalal olles Ingramite salved mõlemale poole välja lasi ja uued laadis. Siin oli nüüd pigem see, et istusid varjus nii kaua kuni vastane pea kuskilt välja pistis, siis panid korraks bullet-time‘i peale ja lasid pea otsast ära… Ja nii iga vastasega üks-haaval. Ja kui sa bullet-time hüppe tegid, siis sind lasti kohe maha. Võib-olla ma ei oska lihtsalt mängida, kuid hüpe oli kasulik ainult siis, kui oli üks vastane kuskil nurga taga… Kohe, kui oli rohkem vastaseid, siis said lihtsalt surma hüppe pealt.

Selles mõttes, et see ei peagi realistlik olema… See on Max Payne’i gimmick, et bullet-time‘is saab awesome’ilt ruumi tühjaks teha. Aga noo.. peale selle asja.. Ja selle, et sai koguda mingeid Golden Guns juppe, millede juures kolme osa leides muutus üks relv kuldseks… C’mon.. Kuldseks?! Max Payne’is?! Ja siis veel peale selle asja, et kui Max hakkas surma saama, tuli bullet-time automaatselt peale ja kui ta jõudis ühe vastase maha lasta, siis elud taastusid. Kuid, kui sa seda tehes olid näiteks varjunud kuskile posti taha, siis seejärel lamasid sa põrandal, kust kõik teised su kohe maha said lasta… Peale nende asjade oli mehhaanika päris hea.

Max Payne 3 Max Payne 3
Max Payne 3 Max Payne 3

Igatahes. Story… story oli täitsa okei. Kui välja jätta atmosfäär, Max’i karakteriareng ja kõik muu veider.. Siis story iseenesest oli päris hea. Pakkus nii mõningaid huvitavaid üllatusi ja nüansse. Oli kaasahaarav. Samas on eelnevates osades olnud story veidi vähem läbinähtav. Üllatusi oli, kuid oli ka selliseid momente, kus ma sain juba aru, mis värk story’s toimub… Kuid Max veel ei saanud. On tiba veider mängida karakteriga, kes on päris mitmes olukorras rumalam kui mängija.

Magnus ütles selle kohta, et… Max tulistab kogu aeg. Ta on nii purjus, et ei saa aru, keda ja miks ta tulistab, kuid tulistab ikkagi…

Max Payne 3 Max Payne 3
Max Payne 3 Max Payne 3

Mäng ise oli suhteliselt lühike. Mis oli mõnes mõttes isegi hea, sest olemasolev paistis selline, kuhu oli väga palju tööd pandud. Selles osas ei saa Rockstarile midagi ette heita. Sisu oli professionaalselt tehtud, iga koht ja stseen paistis hästi viimistletud ja action oli päris eepiline. Ainus suur miinus oligi atmosfääri ja peategelase mittesobivus eelmiste osadega. Eriti halb tundus veel lõpp, kus Max põhimõtteliselt kõndis päikeseloojangusse…

Max Payne 3 Max Payne 3

Mängust ei puudunud ka huumor. Üldiselt on keeruline mingit lõpliku seisukohta võtta… Max Payne’i teistsugune kujutamine jäi häirima kogu mängu ajaks, ent mängu kvaliteet ja märul tõmbasid ikka edasi. Ehk siis Max Payne 3 väärib kindlasti mängimist, kuid eelmistest osadest tuntud atmosfääri on seal vähe… On näha, et on üritatud, kuid GTA hõng jääb siiski juurde.

Max Payne 3