jee7'e blog

Mis muu, kui mitte Max Payne’i uus osa, ei nõua üle pika aja jälle arvutimängu ülevaadet. Max Payne 3 tuli välja selle aasta juuni algul pärast mitmeaastast ootamist nii minu kui ka teiste fännide poolt. Kolmandat osa ei teinud eelmise kahe autorid Soome firmast Remedy, vaid hoopis GTA-ga tuntuks saanud Rockstar USA-st. Seetõttu oli nii mõndagi teisiti…

Max Payne’i esimene ja teine osa olid minu jaoks täiesti žanr omaette. Kui esimene osa 2001ndal välja tuli, käisin ma veel põhikoolis. Tõenäoliselt mängisin toda mõned aastad hiljem, arvatavasti kuskil 2003-2004 paiku. Analoogselt ka 2003nda aasta Max Payne 2-te sai mängitud mõned aastad hiljem…

Igal juhul olid mõlemad mängud omal ajal täiesti erakordsed. Peategelase õnnetu, kuid siiski parajalt realistlik, saatus. Sellest lähtuvad sügavamõttelised ja kurvameelsed monoloogid. Legendaarne bullet-time. Ja see kõik sünge vihma- või lumetormis olevas allakäinud New Yorkis. Väga noir ja action-packed mängud, millest ei puudunud ka kontrastiks olev huumor.

Eks kindlasti ole analoogsete elementidega mänge veel… Ja ka noir ei ole just liiga erakordne nähtus. Ent samas oli Max Payne’is siiski veel miskit seletamatut. Üldjoontes näiteks Sin City või Punisher on ka analoogse temaatikaga, kuid Max Payne oli kuidagi realistlikum… Või siis tekkis suurem samastumisefekt, kui luukeresärki kandva tüübiga, kes jõhkralt oma vastaseid tappis. Max oli rohkem inimlikum. Oma pere surm triloogia esimeses osas oli päästikuks kõigele, mis järgnes. Ja kuigi Max teadvustas endale, et miski ei too ta armastatuid enam tagasi ning üritas vahetevahel hoogu maha tõmmata, oli allakäik liiga tugev. Iga moment näis nagu ta jookseks endiselt esimese osa alguses enda naise ja lapse magamistoa poole leides eest relvadega tüübid ja surnud perekonna.

Ent siiski Max Payne tunduski esimeses kahes osas olevat stressinautija. Ja kuigi üks tsitaat temalt oleks näiteks: The Things I Want – by Max Payne: A smoke, a whiskey… unlimited ammo and a licence to kill. Siis see kõik ei peatanud teda hetkekski… Ta oli tark, kiire ja vastupidav.

Kolmandas osas oli üht-teist muutunud…

Ma arvan, et asi võis olla selles, et Rockstar arvas, et Remedy poolt loodud Max Payne’i langus oli peategelase jaoks midagi takistavat. Minu meelest see seda ei olnud, sest näiteks teises osas oli Max juba korraks edasi liikunud. Kuigi ka too olukord lõppes traagiliselt. Muidugi võib olla, et jätkuv tragöödiate jada viiski Max’i lõpuks sinna, kuhu ta kolmandas osas jõudis… Kuid vähemalt mina ei oleks seda peategelase karakterist oodanud.

Neonetti postitas üks foorumlane kolmanda osa peale: Selline näeb välja Max Payne. Mitte mingi habetunud asotsiaal…

Ma nõustun… Isegi 2008nda aasta film sai Max Payne’i kujutamisega paremini hakkama, kui seda tegi Rockstar.

Peale karakteri olemuse pani Rockstar minu meelest veits mööda ka Max’i intelligentsusega. Eelmistes osades olevad monoloogid olid palju intrigeerivamad, noirimad ja mõtlemapanevamad kui kolmanda osa üritav, kuid siiski suht sisutühi tekst. Näiteks:

There was a blind spot in my head, a bullet-shaped hole where the answers should be. Call it denial. I wanted to dig inside my skull and scrape out the pain.

Death is inevitable. Our fear of it makes us play safe, blocks out emotion. It’s a losing game. Without passion you are already dead.

Ja mõni tsitaat Max Payne 3-st:

This kind of place made me want to puke. I needed a real drink to cope with the electronic music and robotic people

There must have been another way out through the VIP lounge. Rich fools love a private exit.

Ehk siis.. deepness level oli langenud…

Ja veel pani Rockstar minu meelest nihu mängu atmosfääriga. Kuigi nad ise üritasid väita, et päikeseline Brasiilia võib olla sama noir, kui seda on lumetormis olev New York… Siis no… Ei olnud. Atmosfäär oli küll kontrastne ja São Paulo agulid, linna bussijaam, räbaldunud soine urgas, mahajäetud hotell ja modernne lennujaam kõik olid väga hästi tehtud ning lõid täiesti oma atmosfääri. Siiski olid need kohad, mida ma oleks oodanud näiteks GTA-st või siis Hitmani seeriast. Max Payne’i atmosfäär peaks siiski olema öine suurlinn. See oleks analoogne, kui Monkey Island oleks realistlikus tänapäevas… Võib ju samamoodi mõelda, et Monkey Islandi suurim pluss on huumor. Huumor, mis võiks töötada samamoodi mõnes teises keskkonnas. Kahjuks ei ole nii. Selles mõttes, et see poleks enam sama mäng siis.

Siiski, kui ignoreerida fakti, et atmosfäär oli veidi mööda… Siis oli olemasolev väga hästi tehtud. Kõik objektid, majad, tegelased… olid keskkonnale vastavalt viimistletud. Vaated olid ilusad ja lõid ka oma meeleolu. Siiski küll mitte Max Payne’i meeleolu, pigem GTA-liku meeleolu, aga meeleolu sellegi poolest.

Atmosfääri juurde käib ka muusika… Ja kahjuks ka sellega tundus, et läks Rockstaril veidi mööda. Selles mõttes, et… mängus oli kaks suhteliselt pikka cut-scene’i, millest üks toimus mingis diskoklubis ja teine São Paulo agulis. Ja mõlemad olid sellised, kus ma mõtlesin, et mis pagan see veel on… Täiesti noir atmosfääri ja elamust lõhkuvad stseenid, mis kuskil GTA-s oleks väga omal kohal olnud, kuid Max Payne’is… wtf?

Kuulates praegu mängu soundträkki, siis too on küll väga khuul. Ma ei tea, kust need väga out of place kohad ja lood mängu tulid… Aga natuke lõpupoole, kui tuli lennujaam ja Health – Tears, siis oli küll wooow… Ulme lugu, sobis totaalselt natuke külmades toonides tühja lennujaama gigantsesse ooteruumi, kuhu aeg-ajalt vastaseid sisse jooksis. Too konkreetne moment oli väärt tervet eelnevat jaburust atmosfääri osas.

Ülejäänud mäng oleks võinud ka olla analoogse fiilinguga nagu too lennujaama level. Algusepoole muidugi vähem-eepiline jne… Aga jamh. Eelmistes osades oli seda fiilingut lisanud ka levelite vahel olevad koomiksid, kus korraks tõmbad hinge.. naudid esteetikat ja mõtled mõtestatud jutu üle. Siin olid koomiksite asemel liikuvad ja freeze’ivad splittitud vaated ning suvalistesse kohtadesse hüppavad tekstid. See mulle ei meeldinud…

See oli väga-väga sarnane GTA 4 introga, kus samuti hüppasid igasugused nimed lambi kohtadel ekraanil. Jällegi, GTA-sse see sobis väga hästi ja lõi huvitava kunstistiili. Max Payne’is minu meelest see ekraani splittimine ja suvaliselt ilmuvad tekstid lõhkusid atmosfääri. Tüüpiliselt olid need ka väga raskest jälgitavad ning peale selle lasti pildile aeg-ajalt peale mingeid veidraid filtreid, mis tegid värve lillaks/roheliseks ja triibuliseks. Võib-olla üritati simuleerida seda, et Max oli väga palju alksi aastatega ära tarbinud ja pilt ei seisnud enam korralikult ees… Aga no see oli suht lame…

Muidugi noh.. Rockstarile kohaselt oli mäng väga action-packed. Kohati isegi nii palju, et Max’i igasugune akendest välja hüppamine/kukkumine muutus korduvaks. Max Payne 2-s tehti seda üks kord ja see oli awesome… Kolmandas osas oli seda ligi 4-5 korda. Muidugi selle vahel olid igasugu muud väga põnevad ja hoogsad kohad. Näiteks sõitis auto klaasseinast läbi täpselt Max’i poole… Max kimas ringi paadi ja hiljem ka autobussiga, tulistades jälitavaid või ees olevaid vastaseid. Sama oli ka rongi ja helikopteri peal..

Üliäge värk… Selles mõttes meenutas kohati mingit Die Hardi või mõnda muud 90ndate märulifilmi. Ja tõepoolest, seal olid kõikvõimalikud märulistseenid ja hüpped ja sündmused.

Peale väga ägedate märulistseenide oli ka nii mõnigi suht jõhker stseen. Ma ei mäleta, et eelmistes osades oleks päris nii rämedaid stseene olnud… Samas võib-olla oli see lihtsalt suht hea graafika tõttu. Igatahes need stseenid olid väga õigetes kohtades, oleks ainult muu atmosfäär ka rohkem toetanud neid.

Aga tulles tagasi märuli juurde, siis noo.. mängumehaanika oli päris hea. Mulle meeldis erinevate relvade olemasolu… asjade taha varjumise süsteem. Samuti oli hea, et päris palju objekte sai puruks tulistada. Samas mind häiris, et bullet-time‘il oli nii vähe efekti. Teises osas oli ikka nii, et kui bullet-time‘i peale said, siis jõudsid suht kõik vastased keset ruumi olles maha võtta ja lõpuks veel kaamera liikus ümber Max’i, kui ta madalal olles Ingramite salved mõlemale poole välja lasi ja uued laadis. Siin oli nüüd pigem see, et istusid varjus nii kaua kuni vastane pea kuskilt välja pistis, siis panid korraks bullet-time‘i peale ja lasid pea otsast ära… Ja nii iga vastasega üks-haaval. Ja kui sa bullet-time hüppe tegid, siis sind lasti kohe maha. Võib-olla ma ei oska lihtsalt mängida, kuid hüpe oli kasulik ainult siis, kui oli üks vastane kuskil nurga taga… Kohe, kui oli rohkem vastaseid, siis said lihtsalt surma hüppe pealt.

Selles mõttes, et see ei peagi realistlik olema… See on Max Payne’i gimmick, et bullet-time‘is saab awesome’ilt ruumi tühjaks teha. Aga noo.. peale selle asja.. Ja selle, et sai koguda mingeid Golden Guns juppe, millede juures kolme osa leides muutus üks relv kuldseks… C’mon.. Kuldseks?! Max Payne’is?! Ja siis veel peale selle asja, et kui Max hakkas surma saama, tuli bullet-time automaatselt peale ja kui ta jõudis ühe vastase maha lasta, siis elud taastusid. Kuid, kui sa seda tehes olid näiteks varjunud kuskile posti taha, siis seejärel lamasid sa põrandal, kust kõik teised su kohe maha said lasta… Peale nende asjade oli mehhaanika päris hea.

Igatahes. Story… story oli täitsa okei. Kui välja jätta atmosfäär, Max’i karakteriareng ja kõik muu veider.. Siis story iseenesest oli päris hea. Pakkus nii mõningaid huvitavaid üllatusi ja nüansse. Oli kaasahaarav. Samas on eelnevates osades olnud story veidi vähem läbinähtav. Üllatusi oli, kuid oli ka selliseid momente, kus ma sain juba aru, mis värk story’s toimub… Kuid Max veel ei saanud. On tiba veider mängida karakteriga, kes on päris mitmes olukorras rumalam kui mängija.

Magnus ütles selle kohta, et… Max tulistab kogu aeg. Ta on nii purjus, et ei saa aru, keda ja miks ta tulistab, kuid tulistab ikkagi…

Mäng ise oli suhteliselt lühike. Mis oli mõnes mõttes isegi hea, sest olemasolev paistis selline, kuhu oli väga palju tööd pandud. Selles osas ei saa Rockstarile midagi ette heita. Sisu oli professionaalselt tehtud, iga koht ja stseen paistis hästi viimistletud ja action oli päris eepiline. Ainus suur miinus oligi atmosfääri ja peategelase mittesobivus eelmiste osadega. Eriti halb tundus veel lõpp, kus Max põhimõtteliselt kõndis päikeseloojangusse…

Mängust ei puudunud ka huumor. Üldiselt on keeruline mingit lõpliku seisukohta võtta… Max Payne’i teistsugune kujutamine jäi häirima kogu mängu ajaks, ent mängu kvaliteet ja märul tõmbasid ikka edasi. Ehk siis Max Payne 3 väärib kindlasti mängimist, kuid eelmistest osadest tuntud atmosfääri on seal vähe… On näha, et on üritatud, kuid GTA hõng jääb siiski juurde.

Nädalavahetusel toimus Hard Rock Laager 2012! Sellel aastal küsisin ka akrediteeringut, et näha ja teha rohkem… Samuti olid tänavu vägagi põnevad esinejad, kellest nii mõnedki pakkusid positiivseid üllatusi. Ka ilm oli väga hea, polnud liiga kuum ning ainult korraks tibutas kolme päeva jooksul. Oli ka palju huvitavat nänni… ja muidugi parim rahvas ning raskeim muusika. 😉

Tegelikult polnud HRL reedesel päeval mul ainus üritus. Hommikupoole lõpetasin näiteks informaatika bakalaureuseõppe ära. Sellest lähtuvalt saime Tartust Vana-Vigala poole kimama hakata alles kella 13-14 ajal. Sõit ise kestis ligi kolm tundi, seega päris festivali alguseks kahjuks ei õnnestunud jõuda.

Teepeal laagrisse kõnelesin Jalmariga, kes oli juba kohal, kuid ei leidnud Vana-Vigala metropolises festivaliala üles. Samuti, kuna pressipääsme tõttu jäi ostetud fännipilet üle, üritasin Andut veidi lõbutsema meelitada. Kahjuks aga oli tal juba midagi muud plaanitud ning seega oli laagris üks sõps vähem.

1. päev

Igatahes jõudsime kella 17 ajal kohale. Otsustasime, et Jalmari poolt valitud telkimiskoht oli kirveviskevõistlusele liiga lähedal ning kolisime natuke mugavamasse asupaika. Selleks hetkeks olid esinenud Syrcity ja Frailty. Viimast olin ma varem kuskil näinud ning esimese kohta ütles Jalmar, et too pidi olema väga äge olnud. Samuti ütles keegi Facebookis, et Syrcity oli üks ülivähestest naisvokaaliga bändidest sel aastal. Igal juhul oli bänd Jalmarile meeldinud ning ta ütles, et kuigi rahvast oli vähe olnud, siis oli bänd esinenud väga kõvalt, suhelnud publikuga ja teinud vahva show.

Olles telgi üles saanud, läksime kiiresti-kiiresti pealava juurde, kus hakkas Goresoerd.

Goresoerd oli nii koorekihi bänd, et fotograafe fotopitti pildistama Meeskond ei lasknud, ainult piirde tagant võis neid kuulsusi jäädvustada. Esitamisele tulid sellised superhitid nagu Kuningas Direktor ja Göölfrend ootab bussi.

Publik oli sillas.

Ühel hetkel märkasime, et HRL-i trükitud kavade peal on lavad vahetusse läinud. Olles aga kogenud laagrikülastajad, ei tekitanud säärane eksimus meis tuska ega orienteerimisprobleeme. Läksime väiksema Jack-lava juurde, kus kell 19 algas Soome mustmetalli bänd Cavus. Enne seda aga esines härra Meos, kes käis vähemalt kolm korda laval natuke purjalik oleva inimese hääli tegemas. Samas kinnitas ta publikule, et purjakil ta ei ole.

Väikse lava turva ütles, et tema on fotograafe ikka fotopessa lasknud ning seega saime bläkkaritele ligi… Nii suure kui ka väikse lava fotopitid olid päris kitsukesed. Õnneks või kahjuks fotograafe väga palju ei olnud, toimus samal ajal Soomes ka Tuska nimeline festival ja tõenäoliselt mõned kuulsused nagu Mart Sepp võisid hoopis seal olla… Aga igatahes, esines Cavus.

Cavusel oli ka üks Arch Enemy särgiga fänn, kellega väikse lava ainus turva veidike hädas oli. Ronis ta nimelt korduvalt ja korduvalt üle piirde ja põgenes enne kui korravalvur jaole jõudis.

Siiski tuleb öelda, et laager on selline hubane festival… nii rahva kui ka turvameetmete poolest. Näiteks lubati inimestel kohati kukil istuda ja kuigi too ülalolev fänn võis olla tülikas, siis oli tegu pigem naljaga ning midagi hullu ei juhtunud. Rahva sees oli ka üks änks tüüp, kes tundus, et kogus bändide autogramme.

Edasi tuli pealaval Metsatöll. Publik ootas…

Enne Metsatöllu oli suur ootusärevus. Mõtlesime, et kas Lauri ikka mängib torupilli, kas leegid ikka on ja kas Raivo on ikka kuri.

Metsatöllu ajal nägin ka Mikku, kes ütles, et sound on sitaks hea… sitaks hea. Ma ütlesin selle peale, et Jalmar oli just ära läinud põhjusega, et bass peksab täiega üle. Nimelt olid lava ees keskel suured-sinised basskõllid. Mikk täpsustas, et sound on sitaks hea, võrreldes eelmise aastaga, kus voxi polnud üldse kuulda.

Ma kahjuks nii täpselt eelmist aastat ei mäleta, kuid heli pealaval tundus mõnus, kuigi keskel oli ehk bass tõesti veidi liiga kõva. Siiski aga mitte nii kõva kui väiksel laval, kus heli kohati nii mõnus ei tundunud. Igatahes Metsatöll oli normaalne… Mul on jälle see moment, kus ma olen neid liiga palju näinud ja ei ole miskit enam kirjutada. Leegid olid vahvad, publik oli vahva ja lood olid vahvad… Eriti jällegi Kivine Maa, mis seekord ka kuskil kaugema olevale Jalmarile kõrvu jäi ja veits meeldis.

Markus rõhutas, et neil on hea meel esineda HRL-il, mis siis, et korraldajal on mullet. Ma ei saanud aru.

Järgmiseks tuli väiksel laval DND.

DND on selline naljakas bänd… Veidi selline vainolalik, aga minu meelest suurema aktsendiga. Mulle tundub olevat vene-aktsent, kuigi mulle väidetakse, et see on UK-Eesti bänd. Igatahes läksime telklasse saapaid nöörima, sealt kuulsime ka nende uut-poppi lugu Viimaks Nad Kustuvad.

Pealaval algas kell 22 bänd, kellel oli päris änks taustalogo, Swallow the Sun. Vahepeal oli hakatud ka pealava juures fotopitti laskma ning seal ilutses peale ootava publiku ka Metsatöllu setlist.

Meloodilist doom/death metalit tegev Soome bänd oli tšill. Mulle meeldis, kuidas kitarritüüp graatsiliselt keeli tõmbas, süntekatüüp süntekat kallutas ning solist vahepeal suitsu tegi.

Pole neid väga kuulanud, aga kontsert oli mõnus ja tundsin muidugi ära loo Cathedral Walls. Samuti meeldisid ka mõned teised lood, mille kohta Kristel ütles, et need on nende 2009nda aasta albumilt New Moon. Näiteks oli hästi mõnus plaadi nimilugu. Ja siis veidi tempokam on ka üks vanem lugu nimega Swallow (Horror I).

Esimese päeva väikse lava lõpetas Wyrm Sub Terra. Kuna läks pimedaks, siis tõin proovi mõttes telgist Canon 400D. Aga bändi osas ma ei oska eriti midagi öelda. Ei hakanud külge…

Ja pealava hakkas lõpetama Sybreed. Enne veel kaesime korraks, kuidas Rock Tour’i telgis tsikid laua peal tantsisid. Seejärel tuli lavale Kaido Haavandi ja ütles, et kahjuks härra Meos on langenud… Ja juhatas sisse bändi, kes täiendas laagris esinenud bändide riikide nimekirja Šveitsiga. Kusjuures ka teise päeva peaesineja oli sealt…

Mul väga palju pilte Sybreedist pole, sest ühel hetkel 400D katik arvas, et on aeg töötamine lõpetada… Aga Sybreedilt on päris mõnus lugu näiteks Revive My Wounds.

Sellega sai esimene päev läbi.

2. päev

Laagri teise päeva hommikul kuulsime, kuidas hoogsalt noa- ja kirveviskamisega tegeleti. Kuuldu järgi ei saanud just eriti paljud märklauale pihta.. Niipalju, kui ma pärast kohvi joomist nägin, läksid tõepoolest paljud terariistad märklauast mööda. Ja need, mis pihta läksid, ei jäänud sinna kinni. Üldiselt selline võistlus tundub idee poolest äge ja on stiilne, aga paistis, et tiba keeruline…

Kuid sellest polnud hullu, sest kell 11:30 algas pealava ees Heviaeroobika.

Seejärel tuli härra Haavandi ja nentis, et härra Meos oli vahepeal teise riigi otsa sattunud ning seetõttu avas tema pealava ja juhatas sisse bändi, kes pidi sobima väga hästi raskesse teise päeva hommikusse. Kell 12 hommikul, või siis tegelikult juba lõuana ajal, esinesid Hukkunud Hinged.

Hukkunud Hinged on äge bänd. Nii äge, et Nailboardi telgis müüdi ka nende patchi, mille ma loomulikult soetasin. Nende muusika on mõnusa rahuliku algusega, mis ehitub läbi valu ja hävingut täis lüürika võimsaks kulminatsiooniks. Kuna YouTube’is pole miskil põhjusel neilt eriti lugusi, siis mine kuula nende mySpace’ist näiteks lugu Tulesorg.

Igatahes moodustavad meesvokaal Janeku emotsiooni täis teatraalne laulmine kui ka Katrina naisvokaal ülimalt awesome’i koosluse.

Kitarrist küsis publikult, kas meie hulgas joogimehi ka on, hukkmetall tõi veidi vihma taevast alla ja tehti huvitav lugu nimega Puhastustuli, mis vististi on uus… Igal juhul väga änks ja mõnus algus teise päeva hommikuks. Korraks oli kahtlus, et äkki selline bänd ei sobi suurele lavale päikse kätte, kuid härra Haavandil oli siiski õigus – sobis ikka.

Teiseks tuli väiksel laval Monstera. Millegipärast on veidi keeruline nende kohta infi leida netist, kuid igatahes mulle meeldis punase kitarriga tüübi kitarrimäng, tundus keeruline, meloodiline ja põnev. Ja Kristelile meeldis punane kitarr. Publikus ühele tüübile meeldis Dio – Holy Diver.

Igatahes, mulle kohati täitsa meeldisid… Mis siis, et nad laulsid vene keeles. Mainin veel, et kitarrimäng tundus väga põnev.

Vahepeal läksime ostsime plaastriga tädi käest kohvi veel ja nägime, kuidas politsei käis lahedat scene nänni uurimas.

Seejärel oli vahepeal härra Meos teise riigi teisest otsast tagasi jõudnud ja hukk võis pealaval jätkuda. Järgmine bänd oli Taak.

Mart Kalvet ütles, et nagu väljakuulutatud, on tegu Eesti bändiga. Eesti bänd tegi lood Linnadesööja ja Vagu suht kohe alguses ära, kui ma veel pildistasin… Aga Sümbolpimedus oli keskel pool, seega sellele sain publiku hulgast kaasa elatud. Vahepeal tehti veel üks mõnus lugu, mille moraal pidi olema mitte eetrit juua – Roe.

Veel küsiti, et kas publikul on hea?; Jaaaaa!; Paras teile! – 59 Kraadi Põhjalaiust.

Taagalt müüdi ka plaadiraamatut, kus vahel on lühijutustus “Sügilasnõia kingitus”, too raamat on ka selle postituse alguses oleval pildil. 🙂

Aga järgmiseks tuli üks eriti sünge värk… Dawn of Oblivion.

Okei, mul on heledamaid pilte ka…

Dawn of Oblivion oli, nagu piltidelt näha, väga põnev bänd. Väga stiilne riietus, eepilised poosid, huvitavad lugudevahelised jutud… Näiteks enne lugu Nymphs of Persephone ütles solist: Let’s leave Estonia for a while. I’m gonna take you to a place the Hebrew or the Greeks called Gehenna… to the lakes of Hades. Kahjuks mulle tundus, et mind oli viidud Miku eelmise aasta laagrisse, sest vokaali polnud absoluutselt kuulda üle bassi.

Pärast kontserti käis ringi bändi mänedžer, kes jagas viimase plaadi lendlehti ja küsis pressi kontaktinfot. Ma arvan, et see nüanss ja bändi awesome riietus tekitasid lisahuvi ning ma pärast kuulasin lugusi nende viimase albumi pealt… Ning, z0mg, see ei kõla üldse nii ülebassitatult nagu laagris oli, ehk siis see on täiega äge album – The Final Chapter. Mõnusalt goota heli, vaheldusrikkad lood ja khuul kaugustesse viiv atmosfäär. Näiteks loo City in the Winds peale võib tõesti öelda, et let’s leave Estonia for a while. Üks ülilahe lugu on ka By Bread Alone, kahjuks seda nüüd jälle YouTube’is pole. Aga ma tungivalt soovitan hankida terve plaat ja otsast lõpuni kuulata. Eepiline värk…

Kell 16:00 oli pealaval Cantilena. Selleks hetkeks oli kõht tühjaks läinud, seega tegime paar pilti ja kuna Cantilena polnud päris õige teetass, siis läksime vaatama, mida süüa pakutakse.

Söök oli päris huvitav. Ma nüüd ei tea, kas heas mõttes või mitte. Jalmar ütles, et sealiha oli hea olnud, aga ma toda ei võtnud… Huvitav oli see, et näiteks vorste müüdi tükikaupa. Hinnad tulid kokku umbes keskmised… Võtsime kaks grillvorsti + kartulid ja šlõki. Kokku läks vist 8€. Samas on see, et sööma minnes mõtled, et tahaks liha.. ja siis sinna midagi kõrvale ja ka salat oleks hea. Ja kui vaadata menüü peal, et iga asi maksab eraldi midagi, siis mõtled, et nagu kalliks läheb. Või siis, et kuidagi palju peab maksma. Sestap ka salatit ei võtnud. Õnneks pakuti tasuta hapukurki juurde, see oli änks.

Käisime veel ringi ja avastasime, et Tartu Eedenis olev scene-pood Model oli oma telgi üles pannud. Nägime seda telki ka enne, kuid ei jõudnud sisse vaadata. Igatahes on tegu põneva poega, neil pidi juulis tulema ka veebileht ja netipood, seega eks näis. Loodetavasti läheb neil paremini kui Lunapolisel… Hoiame pöialt. 🙂
Pealegi olid nad toredad ja lasid laagri postri enda poodi Eedenis riputada.

Seejärel oli väiksel laval jälle veits bläkki… Luctus. Vaatasime veidike, kuidas Leedu lippu lehvitati ja inimesed väikse lava ees oleva muda peal libisesid. Seejärel sai kaamera aku ootamatult tühjaks. P7100-l on veider akunäidik, 90% ajast näitab, et aku on täis, siis ühel hetkel läheb poole peale ja mõningate minutite pärast paneb pildi tasku. Peab vist ikkagi ühe aku lisaks muretsema.

Igal juhul, läksime siis telklasse laadija järgi. Seal kohtasime Jalmarit ja Alinalt, viimasele laenasin enda üle jäänud piletit. Oli temagi tore ja lasi ühe enda kiirtoidukoha seinale laagri postri Tartus riputada.

Seejärel jooksime tagasi Nailboardi telki, kus lahked inimesed laenasid elektrit. Järgmisest bändist tegin pilte kaasa võetud 8400-ga. Hetkeks oli veidi harjumatu rohkem kui poole väiksema ekraani järgi pilte teha… Aga tehtud nad said.

Kell 18:00 pealaval Devilish Impressions.

Kusjuures neil oli mingi probleem algusega, mis lükkus edasi ja edasi… Ja siis lõpuks nad tegid suht lühikese konsa.

Pärast seda oli Nailboardi elekter teise kaamera akus olemas ja liikusime väikse lava juurde, kus algas intrigeeriv esineja Freakangel.

Kuigi heli tundus siiski veidi kahtlane, oli Freakangel huvitav ja hoogne. Kristel ütles, et tal on komme laval kõik riided ära võtta. Siiski siin ta võttis peale pusa veel ainult ka särgi ja sedagi lõpupoole.

Vahepeal jõudis ka Jalmar kuskile sinnakanti ning libises lava ees oleval mudal.

Aga jaa.. Porcelain Doll oli päris änks.

Kell 20:00 oli pealaval Melechesh. Kaarin ütles, et nad pidid olema veidi nagu Rotting Christ. Võib-olla tõesti, teevad mõlemad ju bläkki. Kuid kui Rotting Christist õhkas rohkem sellist kreeka värki, siis Melecheshist õhkas lähis-ida värki. Loojuv päike tegi lava ka lahedalt kuldseks ning solisti susisev vokaal lõi totaalselt idamaise atmosfääri.

Oli põnev, kuidas solist mängis vahepeal kitarri nii enda käe ümber oleva võruga kui ka trummipulka kasutades.

Pärast neid oli väiksel laval To/Die/For Soomest.

Vaatasime veidi, kuid väikse lava heli polnud vist gootibändide jaoks kõige sobilikum, seega väga midagi meelde ei jäänud. Peale selle, et solist jagas publikule plaate… ja Saaremaa viina. Viimast tahtis ta pärast tagasi ka.

Seejärel hakkas pealaval October Tide. Tegin pilte ainult esimese loo ajal, sest teine lugu oli juba Blackness Devours ja siis ma jooksin ruttu publikusse…

Ma ei teagi nüüd… Võib-olla ma seisin vale koha peal, kuid kontsert tundus kuidagi keskmine. Umbes samamoodi nagu kunagi Poisonblackiga oli. Ses mõttes, et midagi otseselt halvasti ka ei olnud, aga ootused olid ehk veidi teised. Ei elanud niivõrd vaibi sisse kui eelnevalt kuulates oodata oleks võinud.

Aga see selleks… järgmisena oli väiksel laval No-Big-Silence. Eks see võib olla veidi veider, et nad väiksel laval olid… Sest rahvast tuli üllatuslikult palju. Kui veel paari eelneva bändi jooksul oli rahvast nii nii-ja-naa, siis NBS-i ajal oli väikse lava esine murdu täis. Muidugi ju see ongi see, kui vaadatakse, et õhtu on käes ja bändid hakkavad lõppema ning NBS-i võiks ikka kuulata… Kui ka muid väga kuulata pole viitsitud.

Ja siis no vaadates bände, kes teise päeva õhtul pealaval olid, siis on kohati arusaadav, et NBS väga hästi mõne asemele ei mahuks. Ning minu meelest oli täitsa okei, et nad väiksel laval olid. Kontsert oli hea, heli oli okei… kohati oli küll tunne, et pole päris ka nende lainel, aga väga fun oli siiski.

Vahepeal arvati publikust, et Cramil on ehk õhtupoolikul veidi jahe lühikeste varrukatega olla. Siiski paistist, et vist ei olnud.

NBS-i ajal sai tänatud ka härra Haavandit ja teisi laagri korraldamisega seotud inimesi. Ja ka Gunnar Grapsi kaveriga loost Imelik Masin. Lugu, mis tõepoolest väga hästi sobib NBS-i poolt kaverdatuks.

Kuid siis… siis-siis algas õige kohe 2012nda aasta HRL-i peaesineja. Enne veel nägime korraks tuletantsijaid. Kahjuks väga kaua ei jõudnud neid kaeda… ka kaamera seaded ei saanud päris paika nende pildistamiseks. Säri tegin küll pikaks, kuid ava ja ISO-ga oleks võinud ka midagi paremat ette võtta. Igal juhul oli tuletants väga efektne… Lahe, et sellist asja laagris tehti. Loodetavasti tehakse veel.

Kell 00:00 suurel Rock-laval esines industriaal-black metal bänd Šveitsist – Samael.

Samaeli esinemine oli, nagu ikka laagri peaesinejatega, tase omaette. Kogu aeg laval toimus midagi. Solist tegi eepilisi liigutusi, trummar hüppas trumme lüües… Ja bassimängija oli kõige rõõmsam ja energilisem inimene ever. Ning niiviisi umbes poolteist-kaks tundi järjest.

Ka muusika oli täiega kaasahaarav ja hea. Uue albumi Lux Mundi pealt tundsin ära lood Luxferre ja Antigod. Kummitama jäi ka võimas ja sünge lugu In the Deep. Samuti on ägedad ka The Truth Is Maching On ja Soul Invictus. Vanemast loomingust Slavocracy.

Keegi publiku seast oli öelnud, et bänd on liiga hea Eesti jaoks. C’mon… esiteks pole nad mitte esimest korda siin. Kuigi okei, kui nad Greenil käisid, siis minu meelest nii palju publikut polnud ning ilmselt olid nad siis veel natuke tooremad, kuigi ka mitte väga palju. Teiseks on Eestis käinud ka palju nimekamad bändid… Ja mitte ainult 100€ maksvate piletitega kontsertidel, vaid samamoodi festivalidel peaesinejatena.

Jalmar ütles, et jaa.. korralik Green võiks tagasi tulla. Vanasti oli peaesineja ikka U.D.O. ning kuskil vahel olid lampi bändid nagu Mustasch ja Samael.

Igatahes. Samaeli mõnusalt pika ja kaasahaarava esinemisega oli HRL 2012 lõpule viidud.

Arutasime pärast, et selle aasta kava oli tõenäoliselt lähiaja kõige ägedam. Tõenäoliselt mitte üle 2007nda aasta kavast, kus oli Soilwork… ja no.. hmm.. Entwine.. 😛 Aga jah. Okei, eelmise aasta juubelikava oli ka ikka päris hea. Igatahes oli vägev nädalavahetus. Kõva doomihommik teisel päeval, hea avastus Dawn of Oblivioni näol ja Samaeli energiat täis, sünge ning eepiline live – ainult mõningad ägedused 2012nda aasta Hard Rock Laagrist.

Stay metal… \m/

Veel minu tehtud HRL 2012 pilte näeb:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1299815

Mine vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com/search/label/*Hard%20Rock%20Laager%202012