jee7'e blog

Selle aasta Rock Rampi iseloomustavad sellised olevused nagu herilased ja sipelgad. Aga ka kolm ööd ja kaks päeva täis suurepäraseid üllatusi, hoogsaid ja põnevaid bände, ägedaid süntekamängijaid ning loomulikult veiselihaburks!

Aga sellest kõigest kohe lähemalt.

0. päev

Neljapäeval Lennukitehases alanud show’le päris alguseks kohale ei jõudnud, seega jäi esimene bänd Tapper kahjuks nägemata. Tegelikult võib-olla oleksime isegi neid näinud, aga teadmata põhjustel ei saanud listis olevad inimesed Tehase väravatest kohe läbi… Ka mõned piletiomanikud ja -ostjad võtsid listi järjekorda ootama, kuid aeg-ajalt teavitati inimesi, et piletiga saab ilma pikema järjekorrata sisse. Sarnane lugu listiga oli ka eelmine aasta, aga siis ühel hetkel otsustati ikkagi press läbi lasta. Eelmine aasta oli vist lugu selles, et list polnud lihtsalt kohale jõudnud ja ma olin liiga vara kohale tulnud… Sel aastal tundus olevat mingi muu probleem, sest varem jõudnud olid läbi saanud, kuid ühel hetkel jäi asi toppama.

Eks seal oli veel asju, näiteks oleks võinud olla Tehase alale veidi suurem ja valgustatum sissepääs. Hiljem pandi küll väravaputkas tuli põlema, kuid alguses valgustasid seda ainult taskulambid ja läpaka monitor. Aga see selleks… Saime sisse ja jõudsime näha veidike Punkentsefaliiti.

Muusika minu jaoks liiga meeldejääv ei olnud ja võib-olla polnud veel hoogu sees… Aga igatahes solistil hakkas palav ja ta asendas enda urban mustriga shortsid oranži helkurvestiga. Kuula näiteks lugu Üks päev korraga.

Tehases oli see huvitav, et lava oli seekord risti sissepääsuga. Eelmine aasta oli lava tagaseinas ja see tähendas, et sai lavale läheneda ükskõik kummalt poolt ja laval toimuvat sai näha ka sissepääsu juurest. Aga ka tänavune risti olev lava oli täitsa okei ning valgustus tundus olevat parem. Rahvast oli neljapäeva kohta ka päris palju…

Järgmisena esines mõnusate ja chillide lugudega Paha Polly. Lood olid ka selliste lustakate sõnade ja sõnumitega… Samas piisavalt hoogsad ja muusikaliselt toredad. Meelde jäid jaanipäeva lugu Tule ja leia ning catchy Naerame. Vaata kindlasti ka Ma olen Tartu videot… päris khuul. Bänd tegi minu jaoks otsa lahti ka ägedate süntekamängijate seeriaga.

Pärast neid tuli lavale Zorg… või tähendab… Räppsodi. Aga tõepoolest, sound oli ka selline raske zorgilik.. mis oli hea. Vokaali tegi Getter Jaani isa Virgo ja vahepeal esitas ühe loo ka Getter ise. Iseenesest päris huvitav, kuid mulle meeldis Virgo esinemine tunduvalt enam, too sobis rohkem bändi muusikaga ja värki… Vaata videot Pole Meie Asi, kitarristil doktor Rene Rebasel on seal üliänks jakk.

Seejärel tuli deathgraindi bänd Uwe Boll, kes trummari veidi tõbise tervise tõttu tegi ilma tossuta veidi lühema konsa. Nad esinesid ka eelmine aasta, kuid tookord jäid nad nägemata. Seekord ütles laulja, et ta on veel noor mees ja ärge seetõttu väga hullusti moshige, sest Lamb of God oli saanud hagi kuna ühel nende laivil oli keegi surma saanud. Raju.

Aga siis tuli bänd, keda ma neljapäeva õhtul kõige rohkem ootasin – X-Panda. Põhjus ootamiseks oli nende eelmisel aastal tulnud põnevate Tallinna ja Tartu kaadritega video loole Revelation. Huvitav video tekitab ikka palju põnevust ja lugu on ka väga khuul. Kusjuures mullu suvel toimunud Rock & Artil nad minu meelest väga vaimustavad ei olnud… Ja selles mõttes tundub bänd olevat teinud suure arengu, sest nagu postituse esimeselt pildilt näha on, soetasin ka plaadi. Ja tõepoolest, frakkides esitatud show oli väga võimas ja eepiline, tekitas laheda atmosfääri. Neil oli teine äge süntekamängija, kes tegi muusikaga kaasa minevaid naljakaid nägusi. Kitarrist aga lasi vahepeal publikust ühel tüübil keelt all hoida… sellega läks tükk aega enne, kui publikutüüp aru sai millist keelt ja millise astme pealt ta all hoidma peab.

Õhtu lõpetas bänd Galvanic Elephants. Kuna äsja olnud RHCP konsal oli soojendaja bänd Elephants From Neptune, siis kippus Galvanic Elephants nime poolest nendega veidi sassi minema… Ma ei tea, mis värk nende elephantsidega on. Igal juhul, kuigi laulja väljendas, et tema kitarr kõlab kui mesi, siis muud muljet nad väga ei tekitanud. Tundus veidi liiga indie minu maitsele… Lugude vahel vahetatas basskitarr ka mitu korda käsi.
Parandus: Selgus, et bändi nimi oli hoopis Leinapeni.

Aga üldjoontes oli Rock Ramp alanud vägagi põnevalt.

1. päev

Reede hommik algas sellega, et kell pool 9 oli mulle helistatud, et teavitada auto ettejäämisest kaevetöödele. Parkisin nimelt auto Ugala ette parklasse, kus oli küll teisel pool teed lahti kaevatud kanalisatsioonikaev, kuid ühtegi parkimist keelavat silti mitte. Läksin siis kell 12 sinna ja nägin, et miskitmoodi oli autot liigutatud 10m eemale esialgsest ja nüüdseks üles kaevatud parkimiskohast. Väga põnev, kuidas nad sellega hakkama said, sest käsipidur oli peal ja käik sees… kohalik töömees ei osanud mu küsimusele vastata.

Seejärel käisime linna peal veidi ringi… Võtsime Tegelaste Toast kohvi ja märkasime, et tänaval oli Model.ee särgitelk. Festi alal pandi telke üles ja oodata oli palju päeva jooksul tekkivat taarat ja muud sodi. Aga siis läksime järve äärde parte vaatama.

Jõudsime festialale tagasi ja, ma isegi ei tea, miks me teisiti arvasime, kuid meie üllatuseks algas esimene bänd pealaval. Kell 15:00 alustas Hedgehog & Fogmen. Päris khuul algus oli… palju pille ja selline mõnus soundtrackimuusika. Mulle jäi meelde lugu Ekspeditsioon – mine kindlasti kuula ja kujuta ette, et see on kuskilt filmist. Ka neil oli lahe süntekamängija.

Väikse lava avas Justified Olöf And The Zippy Robots, mille kohta Jalmar ütles, et see on võib-olla ta klassivenna bänd. Mulle kahjuks väga ei meeldinud… Tundus kuidagi tavaline ja vokaal tundus konarlik ja kile. Kusjuures sama laulja oli ka hiljem ühes teises bändis, mille kohta mul on teistsugune arvamus. Aga Zippy Robots jamh… ei jätnud suurt muljet. Kuid kuula näiteks lugu Into the Sun ja tee ise enda otsus.

Kuid siis, kuid siis… tuli pealaval ilmselt reedese päeva kõige suurem üllatus. Praegu mõeldes oleks võinud natuke taustauuringut enne teha, kuid sellest polnud ka suurt midagi. Kell 16:30 tuli Venno Loosaare bänd Cookies. Ja siinkohal ei maksa lasta nimel ennast ära hirmutada, muusika oli awesome. Ja kuigi nii mõnedki ütlesid, et vokaal üldse ei meeldi, siis võib bänd punkte saada näiteks Goresoerdi DJ eest. Mulle igatahes vokaal ka väga meeldis, kuid kõige parem oli show… On äge, et Rock Rampil on bände, kes teevad laheda, teatraalse ja läbimõeldud show. Eelmisel aastal oli selleks Necro Strike ja tänavu ületas selle osas teisi bände kindlasti just Cookies. Ja kuigi nüüd veidi uurides tundub, et Venno on samat show’d teinud juba mitmeid aastaid, siis vähemasti mina polnud seda näinud. Arvan, et enamik vaatajaid ei olnud.

Professionaalse näitlejana paistis Venno väga rolli olevat sisse elanud. Isegi pärast esinemist lava taha minnes vaatas ta valvurite poole ja pistis jooksu. Samuti oli esinemine väga veenev, üks kuulaja publikust küsis mult isegi, et kas tegu on ikka mänguga. Ja tulles tagasi muusika juurde, siis oli Cookies esimese päeva parim leid. Venno ei tee mingit sülti… mine kuula lugusi nende MySpace’i lehelt. Soovitan kindlasti Surematuks Saame Me ja Samurai. Veidi kehvapoolse kvaliteediga Läti live salvestust saab ka näiteks Youtube’ist vaadata.

Seejärel aga tuli väiksel laval sünge bluesroki bänd Moonraker. Moonraker teeb lahedat muusikat… Samuti läheb ka linnuke jälle ägeda süntekamängija kastikesse. Kuula lugu Hell Or High Water, väga khuul. Lauljal on mõnus kergelt kähe, aga mitte ka liiga kähe, hääl ning intrigeeriv kuri pilk. Live ajal selgus, et see oli bassimehe H. Haljase viimane show Moonrakeriga. Sellest on veits kahju, sest tüüp oskab hästi esineda, teeb alati nägusi ja strike’ib poose. Laulja ütles, et tema vunts räägib seitset keelt. Aga igal juhul võttis hr. Haljas Rock Rampilt viimast…

Kell 18:00, kuigi siiski tõenäoliselt mõningase nihkega, tuli pealaval Redneck Rampage. Oli väga khuul vaadata, kuidas pealava esine oli täis Redneck Rampage’i särkidega fänne ja muud rahvast… ning seda vaatamata vihmasajule, mis Rock Rampi tol hetkel tabas. Alles eelmise aasta septembris oli Tartu livel ainult käputäis inimesi. Aga siis Redneck esines veel ja veel ja kleepis Tartu baaride suitsuruumide seinad enda kleepse täis ning nüüd on tulemus käes.

Rednecki ajal nägin ka Jaanust esireas.

Väiksel laval algas kella 19 paiku Taavi Peterson & Üdi. Ostsime 3.50€ maksva ülihea veiselihaburgeri. Ma eelmise aasta Rock Rampi ülevaates ütlesin ka… hind on soodne, sooja burgeri saab instantselt kätte ja maitse viib keele alla. Ainult Rampil! Aga igatahes, Taavi Peterson & Üdi ei tundunud eriti huvitav… Veidi vaatasime ja tundub, et mõningad tehtud pildid ei läinud sorteerimisest läbi… Rahvast oli ka vähe.

Seevastu kell 20 pealaval tulnud Psychoterroril oli rahvast palju. Freddy ütles, et ta ei julge naeratada, sest oli hiljuti kirsse söönud ja proteesid olid ära lagunenud. Igal juhul tundus, et ta ei olnud nii purjus kui 2008nda aasta Rock Rampil, mis on positiivne… Kontsert oli hoogne ja khuul.

Järgmiseks tuli väiksel laval Emerald. Olin neid varem näinud ning jamh… võib-olla ka mitte päris minu teetass. Samas olid nad laval päris huvitavad ja bassistil oli naljakas särk.

Kuid seejärel hakkas kell 22 pealaval vast kõige popim bänd tänavusel Rock Rampil. Smilers. Siinkohal on see lugu, et kuigi paljud mõtlevad, et phh.. Smilers… mingi väikeste tüdrukute popp… Siis ma meenutaksin, et Saller oli see tüüp, kes tegi 80ndatel punki ja kellele Mihkel Raud enda autobiograafia kohaselt mõnes osas alt üles vaatas. Ehk siis, kuigi muusika on see, mida mina igapäevaselt ei kuulaks, on Saller kogenud muusik ja kogenud muusikutel on võimsad lived. Rock Rampi juures mulle meeldibki see, et on võimalus näha kuulsaid bände, kelle kontserdile muidu piletit ei ostaks, kuid kelle esinemised on siiski vägagi ägedad. Ehk siis võimalus avatud suhtumisega veidi silmaringi laiendada. Igatahes, mine kuula näiteks lugu Sellel Ööl ja mõtle lüürika üle mitte kui väike tüdruk, vaid kui punkar. Kohe silmaring laieneb.

Anywayz. Kui nüüd Smilers ei tõmmanud, siis algas järgmiseks väiksel laval Horricane. Bändi vokaali on nüüd mõnda aega teinud hr. Haavandi ja tuleb öelda, et esinemine oli võimas. Kuigi tuleb tunnistada, et ma Horricane’i loominguga väga kursis ei ole ja kohati jääb see minu jaoks veidi raskeks, siis live oli kergeltöeldes raju. Drax käis palju laval ringi, tõmbas publikut kaasa ja korraldas wall of deathi. Praegu MySpace’ist lugusi kuulates unustasin ennast täielikult neid kuulama… selles mõttes on tase omaette. Mine kuula lugu Fraction in Your Eyes.

Esimese päeva peaesineja oli Nevesis. Nende ajal algas äikesetorm… aga keegi ei lasknud sellest ennast väga heidutada. Nevesisel kuuldus olevat veidi ka uut loomingut, mis on alati väga põnev. Vanast loomingust mine kuula näiteks nende esimest ja seni viimast eesti keelset lugu Leidmine. Igal juhul, bassist oli punane ja solist küsis vihma käes uut lugu ootavalt rahvalt: “Kaua te siin veel olete?”. Paar lisalugu muidugi tehti, kuid tundus, et mitte nii palju kui ilma vihma ja äikeseta oleks tehtud…

Sellega sai esimene päev läbi. Äikesetormi ajal jõudis reede öösel kohale ka Jalmar. Kahjuks tol õhtul Lennukitehasesse ei jõudnud… Rubiini ka mitte. Hiljem selgus, et sellest polnud ka väga hullu, sest ajakava erines veidi minu kätte Rabarockilt pistetud kava peal olevast ja reedel olid Tehases Mimicry ja Öökülm. Esimene mulle ei meeldi ja teise kohta ütles Kristel, et talle ei meeldi.

2. päev

Teisel päeval… või tegelikult juba eelneval õhtul avastasime, et telkla oli päris täis saanud. Eelmine aasta oli telkla Viljandi koolimaja hoovis, kuid seal oli see aasta remont ja seetõttu olime spordihoone hoovis. Korraldajad lohutasid, et tänavune telkla on festivalialale lähemal… Tõepoolest, aga kasvava publikuarvuga tundub, et võiks ehk mõistlik olla järgmine aasta mõlemas hoovis telkida.

Hommikul käisime jälle Tegelaste Toas kohvitamas… toimus ka Motoramm, mida kohati kaesime. Rahvast oli päris palju.

Seejärel läksime festi alale, kus kergeks üllatuseks oli Heviaeroobika. Jällegi, Rabarockil antud kava peal seda polnud… Võib-olla selle tõttu või siis veidike märja pinnasega lavaesise tõttu oli osavõtjaid vähe.

Esimene bänd teisel päeval oli The Angus. Tolle bändi solist oli Zippy Robotsist tuttav habemega tüüp, kelle vokaal mulle eelmisel päeval eriti ei meeldinud. Samas The Angus oli päris mõnus päeva alguseks. Reggae/ska on hommikuti okei… Pealegi olid lood (kuula MySpace’ist) üpriski naljakad ja ka bänd tegi parajalt nalja. Meil on ka üks salvestis; Jah, Rock Hoteli vinüülplaat; Misasja??.

Teisena tuli väiksel laval August Hunt. Kristel ütles, et solist on Superstaari saatest… Njaa, mind muusika väga ei tõmmanud. Tundus kuidagi liiga tavaline. Solisti magus naeratus ka eriti ei tõmmanud, aga ilmselt see on maitse asi.

Kell 16 tuli pealaval HND. Solist ütles väikses promo-klipis, et Viljandis oli eelmine kord väga lahe. Veel ütles ta laivi ajal, et üle-eelmise aasta konsa oli tõenäoliselt HND kõige parem live. Tõepoolest, tookord jättis HND täitsa hea mulje. Ka see kord jäi täitsa hea mulje. Loomulikult on äge lugu klassikaline Metamfetamiini Blues. Sellel aastal jäi mulle kõrvu vahepeal tulnud khuul lugu Me Jääme Ellu. Enne konsa algust selgus, et solist on veidi nooremaks jäänud ning publiku hulgast lehvitas hevikäppa Neoneti Explosion Hurts. HND-l oli ka Rock Rampil üks uus liige – Facebooki fännikampaania võitnud Heidi. Üldiselt jaa.. hoogne ja võimas live oli.

Peale seda pidi minu kava järgi tulema The Blinking Lights, kuid tuli hoopis bänd nimega Driven. Ma ei teadnud kummastki väga paljut, kuid nüüd tean, et viimane on päris awesome. Ka seal bändis pidi olema üks Superstaari saates osalenu… Siiski erinevalt eelmisest säärase omadusega bändist, oli Driven võimas ja põnev. Mulle meeldis nii solisti vokaal kui ka kitarristide poolt koos laudud vokaal. Väga õiged hääletämbrid… Samuti oli kõik väga hoogne ja täna olen väga palju kuulanud nende suht ägeda videoga veidi naljakat lugu Kloun – kuula ka kindlasti. Laivi ajal rõhutati ka praegust ETV2 TOP7 hitti Tuultepüüdjad.

Pealaval kell 17:45 paiku algas Goresoerd. Nende ajal oli publik vist veidi ära väsinud… solist nentis, et tegu oleks justkui vanaema matusega. Aga jällegi, show oli awesome… Olime enne näinud, kuidas Goresoerdi tüübid lava juurde saabusid, ma vist ei tundnud ilma meigita neid ära. Anywayz ma Kuningas Direktorit olen piisavalt palju linkinud… Seega nüüd ma lingin selliseid klassikuid nagu Tsirkus ja Vaja Tappa. Vahepeal tuli ka Drax ja koos esitatud Göölfrend Ootab Bussi oli väga võimas.

Siis sai veidi hinge tõmmata, veiselihaburksi süüa ja väiksel laval algas Orelipoiss. Mingi hetk nende kahe päeva jooksul sai loomulikult läbi käidud ka Nailboardi telgist… Või tegelikult ma ei teagi, kas see on enam Nailboardi telk, sest vähemalt kaks bändi nimetasid seda plaadiputkaks. Sealt said soetatud siis postituse esimesel pildil ilutsevad plaadid… Sain ka flaiku 7. oktoobril Rock Cafe’s olevale üritusele nimega Progepühapäev. Hetkel kahjuks selle kohta Internetist infot ei leidnud… Aga tasub siis silmad/kõrvad lahti hoida. Igal juhul… Orelipoisil oli veidi pusimist enda uue kitarriga aga muidu oli tsill… Hmm… mine kuula lugu Pommimärt või siis näiteks kuuldavasti ühele pangale reklaamiklipi tarvis tehtud Võta Isiklikult.

Aga siis tuli pealaval Def Räädu. Kahjuks hakkas Def Räädu vist sekundi pealt pärast Orelipoisi lõppu pihta, seega esimene lugu Vaatenurga Turist jäi kaugelt kuulduks. Kahju, sest tegu on väga khuuli looga. Meelde jäi muu hulgas veel ka näiteks lugu Mis Värk On. Aga igatahes, show oli jällegi suht hoogne ja lahe.. Selles mõttes, et valge maikaga pikk tüüp hüppas lava peal ringi ja tegi igasugu lahedaid liigutusi, see oli awesome. Teised kaks lauljat ka veitsa liigutasid… Aga muud tüübid seisid taga suht paigal. Ehk siis näiteks DJ… DJ ei olnud DJ Paul Oja. Igal juhul jälle päris lahe, et sai sellist hiphoppi kuulata aastas korra Rock Rampil. Publiku hulgas oli päris põneva seljaga tüüp…

Siis kell 21 algas väiksel laval Crucial Attack. Ka neid oli kuskil nähtud juba ja no… tegin paar pilti. Solist tundus veits väss näoga ja teksad olid kohe-kohe alla kukkumas. Publik sõitis kaine peaga.

Igal juhul… kell 21:30 tuli pealavale Singer Vinger. Ilmselgelt oli terve pealava plats rahvast täis. Singer Vingerist sai veits Nailboardis juttu puhutud plaati ostes. Nõustusime, et uuel loomingul pole päris seda õiget Singer Vingeri soundi, millega vana loomingu põhjal kõik harjunud on. Selles mõttes, et.. eks ka Ärq Ei Lääq plaati sai omal ajal korduvalt päevi järjest plaadimängijas keerutatud. Uus plaat Suu Laulab, Süda Läigib on vast veidi parem album. Mulle näiteks tolle pealt meeldivad Turistina Sündinud, Pegasus ja uue videoga lugu Eelviimane. Samas ka Ärq Ei Lääq plaadi pealt meeldisid Kogu Raha Eest, Tunnitöö ja Kaua Võib. Muidugi no… mõlemad plaadid on veidi rohkem selline… klassikalisem punk kui minu meelest algne Sinku. Kuula näiteks lugu Faatum (tänu jumalale, et keegi on selle lõpuks YouTube’i pannud). Aga igal juhul… ma arvan, et viimane album vajab lihtsalt veidi harjumist, klassikat muidugi ületada on raske, aga kohe käega lüüa (mitte, et keegi seda teinud oleks) pole ka mõtet. Aga anywayz, Singer Vinger oli awesome… ainus bänd selle aasta Rock Rampil, mille ajal sai hääle tunduvalt kähedamaks laulda. Või no, mina sain.

Seejärel ilmusid lavale hommikul pesus käinud ja pintsakutesse rüütatud korraldajad, et täita raiderisse kirjutatud nõudmised bändile Who Framed Roger Moore. Nimetatud bändist polnud ma väga midagi kuulnud, kuid tegu oli päris positiivse üllatusega. Pildistada oli küll veidi piin, sest valgust oli vähe… Aga muusika ja show olid päris awesome. Mine kuula lugu Purple People Eater.

Niisiis. Õhtu hakkas lõpupoole jõudma ja tuli pealava viimane esineja J.M.K.E. Villu Tamme ütles, et hommikul juhtus naljakas lugu… pani kahe aasta järel jälle valge särgi selga ja särk ei tahtnud eest enam kinni minna. J.M.K.E. oli laval kolmeses koosseisus… enne lugu Paneme Punki ütles Villu, et naisi täna ei tule. Aasta algusepoolest on neil ka trummariks nüüd Roland Sutt. Awesome… lood kõlasid tõesti veidi teistmoodi ja mulle tundus, et paremalt kui enne. Igatahes oli neil ka trummide juures mingi maagiline masin, millest hakkas vahetevahel muusikat tulema, kui Roll trummipulgaga seda lõi.

Siiski polnud festivalialal sellega kõik möödas. Väiksel laval esines veel Talbot. Õhtu oli küll päris viluks läinud, aga Talbot oli khuul… Mulle tundub, et ei juhtu just tihti, kui trummar teeb ka suurema osa vokaalist. Talbot oli ka päris huvitav üllatus, selline doomihõnguline värk, ent samas ka veidi hoogsamate ja kaasahaaravamate kohtadega. Päris ulme oli vaadata, kuidas kaks meest sellist muusikat öösel tegid. Lugusi paistab olevat võimalik jällegi MySpace‘ist kuulata. Kuula sealt näiteks lugu Observer X.

Sellega olid nüüd festivalialal kontserdid otsas. Läksime edasi Tehasesse, kus esinesid Neoandertals ja Abraham. Viimast me vaatama ei jäänud, sest esimene tundus just selline muusika, mille värske mälujäljega magama minna. Ehk siis Neoandertals oli ülimalt sürr… Naistrummar ja mingi kriipi tüüp bassikitarril, kes tegi ka vahetevahel monotoonset growli. Või vähemalt see tundus monotoonne. Mine kuula näiteks lugu Survival Beyond Death. Ulme.

Seejärel läksime telki, kuhu oli päris palju sipelgaid ja kõrvaharke vahepeal peitu tulnud. Järgmine hommik avastasime, et Tegelaste Toas oli pooletunni pikkune saba. Saime kohalikus Pappa Pizza restorasin teada, mida kujutab roog nimega Tõhus “Amps” ning nägime ka Def Räädu DJ-d.

Igatahes, selle aasta Rock Ramp oli väga khuul. On ülimalt positiivne, et sarnaselt möödunud aastatele saab Rock Rampilt leida väga huvitavaid ja põnevaid noori bände… Või siis lihtsalt bände, keda veel teadnud ei ole. On positiivne, et alati saab veidi nalja ja palju ägedaid laive. Positiivne, et saab osta normaalseid karastusjooke ja mõistliku hinnaga toitvat sööki… ning loomulikult ka plaate, toitvaid plaate.

Lõpetan tsitaadiga…
“Meie ei korralda midagi – bändid rokivad!” – Juhan Nöps

Veel minu tehtud pilte Rock Ramp 2012-st leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1310333

Vaata ka Kristeli pilte Müürilehes:
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.408159875899174.93456.141893905859107&type=1

Järgmise aastani… \m/