jee7'e blog

Reede öösel saatis Jalmar mulle sõnumi sisuga: “Vaata et sa omme,läheksid! Nad mängisid planeetide sõda, minni hiirt, oksad alla ja viska mulda”. Ehk siis laupäeval esinesid Tartus Viikate ja Kosmikud.

Tartu Genialistide Klubi on selline veider indie koht, nagu paljud kohad Tartus. Samas Rock & Rollis oli samal ajal J.M.K.E. ja Genialistide Kluppi tulnud inimesed poleks sinna tõenäoliselt ära mahtunud. Vaevu mahuti Gennigi ära. Kohale jõudes selgus, et Kristeli nime polnudki listis, kuigi eelmine päev oli akrediteeringule positiivselt vastatud. Indie-värk noh.

Viikatelt mulle meeldib Tie, mille awesome video on millegi pärast juba mõnda aega YouTube’ist kadunud. Ka lives seda lugu ei tehtud. Igatahes jätsid nad normaalse mulje, nagu ka 2009nda aasta Rabarockil. Soliidne bänd.

Lugude vahel rääkis solist soome keeles suht pikalt. Vahepeal olid mõned laused küll inglise keeles, kuid enamik siiski soome… Mulle üldiselt meeldib, kui artistid üht-teist lugude vahel ka räägivad. Usun, et öeldud laused olid sisukad, kuid kahjuks soome keel liiga käpas ei ole. Huvitav, kas soome artistid räägivad välisriikidest ainult Eestis soome keeles, sest arvatakse, et eestlased ju kõik mõistavad enda suuremate naaberriikide keeli…

Igal juhul, Viikate oli normaalne, nagu öeldud. Kuuldavasti tuli neilt see aasta uus plaat ka välja. Selle peal on väga põnev kaver: Kuinka tuli pimeys mun tupaan. Khuuuuul.

Pärast Viikatet läks umbes 30 minutit, et minna trepist alla suitsuruumi, seista baari järjekorras ja tagasi üles pääseda. Baaris paljud küsisid pudelivett. Mina küsisin kõigepealt Sprite’i ja seejärel 7UP-i. Ühtegi mainitud jookidest baarist saada ei olnud. Ostsin siis väikse Coca ja müüjal polnud raha tagasi anda.

Südaööl hakkasid Kosmikud.

Tõepoolest Jalmari mainitud lugusi nad tegid. Oksad alla mind niiväga ei tõmba, aga ülejäänud lood on väga meeldivad. Kogu esinemine oli elav ja lahe. FB-s olid kõlakad, et Kosmikud lähevad nüüd mõningasele pausile, seega tehti meeldejääv live. Laval olid kõlakad, et Kõmmari hakkab soolokarjääri tegema.

Kuigi, jah, tehti Planeetide sõda ja Minni-Hiirt, mis olid üliägedad, siis ootasin ka Mere äärdet. Suvel Rock Rampil oli Mere äärde väga eepiline… Aga kuna Tartus väga mere äärde minna ei saa, siis seda lugu ka segaduse vältimiseks ei tehtud.

Ka Kosmikud rääkisid lugude vahel juttu. Põhjus selle mainimiseks on see, et üks Jalmari tuttav ütles kunagi, et talle ei meeldi, kui lugude vahel publikule juttu räägitakse. Tõenäoliselt on mingid väljakujunenud kirjutamata reeglid, kui palju ja millist juttu lugude vahel rääkida tuleks, kui üldse tuleks. Mulle üldiselt meeldib, kui lugude vahel midagi põnevat räägitakse… See on palju parem kui lood ette vuristada ja ära minna. Ja jutu sees tehtud naljad muutsid kontserdi intiimsemaks.

Viska mulda tehti viimase loona ning väga eepiline oli, kui rahvas laulis lõpus refrääni mitmeid kordi edasi, kui muusika oli juba peatunud. Selle ajal jagati lilli ja kummardati. Awesome.

Was khuul. \m/

Veel minu pilte sellest üritusest leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1333389

Mõnikord juhtub, et aastatetagune lemmikbänd jõuab lõpuks ka esimest korda Eestisse. Tegelikult Celldweller ei ole mitte niivõrd aastatetagune lemmikbänd, vaid olen ikka nende aastate jooksul üritanud nende loominguga järjel olla. Nende esimene nimialbum tuli välja aastal 2003. Ma muidugi avastasin nad alles kuskil 2007nda paigus. Pärast seda tuli veel igasugu erinevaid plaate, näiteks Soundtrack for the Voices in My Head Vol. 1 ja tänavu valmis saanud Wish Upon a Blackstar.

Igal juhul, kunagi aastate taga Andu mulle neid soovitas ja seetõttu pidime kindlasti minema neid koos vaatama. Järjekordselt oli Rock Cafe’s üritus nädala sees. Seda kompenseeris õnneks see, et tegu oli Halloweeniga. Uksed olid kella 21 ajal ning kuigi esialgne plaan oli umbes see aeg ka sinna jõuda, siis jõudsime alles veidike pärast kella 22. Rahvast oli normaalselt ja mingid tüübid olid laval ja muusika mängis. Seetõttu korraks arvasime, et äkki Digital Digital juba käib, sest kumbki meist polnud neid varem kuulanud. Mõne aja pärast selgus, et nii see siiski ei olnud. Põnev oli siiski, rahvas tantsis ja kuulas…

Enne Digital Digitali olnud muusika oli siiski rohkem selline… liiga klubi. See on nüüd siin jälle selline teema, kus ma tõenäoliselt mõistetega mööda panen. Ütlen ära, et põhiline eesmärk oli kuulata sellist elektroonilise rocki või metali ja industriaali poolt. Ilmselt võis ka eeldada, et kohati võib muusika kalduda liiga elektrooniliseks. Alguses mängiv DJ ainult elektroonilist lasigi… Võib-olla oli see DnB, võib-olla trance – ma ei tea.

Digital Digital oli aga tükk maad parem. Kuigi ka kohati harjumatu žanr, siis oli juba võimalik veidi kaasa elada. Pealegi artistid liikusid laval ja esituse jooksul visati kaks Lenovo läpakat vastu maad katki – respekt.

Üldiselt nad olid võimsad, kuigi igapäevaselt neid kuulata ei tahaks, siis live oli võimas ja huvitav.

Pärast neid nägin Jaanust, kelle tuttavad olid ta ka Celldwellerit kuulama toonud. Rääkisime vahepeal veits juttu ja pakkusin järgmiseks päevaks küüti tagasi Tartusse. Millest IT-inimesed räägivad, kui nad peol kokku saavad?

Aga siis tuli juba väheke tuttavam bänd – Freakangel. Olin neid suvel laagris näinud ja nad jätsid positiivse mulje, seega võis oodata, et ka nüüd tuleb üks hoogne elektro-industriaal live. That it was…

Endiselt paneb veidi imestama, et Eestis selline bänd on. Mine kuula lugu Porcelain Doll – väga hull.

Andu ütles, et see tundus veidi rude, et esinemise lõpus laulja lavalt ära läks ja bändi sinna jättis. Siin on kaks asja. Esiteks niimoodi teevad paljud artistid ja see on kohati väga efektne. Näiteks, kui solist läheb ära, bänd jääb mängima, järgmine liige läheb ära, ja muusika väheneb pill-haaval kuni lõpuks jääb vaikseks. Teiseks selle tüübi imago ongi veits rude olla. Hiljem läksime vaatama, kas gardeka vastas müüakse ka Celldwelleri stuffi… Ei müüdud, hoopis Freakangeli solist oli koha hõivanud ja müüs seal enda stuffi. Tegi mulle nägusi, kui ma lähemale läksin…. 😛

Seejärel avastasin rõõmuga, et suitsuruum on lahti. Mul on tunne, et see on selle pärast, et üritust korraldas Gunnar Viese… mitte aga FBI-klubi. Viimased raudselt mõtlevad, et see on hullult hea nipp panna suitsuruum kinni ja küsida 2€ käepaela eest. Sain siis üle pika aja kogeda seda silmipaitavat atmosfääri, mis suitsuruumis oli.

Avastasime, et meie klassivend Janar on ürituse videotehnika backup. Väga lahe on näha, kuidas klassikaaslased on elus päris kaugele jõudnud. Tegelevad põnevate aladega ja teevad neid professionaalselt. Janar tuli igatahes mu käest suitsu küsima – mitu korda.

Mõne hetke pärast tuli lõpuks inimene, keda olime 5 aastat oodanud. Celldweller.

Celldwelleri algus oli ülimalt võimas. Lavale toodud videotehnika ei olnud seal niisama. Alguses lasti klippe erinevatest õudukatest ja seejärel läks muusika ühtlaselt üle Cry Little Sister vs. Hello Zepp (Saw) klash-up’iks, kus näidati klippe The Lost Boys’ist ja Saw’st. Vahepeal oli ka klippe arvutimängudest. Väga ülim. We got such sites to show you.

Üldiselt ma lootsin, et tõenäoliselt, jah, suur osa lugusi kalduvad rohkem elektroonilise poole, kuid ehk mõned lood on rohkem rock/metal elementidega. Kohati mulle tundus, et ei olnud… Klayton küsis ka vahepeal, et who likes drum and base? Mingi osa küll tõstis käed üles, aga vast mitte nii paljud kui ta arvas, et tõstavad. No igatahes, ma saan aru, artist tahab eksperimenteerida erinevate suundadega. Põhimõtteliselt Own Little World oli veel suht okei, aga Switchback, mida kõik ootasid, jäi veidi kesiseks. Võib-olla ootasime üle seda…

Vahepeal juhtus ka olukord, kus heli kadus täielikult ära. Sain pärast Janarilt teada, et tehnilised probleemid olid põhjustatud nende 110V peal töötavast tehnikast. Klayton igatahes tuli siis fännidel kätt suruma, kuni tehnikat parandati.. Ühel hetkel keegi andis talle pileti ja pliiatsi autogrammi jaoks. Kümme sekundit hiljem tõstsid kõik enda piletid üles. Autogrammide jagamine kestis päris pikka aega, nagu ka tehnika parandamine. Kuna mu enda pilet oli gardekas, siis sain viimaste hulgas autogrammi Andu piletile. 🙂 Väga khuul…

Kokkuvõttes, jah, kuigi muusikasuund on veidi kaldunud rohkem elektroonilise poole kui vb Celldwelleri algusaastatel oli, siis sellegi poolest olid lood suuremas osas kaasakiskuvad ja kogu elamus väga äge. Lugude üleminekud ja kokkumiksimised olid head. Live oli väga võimas, eriti alguses. Fännatavaid bände lihtsalt peab lives ära nägema… Isegi kui muusikastiil on natuke muutunud.

Veel minu tehtud pilte sellest üritusest leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1330695