jee7'e blog

Käisime tänavusel tasuta muusikafestivalil Amme Rock. Eelnevalt sai arutatud, et tänavune line-up on võrreldav HRL-iga, kuigi eks see oleneb pigem maitsest. Siiski Eesti ja Soome bändidest koosnev Amme Rocki kava külmaks ei jätnud. Kõige rohkem sai oodatud muusikakollektiivi Cookies, kuid ka ülejäänud nimed tundusid ka suht toredad.

1. Päev

Jõudsime reedel kohale suht alguseks. Andu tuli Tartusse isegi ~4 tundi varem kui vaja oli. Jällegi, Tartust Vasulasse festile sõit oli väga lühike. Ostsime kaasa jooki ja Merekivisi. Amme Rockil on väga lahe see, et saab tulla oma snäkkide ja jookidega kohale. Ka auto saab parkida väga lähedale. Igal juhul, umbes kella 17:45 ajal (võibolla) festival algas… Kuigi rahvast just eriti palju ei paistnud.

Esimene bänd oli Six Feet Club. Kuigi laval oli suur punane kitarr ja lugu Jumalaid Ei Ole? on täits tore, siis üldjoontes jäi natuke igavaks. Vokaal tundus kuidagi vähe meloodiline, dunno. Kuula näiteks lugu Kell Kuus.

Edasi tuli Taavi Peterson. Ta oli suht üksinda ja jäi ka veidi igavaks. Samas no üks fänn tal oli.

Helipuldi peale oli kleebitud ka kava. Ma arvan, et võiks üritada ikkagi mingi arvu kavasi välja printida külalistele, aga samas saime hakkama küll, kui ma kava enda auto kindlustuspoliisi tagaküljele ümber kirjutasin.

Järgmiseks oli Rockin’ Lady & Her Rivertown Boys. Cool. Selline mõnus hoogne tsill bänd. Kuula näiteks lugu Black Cadillac. Kui nende lugude salvestusi kuulata, siis tunduvad ehk natuke aeglased ja igavad, aga live oli lahe.

Pärast neid kella 19:45 ajal tuli Ocean Districts. Kusjuures mingi hetk päeva jooksul ajakava sattus ühe tunni võrra nihkesse, seega kellaajad on sellised umbkaudsed. Igal juhul, Ocean Districts oli väga äge. Selline mõnus progressiivne metal. Kuula näiteks lugu Discovery. Mulle meenub, et nad olid eelmine aasta laagris ja alustasid seal teist päeva ning tegid seda hästi. Ka Ammel olid nad lahedad.

Veidi tundus, et hommikuste bändide ajal oli heli paigast ära, aga Ocean Districtsi ajal läks hr. Drax pulti ja tegi korda. Järgmiseks läks ta aga lavale ja tuli Horricane. Ütleks seda, et heli oli super. Eelmistel kordadel, kui ma neid näinud olen, on jäänud suhteliselt segane mulje kõrvadesse, aga seekord oli väga khuul. Samuti mulle tundub, et Kaido on hakanud rohkem laval esinema. Suhtles publikuga ja tegi erinevaid ägedaid liigutusi. Meelde jäi nende oma “Külmale Maale” – Deportation.

Aga jah, nende lõpus tuli üks vihmahoog (*mõtle ise üks orkaaninali siia*).

Seejärel saabus teatud nurga alt Devin Townsendi näoga laulja koos bändiga Dunghill. Kahjuks ei tehtud minu ja Andu lemmiklugu Sky High, ent tehti selline kullafondi lugu nagu Oled Sa Rõõmus? Solist tõdes kergendust, et keegi teda pudeliga ei visanud.

Järgmiseks tuli Full Moon Rock’N’Roll Band. Jamh, mulle ei meeldi eriti need Soome rock’n’roll bändid. Kõige tipuks tuli lavale veel mullu purupurjus lavale tulnud Havana Blacki solist, kes hakkas teiste bändiliikmete juures imelikke liigutusi tegema. Ta oli vist väga rõõmus.

Aga siis saabus Herald. Svenil oli vist veidi hääl ära, kõrgemad kohad ei kippunud välja tulema. Sellest vaatamata oli esinemine väga võimas ja, nagu laagri postituses mainitud, siis Masin on täitsa lahe lugu. Lisaks loole Kallis Kivi on väga lahe lugu ka Meister. Andu ostis pärast esinemist ka nende plaadi ja mõned autogrammid, seega saime pärast mõlemat lugu kuulata.

Kusagil öösel hakkas Mind of Doll. Ajakava oli selleks ajaks lootusetult üle aja läinud. Seega kahjuks ei jäänud neid vaatama ja veel kunagi hiljem tulevat Goresoerdi ootama. Muidu Goresoerd on äge ja Mind of Doll tundus ka okei, ent jah, ka järgmine päev oli veel palju ägedat tulemas.

2. Päev

Käisime hommikul poes ja ostsime jooke ning Merekivisi. Ostsime Vennole ka ühe Coke Zero, mille peale oli kirjutatud Tibu.

Ma ei tea, mis hommikul ajakavaga juhtus, aga kui me kohale jõudsime mängis TLH – Tigedad Lärmakad Herilased, nagu nad ennast kutsusid. Kahjuks muusika ei jätnud mulle eriti muljet ning naljad tundusid kuidagi labased.

Käisime korraks festi ja telkla alal ringi.

Seejärel aga tuli Moody Ocean. Väike otsing näitab, et nad on võitnud Tudengilaul 2015 võistluse. Kodulehte ei leia. Mulle tundusid nad väga tsillid. Mõnus, meloodiline muusika – sobis päris hästi päeva algusesse. Esinemise ajal tundus, et nad tegid vigu, aga mind see ei häirinud.

Pärast neid tuli Queen of Spades, kes esialgse ajakava järgi pidi tulema palju varem. Alustati paari kaveriga, aga seejärel tehti oma lugusi. Väga mõnusad lood, kahjuks ei leia kõiki neid, mis esinemisest meelde jäid. Lady Love saab kuulata nende FB lehelt. Kitarrist tundus väga stiiline ja osav.

Kella 19 ajal tuli Soulwound. Muusika oli okei, aga esinemine oli lahe. Solist tegi igast nägusi, vist selle pärast, et päike paistis silma. Vahepeal tuli Wrath Mocha laulja koos sõpsidega korraks piirde taha kaasa elama, aga ta aeti sealt ära. Seejärel läks Soulwoundi laulja ise publiku hulka. Toimus üks väga hõre mosh pit. Publiku hulgas keegi tegi karguga Jalmarit järgi.

Järgmiseks tuli Soome bänd Blueintheface. Jälle üks väga lahe bänd. Birdy on änks lugu. Neil oli ka üks ülienergiline kitarrist, keda Andu kutsus Aikuks. Oli tõesti veidi sellise näoga. Mulle tundus, et vokaal oli veidi liiga vali, laulja kõrget häält oli kuidagi liiga palju. Aga show oli väga äge, puhuti mulle, confetit ja ühe teise kitarristi kitarri taga oli suur tänusõna. Way cool.

Pärast neid tuli teine (pärast Cookiest muidugi) minu ja Andu poolt väga oodatud muusikakollektiiv – Swamp Mine. Alo jõi vähapeal enda roosat märjukest ja kitarri mängis Rob Zombie. Heart of Black… hmnjaa, aga kus ma seda kuulata saan? Viimase aasta jooksul on nii FB, Youtube’i kui Soundcloudi lehel endiselt ainult Suffocate. Ses mõttes, et Suffocate on super lugu. Ma ütleks, et isegi üks mu lemmiklugusi (ja neid ei ole palju) üldse. Aga c’mon, Alo, serpent lies in denial! Igatahes, Andu ootusärevus oli suur.

Pärast neid tuli Hetero. Mhmh, nojah, see on üks nendest bändidest, mille jaoks ma ei ole piisavalt vana. Muidu okei, selline tavaline Eesti vanakooli rock.

Igatahes, läksime vaatasime, mis süüa pakutakse. Kananitsel ja kartulid olid täitsa normaalsed. Ka kaardiga sai maksta. Toidutelkide taga oli veel mingi bikerite stuffi telk. Mingit eriti huvitavat nänni otseselt ei leidnud.

Tundus, et Wyrm Sub Terra oli ettepoole tõstetud, sest järgnevalt läksid lavale nemad. Nad veel soovisid punast valgust ja hästi palju suitsu. Kusjuures, peaks vist mainima, et lava valgustus oli super. Ainus probleemne koht oli siis, kui päike hakkas looja minema ja kõiki prožektoreid polnud sisse lülitatud. Aga muidu oli väga-väga hästi valgustatud lava. Igatahes, Wyrm mind väga palju ei köida. Kuigi siin Ammel nende esinemise ajal mõned lood isegi tundusid veidi huvitavad ja rahvast oli palju, siis ikkagi, minu jaoks jääb midagi puudu. Kuula näiteks seda lugu.

Nüüd siis tuli Ziggy Wild. Uus aasta, uus kostüüm. Ega mul midagi eriti öelda polegi, väga lahe show, mõnusad ja kaasakutsuvad lood. Watch Me on tore. Naisterahval on võimas hääl.

Aga lõpuks, nüüd siis tuli Cookies. Käisime enne veel andsime Tibu joogi ära ja Venno rääkis, et nad on Rock Rampist saati kõvasti paremaks muutunud. Küsisin plaati ka, aga uut plaati ei ole veel ja vanu ta ei võtnud kaasa. Igal juhul, nad on tõepoolest muutunud natuke vist rohkem raskemaks ja bändi koosseis tundus olevat veidi teine. Kõik lood olid uued ja väga-väga massiivsed ning ägedad. Sellist live ei ole alates eelmise aasta laagrist olnud. Kuigi kahjuks inimesi oli veidi vähe ja Venno veel küsis ka murelikult, et ega me ära ei lähe vm.

Muidugi ma ei leia praegu ühtegi nende uut lugu kuulamiseks. Järgmine neljapäev pidi tulema neilt video, seega eks jääme ootama (video tuli ära – Tee end korda). Ma loodan ka, et nad teevad vahetevahel vanu lugusi nagu Samurai või Surematuks saame me, MySpace’ist saab kuulata.. Ja uusi lugusi võiks ka kuulata saada.

Igal juhul, super live oli. Ma oleks võinud veel tunnike seal kuulata ja kaasa elada. Kuigi Andu peal Venno parodeeris vastuseks küsimusele, et kas jõuate veel, purjus tüüpi, kes vaevu piirde najal püsti seisab. Üliäge, massiivne, kaasahaarav.

Tänud korraldajatele ja härrale, kes bändide vahel vaimukusi pildus. Järgmise aastani.

Veel pile leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1443667

Mine vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com/2015/07/amme-rock-2015-1-paev.html

Higistasime ennast Vana-Vigalas toimunud 14ndale Hard Rock Laagrisse, sest Audi salongiventilaator jäi vanaks ja ei viitsinud enam ringi tõmmata. Tulime seekord Tallinnast, sest eelnevalt kutsus president külla ning ei tundunud mõistlik sõita lisa 5h, et päevake Tartus olla. Laagrisse jõudes puhus kerge tuuleke ning oli rahulikult aega telki üles panna. Telkas olid juba nii mõnedki telgid ja iga koha peal, kus telki polnud, seisis keegi ja ütles, et sinna tuleb neil veel 5 telki. Lõpuks sattusime suhteliselt telkla tagumisse nurka, aga koht osutus väga mõnusaks.

Jalmari nutikas telefon ütles, et sooja on 28 kraadi ja öösel tuleb ka 28 kraadi.

1. Päev

Kell 16 alustas esimene bänd Deformation. Tundus suht normaalne.

Värvilised juhtmed olid toredad ja nende videolugu Nightmare on täitsa mõnus.

Järgmiseks läks väiksel laval Odota. Kojamees rääkis enne midagi soome keeles ja ütles, et järgmine bänd on nagu keisrilõige Achilleuse kanda… (?). Blood Pavilionist ja Talbotist tuttav tüüp tegi suhteliselt atmosfäärilist muusikat.

Jalmarile ta meeldis. Minu meelest oli natuke liiga atmosfääriline. Või vähemasti vale atmosfääriga päikeselises õhtupoolikus. Ma arvan, et pimedas oleks põnevam olnud, aga mis sa siin Eestis ikka teed.

Kell 18 jätkas pealaval Metsatöll. Palju karujahi ja muid särke oli.

Mõtlesime, et vanasti olid kaks esimest rida tund aega enne kontserdi algust täis. Praegu ka lavaesine just otseselt tühjaks ei jäänud, arvestades suhteliselt varast kellaaega tööpäeva lõpus ja teravat päikest.

Esitusele tuli album Hiiekorda, mis tähendas, et muu hulgas tehti üks mulle väga meeldiv lugu Hundi Loomine. Muidugi ägedad olid ka veel näiteks Rauavanne, Sajatus, Alle-Aa ja üldse enamik lugusi.

Metsatöllu tulid kuulama ka need, kes ei mahtunud marjamaale, vaid pidid jääma karjamaale. Igatahes mulle väga meeldis ja paistis, et teistele ka.

Ühel hetkel tulid ka tuletantsijad, kes astusid üles pealaval ka edaspidi teiste bändidega. Üllatavalt paljudel artistidel on mõni tuletemaatiline pala.

Seejärel tuli väiksel laval Paean. Ma ei teagi nüüd, meenutas veidi Horricane’i, aga üldiselt mulle jäi veidi igavaks. Ivol oli janu.

Järgmiseks tuli pealaval põnev bänd Wolf (loe: Wülf).

Solist nägi väga kriipi välja ja kitarrist naeratas liiga palju – ilmselt varjas midagi.

Natuke võib-olla liiga heavy oli minu jaoks, aga poweri hõng oli äge. Mulle meeldisid lood Voodoo ja Evil Star.

Pärast seda Jalmar küsis Andersi käest, kes see tsikk temaga kaasas on. Seejärel hakkas väiksel laval Alfahanne Rootsist.

Ma ei teagi nüüd. Nende koduleht ütleb, et alfapocalyptic rock? Mulle tundusid nad kuidagi nagu… punk. Nad nägid veidi naljakad välja ja show oli kindlasti huvitav, aga eriti ei viitsinud neid kuulata.

Kell 20 tuli Threshold UK-st.

Nad olid suht head. Kristelile meeldis lugu Unforgiven, mulle meeldis The Rubicon. And so we carry on…

Indrek ütles, et ta sai oma progeküllastuse kätte.

Nüüd, kus oli juba pimedaks läinud, tuli väiksel laval Forgotten Sunrise.

Selleks ajaks oli juba päris palju inimesi tulnud. Ei olnudki kuskil nagu väga head kohta nende vaatamiseks. Lava kõrvalt nägi, aga heli oli katki. Keskel oli heli korras, aga pilt oli katki. Ehk siis lava jäi minu meelest väikseks neile. Pildistada oli ka suhteliselt keeruline, aga samas huvitav. Projektori taustaga saab väga lahedat kompositsiooni teha.

Igal juhul, Sõjajala Õis oli muidugi hea. Tehti ka üliäge Samewonder, kuigi see oleks võinud kuidagi võimsam olla. Tore oli ka armastuslaul Tule Eest.

Südaööl läks peale esimese päeva peaesineja extreme metal bänd UK-st Anaal Nathrakh.

Solist ütles, et tal on muude psühholoogiliste probleemide hulgas ka üks kerge, et kui ta suleb silmad, siis ta näeb asju, mida pole seal. Ja siis ta nägi, kuidas majad põlesid ja inimesed jooksid. Seal olid ka sead, ka osad sead põlesid. Of Fire, And Fucking Pigs.

Üldiselt ma ei tea. Esinemine oli muidugi kõva. Muusika oli selline… ekstreemne. Solist ütles, et nad mängivad kohe kõik lood järjest, sest ära minemine ja tagasi kutsumine on alandav nii muusikutele kui publikule. Aus värk. Ma ei ole ka suur tagasi kutsumise fänn, muidugi mõnikord see sobib ja töötab, aga mõnikord ka mitte.

Sellega oli esimene päev möödas.

Ütleks nii, et oli huvitav, aga otseselt mingit imetabast üllatust ka ei tulnud.

2. Päev

Öösel läks veidi jahedamaks, aga hommik oli jälle kuum. Jalmari nutikas telefon oli endiselt kinni jäänud 28 kraadi peale. Lubas ka äikest, kuid Vana-Vigalas me seda ei näinud. Nägime hoopis päikest ja Heviaeroobikat.

Esimene bänd teisel päeval oli Diskreetse Mango Trio. Ma ei tea, miks see trio on, sest laval oli tunduvalt rohkem inimesi kui kolm.

Ma ütleks, et väga mõnus algus teisele päevale. Just sellist bändi ma teise päeva alguses ootakski. Okei, nad ei olnud nii ägedad kui Kantor Voy või Smõuk on teise päeva alguses olnud… Aga sellegi poolest, üle aastate üks mõnus bänd teise päeva hommikul. Andu ostis pärast ka nende plaadi.

Lahedad lood olid Mehed Mis Te Meelitate, Hobusemäng ja mingi laul pastlatest, mida ma ei leia praegu üles (leidsin: Iidut-Tiidut). Bassimees nägi äge välja, aga millegipärast oli ta pandud laval kõige taha. Eespool olid kitarristid, kes tundusid suht staatilised. Üks lauluneiu oli väga kelmikas, aga teine tundus veidi pinges.

Pärast neid oli väiksel laval Cryptica. Umm… ma ei tea, ei jäänud eriti muljet nendest.

Kuna ilm oli palav, siis festi alale oli toodud vett.

Üldiselt oli festi alal keskmiselt igasugu asju. Selles mõttes, et söögivalik oli väga hea. Jalmar ütles, et kuskilt pidavat saama ämbritäie kana 10€ eest. Mulle meeldis pannkoogi putka, kust sai jooki 1.50€ eest, mujal oli 2€. Alati on üks koht, kus jook on odavam. Ka hommikul sai head kohvi ostetud telkla juurest praktiliselt ilma vaevata.

Samas mulle tundus, et nänni müüdi veidi vähe. Võib-olla ma vaatasin liiga põgusalt, aga enamasti olid ainult särgid. Ja millal tulevad HRL-i märgid ja patchid? Järgmine aasta? Kiita tasub muidugi seda, et Nailboardi telk müüs NBS-i kassetti 99. Mul on see juba kassetti näol olemas, aga soovitan osta. Hea kassett on. Airport! 😉

Pealaval algas kell 14 Beyond The Structure. Tundusid normaalsed. Mulle meeldis lugu Investigation, mille puhul tuleb välja, et loo nimi on hoopis Intoxication.

Järgmisena oli üleval Leedu bänd Au-Dessus. Nad on post black metal. Kõigepealt oli black metal ja siis tuli post black metal. Igal juhul, nad oli päris ägedad. Sünged ja kostümeeritud. Tundub, et nende lugude pealkirjad on rooma numeraalid. Kuula näiteks III või V.

Kell 16 tuli pealaval Herald. Nad olid okeid. Andule ja Jalmarile meeldisid, mul hakkab kergelt vaimustus üle minema. Samas Masin on päris äge lugu. Kari lambaid, kes mind nuumab. Samanimeline plaat tuli ka nende esinemise ajal müüki.

Eks muidugi Amanita oli khuul. Naljakas lugu tundus ka Kallis Kivi, aga selle kuulamiseks peaks vist praegu veel plaadi ostma.

Väiksel laval tuli Urt. Nad on ka siuke extreme / black metal. Kostüümid olid väga ägedad. Solist viskab kodus kanakontidega kindlasti tulevikku.

Kell 18 alustasid Kosmikud.

Väga khuul. Mul ei olegi midagi uut öelda, mis poleks juba varem öeldud. Ahjaa, Mikk küsis päeva algul mult 3 huvitavat bändi teisel päeval, Kosmikud olid üks nendest.

Vahepeal tuli lavale ka Hr. Tharaphita, kes käskis Lydia Koidula haual öelda.

Jõe taga tööd tegevatele põllutöölistele kõlas ka Elmari raadios populaarsust kogunud uus lugu Maapoiss.

Jätkas väiksel laval J.M.K.E. Jalmar oli Villut mõni aeg tagasi bussis näinud ja tõdes, et härra on vanaks jäänud.

Minu meelest on ta viimased 5 aastat siuke olnud. Igal juhul, esitusele tuli maailma kõige parema punk-albumi Külmale Maale lood. Vahepeal kitarr jäi pinisema ja Villu tõdes, et 1970ndate Kraftwerki live kõlas samamoodi.

Järgmine bänd oli Shining. Hmnjaa, jättis suht mixed tunde. Juba see oli segane, et kas solist tahtis, et teda pildistatakse või mitte. Ka publikuga suhtlemine pärast oli väga vahelduv. Mõni hetk oli okei ja mõni hetk selline, et ta läheb kohe minema. Ma ei tea, minu meelest ta pingutas üle oma esinemisega. See ei läinud kokku ega moodustanud tervikut.

Muusika tundus äge, aga raske oli sellele keskenduda.

Väga keeruline bänd.

Enne järgmist esinejat elas Villu veidi peost suhu. Loositi välja kitarr. Kaks esimest kuulutatud nime omanikku ei olnud kohal ja kitarri sai kolmas inimene.

Edasi tuli Preternatural… või tähendab Neglected Fields. Kuigi vähemalt kaks bändi liiget olid tuttavate nägudega, siis muusika oli teistsugune, mis on ka täiesti loomulik. Siiski, mulle niiväga ei meeldinud, jäi kuidagi kuivaks. Maitse asi.

Kell 22 tuli pealaval heavy doom metal Candlemass Rootsist. Ma ei teagi nüüd, kas heavy ja doom koos mulle meeldivad. Olen sellise loo nagu Dark Reflections kirja pannud. Samas mulle meeldis lugu Solitude, natuke rohkem doom ja vähem heavy.

Solistil oli pükstes auk, pooled pildid ei sobi.

Väikest lava tuli lõpetama Aggressor. Ma ei ole nii vana, et eelnevalt teada, mida see 95ndal lahku läinud kollektiiv tegi. Ma vahepeal kartsin, et see aasta ei tulegi ühtegi death metal üllatust (eelnevad death metal bändid olid kuidagi liiga extreme). Ega Aggressor nüüd ka eriti meloodiline ei olnud, aga igal juhul oli tegu väga positiivse üllatusega.

Mulle meeldisid lood Sanctimonius ja The Dark Tower.

Lõpetuseks algas südaööl tänavune peaesineja Saksamaalt Taliban… st. Caliban.

Nojah, nagu näha, siis esimesest kolmest loost kaks olid punases valguses. Üldiselt oli pealaval väga hea valgustus, aga punases valguses on väga keeruline midagi pildistada. Igal juhul, bänd oli väga aktiivne ja liikuv.

Niisama arvatavasti ei kuulaks, aga samas onupoeg Sass oli just nende pärast laagrisse tulnud. Samas Oath on väga super lugu.

We Are The Many refrään kõlab nagu P.O.D. Võimatu on kuulata seda ilma kaasa laulmata youth of the nation..

Vahepeal oli keegi mingi natsisümboolikaga neid solvanud publikust. Ma ei tea, mis see oli… Aga muidu oli fun, mitu korda tehti circle pitti ja bänd oli kaasahaarav.

Pärast neid tuli Clawfinger. Lisalugusi ei tehtud.

Sellega siis laager lõppeski. Ütleks, et Eesti bändide valik oli päris hea. Välismaa artistid väga palju ei kõnetanud. Ka industriali ja gothicut oli vähe. Sellest tulenevalt ei olnud publiku hulgas just eriti palju huvitavaid kostüüme. Või vähemasti nii mulle tundus. Meloodilise death metali leidu nagu Preternatural või Psilocybe Larvae ma enda jaoks ei leidnud. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks nimetama 3 artisti teiselt päevalt, siis need oleks Kosmikud, Aggressor ja Caliban. See nimistu erineb veidi sellest, mis päeva algul öeldud sai.

Kuuldavasti tuleb järgmine aasta 15. laager, mis tähendab, et võiks oodata midagi veelgi ägedamat.

Järgmisel hommikul koristati laager meie ümbert ära ja seejärel higistasime puhkama läinud ventilaatoriga autos Tartu. Jalmar ja Andu jäid Märjamaa Statoili oma sõitu ootama.

Tänud. Järgmise aastani. \m/

Veel veidi pilte leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1443377

Vaata ka Kristeli pilte:
1. päev
http://huntlus.blogspot.com/2015/07/hard-rock-laager-2015-i-paev.html
2. päev
http://huntlus.blogspot.com/2015/07/hard-rock-laager-2015-ii-paev.html