jee7'e blog

Seekordne HRL 2021 oli 20. juubeliüritus. Kuna reisimine on praegu pandeemia tõttu keeruline, siis esinesid ainult Eesti bändid. Siiski-siiski, esinenud bändid olid kõik hästi tuusad ja kvaliteetsed ning ei tekkinud kordagi mõtet, et järsku mõni välismaa bänd oleks parem. Kõigele lisaks esines ka Zorg. Aga sellest kõigest kohe lähemalt.

Tartust seda 3-4-tunnist sõitu ette võttes sadas vihma. Ilmaprognoos näitas, et võib-olla reedel tuleb kohati lääne pool ka sademeid. Seda siiski ei juhtunud ning mõlemal päeval oli suhteliselt päikeseline soe ilm. Vahepeal oli lausa päris kuum. Seekord tegime sellise triki, et võtsime ööbimiseks Märjamaal kiriku vastas oleva hosteli. Plussid ja miinused. Suur pluss oli, et pärast oli palju rohkem välja puhanud tunne kui telklas olles oleks olnud. Samuti pesemisvõimalus oli suurepärane, eriti nii palavate ilmadega. Ka telgi üles panemisega ei pidanud aega kulutama. Miinuseks see, et oli vähem praktiliselt ainult laagris kohtavate tuttavatega juttu rääkimist.

Kohale jõudes tundus, et rahvast on enam-vähem sama palju kui tavaliselt. Võib-olla natukene vähem, aga telkla ja parkla paistsid mõistlikult täis. Ilmselt mitte mingi rekordarv külastajaid, aga täitsa normaalne kogus.

Käepael anti seekord mulle paberist ja vägevate vetikaliste lainetega disainitud, nagu esimeselt pildilt näha. Kahjuks paberist käepael kulub suht kiiresti ja seega pean selle varsti ära võtma. Erinevalt näiteks ülal pildil olevatest 2018 ja 2019 paeltest. Riidest paelu õnnestub mul kanda nii 4-5 aastat. Eelmised 2011 – 2017 pidin mõned aastad tagasi ära võtma, sest need lihtsalt muutusid rabedaks. Aga muidugi on kõik mul ühe suure märkmiku vahel alles. Seekord aga aastaarvu ja HRL kirjaga riidest käepaela mulle ei tahetud mitmekordse küsimise peale anda üldse.

Festi ala oli normaalne ja seal oli tehtud ka uus tee. Ilmselt vihma korral ülimalt kasulik. Ma ei tea, kas see on teega seotud või lihtsalt ajaga juhtunud, aga pealava esine maastik oli väga kõver. Parem pool nii märgatavalt madalam, et piirete vahele olid pandud puiduklotsid. Piirded ise vajaksid ka veidi värvi värskendust.

1. päev

Esimenene bänd oli käreda vokaaliga prügimetalli bänd Raev. See on selline noorte bänd, mis millegipärast meenutab mulle nii 15 aasta tagust aega kui ma veel noor olin ja siis sel ajal mu teised noored tuttavad võib-olla oleks teinud või kuulanud sellist muusikat, äkki. Sellised suvise Hirvepargi naljakad päevad meenuvad.

Mulle meeldib neilt lugu Testament. Nii huvitav refrään, et ja mitte keegi ei kuule mind karjumas; olen sunnitud vaikusega harjuma; tühjusest ei teki kära, kuigi raev mind seestpoolt tapab ära…
Bänd rääkis veel, et see on nende teine laiv üldse ning palavuse suhtes ollakse samas olukorras nagu publikki. 

Väikse lava juures tuli esimene sõber külla. Muideks, väike lava oli seekord veidi allaskaleeritud variant tavapärasest. Tüüpiliselt on kohapealsele lavale tehtud ümber rohkem konstruktsioone niimoodi, et lava on vist veidi suurem ning seinad ning lagi rohkem ära kaetud. Seekord tundus lava natuke väiksem, sest lava ees oli rohkem ruumi ning statsionaarse lava seinu ning lage näha.

B-lava tegi lahti bänd Sold. See nii nais- kui meesvokaaliga meloodilise metalli bänd tundus mulle eelnevalt kodus korra kuulates hästi huvitav. Veidi selline lacunacoililik või ma ei teagi. Empty Words on tore lugu. Meesvokaal oli äratuntav Ceremonial Perfection bändist, väga hoogne tüüp. Tead, mis veel on äge? See, kui YouTube video kirjelduses on olemas loo lüürika. Muidugi võiks lüürika olla mujalt ka internetist leitav, aga YT kirjeldus on ka väga hea koht selleks.

Ma ei tea, milles asi oli, aga millegipärast see kontsert niiväga mulle peale ei läinud. See tundub suht see muusika küll, mis mulle võiks ju meeldida, aga jamh. Võib-olla polnud ma veel sisse elanud festivali. Natuke tundus ka, et lauljate vahel oleks võinud olla rohkem dünaamikat. Piltidelt vaadates justkui nagu oleks, aga kohapeal tundus, et midagi jäi nagu puudu. A Man-Made Machine lugu jäi meelde.

Edasi kell 18 tuli pealaval surmmetalli bänd Nihilistikrypt. Põhimõtteliselt selle bändiga oli näha, et tuli lavale kogenud bänd. Mulle meeldisid ka laval olevad joonistused.

Aga siis oli paras aeg keha kinnitada. Toitlustustelke oli mitmeid, aga kõige huvitavam tundus Avitella OÜ oma ja ei pidanud pettuma. Esimesel päeval võtsin paneeritud kalafilee. See ja friikartulid ning kapsas maitses suurepäraselt. Väga hea maitsestus. Ainus mure oli ehk, et kala oli nii ära paneeritud, et plastikutiliidid ei tahtnud sellele igalt poolt peale hakata.

Järgmisena tuli B-laval mandolini terroriseeriv folkmetalli bänd Mandoterror.

Mulle meeldivad lood Oleksime Meie Seal ja Kodumaa Laantes. Lahedad sõnad ja vokaal. Kahjuks aga midagi tundus heli miksiga veidrat ja mandolin oli teiste pillidega võrreldes kuidagi eriti vali mitmete lugude ajal. Ma ei tea, võib-olla mul pole nii head mandolini kõrva.

Kuuldavasti oli lisaks laagrile ka Mandoterrori lauljal Kristjanil samal päeval sünnipäev. Päris äge kokkusattumus, palju õnne.

Kell 20 tuli pealaval üks väga põnev ja minu poolt oodatud elektroonilise roki bänd Juur. Kuula nende lugu Blood Moon. Tegelikult, pane nende terve Flux album mängima. Ära lase kaanepildil ennast häirida, muusika on äge.

Selle bändi ajal olin esireas oma Neoneti tuttavaga, kelle nimes ma tegelikult nüüd hakkasin kahtlema. Mul ei jää väga hästi nimed ja näod meelde. Ma olen kutsunud teda Rihoks iga kord, seega jääme selle juurde. Samuti tuli mu uus sõber Alo bändist Swamp Mine ning ka Jalmar. Kõik lahedad kutid olid kohal. See ehk hea koht mainimiseks, et terve tee laagrisse kuulasime Swamp Mine kassetti. Päris mitu tublit korda sai läbi kuulatud seda.

Aga igatahes, Juur oli sürr. Hästi põnev oli kuulata, kuidas laulja oma vokaali muundab. Väga mõnus tripp.

Kahjuks ei leidnud me müügilt nende plaati. Plaatidega tundus üldse veidi ikaldus. Pärast otsisime tulutult Kosmikute plaati ka. Särki ostes tervitati meid küsimusega, et miks meid eelmine aasta polnud. Riho küsis ka sama küsimuse. Noh, eks ikka põhiliselt pandeemia tõttu me ei tulnud. Aga tegelikult halbu endeid oli veelgi. Nimelt samal päeval, kui tulid müüki fännipiletid, olin ma Soomes Velcra kontsertil. Velcra on ülilahe bänd, aga nad on laiali läinud ja andsid erakordse kontserti Nosturi klubis, mis läks ka pärast seda lammutamisele. Tuttav pidi küll mulle samal ajal HRL fännipileti ostma, aga kahjuks said piletid enne otsa kui ta jaole jõudis. Ehk siis asjad kujunesid kuidagi veidralt ning ei tundunud õige minna. Aga, tunnistan, et pärast suvi ja sügis olid raskemad küll selle tõttu, jah.

Igatahes, B laval jätkas introverdirokkbänd Shelton San. Nad on hästi tagasihoidlik bänd. Kõige paremini leiab vist üldse infot nende kohta 2005nda aasta Eesti Ekspressi artiklist. Ka looming tundub olevat 2006. ja 2011. aastatest. Spotify’st leiab.

Ka väga mõnus bänd. Mulle selline proge meeldib, lihtsalt nauding kuulata. Lisaks hästi mõnusale instrumentaalile on ka huvitav vokaal. Selline hall ja kauguses kajav, kuidagi retro.

Kell 22 hakkas A laval Horror Dance Squad. Neilgi oli meeles, kui nad aastal 2018 laagri A laval lahti tegid. Mainiti, et see oli tookord suur au. Ja nüüd on nad kasvanud suuremaks ning populaarsemaks. Keegi olevat enne bändi kuskil maininud, et kui ta saaks aru Horror Dance Squad fenomenist, siis ta teeks ise ka seda.

Ega mina ka tegelikult Horror Dance Squadi põhjalikult ei kuula. Neil on väga lahe hoogsus ja lavadünaamika. Ma pole isegi nende uute lugudega tuttav. YouTube’ist leiab ka päris palju uusi muusikavideoid neilt. Aga mulle siiski Ships meeldib kõige rohkem.

Bändil on ka hästi loodussõbralik mentaliteet. Nimelt esitamisele tuli ka nende kõige esimene lugu Avocado.

kell 23 lõpetas B lava lembemuusikabänd Sõpruse Puiestee. Ka nemad on loodussõbralikud ning esitasid oma uusi lugusi näiteks Fotosüntees. Esitati ka selliseid laule nagu Värav ja Sadam. 1905 oli muidugi põhilugu. Väga tore esinemine ja väga tore bänd.

Sattusin hiljem korraks Mikuga rääkima sellest bändist. Sõpruse Puiestee on varem ka laagris esinenud, nimelt aastal 2008. Mikk ütles, et talle meeldib küll neid kuulata, aga nad pole vast väga just selle festivali bänd. Vot see on selline nii ja naa. Ühest küljest väga paljudele meeldib Sõpruse Puiestee ja ma arvan, et üks selline natuke rahulikum bänd sobib ka siia. Mõni võib-olla ainult HRL-il käib ja siis on tore kogemus neid näha. Teine mõte on, et tegelikult sellel bändil on päris süngeid lugusi. Ehk, et võib-olla tuleb lihtsalt õige setlist kokku panna ja lugusi saab ka salvestistelt natuke raskemalt esitada. Näiteks Kaotaja ja Kauge Tähe Valgus on sellised sügemad lood nii instrumentaali kui lüürika poolest. Metal kaverid nendest tunduksid huvitavad. Aga tegelikult oli huvitav uuemat loomingut ka laivis kuulda.

Esimest päeva lõpetas südaöösel pealaval Loits.

Ma nüüd ei mäleta, aga kas mitte polnud paar aastat tagasi jutt, et Loits annab oma viimase kontserti vms? Just-just, 2017 oli selline jutt. Jalmar rääkis, et teda eriti Loitsi lüürika ei huvitagi, aga riffid on väga head. Esitati esimese plaadi lugusi. Kontsert oli igatahes võimas, võimsate riffidega, kvaliteetne.

	<a

Niimoodi saigi esimene päev läbi. Ütleks, et Juur ja Shelton San olid vast lemmikud. Seejärel Sold ja Sõpruse Puiestee. Sõites Märjamaale öösel nägime teepeal kahte husky koera. Suur aitäh vastutulevale autole, kes vilgutas. Mõni kilomeeter edasi tulid tasukalmpidega kaks väikest tüdrukut, kes vist otsisid neid koeri taga. Sürr sõit.

2. päev

Teist kuuma päeva alustas kell 12 mustsurmmetalli bänd Süngehel. Neil olid ägedad kolbad.

Muidu natuke veider bänd teise päeva hommikuks kohe. Publikus olid lipuga Malta fännid.

B lava alustas hästi huvitava esinemisega sümfoonilise mustmetalli bänd Itk. Enne algust jagati publikule ka Väike Lauluraamat, kus olid esitamisele tulnud lugude sõnad. Ülihea mõte, sain kahe laulu sõnu kaasa lugeda ning seetõttu lugudest paremini aru ka. Peale selle jäi ka midagi meeneks. Fantastiline. Kahjuks aga, kui lood vahetusid, siis mitu korda kaotasin järje ära.

Laulja seisis kastil, kust tuli suitsu ja valgust, ning liikus imeliselt.

Kuula näiteks ka ilusa videoga lugu Käsilane.

Pärast Itku jõudis kohale ka laupäeval tulnud Andu. Jõudis täpselt õigeks ajaks, sest järgmisena tuli pealaval meid huvitanud evanescencilik meloodilise metalli bänd Cydefect.

Cydefectilt on äge lugu Heal, mida esitati ka teist korda lisaloona. Tehti ka Swamped kaver. Siiski, teiste lugude ajal jäi vokaal kuidagi hästi vaikseks. Vahepeal ei olnud üldse vokaali kuulda. Heal ja Swamped olid väga head, aga teisted lood võiksid ka valjema vokaaliga olla. Lauljal on hästi ilus hääl, kui seda kuulda on.

Muusika oli nii kena, et Andu ja minu kõrval olevale kuulajale tuli käe peale liblikas ka kuulama.

B laval tuli kell 15 umpalumpa bänd August Urr. Enne seda rääkis veel Tarmo bändile veel ühe anekdoodi, mille ta oli esimesel päeval publikule juba ära rääkinud. Nimelt, läheb mees arsti juurde vaktsiini tegema. Arst ütleb, et võtame siis õla paljaks. Mees mõtleb, et eile sai põllutööd tehtud ja käsi valutab. Küsib siis, et kas kanni ei saaks? Arst ütleb, et ikka saab, aga enne teeme vaktsiini ära.

August Urr rääkis ise ka igasugu anekdoodilisi luuletusi lugude vahel igasugustest aukudest, kust August välja tuleb.

Andu ütles pärast, et see on selline muusika, mille ta tahaks panna oma arvutimängus kõrtsi muusikaks.

Järgmiseks tuli pealaval mustpunkroki bänd Mört.

Andule meeldis nende roki pool ja ta teab ka nende bändiliikme sugulast, kellel oli vaja enne ja pärast laagrit talt autoküüti.

Mind üldiselt miski ei kõnetanud. Ainult üks lugu hakkas kõrva ja jäi kummitama. Soorebased. Mine kuula ka. Hetke pärast mulle vastu kõndis emane; ja siis isane, fkin soorebane.

Järgnes väiksel laval mustmetalli bänd Sõjaruun.

Mulle nad täitsa meeldisid. Mõnus bläkk instrumentaal, head riffid ja vokaal on küll growliv, kuid hästi arusaadav. Lauljal oli tore muie ka vahepeal. Hea kuulata ja vaadata. Kuula näiteks albumit Tusk.

Pealaval tuli kell 18 surmmetalli bänd Deceitome. Hoogne ja energiline.

B-laval jätkas veel üks surmmetalli bänd Surgent.

Nende Soundcloud leht kirjutab, et kuna Horricane praegu ei tegutse, aga oli vaja mõndasi mõtteid realiseerida, siis selle tõttu tehti Surgent. Üheks inspiratsiooniks on mainitud Devin Townsend, loos Peak of Repression on seda minu meelest veidi kuulda. Trummide Edward Norton filmist Fight Club.

Kontsert oli äge. Lõpus oli ka üks äge lugu, millel kahjuks pole ei pealkirja ega salvestust. Võib-olla millalgi tuleb. Paluti moshida nii nagu vanahärrad ette näitavad.

A laval tuli kell 20 Pedigree. Lõpuks ometi olid nad pandud suurele lavale, Bonnel oli ka väga hea meel. Õnneks vast mitte nii palju, et üritada lavalt publikusse hüpata. Andu ütles, et Bonne on selline tore rõõmurull. Kusjuures, vahepeal enne jäime Anduga rääkima Pedigreest. Rääkisin talle, kuidas ma iga kord oma tudengite eksameid parandades panen Lucifer Boy kordusmängimise peale taustaks.

Tehti erinevaid lugusi. Uue plaadi Funeral Child pealt näiteks Defenestrated Child, Muideks uue plaadi peal on ka lugu Possible Child. Mulle meeldib ka vanem lugu nimega Listen to the Children. Pedigree selline hea lapsesõbralik bänd. Jah, ma googledasin ikka, mida defenestrated tähendab.

Vahepeal tehti ka uue plaadi pealt lugu Architecture, kus tuli lavale viiulimängija Karl. Alguses muidugi tundus, et näe, Indrek bändist Redneck Rampage.

Järgmiseks tuli B laval indie bänd Ans. Andur. See tundus selline vahepala bänd. Kitarril oli Aidan Gillen telesarjast Game of Thrones.

Läksime sööma. Seekord võtsin sealtsamast Avitella OÜ-st kanaliha, mis oli ka väga hea. Paistis, et kellelgi oli öö jooksul hirmus janu tekkinud ja joogikülmiku uks oli ette jäänud.

A lava eelviimane bänd oli Herald. Härra Tarmo ütles, et tegelikult heerald on ju hoopis tema. Aga seal bändis on kõik teised kunagised heeraldid.

Laulja oli teinud põhjalikke ettevalmistusi ja püksiluku kinni neetinud, et ei juhtuks sama moodi nagu kunagi bändi Revolver lauljal seal laval möllates juhtus.

Heraldil tuli ka eelmine aasta uus plaat välja. Ma polnud seda varem eriti kuulanud. Andule meeldis lugu Madu. Mulle meeldib väga selline lugu nagu J.O.S. On alles lüürika ja mõnus kitarr ka. Väga lahe. Ja kinnisilmi usume me meest valges; Ja kinnisilmi usume me lunastust ta palgel; Ja ajad muutuvad nad peavad muutuma; Kuid muutumatuks jääb me soov miskit uskuda.

Väikse lava lõpetas kell 23 kauaoodatud Zorg. Nad ütled, et on ka juubelibänd, kuna viimane kontsert oli neil peaaegu 10 aastat tagasi.

Üliäge oli jälle kuulda selliseid klassikuid nagu Rooste ja Õndsus.

Aga muidugi ka AS Maa ja Hüperborea on võimsad lood.

Sellel aastal ilmunud Prokrastineerija tasub ka kuulamist.

Võimas ja äge oli neid näha üle tüki aja jälle. Natuke aga oli heli kuidagi vaikne. Kõik oli väga hästi kuulda, aga lihtsalt vaikne oli. Võib-olla oli Herald enne olnud vali ja sellepärast tundus vaikne või siis väiksel laval oligi kuidagi vaikne heli. Või siis järsku lava ees keskelt läks heli mööda just. Liiga vali muidugi on halb, aga oleks võinud olla hästi natukene valjem ja võimsam.

Enne ürituse lõppu võttis Kaido Haavandi korra A laval sõna. Ütles, et meediaväljaanded küsivad talt imelikku küsimust, et nüüd kui 20 aastat on täis, siis kas on kõik? Umbes, et kui keegi vanem inimene saab 60, siis küsida talt, et kas ta nüüd lõpetab ära? Enne ära minemist tegi lahti vahuveini ning ära minnes võttis kaasa oma mikrofonijala.

Südaööl tuli viimane bänd A laval, Kosmikud.

Kosmikutel tuli ka uus plaat Morbiit. Ma pole seda väga kuulanud, aga tundub väga morbiidne.

Hästi lahe oli üle pika aja jälle Kuidas Tuli Pimedus Mu Tuppa kuulda  ja kaasa laulda. Mäletan ka, et kui ma hakkasin festivalidel käima 2007, siis lasti lugu Jeerum kogu aeg raadio Maaniast. Andu ütles, et tal alles nüüd klikkis ära, millest see laul räägib.

Ja sellega saigi 20nda juubeli HRL läbi aastal 2021. Teisel päeval mulle meeldisid Zorg ja Pedigree ning seejärel Cydefect, Sõjaruun, Herald ja Kosmikud olid lahedad. Üldiselt oligi nii, et bändid olid kõik kvaliteetsed ja oli ikka tore üritus. Palju õnne Kaidole, tiimile ja muidugi ka bändidele ning külastajatele, kes HRL-il hoogu sees hoiavad.

Aitäh ja kohtume jälle!