July « 2018 « jee7'e blog

Archive for July, 2018

Hard Rock Laager 2018

Monday, July 2nd, 2018

Käisime nädalavahetusel taaskord Vana-Vigalas muusikafestivalil Hard Rock Laager. It’s magic. Festile eelneval intervjuul hr Haavandi kutsus vaatama, milliseid imelisi helisi pillipoodides nähtavatest instrumentidest välja võlutakse. Elusmuusika võlu ongi nii näha kui kuulda, kuidas muusika tekib. Olla bändiga samas ruumis ja ajas.

Kõige tähtsam teema tuleb muidugi kohe ära kirjutada. Nimelt laagrisse sõites vaheldus ilm päiksepaiste ja paduvihma vahel. Vanasti väga täpne EMHI mudelprognoos on viimasel ajal korduvalt mööda pannud. Üldiselt aga ilm oli mõnus. Vahepeal veidi sadas ja oli jahe, aga oli ka sooja ja päikesepaistet. Keepi vaja ei läinud, aga paar lisapluusi tulid kasuks. Igatahes…

1. päev

Seekord jõudsime õigel ajal kohale, et näha kell 16:00 alustanud bändi Horror Dance Squad.

Õudne Tantsurühm tuletas meelde teise korraldaja poolt mainitud tarkuse, et tema jaoks on oluline, kuidas bänd laval on. Peab olema näha, et asja tehakse hingega ja laivi on nii põnev kuulata kui ka vaadata. Kõik bändid, alustades esimesest, said sellega hästi hakkama. Horror Dance Squad tundus veidi nagu rohkem metal versioon Drivenist. Tundub veits nu, aga tänapäeval keegi vist ei taha öelda, et ollakse nu, seega nad ise ütlevad, et groovy aggressive metal.

Kuulasin enne ka nende FB-s jagatud elu üle mõtlema panevat uut singlit Put Your Money Where Your Mouth Is. Väga mõnus. Parajalt naljakas, sisukas ja hoogne. Terve tee Tartust laagrisse ja tagasi kummitas. Put your money where you mouth is. Don’t spit it out kid… Neil on teine lahe videoga lugu veel nimega Ships. Nii hea.

Vahepeal leidsin üles hr Alo kultusbändist Swamp Mine, kes purustas jõuvõistlustel nii mõnedki rekordid.

Teine bänd oli B-laval Portread. Nüüd ma tunnistan ausalt üles, et peale eelmise bändi (ja seda ka ainult selle pärast, et nad ise jagasid FB-s singlit) ei jõudnud ma teiste eesti bändide osas kodutööd teha. Sadamalugemine oli väga positiivne üllatus. Eriti kuna selgus, et ma olin neid enne neid kuskil kuulnud ja Saint of Sorrow oli tuttav lugu.

Eepiline ja mõnus. Veidi nagu X-Panda. Praegusel ajal täitsa aktuaalne laul neilt on ka God of Robots. Eriti eepiliseks tegi kontserdi ka lõpupoole olnud kerge vihmahoog.

Kindlasti tahaks neid uuesti näha kuskil tulevasel kontserdil ja sügisel tulev plaat tundub ka lubav.

Kell 18 algas A-laval Bestia. Nägin neid 7 aastat tagasi sellisel väga underground (st. kellegi suvilas toimunud) üritusel nagu Põlvapundi Möll Saarjärvel. Kitarrist Andres ütles enne parklas, et ta jõudis lõpuks tulnud laagri kutse ära oodata.

Sellised trood maalähedased black metal bändid on alati hästi põnevad. Mälestus, mis kustutab leegi on mõnus laul. Tundsin, et HRL pole päriselt alanud enne kui vot selline bänd esineb.

Tore oli näha, kuidas bändile meeldis esineda ja kuuldavasti valmistatakse ka uusi lugusi praegu. Laulja ütles, et talle tühjus ei meeldi. Seega, et sul ei oleks selle bändi osas peas tühjus, mine kuula Tüdinud tühjusest.

Kell 19 jätkas B-laval Blinded Memory Lätist.

Kuigi elektrooniline instrumentaal oli väga põnev, siis vokaal kuidagi ei läinud peale ja jäi ühesuguseks.

A-laval tuli Belgia black metal bänd Saille. Soliidselt teatraalse väljanägemisega solist ja kitarril Richard Branson.

Cthulhu Fhtagn! Fantastiliselt kuri.

B-lava jätkas kurjadel fantaasiateemadel bändiga Taak.

Raske Koorem mängis seekord kuidagi eriti süngelt ja metalselt. Lugusi esitati Mardi sõnul nii eesti kui pudi keeles. Linnadesööja on alati hea laul. Räägiti, et laagri publik on aastatega vananenud, aga Taak ongi pigem hilistäiskasvanute bänd. Ootan endiselt neid aastaid, mil tehakse lugu Lahkuja kustutab tule. Seniks tuleb õhtuid Bela Lugosiga veeta.

Kell 22 jätkas vanakooli death metal bänd I Am Morbid.

Esimese päeva B-lava lõpetasid Kosmikud.

Kõmmari oli Vana-Vigalasse velotanud, trummidel oli saksa diisel ja huvitav, kas hr Vana läks pärast siin ka külapeale tuiama. Väga äge lugu oli Traagika, see on nii stiilne, kui nad koos pille üles tõstavad. Samuti huvitav uuem ja ägedate sõnadega lugu oli Leinapealinn.

Enne järgmist bändi luges Kaido ette sõnumi, et Parkway Drive kahjuks seekord laagrisse ei jõua. Mind see eriti ei morjendanud, sest ma neid ei kuula. Samas on muidugi arusaadav, et ilmselt paljud olid suuresti nende pärast pileti soetanud. Pakuti loomulikult tagasivahetuse võimalust, mida kuuldavasti olid osad ka kasutanud. Võib-olla oleks huvitav olnud näha eelnevalt haibitud esinemist ja saada vastus küsimusele, et kuidas nad lavale ära mahuvad. Aga, jah, ma ootasin niikuinii pigem teisi bände. Näiteks järgmist.

Esimese päeva peaesineja oli maailmakuulus gothic metal bänd Lacuna Coil. Kolmas kord Eestis ja põnev oli eelnevalt ka jälgida nende saabumist ja intervjuusid.

Nii hea tasakaal meloodilisuse ja raskuse vahel. Kõike head juba niigi igal pool kirjutatud nende kohta. Nii tore, et laagrisse jõuavad sellised ägedad bändid. Alustati looga Our Truth.

Ma pole nende viimast Delirium albumit väga palju kuulanud. Võimas album on aga Dark Adrenaline. Eriti lahe on ka tolle albumi boonus DVD, kus lugude instrumentaal mängib üle bändiliikmete poolt näideldud lühikeste õudusfilmide. Kui nad 2012 seda albumit Rock Cafe’s esitlesid, siis ostsin käepaela ja metallist võtmehoidja. Viimane on siiamaani õlakoti küljes. Kahjuks ma laagris ei näinud eriti nende nänni peale särkide ja plaatide.

Selle bändiga oli mul tunne, et on tänavune laager tehtud. Teisel päeval ootasin ka mõnda bändi, aga esimene päev ja Lacuna Coil oli nii kõva, et tass jooksis üle. We fear nothing, we fear nothing… Nothing Stands in Our Way.

Õhtut sai veel lõpetama jääda Purgatooriumi telgis, kus näidati huvitavaid filme, elektroonilisemat muusikat ja tossu.

2. päev

Teine päev algas traditsioonilise Heviaeroobikaga. Hommikupoole paistis veidi päikest ka.

Bändidest alustas kell 12 Mang Ont. Väga timm bänd oli teise päeva hommikusse. Ostsin plaadi Võhk ka. Plaadikujunduse on teinud Maari Soekov, kes teeb Tartus väga ägedat detailset ja fantaasiarohket kunsti. Mõtlesin kasseti peale, aga autos vist pigem ei kuula. Loos Kasvav koidik kõlab mulle kergelt Never Let Me Down Again riff. Laval oli ka mobiilne telefonitoru, kui keegi peaks helistama.

B-laval esines Signs of Execution. Mõned lood tundusid huvitavad, aga ma ei leia neid netist kuulamiseks.

Kell 14 jätkas vanakooli death metal bänd Aghor.

Ja seejärel death metal bänd Intrepid.

Ning siis uue laine vanakooli death metal bänd Deceitome. Lyrical themes: Death.

Vahepeal Kaido ütles, et bändid ei olegi laagri ajal ootel juhuks kui ta helistab. Seega kella 21 ajal tuleb paus ja viimased bändid liiguvad veidi edasi. Vahepeal mõtlesin naljatades, et äkki tuleb nt Tharaphita kuskile üllatuseks. Teine variant oleks võib-olla, et eelmised bändid oleksid veidi kauem saanud mängida. Aga tegelikult vahepealne paus oli väga hea lahendus. Mulle väga meeldis, et sai vahepeal korraks hinge tõmmata. Võib-olla võikski iga aasta mingi paus olla vahepeal. Jõuab veidi rohkem tuttavatega muljetada.

Kell 17 tuli väiksel laval Kurjam. Kui nad paar aastat tagasi tegid kiirema loo kui Napalm Death, siis seekord oli neil paganlikum lugu kui ükskõik millisel Norra black metal bändil, või solist võtab enda sõjaväemütsi peast. Naljaka videoga lugu on Vanapaganist. Sobis väga hästi laagrisse.

Kell 18 tuli pealaval Must Hunt. Ehh. No esiteks see ei ole metal bänd. See on rokibänd. Kuigi sümboolika ja visuaalne stiil justkui oleks midagi karmimat. Ja rokibändi mõttes ma ka ei oska midagi väga tarka öelda. Veidi kuidagi cheapo oli. Vokaal oli kuidagi veider. Selles mõttes, et Ziggy Wild on lahe ja sinna selle laulja inglise keelne vokaal sobib väga hästi. Siin aga eesti keeles kuidagi ei läinud peale.

Teiseks, lüürika on ka kuidagi cheapo. Näiteks see Joosta huntidega lugu. Loo sõnum tundub kuidagi igal pool laiali. Ma näen küll, et päris suvaline inimene pole seda kirjutanud, aga ikkagi. Bändi temaatika ja seal hulgas lugude sõnumid tunduvad suunamata. Võib-olla on lihtsalt asi selles, et bänd oli laagris. Ma arvan, et kuskil rohkem rokifestivalil võib Peab Jahtima rohkem esile tulla.

Rääkisime pärast Mikuga ka ja on teooria, et Atso läks Metsatöllust ära ja tegi selle bändi, sest Metsatöll esines liiga palju erinevatel külasimmanitel. Hetkel mulle tundub, et see bänd on rohkem siuke külasimmani või Rootsi kruiisi bänd. Aga kes teab, eks näis. Ja teema tekkis ka nende kolme silmaga hundipealuude osas, et kas ja kui palju on see copy-paste Metsatöllu sümboolikast.

Kell 19 tuli minu teise päeva lemmikbänd Dying Gorgeous Lies. Bänd Saksamaalt. Mulle meeldib, et lood on täiega hoogsad ja ehitavad ning vokaal on kuidagi väga omapärane. Mulle meeldib growl vokaal, kus sõnadest saab aru. Kuula ja vaata First World Breakdown.

See on veidi siuke guilty pleasure bänd. Samas siin on natuke vastupidi eelneva bändiga. Muusika on väga mõnus, aga stilistika on veidi läbu. Lüürika on näiteks sõjast ja erinevatest maailmakordadest. Plaadikujunduseks olev kasiino värk või esinemisel räägitud õlletemaatika tundub kuidagi mööda. Aga mõnus live oli ikkagi.

Kell 20 jätkas A-laval In the Woods…

See oli mu teine teise päeva oodatuim bänd. Väga mõnus progressiivne avant-garde metal värk. Kuula näiteks albumit Pure. Fantastiline. Kuigi neil bassimees ei saanud tulla ja laulja ütles, et huvitav on päikese käes mängida.

Seejärel tuli paus. Läksime rääkisime Miku ja Hansuga telklas juttu. Põhimõtteliselt spekuleerisime Kaido Haavandi muusikamaitse üle. Mikk rääkis, et tema ootab selliseid kõvasi death metal mosh bände, kus saab ikka lõpuni välja elada ja pärast jõkke minna pesema. Mitte näiteks neid bände, keda ma just ootan, nagu Katatonia ja Lacuna Coil. Ja mõtlesime, et mille järgi bände siis valitakse ikkagi. Mulle mõnikord tundub see pigem death metal laager, eriti näiteks siin tänavu teisel päeval, kus tuli 3 death metal bändi järjest. Aga jõudsime järeldusele, et Parkway Drive olekski võib-olla olnud selline raju bänd, mida Mikk oleks oodanud. Ja tegelikult on HRL ikkagi suhteliselt varieeruv ja üldiselt tasakaalus üritus. Kuna meil ainult see üks metal fest on, siis päris 2 päeva järjest 22 ainult gothic või ainult death metal bände ka ei saa. Üks asi on siiski puudu, industriali ei ole just eriti. Jalmariga ootame juba 11 aastat, et tuleks bänd Turmion Kätilöt. Kaido, kus on? Üks hullult tore bänd oleks ka Oblivion Machine.

Pärast pausi tuli A-laval Ajattara. Selle ajal tuli üks rõõmus tüüp ja ütles, et ta on 20 aastat seda bändi kuulanud.

Väikest laval lõpetas teisel päeval Talbot. See on ulme bänd. Nägin neid kunagi Rock Rampil ühel ööl ja väga mõnus. See trummar on nagu masin, lihtsalt lammutab.

Seekordse HRL-i lõpetas Crowbar.

Ma arvan, et Varesekang oli täitsa raju bänd küll lõpetuseks. Alguses vähemalt nägin fotopitis, kuidas mitu crowdsurferit üle piirde jõudsid. Lauljal oli uhke habe.

Vaatasime helipuldi juures jalga puhates bändi ära. Pärast Nailboardis müüdi veel 4 viimast beanie’t ja selline laager oligi. Väga hea laager oli. Nagu ma kirjutasin, juba esimene päev oli suurepärane. Teisel päeval oli ka lahedaid bände ja oli nii naljakas, fantaasiarohke, sünge, meloodiline, kuri ja raju. Hea töö ja näeme aasta pärast jälle!