Okei.. here it is.. Fallout: New Vegas 😛
Esmalt peaks vist mainima, et paljude meelest oli see parem kui Fallout 3… järgides rohkem Fallout 1 ja 2 maailma ja ideed. Ma olen nõus. Ei tea küll täpselt, mis see on, aga New Vegas oli tunduvalt rohkem meeldejäävam kui F3, kuigi ega viimane ka nüüd halb mäng ei olnud.
Üldiselt New Vegases oli palju ägedaid reference’ F1 ja 2 maailmale. Nii mõnedki tuttavad karakterid ja story’d vanadest mängudest. New Vegases oli kuidagi rohkem huumorit ja kontrasti, mis on Fallouti atmosfäärile nii omane. Ja kogu elamus oli kohati päris lõbus.
 |
 |
Story on põhimõtteliselt Hooveri tammi ja New Vegase ümber. F2-st tuntud NCR on Hooveri tammi üle võtnud ja üritab Mojave kõrbesse rahu ja korda tuua. Kuid NCR on ennast liiga ära hajutanud, neil puuduvad vahendid korralikult regiooni üle valitsemiseks. Peale selle tungib peale idast Ceasari Leegion. Need on mingid haiged tüübid… basically orjapidajad, tapjad, piinajad jne. Mul hakkas füüsiliselt halb, kui ma nendega tegemist tegema pidin. Märk heast mängudisainist. 😛
 |
 |
Peale selle konflikti on ka võitlus New Vegase üle, sest peale nende kahe osapoole on ka olemas Mr. House, kes kontrollib New Vegast ja veel on võimalus saavutada iseseisev New Vegas. Kohati mängija seisukohast võibki põhiküsimus olla mitte Hooveri tammi oma (mis on kahel põhilisel osapoolel mängus), vaid hoopis New Vegase tulevik.
Ning veel on mingi pooltosinat väiksemat gruppi, kelle saatuse saab ka enda tegudega määrata. Peale erinevate linnade ja võtmekohtade on juba tuntud Brotherhood of Steel, Great Khans, Followers of the Apocalypse jne ning mõned uued grupid nagu Fiends, Powder Gangers, The Kings.
 |
 |
 |
 |
Ja noh… igal grupil oli mingi teema mõne teise grupiga, seega võib olla suht keeruline saavutada soovitavat tulemust kõigi gruppide osas. Põhidilemma on tõenäoliselt mängijal see, mida teha Mr. House’iga… kuigi no eks see oleneb mängijast täiesti. Ühesõnaga ma ütleks, et lihtne ei ole.
See kusjuures oligi Fallout: New Vegase juures suht huvitav, et selleasemel, et oleks üks lineaarne maailmast kohat suht eraldatud story (nagu veidike ehk F3-s oli), on väga laiali hargnev ning sidequestidega läbipõimunud story. Näiteks noh.. Brotherhood ja NCR on suht sõjajalal ning ühel hetkel NCR tahab, et sa Brotherhoodi ära hävitaksid. Samas on ka võimalus nende vahel liit sõlmida, kuid see eeldab, et sa oled Brotherhoodi missioone teinud. Muideks Brotherhoodi üks missioon viib sind erinevatesse Vaultidesse… kuhu võib-olla muidu ei satuks. Kuigi mõndadesse Vaultidesse viivad ka mõned teised missioonid ja no.. suht siuke missioonide rägastik on. 😛
Vaultid iseenesest olid õnnestunult tehtud nagu ikka. Sellega imo ei pandud isegi F3-s mööda. Siuksed sürrid ja teadmatust täis… kõhedusttekitavad. Üks vault oli näieks mingi taimi täis kasvanud ja selle ees oli suur silt: “Keep out! Plants kill!” vms. Ja siis ma läksin sinna ja alguses ei olnudki midagi… mingid giant mantised ainult. Kuid siis loed seal vaultis terminalidest logisi, et kuidas inimesed kunagi seal surema hakkasid… ja siis.. noh.. ütleme nii, et seal oli rohkem kui ainult giant mantised. 😉
Ja siis juba järgmises vaultis ootad, et mingid über kollid hüppavad kuskilt nurgast välja. Aga ei tule ega tule neid kuskilt.. ja siis alles pärast avastad midagi, mis on palju jubedam kui ükskõik milline nurgast välja hüppav koll. Vault 11 oli säärane… awesome.
 |
 |
 |
 |
 |
Aga nii.. Karakterid.. jah, palju erinevaid tegelasi oli, igaüks oma motiividega. Kuigi noh, kohati tundusid need motiivid liiga fabritseeritud. Samas ega ma ei tea, mis motiivid säärastes eluoludes inimestele tulla võivad. Väga palju karaktereid ja paiku… ma võib-olla avastasin kõigest mingi 20-30%.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Ja vestlused karakteritega olid kohati väga sürrid.. mis on ainult pluss. 😀 Selles mõttes, et vestlused olid ikka normaalsed ja mulle meeldis, et speech skilliga sai väga suure osa probleemidest lahendada normaalselt. Kuid tihti olid lihtsalt naljakad võimalused, mida võis öelda.. või siis karakterid ise ütlesid midagi naljakat.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Ja siis ka lihtsalt mingi random eventid või niisama ütlused NPC-delt.. Tuttavad on rääkinud veel igasugustest eventidest, seega tõenäoliselt kõiki ise avastada on suht võimatu / palju aeganõudev.. Aga jamh..Igasugu toredaid asju on Fallout: New Vegases.
 |
 |
Companionid… siin oli mingine kaheksa või nii companionit, kellest sai korraga kaks (üks inimene ja üks robot) kaasa võtta. Kusjuures siukse grupiga rändamine on imo väga äge element mängudes. F1-s ja 2-s oli ka see nii… F3-s oli see suht halvasti tehtud. Aga igatahes New Vegases see mulle meeldis… igal companionil oli ka oma side-quest.
Ma ei teagi, miks aga ägedamad olid Brotherhood of Steeli scribe Veronica, endine Enclave’i liige Arcade Gannon ja siis Enclave’i Eyebot ED-E. Ja noh.. mu enda karakter oli muidugi kõige ägedam. 😀
 |
 |
 |
 |
Mulle veel meeldisid täiega questide nimed… paljud olid reference’id kas mingitele vanadele lauludele või tuntud fraasidele jne. No mine vaata nende listi:
http://fallout.wikia.com/wiki/Fallout:_New_Vegas_quests
Pure awesomeness.. 😛
 |
 |
Aga oh jah.. nii… Gameplay. No põhimõtteliselt oli äge. Speech oli äge.. skillid nagu medicine, science, repair olid täitsa kasutatavad kohati. Ma isegi ei kujuta ette.. ilma nendeta oleks mu gameplay olnud tõenäoliselt väga erinev. Survival oli skill, mida ma eriti ei kasutanud. Tollega sai igast toitu valmistada. On olemas ka hardcore mode, millega tuleb süüa/juua, seega siis see ilmselt tuleks rohkem kasuks.. Minul piisas ravimiseks stimpackidest, seega toidul ei näinud väga mõtet.
Meeldis, et vestlustes oli palju võimalikke valikuid ka teiste skillide põhjal peale speechi. Näiteks, kui oli piisavalt kõrge medicine skill, siis võis sellega mingi meditsiiniga seotud teema kohta asju täpsustada või kedagi aidata.
Combat oli ka suht huvitav. Kuigi no ma endiselt arvan, et F1 ja 2 turn-based combat oli ägedam… Siis no snaipriga Sneak Criticalide tegemine oli äge. VATS-i sai ka ikka kasutatud, aga snaipri puhul oli too veits mõttetu, sest ilma selleta lasid palju täpsemalt. Aga kui vastane oli väga lähedal ja küsimus oli mingi paari sekundi jooksul toimuvas, siis ja.. VATS tuli kasuks ikka. Ja täiega äge oli, et kohati olid surmad slow-motionis… kuigi teatud momentidel läks seal kaamera mingi täiesti suvaliselt ja ei olnud eriti hästi näha midagi.
Kusjuures VATS-i oli hea kasutada selleks, et teada saada, kas vastane on lähedal või mitte… Ehk siis kui radarile tuli punane kriips, siis iga natukese aja tagant üritasin V-d vajutada. 😛
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Ghoulid olid väga skeerid nagu ikka.. 😀
 |
 |
Veel noo.. lockpick ja terminalide häkkimine oli samasugune nagu kolmeski. Kuigi nendega on see värk, et… esiteks võimalus, et sa luku ära jämmid on suht olematu. Tavaliselt sa ei hakka lukku lahti force’ima, sellel pole mõtet, sest bobby pin’iga muukimine on niivõrd lihtne. Maksimaalselt kahe pinniga saad hakkama ja seda ka mingi väga erijuhul.
Ja häkkimine on imo liiga raske/aeganõudev. Ses suhtes, et tavaliselt sa ei arva nende 3-4 korraga õiget sõna ära. Isegi kui satud kuidagi mingi hea matchi peale, siis selleasemel, et kulutada mingi 15-minutit, et kõiki sõnu analüüsida… on lihtsam pakkuda huupi mingit muud. Ja kui üks katse järel on, siis teha restart… oodata see mingi 5 sekundit ja proovida uuesti ära luckida… Ehk siis kogu see asi taandub sellele, millal lõpuks randomiga õigele sõnale pihta saad.
Okei, sellega on üks erand. Kui science on väga-väga kõrge ja sõnu on mingi 5-6 tk sul ainult.. siis on võimalik mõningase mõtlemise tulemusena õige üles leida. Aga üldiselt ikkagi pakud huupi ja klõpsid terminali power nuppu, kuni lõpuks täppi läheb.
 |
 |
Aga jammhh… 😛 Fallout: New Vegase maailmas oli väga palju ilusaid paiku.. mägesi, mille otsast kaugel olevaid linnu vaadata; varemetes linnaosad või tühermaad, kus kaugusest paistis New Vegase Lucky 38 kasiino.. jpm.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Atmosfäärile andsid väga palju juurde ka laulud, mis olid valitud raadiojaamadesse. Vanad hitid kuskilt 30-50ndatest loovad juurde kontrasti lõbusa ja melanhoolse vahel.
Kontrasti oli jah… igal pool. 😛
 |
 |
 |
 |
Üks asi, mis mind häiris, oli bugide hulk mängus. Okei.. ma tean, ma ei patchinud ära seda… Aga ma leian, et mängud võiksid olla kohe mängitavad ilma patchita. Patch võiks parandada mängitavust sellel määral, et noh.. lihvida midagi veel siledamaks, mitte alles hakata saagima. Ma mäletan, et F1 oli võimatu mängitavusega ilma patchimata. Selle poolest no.. ma ei teagi.. New Vegas nüüd liiga palju parem ei ole.
Suurt osa queste ei saa lõpetada.. näiteks juhul, kui sa oled mõne teise teatud questi ära teinud eelnevalt. Või siis juhul, kui sa üritad questist saada mingit spetsiifilist lahendust. Siis noh.. on juttu olnud crashidest ja seivide korrupeerumisest.. mul õnneks neid asju ei juhtunud. Aga häiris see, et companionid kippusid ära kaduma lampi ja pidin konsooli kasutama, et neid tagasi tuua.
Kusjuures V:TM – Bloodlines, mis on ka Gamebryo mootoriga tehtud, on teine mäng, kus ma olen pidanud bugide pärast konsooli kasutama. Aga c’mon.. New Vegase lõputiitrites oli QA osas testeritena mainitud 3 inimest. Testereid peaks tavaliselt olema paarkümmend.
Vot… Aga jah, kui välja arvata bugid ja kusjuures ka nendest tulenev võimetus teatud queste teatud viisidel lahendada… Siis overall oli see väga äge mäng. Ma ei ütleks, et see oli parem kui Dragon Age või Mass Effect… Aga ma ütleks, et see väärib küll vägagi Fallouti nime ja on väärt järg selle seeriale.
Lõpetuseks siuke asi, mille ma mingi hetk leidsin.. (click on it) 😀
New Vegas Comic Collection by ~Doomed-Dreamer on deviantART
Täpselt nii oligi.. 😀
—————-
Now playing: Frank Sinatra – Blue Moon (Unofficial Fallout: New Vegas Theme)
via FoxyTunes