Lacuna Coil @ Rock Cafe

Aasta oli 2004 või 2005, kui ühe lemmikmängu järge mängides jäi sealt kummitama huvitav muusikapala. Kuuldud pala sobis ülimalt hästi mängu noir atmosfääri. World of Darknessi maailm, nagu noir üldiselt ikka, sisaldab murtud hingi, kes kohati on sunnitud tegema asju, millega nad eriti rahul ei ole. Võib ju mõelda kasvõi VtM – Redemptioni peale, kus peategelane oli usklik pühendunud ristirüütel enne, kui ta vampiiriks muudeti. Terve mängu idee keerles tema jaoks jälga ja ilma lunastusvõimaluseta olendiks olemisest põhjustatud sisekonflikti ümber. Mängu lõppudest kõige õnnelikumaks lõpuks võiks lugeda seda, kui ta enda uue olemusega rahu leidis.

Bloodlines’is olid natuke teised teemad, kuid lugu sobis sinna ideaalselt.

Aasta oli 2008, kui Jana Kask kaverdas koos Cramiga ülalnimetatud lugu. Esitati seda ka NBS-i kontserdi ajal 2008nda Hard Rock Laagris.

https://www.youtube.com/watch?v=AESULSzccE8

Sama aasta lõpus toimus viimast korda enne pikka pausi Rockveres festival Green Christmas, kus esines… jah, esimest korda Eestis, Lacuna Coil. Ma väga palju 2008nda Greenist enam ei mäleta. Paar päeva tagasi ei mäletanud isegi seda, et Jalmarit tookord polnud. Aga Lacuna Coili tollasest esinemisest on mälupildid alles.

Nüüd on möödunud neli aastat ja Lacuna Coililt on vahepeal tulnud 2 uut albumit. Ning they returned..

Vahepeal oli küll tunne, et võib-olla ei jõua sinna üritusele. Mingil põhjusel toimus see kolmapäeval. Kusjuures tulemas on veel paar head kontserti Rock Cafe’s, mis on ka kõik nädala sees. Päris keeruline…

Aga paar päeva tagasi Jalmar küsis, et kas ma sinna lähen, ja siis ma hakkasin mõtlema, et… mida värki, kindlasti tuleb minna!

Veel veits vingumist. Minu meelest seda üritust haibiti liiga üle. Mitte, et see seda väärt polnud, aga kui palju jõuab ühte asja reklaamida… Rock Cafe FB oli täiesti crazy. Pilet oli päris krõbe. Mina sain veel 32€-ga, kohapealt oli vist 35€ olnud. Natuke veel ja see oleks sama palju kui terve Green Christmasi pilet oli. Suitsuruumi asemel 2€ maksev käepael oli ka nonsense jälle. Eks on võimalik jälle aru saada, et põhimõtteliselt mingi 1/3 maksab selle 2€ lihtsalt lampi piletile juurde (free profit) ja tõenäoliselt suitsuruum oleks võib-olla kitsaks jäänud jne. Aga nöörimine tundub ikkagi.

Hmm, that’s about it.

Kontsert ise oli awesome. Esitati vanematest lugudest uuemateni välja. Praktiliselt kõik lood olid äratuntavad ja paljudele sai kaasa lauldud. Jalmar ütles, et see on sellest, kui väga palju olla kuulanud bändi. Hmm, kui see aasta Dark Adrenaline välja tuli, siis sai küll seda kuulatud, aga vanemat loomingut sai rohkem kuulatud siiski seal 2008nda paigus. Ma jään selle juurde, et nad on lihtsalt nii head ja lood on mõnusad, meeldejäävad ning ägedad. 😛

Tartust Tallinna sõites oli ilm sügisene. Kohati paistis pilve tagant päike, mis oranžiks tõmbunud lehed maantee kõrval olevates metsatukkades särama pani. Kohati tuli hoovihma. Mõtlesin, et kontsert on kindlasti mõnusalt teatraalne ja võimas. Lacuna Coilil on väga lahe kunstiline stiil… On näha, et asja ei tehta poolikult, kõik detailid on läbimõeldud. Vaata kasvõi mõnda nende videot või kodulehte. Dark Adrenaline’i stiil on ka väga äge, selline süngem veidi…

Avastasin paar päeva tagasi ka sellise asja:

Geniaalne. Väga lahe, kui tehakse ka veel midagi rohkemat enda loominguga. Midagi uut ja omapärast ja naljakat.

Rohkemat tehti ka kontserdi ajal, nimelt akustiline osa. Olin enne youtube’ist vaadanud, kuidas nad akustiliselt enda lugusi teevad. Ja laivis oli see väga khuul. Nagu laulja ütles, siis see lisas intiimsust atmosfääri. Ja tuntud lugusi oli väga põnev teistsuguses esituses kuulda.

Mulle väga meeldis ka, et lugude vahel räägiti paar sõna mõne loo kohta. Näiteks, et Give Me Something More oli tehtud sõnumiga, et pürgida enda unistuste poole ja mitte leppida vähemaga. Lihtne sõnum ja võib-olla veidi klišee, aga mõjuv ja lugu on võimas.

Akustilise ja elektroonilise osa vahel oli paar minutit pausi. Jalmar läks käepaela kasutama ja vahepeal tuli üks tüüp, kes ütles, et oleks naljakas, kui nüüd tuleks Alice in Chains ja teeks lampi paar lugu. Pakkusin välja, et äkki nad võiksid mõne loo koos teha, kindlasti leiaks mõne.

Üldiselt mul rohkem pilte eriti polegi, seega tuleb otsad kokku tõmmata. Heade kontsertidega tihti on nii, et ei raatsi pilti hakata tegema, liiga äge on, tahaks igat hetke oma silmadega tabada. Viimaseks looks tehti My Spirit, mille kohta öeldi, et see on Peter Steel’i ja teiste heade sõprade mälestuseks. Väga sünge lugu oli.

Pärast seda mingil põhjusel jäid päris paljud lava ette… Okei, setliste jagati, aga ma ei saanudki lõpuni aru, kas seal pärast veel toimus midagi. Võib-olla toimuski, ma igatahes läksin õue vihma kätte ära. Garderoobijärjekorras küsiti veel, et kas ma olen Tartust… Mõtlesin veidi, et huvitav, miks selline küsimus. Vastasin siis, et jah, aga ma täna sinna tagasi ei lähe… Seda teada tahetigi. 😛

Ahjaa, ostsin ka nänni. Esiteks olid hinnad väga mõistlikud, teiseks metallist Lacuna Coili võtmehoidja! Muidugi ma ostan!

Järgmise korrani. Loodetavasti tuleb see varem kui nelja aasta pärast. Mõtlesime Jalmariga, et Laagrisse võiksid nad tulla. Vabaõhuüritusel ei ole 2€-st käepaela vaja. Ja ei ole ühti peaesineja ajaks väsinud!

Albumi üritusest leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1326283

\m/

Comments are closed.