Higistasime ennast Vana-Vigalas toimunud 14ndale Hard Rock Laagrisse, sest Audi salongiventilaator jäi vanaks ja ei viitsinud enam ringi tõmmata. Tulime seekord Tallinnast, sest eelnevalt kutsus president külla ning ei tundunud mõistlik sõita lisa 5h, et päevake Tartus olla. Laagrisse jõudes puhus kerge tuuleke ning oli rahulikult aega telki üles panna. Telkas olid juba nii mõnedki telgid ja iga koha peal, kus telki polnud, seisis keegi ja ütles, et sinna tuleb neil veel 5 telki. Lõpuks sattusime suhteliselt telkla tagumisse nurka, aga koht osutus väga mõnusaks.
Jalmari nutikas telefon ütles, et sooja on 28 kraadi ja öösel tuleb ka 28 kraadi.
1. Päev
Kell 16 alustas esimene bänd Deformation. Tundus suht normaalne.
Värvilised juhtmed olid toredad ja nende videolugu Nightmare on täitsa mõnus.
Järgmiseks läks väiksel laval Odota. Kojamees rääkis enne midagi soome keeles ja ütles, et järgmine bänd on nagu keisrilõige Achilleuse kanda… (?). Blood Pavilionist ja Talbotist tuttav tüüp tegi suhteliselt atmosfäärilist muusikat.
Jalmarile ta meeldis. Minu meelest oli natuke liiga atmosfääriline. Või vähemasti vale atmosfääriga päikeselises õhtupoolikus. Ma arvan, et pimedas oleks põnevam olnud, aga mis sa siin Eestis ikka teed.
Kell 18 jätkas pealaval Metsatöll. Palju karujahi ja muid särke oli.
Mõtlesime, et vanasti olid kaks esimest rida tund aega enne kontserdi algust täis. Praegu ka lavaesine just otseselt tühjaks ei jäänud, arvestades suhteliselt varast kellaaega tööpäeva lõpus ja teravat päikest.
Esitusele tuli album Hiiekorda, mis tähendas, et muu hulgas tehti üks mulle väga meeldiv lugu Hundi Loomine. Muidugi ägedad olid ka veel näiteks Rauavanne, Sajatus, Alle-Aa ja üldse enamik lugusi.
Metsatöllu tulid kuulama ka need, kes ei mahtunud marjamaale, vaid pidid jääma karjamaale. Igatahes mulle väga meeldis ja paistis, et teistele ka.
Ühel hetkel tulid ka tuletantsijad, kes astusid üles pealaval ka edaspidi teiste bändidega. Üllatavalt paljudel artistidel on mõni tuletemaatiline pala.
Seejärel tuli väiksel laval Paean. Ma ei teagi nüüd, meenutas veidi Horricane’i, aga üldiselt mulle jäi veidi igavaks. Ivol oli janu.
Järgmiseks tuli pealaval põnev bänd Wolf (loe: Wülf).
Solist nägi väga kriipi välja ja kitarrist naeratas liiga palju – ilmselt varjas midagi.
Natuke võib-olla liiga heavy oli minu jaoks, aga poweri hõng oli äge. Mulle meeldisid lood Voodoo ja Evil Star.
Pärast seda Jalmar küsis Andersi käest, kes see tsikk temaga kaasas on. Seejärel hakkas väiksel laval Alfahanne Rootsist.
Ma ei teagi nüüd. Nende koduleht ütleb, et alfapocalyptic rock? Mulle tundusid nad kuidagi nagu… punk. Nad nägid veidi naljakad välja ja show oli kindlasti huvitav, aga eriti ei viitsinud neid kuulata.
Kell 20 tuli Threshold UK-st.
Nad olid suht head. Kristelile meeldis lugu Unforgiven, mulle meeldis The Rubicon. And so we carry on…
Indrek ütles, et ta sai oma progeküllastuse kätte.
Nüüd, kus oli juba pimedaks läinud, tuli väiksel laval Forgotten Sunrise.
Selleks ajaks oli juba päris palju inimesi tulnud. Ei olnudki kuskil nagu väga head kohta nende vaatamiseks. Lava kõrvalt nägi, aga heli oli katki. Keskel oli heli korras, aga pilt oli katki. Ehk siis lava jäi minu meelest väikseks neile. Pildistada oli ka suhteliselt keeruline, aga samas huvitav. Projektori taustaga saab väga lahedat kompositsiooni teha.
Igal juhul, Sõjajala Õis oli muidugi hea. Tehti ka üliäge Samewonder, kuigi see oleks võinud kuidagi võimsam olla. Tore oli ka armastuslaul Tule Eest.
Südaööl läks peale esimese päeva peaesineja extreme metal bänd UK-st Anaal Nathrakh.
Solist ütles, et tal on muude psühholoogiliste probleemide hulgas ka üks kerge, et kui ta suleb silmad, siis ta näeb asju, mida pole seal. Ja siis ta nägi, kuidas majad põlesid ja inimesed jooksid. Seal olid ka sead, ka osad sead põlesid. Of Fire, And Fucking Pigs.
Üldiselt ma ei tea. Esinemine oli muidugi kõva. Muusika oli selline… ekstreemne. Solist ütles, et nad mängivad kohe kõik lood järjest, sest ära minemine ja tagasi kutsumine on alandav nii muusikutele kui publikule. Aus värk. Ma ei ole ka suur tagasi kutsumise fänn, muidugi mõnikord see sobib ja töötab, aga mõnikord ka mitte.
Sellega oli esimene päev möödas.
Ütleks nii, et oli huvitav, aga otseselt mingit imetabast üllatust ka ei tulnud.
2. Päev
Öösel läks veidi jahedamaks, aga hommik oli jälle kuum. Jalmari nutikas telefon oli endiselt kinni jäänud 28 kraadi peale. Lubas ka äikest, kuid Vana-Vigalas me seda ei näinud. Nägime hoopis päikest ja Heviaeroobikat.
Esimene bänd teisel päeval oli Diskreetse Mango Trio. Ma ei tea, miks see trio on, sest laval oli tunduvalt rohkem inimesi kui kolm.
Ma ütleks, et väga mõnus algus teisele päevale. Just sellist bändi ma teise päeva alguses ootakski. Okei, nad ei olnud nii ägedad kui Kantor Voy või Smõuk on teise päeva alguses olnud… Aga sellegi poolest, üle aastate üks mõnus bänd teise päeva hommikul. Andu ostis pärast ka nende plaadi.
Lahedad lood olid Mehed Mis Te Meelitate, Hobusemäng ja mingi laul pastlatest, mida ma ei leia praegu üles (leidsin: Iidut-Tiidut). Bassimees nägi äge välja, aga millegipärast oli ta pandud laval kõige taha. Eespool olid kitarristid, kes tundusid suht staatilised. Üks lauluneiu oli väga kelmikas, aga teine tundus veidi pinges.
Pärast neid oli väiksel laval Cryptica. Umm… ma ei tea, ei jäänud eriti muljet nendest.
Kuna ilm oli palav, siis festi alale oli toodud vett.
Üldiselt oli festi alal keskmiselt igasugu asju. Selles mõttes, et söögivalik oli väga hea. Jalmar ütles, et kuskilt pidavat saama ämbritäie kana 10€ eest. Mulle meeldis pannkoogi putka, kust sai jooki 1.50€ eest, mujal oli 2€. Alati on üks koht, kus jook on odavam. Ka hommikul sai head kohvi ostetud telkla juurest praktiliselt ilma vaevata.
Samas mulle tundus, et nänni müüdi veidi vähe. Võib-olla ma vaatasin liiga põgusalt, aga enamasti olid ainult särgid. Ja millal tulevad HRL-i märgid ja patchid? Järgmine aasta? Kiita tasub muidugi seda, et Nailboardi telk müüs NBS-i kassetti 99. Mul on see juba kassetti näol olemas, aga soovitan osta. Hea kassett on. Airport! 😉
Pealaval algas kell 14 Beyond The Structure. Tundusid normaalsed. Mulle meeldis lugu Investigation, mille puhul tuleb välja, et loo nimi on hoopis Intoxication.
Järgmisena oli üleval Leedu bänd Au-Dessus. Nad on post black metal. Kõigepealt oli black metal ja siis tuli post black metal. Igal juhul, nad oli päris ägedad. Sünged ja kostümeeritud. Tundub, et nende lugude pealkirjad on rooma numeraalid. Kuula näiteks III või V.
Kell 16 tuli pealaval Herald. Nad olid okeid. Andule ja Jalmarile meeldisid, mul hakkab kergelt vaimustus üle minema. Samas Masin on päris äge lugu. Kari lambaid, kes mind nuumab. Samanimeline plaat tuli ka nende esinemise ajal müüki.
Eks muidugi Amanita oli khuul. Naljakas lugu tundus ka Kallis Kivi, aga selle kuulamiseks peaks vist praegu veel plaadi ostma.
Väiksel laval tuli Urt. Nad on ka siuke extreme / black metal. Kostüümid olid väga ägedad. Solist viskab kodus kanakontidega kindlasti tulevikku.
Kell 18 alustasid Kosmikud.
Väga khuul. Mul ei olegi midagi uut öelda, mis poleks juba varem öeldud. Ahjaa, Mikk küsis päeva algul mult 3 huvitavat bändi teisel päeval, Kosmikud olid üks nendest.
Vahepeal tuli lavale ka Hr. Tharaphita, kes käskis Lydia Koidula haual öelda.
Jõe taga tööd tegevatele põllutöölistele kõlas ka Elmari raadios populaarsust kogunud uus lugu Maapoiss.
Jätkas väiksel laval J.M.K.E. Jalmar oli Villut mõni aeg tagasi bussis näinud ja tõdes, et härra on vanaks jäänud.
Minu meelest on ta viimased 5 aastat siuke olnud. Igal juhul, esitusele tuli maailma kõige parema punk-albumi Külmale Maale lood. Vahepeal kitarr jäi pinisema ja Villu tõdes, et 1970ndate Kraftwerki live kõlas samamoodi.
Järgmine bänd oli Shining. Hmnjaa, jättis suht mixed tunde. Juba see oli segane, et kas solist tahtis, et teda pildistatakse või mitte. Ka publikuga suhtlemine pärast oli väga vahelduv. Mõni hetk oli okei ja mõni hetk selline, et ta läheb kohe minema. Ma ei tea, minu meelest ta pingutas üle oma esinemisega. See ei läinud kokku ega moodustanud tervikut.
Muusika tundus äge, aga raske oli sellele keskenduda.
Väga keeruline bänd.
Enne järgmist esinejat elas Villu veidi peost suhu. Loositi välja kitarr. Kaks esimest kuulutatud nime omanikku ei olnud kohal ja kitarri sai kolmas inimene.
Edasi tuli Preternatural… või tähendab Neglected Fields. Kuigi vähemalt kaks bändi liiget olid tuttavate nägudega, siis muusika oli teistsugune, mis on ka täiesti loomulik. Siiski, mulle niiväga ei meeldinud, jäi kuidagi kuivaks. Maitse asi.
Kell 22 tuli pealaval heavy doom metal Candlemass Rootsist. Ma ei teagi nüüd, kas heavy ja doom koos mulle meeldivad. Olen sellise loo nagu Dark Reflections kirja pannud. Samas mulle meeldis lugu Solitude, natuke rohkem doom ja vähem heavy.
Solistil oli pükstes auk, pooled pildid ei sobi.
Väikest lava tuli lõpetama Aggressor. Ma ei ole nii vana, et eelnevalt teada, mida see 95ndal lahku läinud kollektiiv tegi. Ma vahepeal kartsin, et see aasta ei tulegi ühtegi death metal üllatust (eelnevad death metal bändid olid kuidagi liiga extreme). Ega Aggressor nüüd ka eriti meloodiline ei olnud, aga igal juhul oli tegu väga positiivse üllatusega.
Mulle meeldisid lood Sanctimonius ja The Dark Tower.
Lõpetuseks algas südaööl tänavune peaesineja Saksamaalt Taliban… st. Caliban.
Nojah, nagu näha, siis esimesest kolmest loost kaks olid punases valguses. Üldiselt oli pealaval väga hea valgustus, aga punases valguses on väga keeruline midagi pildistada. Igal juhul, bänd oli väga aktiivne ja liikuv.
Niisama arvatavasti ei kuulaks, aga samas onupoeg Sass oli just nende pärast laagrisse tulnud. Samas Oath on väga super lugu.
We Are The Many refrään kõlab nagu P.O.D. Võimatu on kuulata seda ilma kaasa laulmata youth of the nation..
Vahepeal oli keegi mingi natsisümboolikaga neid solvanud publikust. Ma ei tea, mis see oli… Aga muidu oli fun, mitu korda tehti circle pitti ja bänd oli kaasahaarav.
Pärast neid tuli Clawfinger. Lisalugusi ei tehtud.
Sellega siis laager lõppeski. Ütleks, et Eesti bändide valik oli päris hea. Välismaa artistid väga palju ei kõnetanud. Ka industriali ja gothicut oli vähe. Sellest tulenevalt ei olnud publiku hulgas just eriti palju huvitavaid kostüüme. Või vähemasti nii mulle tundus. Meloodilise death metali leidu nagu Preternatural või Psilocybe Larvae ma enda jaoks ei leidnud. Kui ma nüüd tagantjärgi peaks nimetama 3 artisti teiselt päevalt, siis need oleks Kosmikud, Aggressor ja Caliban. See nimistu erineb veidi sellest, mis päeva algul öeldud sai.
Kuuldavasti tuleb järgmine aasta 15. laager, mis tähendab, et võiks oodata midagi veelgi ägedamat.
Järgmisel hommikul koristati laager meie ümbert ära ja seejärel higistasime puhkama läinud ventilaatoriga autos Tartu. Jalmar ja Andu jäid Märjamaa Statoili oma sõitu ootama.
Tänud. Järgmise aastani. \m/
Veel veidi pilte leiab:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1443377
Vaata ka Kristeli pilte:
1. päev
http://huntlus.blogspot.com/2015/07/hard-rock-laager-2015-i-paev.html
2. päev
http://huntlus.blogspot.com/2015/07/hard-rock-laager-2015-ii-paev.html