Audi 80

Mulle meeldivad asjad. Eriti sellised asjad, mis ma olen ise ostnud, millega on palju ägedaid kogemusi ja mis on kaua aega olnud. Asjad, mis on minu omad, kuid mida ma ka lähedastega jagan. Tõsi, lõpuks on need endiselt kõigest asjad ja väärtused sentimentaalsed. Sestap ka nüüd väike meenutus ühest asjast, mis on minuga 9 aastat olnud ning andnud mulle väga palju.

Aastal 2008 lõpetasin keskkooli ja olin mõnda aega juhilube omanud. Keskkooli lõpetamise puhul sain isalt 16 000 krooni. Võiks ju mõelda, et see on umbes 1000 €, aga sisetunne ütleb, et inflatsiooni tõttu see päris nii ei ole – tõenäoliselt on see vähem. Nii imelik on mõelda summa peale, milles number ulatub üle kümne tuhande. Igal juhul, mu eesmärk oli selle raha eest osta auto ja nii ka läks.

Mul on üks sõber Allan. Huvitav on see, et kuigi oleme tuttavad juba lapsepõlvest (sest meie vanemad on tuttavad), ei olnud ma temaga põhi- ja keskkooli ajal väga palju suhelnud. Meil on mõnevõrra erinevad huvid ja suhtlusringkonnad, aga ma oleksin täielikult eksinud olnud, kui ta poleks aidanud mul autot valida ja osta. Selle tõttu hakkasime rohkem suhtlema ning selgus, et meil on päris palju huvitavat, millest rääkida – haridusest, elust, tööst, suhetest, rahast etc. Eks muidugi ka autodest, siiski nendest räägib enamasti ainult tema.

Mulle meeldivad kandilised autod. Võib-olla selle pärast, et KITT oli kandiline ja Knight Rider oli äge sari. Vaatasin siis ühel suvepäeval autokuulutusi. Ma ei mäleta, mis need täpselt olid. Otsisin midagi Ford Sierra laadset. Allan vaatas ka ja siis läksime bussiga autosi vaatama. Kõigepealt olime vist mingil autoturul, kus oli toreda kujuga auto. Mäletan, et tüüp otsis sellele tükk aega võtmeid ja kui käima saime, siis tegi auto koledat häält.

See tõenäoliselt oligi teine koht, kuhu me läksime. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli Pärnaõie või Pärnamäe tee ja auto omanik oli vist härra Pärn. Või õigemini tema lahkunud isa. Auto oli Audi 80 ja seisis eramaja garaaži ees. Vaatasime auto üle ja Allan ütles, et päris hea pakkumine. Oli küll näha, et parema esiotsaga on matsu pandud, aga paistis korralikult korda tehtud. Allan on selline sihikindel ja pealehakkav inimene. Olukord oli selline, et keegi teine ostja oli enne helistanud, kuid polnud veel jõudnud vaatama tulla. Allan ütles omanikule, et meie oleme praegu siin ja ostaksime kohe ära. Omanik oli nõus. Enne tegime ühe proovisõidu ka. Mäletan, et omanik veel ütles meile, et teenigu auto meid hästi. See mõte on jäänud siiamaani kummitama.

Seejärel läksime ARK-i paberile kirjutatud ja Hr Pärna allkirjastatud ostu-müügi lepinguga. Tädike ARK-is vaatas siis 16- ja 18-aastast noort poissi ja küsis kulmu kortsutades, et kas me ise kirjutasime selle lepingu. Selgus, et nad ei võta seda vastu ja pidime omanikuga uuesti ühendust võtma. Telefonile ta kahjuks ei vastanud, seega sõitsime eramaja juurde tagasi. Hr Pärn hakkas just oma naisega õhtust sööma õues terrassil, kui me neile olukorda selgitasime. Õnneks omaniku telefonikõne ARK-i lahendas olukorra, sõitsime sinna tagasi ja saime paberid vormistatud.

Teate, mälestused on veidrad asjad. Praegu mõtlen, et äkki ta ei kirjutanudki enne meile lepingut. Ja alles õhtusöögilauas kirjutas. Aga ma ei mäleta enam ja seiklus oli mõlemal juhul. Läksime autoga Mustamäele tagasi ja tegime pilte.

Järgnevatel päevadel sõitsime autoga ringi. Ülevaatus oli vist vaja ka teha. Läksime mu isa töökoha juures olevasse ülevaatuspunkti. Isa vist aitas maksta seda. Autoga sinna jõudes tundis kohalik ülevaataja auto ära ja ütles üllatunult, et see on ju Pärna auto! Seletasime talle olukorda ja saime ülevaatuse tehtud.

Allaniga oli (ja on ka praegu) päris hea sõita. Selles mõttes, et algaja juhina olin ma väga pinges. See pinge läks üle vist mingi poole aasta või aastaga. Väga palju aitas asjaolu, et Allan kommenteeris kogu aeg mu sõitu: ära nüüd magama jää, anna gaasi; võta rohkem tee keskele, ma olen otsapidi kraavis juba. Samuti sõitsime palju õhtuti ja vihmas. Autos oli kassettmakk, seega lindistasin kassettidele muusikat. Üks laul oli, kus oli taustaks mingi sireen. Ehmatasime Allaniga koos ära selle peale ühel sõidul.

See oli tõenäoliselt üks mu pikim suvi. Astusin Tartu Ülikooli õppima ja seega käisime ka Tartus üürikortereid vaatamas. Jalmar oli ka kaasas. See oli nii naljakas, kuidas ma suutsin ööbimiseks valida mingi puhkekodu umbes 40 km Tartust eemal. Siiski see pleiss oli väga tsill ja saigi rohkem maanteedel sõitu harjutada. Igaüks, kes Tartusse esimest korda tuleb, ehmatab ilmselt ära seniseni Kaubamaja juures olevast topelt-foorist.

Tartus olles sain ka esimest korda tunda, mis tunne on, kui autot enam lume alt peaaegu nähagi pole.

Suhteliselt kohe hakkasid aga esinema erinevad probleemid. Eelnevalt vist niigi käisime tihti erinevate töökodade vahelt. Tartus sain päris palju iseseisvat kogemust õlide ja jahutusvedelike osas. Sain läbi tuttavate soovituse ühe Raini töökoja jaoks. See asus Luunja katlamaja taga. Rain ja sealsed teised töömehed olid väga sõbralikud. Ma sain seal tsillida, kui nad autot remontisid. Nad ei pahandanud, kui ma lolle küsimusi küsisin selle juures. Ehk siis jälgisin ja õppisin päris palju, et mida automehaanikud teevad.

Mäletan, et seal töökojas neid jälgides tekkisid erinevad huvitavad mõtted. Põhiline oli see, et mis see auto on. Ma polnud enne näinud või vähemasti mõelnud ülestõstetud auto üle. See nägi välja nagu kosmoselaev ja siis ma mõtlesin, et tulevikus võib-olla on remondimehed ja töökojad kosmoselaevade jaoks. Seejärel mõtlesin, et isegi praegu ju auto on transpordivahend. Inimesed saavad liikuda autoga kiiresti ühest asukohast teise. Ja automehaanikud aitavad autosi hoida töökorras, et inimesed liikuda saaksid. Väga põnev ja tänuväärne töö.

Autoga on ka tore kuskile sõita ja tsillida. Ma ei mäleta enam, mis järjekorras asjad juhtusid. Mingil hetkel tuli Andu ka Tartu ja siis käisime temaga tsillimas. Samuti sõitsin tolleaegse tüdruksõbraga ringi. Auto on huvitav koht, kus asju mõelda. Elu, probleemide ja lahenduste üle, unistada ning mõtiskleda. Sõita sellega kuskile huvitavasse kohta, kus on hea vaade või atmosfäär. Teistsugune keskkond kuidagi aitab aju käima panna. Sa vaatad uusi asju ja lood uusi mõtteid. Mitte ei hakka mõtteid seostama ja ammutama juba teada-tuntud kohtadest ning asjadest. Selle pärast ongi huvitav tsillida kuskil uudses kohas. Või ka kohas, kus väga tihti ei käi. Seal tulevad uued vaatenurgad ja ideed ning see on põnev.

See auto vajas aga suhteliselt tihti remonti. Mäletan, et parkisin seda enda akna alla maja äärde alguses. Ühel hetkel tuli aga näiliselt veidi ebakaines olekus onu ja ütles, et mu auto ajab teda öösiti plärisedes üles. Seejärel hakkasin parkima mujale. Vahepeal käidi ka autos sees. Signalisatsioon oli mul ühel hetkel läbi põlenud, sest starter jäi peale. Audi 80 lukkude kohta öeldi politseist, et need saab plekikääridega lahti keerata. Ühel korral oli päris halb see, et härrased vargad olid roolilati kuidagi kõveraks keeranud. Terve rool oli lihtsalt viltu.

Vahepeal laenasin autot ka Andule. Ma ise elan ülikoolile suhteliselt lähedal ja polnud mõtet lasta autol seista niisama. Andule meeldis. Kuuldavasti nad olid kasutanud ka lõpuks auto katuseraame, et Tauriga koos mingit madratsit transportida. Mõne aja pärast läks sidur läbi. Ma ise ei saanudki väga hästi aru sellest, aga Andu ütles, et libiseb täiega. Seega lasin siduri ära vahetada. Uus sidur oli nii huvitav. Põhimõtteliselt alguses ta ei tõmmanud üldse ja siis lõpus mingi 25% peal pedaali päris lahti laskmiseni hakkab järsku tõmbama. Ma ise harjusin kiiresti ära ja mulle meeldib, aga teised enamasti ehmatavad ära selle siduri peale.

Ma ikkagi väga pean rõhutama, kui lahe asi auto on. Lihtsalt eriti toredate inimestega ringi sõitmine, jutu rääkimine, muusika kuulamine, mööduva keskkonna uudistamine ja nautimine. Kuskile elamisrajooni sõitmine, et vaadata, kuidas inimesed seal elavad. Või salamisi mõne tuttava inimese elukoha juurde sõitmine. Või siis leida teede ääres põldudelt loomi ja neid vaadata. Või näha, kuidas udu langeb õhtupoolikul maha ja minna sinna sisse.

Aasta oli nüüd 2010 ja Jalmar ostis ka endale auto – Honda Civicu. Ma olin väga amazed, see on nii tore kandiline auto. Mäletan, et sõitsime ringi temaga. Auto oli eest ruumikas ja huvitav. Samas ka ülimalt naljakas. Mäletan, et sõitsime vihmaga ringi ja kui Jalmar kojamehed pani, siis põles kaitse läbi. Seejärel ta avas kindlalaeka, kus oli suur karp kaitsmeid ja vahetas selle ruttu ära. Kaitsmeteplokk asus rooli all. Ma naeran siiamaani selle üle.

Ühel hetkel ma tahtsin proovida, et kui palju bensiini läheb Tallinnast Tartu sõidul. Kui vahepeal mitte liiga palju peatusi teha, siis minu meelest läheb päris vähe. 1/8 70-sest paagist.
Mulle meeldib ka sättida teatud asju ära teatud kohtadesse. Kui need asjad seal püsivad, siis tekib mul kindel ja turvaline tunne. Muidugi kõigi asjadega pole nii, aga näiteks panin Sõpruse Puiestee kasseti Mustale Merele autos maki kohale. Teised kassetid olid mujal. Iga kord, kui ma seda kassetti seal näen, siis tunnen, et asjad lähevad hästi. Naljakas.

Selle teema jätkuks võib-olla see, et too auto oli mu esimene asi, mille osas ma tundsin, et see on täiesti minu oma. Mulle meeldivad asjad, mis on täiesti minu omad. Mäletan, et ühel aastal pidin jätma auto Tallinna, sest oli tekkinud järjekordne tehniline probleem. Ma ei mäleta, mis see oli täpselt. Kokkulepe aga sai, et Allan viib selle mingi hetk remonti, sest ma ise pidin Tartu tagasi minema. Millegipärast aga õnnestus sellesse kokkuleppesse kaasta Allani ema, minu ema ja mu vanavanemad. Seejärel ka hoopis mu onupoeg, kes oli selle autoga sõitnud mu vanavanemate juurde. Sain sellest alles pärast hiljem teada. Sellised asjad on ülimalt häirivad. Mul ei ole palju asju, mille osas ma tunnen vastutust ja kontrolli, aga mu esimene auto oli üks nendest. See oli minu asi, mis andis mulle vabaduse, ning too situatsioon lihtsalt purustas selle vabadusetunde. Läks kuid aega, kuni suutsin selle enda jaoks taastada.

Muidugi on ka palju teisi naljakamaid lugusi. Tol ajal vist läks mul esimest korda rehv katki. Õnneks olime Anduga koos Tallinnas Koplis. Tuli välja, et mul polnudki autos sobivat võtit, et rehv lahti keerata. Sõitsime siis väga aeglaselt lähimasse Statoili Sõle ristmikul ja ostsime võtme. Mul on hea meel, et Andu oli kaasas, sest ise ma poleks jaksanud rehvi ära vahetada. Igal juhul oli põnev ja tore ööseiklus. Kahjuks vist all olnud äge valuvelg läks kõveraks, seega pidin pärast uued veljed muretsema.

Ööseiklused on aga khuulid. Tallinnas käies sõidame tihtipeale Allaniga ringi. Meil on teatud kohad, kus me käime mõtlemas, rääkimas ja tsillimas. Näiteks jõuluõhtul on tore tsillida, kui pere juures on ära söödud ning keegi peres enam midagi huvitavat ei räägi. Siis on hea kokku saada ja huvitavaid asju rääkida.
Üks lugu veel nondest aastatest on see, kui politsei öösel puhumiskontrolli raames meid kinni pidas. Sõitsime suhteliselt vähese liiklusega teel. Ma ei mäleta, kas see oli jõuluõhtu või mitte, aga mingi õhtu ta oli. Meist kumbki ei saanud alguses aru, mida politsei seal tee peal teeb. Paistis, et nende auto lihtsalt seisis ja teine auto oli ka kõrval. Võtsime kiiruse natuke maha, hoidusime tee äärde, üritasime mööda sõita. Umbes 20 meetri juures nägin, et politseinik vehib millegagi. Läks sekund aega ja pidurdasin. Jäin natuke eemal seisma ja politseinik tuli juurde küsima, et kas ma tulukest ei näinud. Ma ei saanud aru, mis tulukesest ta räägib, ütlesin, et ei ja küsisin, et mis tulukest? Hetk läks veel aega, siis mõtlesin, et äkki ta vehkis helkuriga. Küsisin siis, et kas helkurit? Politseinik küsis, et mida ma üldse näen, kui ma tulukest ei näe. Puhusin ära ja sõitsime edasi. Siiamaani naljatame, et kas ma tulukest ei näe.

Tartus olles avastasin, et autoga on päris hea taarat ära viia. Huvitav, kui palju pudeleid ma kokku olen selle autoga ära viinud. Kindlasti päris palju.

Vahetevahel talviti tekivad autole ka lumelilled. Kahjuks mitte alati kõige ilusamad. Ma arvan, et see oleneb, et kui puhas auto on. See on tõenäoliselt vale, aga ma lähtun enamasti seisukohast, et küll vihm peseb. Või võib-olla oleneb see mingist vaimsest energiast, et kas tulevad ilusad või koledad lilled. Igatahes ühel korral tekkisid päris ägedad lumelilled.

Talviti on ka tore sõita. Peaaegu sama tore nagu vihmaga. Talvel aga sajab lund ja on külm. Autos aga saab olla varjus ja on üldiselt soe. Ja siis uus lumi laskub autole ja see on tore. Ja olenemata ilmast saab ikka minna kuskile ägedasse kohta tsillima.

Öösiti on tore sõita, sest siis vahepeal tekibki tunne nagu oleks kosmoselaevas. Kõik on pime ja näed tulukesi armatuuril ning mööda minevaid teisi autosi, maju, tänavalampe.

Mulle meeldib Audi 80, sest see on suhteliselt lihtne. Oleme vahetanud sellel küünlaid, rootorit, uurinud lõdvikuid ja igasugu muid asju, mis kapoti all on. Loomulikult mõistlik on enamikke asju lasta teha automehaanikutel, kellel on sobilikud tööriistad ning kogemused. Neil lähevad tööd kiiremini ning juhtub vähem vigu. Samas vahetevahel on ka ise põnev pusida. Näiteks ükskord vahetasin ära esitule. Mingil põhjusel läks eelmine esituli lihtsalt katki. Ma arvan, et raudteest üle sõites. Võib-olla oli klaasil mingi pinge vm. Samas on olnud ka mitmeid kukalt kratsima panevaid olukordi. Ma isegi ei mäleta, mis teema selle järgneva pildiga oli.

 

Tuledega oli üldse sellel autol probleeme. Esitulede regulaatorid olid täiesti läbi ja tuled näitasid tihti liiga kõrgele. Mõnikord pimedal maanteel oli päris kehv sõita. Ühel aastal keerasin lihtsalt ühe tule sisse poldi, mis tõmbas tuld allapoole. Nende aastate jooksul Raini töökoda pandi kinni. Üks töömees sealt läks ühte teise töökotta, siis käisin seal. Seejärel läks see koht ka kinni. Käisin veel paar korda selle ühe töömehe juures, kes nüüd tegutses üksinda. Ta oli päris tore, tegi alati asju juurde: näiteks määris mingit asja roosteste kohtade peale; pani klaasipuhastusvedelikku jne. Kahjuks läks ta Tartust ära ja ma ei viitsinud nii kaugel käia. Pärast seda hakkasin käima SAM autoremondis, mis on umbes 10 minuti kaugusel kodust.

Igatahes, veel mõned olulised pildid. Kohad ja asjad salongis. Vaated, mis vast loovad kindlustunde.

Mul on autoga juhtunud kolm avariid. Esimesel korral läksin Andule järele ja olin vähe maganud. Ei arvestanud, et ees olevad autod jäävad punase tule taha seisma ning pidurdasin liiga järsult. Mina jäin õigel ajal seisma, aga kahjuks tagumine auto sõitis sisse. Teine kord oli samuti vähe maganud olukord, kus ei arvestanud, et rooli pöörates pööravad ainult esirattad, mitte terve auto korraga. Tegin väikse kriimu ristmikul ohutuledega seisnud teisele autole, kellel oli parasjagu mingi muu tehniline rike. Kolmandal korral sõitsin Stroomi juurest lauamänge mängimast ära. Hoovist välja tagurdades tagurdasin nurgaga otsa tee ääres parkinud autole. Täielikult minu viga, ma olin ära unustanud enda auto mõõtmed ning ei jälginud piisavalt keskkonda.

Autol on katuseraamid. Neil puudub eriline otstarve, aga parklas on hea üles leida. Olen näinud teisi Audi 80-neid, millel on katuseraamid, aga puudub spoiler. Ja ka vastupidi. Teist sellist, millel oleksid nii katuseraamid kui ka tagaspoiler, ma näinud pole. Igatahes, mul on meeles üks kord, kus sõitsin kunagi Räpinasse ja pärast tagasi tulles olid katuseraamid kaetud sääselaipade kihiga. Too oli väga sääserohke suvi. Teine huvitav olukord oli siis, kui õues oli niiske ja nullilähedane temperatuur. Sõitsin Tallinnast Tartu ning vaatasin kogu tee vältlel, kuidas peeglite ja katuseraamide külge ägedad jääkristallid moodustusid.

Veel paar lugu, kus autoga on juhtunud mõned probleemid. Just Tallinna jõudes. Allaniga tihtipeale naljatame, et kui ma selle autoga Tallinna tulen, siis esimese asjana näitan talle, mis kõik jälle katki on.

Huvitav olukord oli kunagi, kui generaatori söehari ära kulus. Me muidugi kohe ei teadnud, et selles asi on. Aku lihtsalt enam ei laadinud, sai tühjaks ning mootor seiskus. Tahtsime Allaniga sõita tuttava Magnuse juurde, kellel olid tööriistad, et genekas lahti võtta. Tegime nii, et laadisime aku Allani isa auto pealt enam-vähem täis ning siis proovisime sõita. Jõudsime Nõmme mäest õnneks üles, kuid seejärel mootor seiskus. Auto veeres edasi kuni Võsu bussipeatuseni. Jäime sinna siis seisma ja Allan kutsus mõned tuttavad appi. Oli talv ja seal oli päris jahe. Paari tunni pärast seisid umbes 3 bemmi ja minu Audi seal bussipeatuses. Sinna saabunud buss pidi keset teed seisma jääma. Õnneks vedasime auto Magnuse juurde ära ja järgmisel päeval vahetasime söeharja. Saime teada, et Tallinnas on vist ainult 1 varuosade pood, mis ka nädalavahetusel lahti on.

Päris hull lugu oli see, kui täpselt Tallinna jõudes pidurivoolik katki läks ning pidur põhja vajus. Jõudsin Linnahalli parklasse ja nägin, kuidas pidurivedelik tagumise ratta juurest välja voolas. Allan tuli jälle appi, leidsime ühe tuttava, kes sinna ratta juurde viiva vooliku ära blokeeris.

Loomulikult on see auto võimaldanud mul ka käia iga suvi erinevatel festivalidel. Enda lemmikfestivali HRL-i flaikusi ja plakateid olen läbi autoklaasi möödujatele näidanud. Needki loovad hea koduse tunde autos.

Eelmiselt pildilt on näha ka üks rooli kõrvale käiv lüliti. Seda ma lasin vahetada vist kokku 3 korda, sest kogu aeg tekkis seal mingi lühis ning lüliti mehhanism sulas lihtsalt ära. Tahtsin ükskord Andule näidata selle lüliti sisemust katkisest lülitist. Selle peale lendas mitu vedru sealt lihtsalt välja igale poole. Naersime.

Igatahes olen selle autoga palju ägedat kogenud ja läbi elanud. Kõvasti ka remondi alla pannud. Ükskord tuli näiteks karteripõhja sisse auk ning kõik õli voolas Tartu Raatuse Kooli juures välja. Mootor sai kahjustada ning pidin laskma terve mootori remondi teha.
Samuti on paljude toredate inimestega ringi sõidetud ning lahedaid asju räägitud ning tehtud. Tõepoolest. Ülimalt ägedad kogemused kõik.
Ka Kristel õppis selle autoga sõitma, kui ta lube tegi. Tal on muidugi veidi raske, sest sellel autol pole roolivõimu. Samas mulle meeldib, et ma tunnen roolis täpselt seda, millise tee peal ma sõidan. Aga igal juhul talle meeldib sellega sõita ka muidu siis, kui tal enda autot pole. Ja see on väga khuul.

Kahjuks aga on nüüd mootor jälle korrast ära läinud ning uksed ja kere juba päris roostes. Nende 9 aasta jooksul on tegelikult korduvalt olnud olukordi, kus on tundunud, et see mootor enam ei vea. Mõnest töökojast on ka öeldud, et pole midagi teha. Samas eelnevalt olen leidnud nupukaid inimesi, kes on ikkagi korda saanud vead. Mul on olnud lihtsam maksta neile, et saada kohe töötav ja tuttav auto selle asemel, et energiat kulutada uue otsimisele. Siiski nüüd ma leian, et on vist õige aeg ikkagi uue auto peale mõelda. Paar head pakkumist on küll hetkel ära läinud, aga mõned on veel ees. Tehniline pass sai ka templeid täis.

Aitäh kõigile toredate seikluste eest selle autoga! Aitäh, Audi 80, oled küll hästi teeninud!
Või vähemalt väga huvitavalt oled teeninud ja mulle meeldis. Mäletan kõiki möödunud põnevaid sõite ja trippe. Usun, et uue autoga tuleb sama põnev. Loodetavasti võiks olla muidugi veidi vähem tehnilisi probleeme.

Comments are closed.