Blood Pavilion, Cly/Suva, Forgotten Sunrise, Freakangel @ Rock’n’Roll Heaven

Käisin üle pika aja muusikat kuulamas. Tartusse tulid külla Freakangel, Forgotten Sunrise, Cly/Suva ja Blood Pavilion. Läksime rokikasse kella 22-ks, nagu ajakava ette nägi, aga, nagu ikka, ei alustatud ajakava järgi. Blood Pavilion algas kuskil pigem 22:45 ajal. Õnneks ei olnud bändide vahel eriti suuri pause, vaid kui algus oli tehtud, siis edasi läksid asjad sujuvalt.

Blood Pavilion ei teinud minu meelest just kogu esinemise aja muusikat. Kuulasin korra ka enne ja tundus, et võib huvitav olla. Kontsert algas aga veesulinat meenutava looga, mille peale tekkis tunne, et võiks minna vetsu. Vahepeal olid mõned paremad lood, mis olid küll kohati huvitavad, atmosfäärilised, kaasakutsuvad. Kuula näiteks lugu Knives. Samas nende huvitavate kohtade järel tulid ka kohad, mis sisaldasid ligi minuti kestvat ühte monotoonset heli.

Ka Martin ja Tauri käisid muusikat kuulamas. Tauri ütles, et ta unustas vahepeal ära, et ta muusikat kuulab.

Järgmiseks tuli Cly/Suva. Nad tegid kogu aja muusikat, ent muusika oli võib-olla natuke rohkem atmosfäärilisem ja malbem. See tähendas, et võib-olla kohati mitte nii põnev. Samas nad näitasid projektoriga taustale igasugu huvitavaid klippe ja kohati avastasin, et ma teadvustan hoopis neid rohkem kui tehtud heli. Ehk siis esinemise mõttes väga multimeediumlik ja kokkuvõttes põnevam kui esimene esineja. Üks näide oleks näiteks lugu The Lake of Lost Souls.

Edasi astus lavale Forgotten Sunrise. Muusika oli mõnevõrra teistsugune kui see, mis ma mäletasin. Aga kohati ongi hea, kui läbi aja natuke asju muuta. Esinemine algas päris huvitava looga Sepapoisid.

Vahepeal tehti ka Sõjajala Õis, mis on minu meelest üks parim lugu neilt. Ootasin ka lugu Samewonder, aga toda kahjuks ei tehtud.

Forgottenile omast suitsu ja strobot ka kahjuks eriti ei olnud. Selles mõttes, et Anders esines väga energeetiliselt ja talle omapäraselt ja kõik oli hästi. Lihtsalt jah, mõnes osas teistmoodi.

Viimaks tuli lavale Freakangel, kes oli eelnevatest esinejatest vast kõige hoogsama muusikaga. Kuigi, nagu ka eelnevalt, oli lava suhteliselt pime. Korraks tundus, et Freakangeli laulja asemel on laval hoopis Winny Puhhi laulja.

Igal juhul, nende lugu Book of Violence kõlas hästi ja oli põnev. Mainimata ei saa jätta ka klassikat Porcelain Doll.

Igatahes, väga äge üritus oli ja mul oli juba ammu aeg rokikat uuesti külastada.

Pilte leiab ka:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1438769

Vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com/2015/04/tartu-awaits-forgotten-sunrise.html

Comments are closed.