Vana-Vigalas toimus tosinas Hard Rock Laager. Kaks nädalat enne laagri algust jõudsid Tartusse postrid ja flaikud, mida sai järjekordselt linnapeale jagamas käidud. Seega tänavust postitust alustangi hoopis albumiga Tartu plakatistendidest.
 |
||
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Aga mitte see ei ole ju see, millest siin kirjutada. Vaid hoopis…
Esimene päev
Laagrisse sõit toimus meil reedel. Plaani järgi tahtsime Tartust välja sõita kell 12 ajal, ent plaan viibis umbes pool tundi, sest Indrek unustas maha pileti ja mina olin maha unustanud kava, tooli ja vihmavarju. Viimane jäigi maha unustatuks.
Tartust Vana-Vigalasse sõit on umbes 3h. Teepeal nägime teisi laagrisse minejaid, seal hulgas ka Metal Traveli Tartu eribussi, mis tegi parasjagu metsapeatust. Vahepeal oli ka paar väikest lõiku teetöid, aga need meid ei morjendanud.
Kohapeal otsisime parklas autole koha. Nägime Tõnist, kes ütles, et nüüd tuleks asjad kõik autosse jätta ja minna ülipikka piletijärjekorda seisma. Mina umbuskliku inimesena teda ei usaldanud ja võtsime pooled asjad kaasa ning jalutasime piletitelgi poole. Kaugelt paistis, et tõepoolest oli saba päris pikk… Ja Tartu eribuss ei olnud veel kohalegi jõudnud. Seisime kohusetundlike inimestena ka siis pika järjekorra lõppu, nagu seda olid enne meid teinud Indrek ja Kati.
 |
 |
 |
Järjekorras oli põnev olla. Nägime ühte tüüpi, kes on sage Rabarocki ja Rock Rampi külastaja, aga jutu järgi tundus, et laagris on ta esimest korda. Eks see ole juba veidi äraleierdatud teema, aga tõepoolest. Kojamehe sõnade järgi peeti läinud Rock Summer korraldati Rabarockiga samal ajal, seetõttu jäi Rabarock ära. Ühe meediaartikli järgi on õigel hevimehel Rock Summerile lausa piinlik minna ning seega sai ilmselt HRL-ist tänavu mõnevõrra rahvarohkem üritus kui ta ehk muidu oleks olnud. Sellist piletijärjekorda veel tund aega enne esimest bändi ei ole varem olnud.
Vahepeal jõudis kohale ka Tartu eribuss ning kui me hakkasime järjekorras juba telgi juurde jõudma, siis otsustasime minna ja võtta ikkagi pressi letist (kus järjekorda polnud) enda käepaelad ja telkla pileti ära. Good times.
Läksime panime telgi üles ja seejärel jõudsid peaaegu üheaegselt kohale Andu ja Jalmar. Seisid nemadki piletijärjekorra lõppu (mis nüüdseks oli Tartu bussilt tulnud rahva võrra veel poole pikemaks veninud). Kuna ka telklasse tundus telke tekkivat nagu seeni pärast vihma, siis otsustasime minna ise ja panna Jalmari telk meie oma kõrvale üles. Jalmari uut Golfi ei olnud raske üles leida – ainus viltu pargitud auto parklas.
Selle aja peale oli Hispaaniast pärit bänd Evadne juba ära esinenud. Jõudsime kuulama Saksa bändi Ophis, mille kohta Andu arvas, et see oli Opeth ning mina korraks ütlesin Otep. Kuigi see ei olnud üldse mitte kõige keerulisema nimega bänd tänavu.
 |
|
 |
 |
 |
 |
Vististi oli aeg veel varajane death/doom metali jaoks. Üldiselt oli muidugi mõnus, sünge ja kohati atmosfääriline.
Seejärel hakkas pealaval USA bänd Evoken. Minu maitsele olid nad liiga rasked. Samas esineti vägevalt. Bassimees oli veits Devin Townsend. Ma ei tea, kuidas ta suutis kogu esinemise aja sellist nägu hoida. Huvitav oli ka, et pealava trummarid olid kõik madalal, sest kõrgel olid ilmselt Testamendi trummid paika ära pandud.
|
||||
 |
 |
 |
||
Tol hetkel oli veel pealava publikust veel veidi halb pilte teha, sest päike paistis täpselt nende taha jäävate pilvede vahelt. Samas, kui teha nii, et puud jäid taustaks, oli päris normaalne.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Niisiis.. jah.. see oli Evoken.
Kell oli saanud 19 ning väikse lava poole minnes selgus, et Jalmar oli lõpuks enda käepaela kätte saanud. Ilmselt olid tekstiilist käepaelad saanud otsa, sest Jalmari käe ümber pandud pael ei olnud üldse see, mis ta lootis saada.
Väiksel laval hakkas eesti death metal bänd Catafalc.
Mul ei ole nende kohta eriti midagi öelda. Inimestele meeldis, rahvast oli palju, moshiti, kiideti.
|
|||||
 |
 |
||||
 |
 |
||||
 |
 |
||||
 |
 |
||||
 |
 |
||||
Käisime ka vahepeal festi alal ringi nännipoode kaemas. Kui riided said mustaks või kulusid ära, siis Model.ee pood pakkus uusi riideid.
Järgmine bänd pealaval oli Kanadast pärit Cryptopsy.
Solist tegi väga hullu peenikest vokaali. Lugude vahel rõhutati, et Cryptopsi on iseseisev bänd, nad annavad oma plaate ise välja.
 |
|
 |
 |
 |
 |
Publik.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Seejärel tuli väiksel Viru Valge laval Forgotten Sunrise vanas koosseisus. Ma polnud sellisena neid näinud ja muusika polnud nii elektrooniline kui nüüd. Väga põnev oli lugusi kuulata ja ka korraks võrrelda, et kuidas bänd on muutunud. Esineti suht valges ja suitsu ning strobot oli vähe. Anders Melts ütles ka, et harjumatu on valges esineda. Seda näitas ka laval kerge komistamine ja ma ei saanud aru, kas mikri publikusse kukutamine oli tahtlik või mitte. Igatahes öeldi, et kui strobot on vaja, siis võib publik silmi pilgutada. Vanemast loomingust saab maitse ehk loost Uknown Land of Silence.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Publiku hulgast võib leida Kõmmari, Anki ja kindlasti veel kedagi.
 |
|
 |
 |
Kell 22 tuli pealaval üks Läti bänd… Skyforger.
 |
 |
 |
 |
Mulle meeldis, et lugude vahel räägiti veidi folk teemadel ja lugude päritoludest. Näiteks enne lugu Long Dance öeldi, et traditsiooniliselt on see torupillidega, aga nad loodavad, et kitarridega kõlab see raskemalt. Räägiti veel viikingitest ja sõdadest ja nimetutest kangelastest.
 |
 |
 |
 |
Kell 23 lõpetas esimese päeva väikse lava Saksa black metal bänd Endstille.
 |
 |
 |
|
Esimese päeva Rock lava punkti tuli panema Testament. Tegu oli huvitava bändiga, kui ma plakateid jagasin, siis paljud vaatasid, et oo, Testament tuleb.. Ise ma neid ei kuula, aga jeap, väga paljud olid ilmselt nende tõttu laagrisse tulnud. Kui üldiselt oli bände sissejuhatanud Kojamees, siis Testamendi ajaks oli eelmisel aastal päris purjus olnud Meos suutnud kellegi ära rääkida. Meos ütles, et ta on aastaid oodanud, mil ta saab Testamendi sisse kuulutada ning ei hakanud pikka juttu ega veidraid häälitsusi tegema.
Testamendi ajal oli heli päris vali ning esimest korda panin lähedal olles kõrvatropid kõrva.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
|
Show oli päris võimas, laval liiguti ja võeti sisse erinevaid poose. Solist ütles, et kui nad ära lähevad ja kunagi tagasi tulevad ja üldse kogu aeg tuleb… Practice What You Preach.
 |
 |
Testament tegi suht ühe tunnise kontserdi ja vaatamata rahva kutsumisele nad tagasi enam ei tulnud.
 |
 |
Sellega oli esimene päev läbi. Suht kohe, kui me telklaagrisse jõudsime, hakkas padukat sadama. Telklas nägime Jalmarit, kes tahtis, et me tast välguga pilti teeksime. Andu tegi ja siis oli näha, et Testamendi ajal oli väike õnnetus juhtunud.
Õnneks õnnestus Jalmaril prillid üles leida ning tagasi kokku panna. Kuna padukat sadas, siis läksime autodesse ja telkidesse magama. Vihmaga oli see lugu, et kuigi natuke sadas, siis õnneks siiski mitte nii palju kui tavaliselt Rabarockil. Esimesel päeval hakkas alles siis sadama, kui bändid olid läbi ning teisel päeval tuli enamasti udukat, mis oli pigem värskendav kui tüütu.
Teine päev
Telkla alal toimus teise päeva hommikul noaviskamine ning festi alal tavaks saanud Heviaeroobika.
 |
 |
Esimene bänd oli Emphasis. Ma ütlen kohe ära, et see oli minu poolt üks oodatuim bänd. Mulle meelivad nende Into Infinity albumi pealt lood Blind Faith, Death Itself ja Hate Is All You Left For Me. Veel meeldivad mulle täiega nende kitarristi Paveli püksid.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Erinev kuuldud kriitika nende kohta oli näiteks see, et nad ei liikunud laval väga palju. Ma enda meelest mainisin seda ka nende mingi eelmise kontserdi kohta. Tõepoolest, kui võrrelda teiste laagris olnud bändidega, siis ma arvan, et nad liikusid kõige vähem. Samas kui meenutada ühel aastal teist päeva alustanud Kantor Voy’d, kes mulle ka täiega meeldis, siis ka nemad ei hiilanud liikumisega. Ma ei tea, kas see on mingi proge värk või mitte. Samas ma siiski ka kiidaks Emphasist, sest näiteks vahepeal olnud kitarristide omavahelist keelte hoidmist ei näe just eriti tihti ja kindlasti nõudis see palju harjutamist.
Teine kriitika oli solisti kohta. Öeldi, et ta ei pidanud nooti. Selle kohta ma ei oska kahjuks midagi öelda. Öeldi veel, et ta nägi välja nagu suvaline klubipiff. Selle osas ma olen nõus. Selles mõttes, et Emphasise stiil ei ole ju casual? Maxtraktor on casual; Taak on casual; kasvõi Nevesis on casual. Emphasise stiil nii plaadikujunduse, promofotode kui ka ühe kitarristi ja bassisti järgi on ikkagi sinna goota poole. Selles mõttes, et see on HRL, isegi Freddy (hiljem on näha) pani pintsaku selga ja uued hambad ette.
Vabandan, kui ma olin nüüd ülekohtune, aga jah.. ühtne ja õige stiil annab väga palju juurde.
Ja ma ei tea, kas see on stiiliga seotud, aga kuskilt tuli kohale ka väga huvitav publik.
Ma ütlen veel… mulle väga meeldib Emphasise muusika. Kindlasti on sealgi ruumi arenemiseks, aga rohkem stiili ja liikumist sooviks. Eriti solistilt, keda bändide livedel ikka kõige rohkem vaadatakse.
Vahepeal käisime ostsime kohvi ja nägime Jalmari vanat autot.
Järgmiseks tuli bänd, kelle livest võiks Emphasis eeskuju võtta. Kell 13:00 Viru Valge laval Tapper.
 |
 |
 |
 |
Nende ajal hakkas natuke rohkem vihma sadama ja minu meelest see andis ainult juurde. Väga eepiline live.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Mõtlesime, et kas nad korraldavad Paladini loo ajal ka laagri väikse lava ees oleval mudaplatsil mõõgavõitlust. Nope.
Mure Tappriga on see, et neil ei tundu olevat väga palju lugusi salvestatud / netist kuulatavad. Soundcloudis on ainult kaks lugu. Tahaks linkida lugu, mida solisti sõnul ka vanad inimesed pidid mäletama – Aiaäärne Tänavas. Aga jällegi, nope.
Pärast neid tuli pealaval rõõmsameelse solistiga ja hiigelsuure kitarriga Maxtraktor.
 |
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Liquid Star on… huvitav… lugu… …
Igatahes. Läksime sööma. Võib-olla see pilt ei sobi nüüd eelneva looga väga kokku. Aga see sinep oli väga heavy! Järgmine kord võiks sinepitopsi peal olla suur silt Hoiatus! Heavy sinep! Sibulad ei teinud kooslust paremaks. Muidu oli ok. Kanasašlõkk oli ka muhe.
Järgmiseks tuli minu meelest tänavuse laagri kõige parem bänd! Kell 15:00 väiksel laval Psilocybe Larvae Venemaalt. Ma ei oska endiselt nende nime hääldada ja pildid ei ole kõige paremad… Aga muusika on täiesti geniaalne. Kindlasti tasub kuulata lugusi Soul Trekking ja Shining Shambala. Nagu näha, siis ostsin paar plaati ka. Alguses oli plaan osta ainult The Labyrinth of Penumbra, aga kuna mõlemad plaadid olid ainult 5€, siis tuli Non-Existance ka juurde. Ma oleks võib-olla särgi ka ostnud, kui särgil oleks olnud plaadikaveril olev beholderi laadne olend.
 |
 |
 |
 |
Jeap. Muusika on neil võimas, vahelduv, meloodiline. Täpselt see, et vahepeal on rahulik koht ja siis ühel hetkel tuleb power. Ja mitte mingi monotoonne power, vaid meloodiline. Ja siis see veel progresseerub. Vokaal on ka täpselt õige. Ja siis veel sõnad.. wow. Neilt on äsja tulnud ka video loole Trial By Fire, ka seda tuleb kindlasti vaadata.
Ok. Järgmiseks tuli Rock laval Redneck Rampage. Kusjuures Rednecki bassimees tuli eelmine päev enne Endstillet ka juttu tegema. Ütles tere. Ma ei tundnud teda ära. Laval tunduvad inimesed pikemad. Tegelikult on festidel üldse veidi keeruline juttu teha, kui on eesmärk parasjagu esinevaid bände jälgida ja pildistada.
Igatahes, bassimees ütles, et ma olevat neist head kirjutanud – that’s true. Selles mõttes, et ma nägin neid esimest korda paar aastat tagasi Tartu Rock ‘n’ Rollis mingil üritusel, seejärel eelmise aasta Rock Rampil ja siis nüüd laagris. Ma ütlen seda, et neil on selline sügav (heli poolest) ja kaasahaarav muusika. Täpselt selline paras küte. Shotgun Inc. on väga tabav nimi nende esimesele plaadile.
 |
||||
 |
 |
|||
|
||||
Mine kuula / vaata lugusi nagu Gravity ja Devil In Disguise.
 |
 |
 |
 |
 |
|
Samuti ka lavashow oli äge. Bassimees pani publiku hulgast mingi tüübiga habemed kokku ja lõi tühja Rocki purgi vastu solisti pead lömmi. Täpselt selline.. ühtse stiiliga.. rampage. Lõpus ütles solist: me mängime nüüd viimase loo.. lava taga mängime endaga edasi.
 |
 |
 |
 |
Publikut kutsuti ka augustis Rock Rampile neid kuulama.
Edasi tuli väiksel laval Psychoterror. Oleks neid tahtnud ehk veidi rohkem pildistada, sest… nagu eelnevalt mainitud, oli Freddy ennast laagri jaoks üles löönud ja punki on alati huvitav vaadata. Kahjuks kaamera aku hakkas tühjaks saama. Mõned pildid sai siiski tehtud.
 |
 |
 |
|
Käisime Nailboardi telgis elektrit laenamas. Järgmisena oli pealaval soome bänd Antagonist Zero, mis väga mind ei kõnetanud.
Edasi tuli kell 19:00 Talbot. Üldiselt mulle jäi nende eelmise aasta Rock Rampi esinemisest veidi parem mulje. Ma ei tea, kas tookord oli heli parem või lihtsalt sobivad nad ööpimeduses paremini mängima.
 |
 |
 |
 |
Muidu olid nad ikka mõnusad.
Pärast neid oli pealaval bänd Austraaliast – 4arm. Põhimõtteliselt sõjatemaatika ja show oli täitsa lahe.
 |
 |
||||
 |
 |
||||
|
|||||
 |
 |
||||
 |
|||||
Publikusse oli vahepeal lennanud üks trummipulk.
 |
 |
Kell 21 hakkas väiksel laval Horricane.
 |
 |
Põhimõtteliselt väga intrigeeriv kui mitmekesist häält Drax suudab teha.
 |
 |
 |
 |
Vahepeal tuli ka Jalmar, kes seekord pärast pildi tegemist mudavalli peal ei kukkunudki.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Horricane oli hea. Lood on muutunud kuidagi mitmekesisemateks kui enne.
Kell 22 tuli pealaval death metal bänd Aborted Belgiast. Solist nägi veits välja nagu Zak Tell ja live ajal paistis kauguses roosa vikerkaar.
 |
 |
 |
|
 |
 |
 |
 |
Publiku hulgas võis peale Emphasise bassineiu kohata ka Maxtraktori solisti. Korraldati wall of death.
This song is about bashing hippie heads in with a shovel.
Väikest lava lõpetas kell 23:00 Pedigree. Eelnevalt tuli Kojamees ja hoiatas: Bonne hakkab hüppama nagu topelt Duracelli jänes. Hüppab esimestesse pingiridadesse pinnud hambasse. Kopraonu, miks sul nii kollased hambad on? Mul ongi kollased hambad!
 |
 |
Bonne nägi välja nagu ta oleks äsja hüpanud lava taga WC-de ees olevasse mudalompi.
 |
 |
 |
 |
 |
|
 |
|
Mul on tunne, et esitamisele tulid lood olid suuremas osas uue albumi Satanic Disappointment pealt. Üldiselt oli väga hubane ja lahe. Veidi oleks oodanud rohkem Skeletali lugusi, aga arusaadav, et samu asju ei saa kogu aeg ka mängida.
Südaööl algas selle aasta laagrit lõpetav legendaarne black metal bänd Rootsist – Marduk. Esinemise alguses olid kõik tuled kustu ja korraks oli tunne, et äkki nad teevadki terve kontserdi ilma valota. See oleks väga kontseptsiooniline olnud. Siiski nii ei olnud.
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
|
Solist nägi väga brutaalne välja. Ühel hetkel läksime helipuldi juurde toetuma ja seal oli päris hea heli. Minu meelest oli Marduk lahe. Mitte küll päris minu maitse, aga üldjoontes ikkagi khuul. Helipuldi juures üks tüüp rääkis, et tema ei tea, mida sellise bändi ajal tuleb teha.. kas moshida või midagi muud. Mis seal ikka teha.. teha tuleb seda, mille järgi tuju ja tahet on.
Igatahes jälgisime siis sealt Mardukit. Valgus oli vahepeal väga äge. Ühel hetkel tuli keegi (kuuldavasti oli see Toomas Lasn) ja jooksis laval Marduki solisti kallistama. Kuuldavasti ei olnud tüüp sel hetkel enam üldse aru saanud, kus ta on jne. Peab ikka väga julge olema, et sellist brutaalset tüüpi nagu Marduki solist segama minna. Kuuldavasti on seda ka varem tehtud.
 |
 |
 |
|
 |
 |
Sellega oligi HRL 2013 läbi. Üldjoontes oli kõik vägev. Tänavu tundusid eestimaised artistid enamasti paremad kui välismaised. Põhimõtteliselt kõik esinenud Eesti artistid olid väga omanäolised ja meeldejäävad. Välismaistest meeldis muidugi Psilocybe Larvae. Ülejäänusi oli huvitav vaadata ja ära näha.
Õhtul telklaagrisse jõudes selgus, et Jalmar oli Pedigree ja Marduki maha maganud. Ma olen seisukohal, et päeval magama minek ei ole kunagi hea mõte.
Järgmisel hommikul oli hea ilm ja seega sai veidi ka telklaagris tsillitud. Tänud Mikule, kes mulle mullu tooli kinkis – lõpuks leidis see rakendust. Likvideerisime kaasa võetud sööki. Pidasime plaani, kuidas Andu Kohilasse saab ning ootasime Jalmari kainenemist. Tagasiteel pandi puhuma, kontrolliti turvavöid ja mõõdeti kiirust. Meil oli kõik korras.
Tänud kõigile laagriga seotud inimestele. Järgmise aastani! \m/
Tseki ka Kristeli pilte HRL-ist:
1. päev:
http://backsteidz.com/2013/06/30/hard-rock-laager-2013-1-paev/
2. päev:
http://backsteidz.com/2013/06/30/hard-rock-laager-2013-2-paev/