jee7'e blog

Käisime nädalavahetusel taaskord Vana-Vigalas muusikafestivalil Hard Rock Laager. It’s magic. Festile eelneval intervjuul hr Haavandi kutsus vaatama, milliseid imelisi helisi pillipoodides nähtavatest instrumentidest välja võlutakse. Elusmuusika võlu ongi nii näha kui kuulda, kuidas muusika tekib. Olla bändiga samas ruumis ja ajas.

Kõige tähtsam teema tuleb muidugi kohe ära kirjutada. Nimelt laagrisse sõites vaheldus ilm päiksepaiste ja paduvihma vahel. Vanasti väga täpne EMHI mudelprognoos on viimasel ajal korduvalt mööda pannud. Üldiselt aga ilm oli mõnus. Vahepeal veidi sadas ja oli jahe, aga oli ka sooja ja päikesepaistet. Keepi vaja ei läinud, aga paar lisapluusi tulid kasuks. Igatahes…

1. päev

Seekord jõudsime õigel ajal kohale, et näha kell 16:00 alustanud bändi Horror Dance Squad.

Õudne Tantsurühm tuletas meelde teise korraldaja poolt mainitud tarkuse, et tema jaoks on oluline, kuidas bänd laval on. Peab olema näha, et asja tehakse hingega ja laivi on nii põnev kuulata kui ka vaadata. Kõik bändid, alustades esimesest, said sellega hästi hakkama. Horror Dance Squad tundus veidi nagu rohkem metal versioon Drivenist. Tundub veits nu, aga tänapäeval keegi vist ei taha öelda, et ollakse nu, seega nad ise ütlevad, et groovy aggressive metal.

Kuulasin enne ka nende FB-s jagatud elu üle mõtlema panevat uut singlit Put Your Money Where Your Mouth Is. Väga mõnus. Parajalt naljakas, sisukas ja hoogne. Terve tee Tartust laagrisse ja tagasi kummitas. Put your money where you mouth is. Don’t spit it out kid… Neil on teine lahe videoga lugu veel nimega Ships. Nii hea.

Vahepeal leidsin üles hr Alo kultusbändist Swamp Mine, kes purustas jõuvõistlustel nii mõnedki rekordid.

Teine bänd oli B-laval Portread. Nüüd ma tunnistan ausalt üles, et peale eelmise bändi (ja seda ka ainult selle pärast, et nad ise jagasid FB-s singlit) ei jõudnud ma teiste eesti bändide osas kodutööd teha. Sadamalugemine oli väga positiivne üllatus. Eriti kuna selgus, et ma olin neid enne neid kuskil kuulnud ja Saint of Sorrow oli tuttav lugu.

Eepiline ja mõnus. Veidi nagu X-Panda. Praegusel ajal täitsa aktuaalne laul neilt on ka God of Robots. Eriti eepiliseks tegi kontserdi ka lõpupoole olnud kerge vihmahoog.

Kindlasti tahaks neid uuesti näha kuskil tulevasel kontserdil ja sügisel tulev plaat tundub ka lubav.

Kell 18 algas A-laval Bestia. Nägin neid 7 aastat tagasi sellisel väga underground (st. kellegi suvilas toimunud) üritusel nagu Põlvapundi Möll Saarjärvel. Kitarrist Andres ütles enne parklas, et ta jõudis lõpuks tulnud laagri kutse ära oodata.

Sellised trood maalähedased black metal bändid on alati hästi põnevad. Mälestus, mis kustutab leegi on mõnus laul. Tundsin, et HRL pole päriselt alanud enne kui vot selline bänd esineb.

Tore oli näha, kuidas bändile meeldis esineda ja kuuldavasti valmistatakse ka uusi lugusi praegu. Laulja ütles, et talle tühjus ei meeldi. Seega, et sul ei oleks selle bändi osas peas tühjus, mine kuula Tüdinud tühjusest.

Kell 19 jätkas B-laval Blinded Memory Lätist.

Kuigi elektrooniline instrumentaal oli väga põnev, siis vokaal kuidagi ei läinud peale ja jäi ühesuguseks.

A-laval tuli Belgia black metal bänd Saille. Soliidselt teatraalse väljanägemisega solist ja kitarril Richard Branson.

Cthulhu Fhtagn! Fantastiliselt kuri.

B-lava jätkas kurjadel fantaasiateemadel bändiga Taak.

Raske Koorem mängis seekord kuidagi eriti süngelt ja metalselt. Lugusi esitati Mardi sõnul nii eesti kui pudi keeles. Linnadesööja on alati hea laul. Räägiti, et laagri publik on aastatega vananenud, aga Taak ongi pigem hilistäiskasvanute bänd. Ootan endiselt neid aastaid, mil tehakse lugu Lahkuja kustutab tule. Seniks tuleb õhtuid Bela Lugosiga veeta.

Kell 22 jätkas vanakooli death metal bänd I Am Morbid.

Esimese päeva B-lava lõpetasid Kosmikud.

Kõmmari oli Vana-Vigalasse velotanud, trummidel oli saksa diisel ja huvitav, kas hr Vana läks pärast siin ka külapeale tuiama. Väga äge lugu oli Traagika, see on nii stiilne, kui nad koos pille üles tõstavad. Samuti huvitav uuem ja ägedate sõnadega lugu oli Leinapealinn.

Enne järgmist bändi luges Kaido ette sõnumi, et Parkway Drive kahjuks seekord laagrisse ei jõua. Mind see eriti ei morjendanud, sest ma neid ei kuula. Samas on muidugi arusaadav, et ilmselt paljud olid suuresti nende pärast pileti soetanud. Pakuti loomulikult tagasivahetuse võimalust, mida kuuldavasti olid osad ka kasutanud. Võib-olla oleks huvitav olnud näha eelnevalt haibitud esinemist ja saada vastus küsimusele, et kuidas nad lavale ära mahuvad. Aga, jah, ma ootasin niikuinii pigem teisi bände. Näiteks järgmist.

Esimese päeva peaesineja oli maailmakuulus gothic metal bänd Lacuna Coil. Kolmas kord Eestis ja põnev oli eelnevalt ka jälgida nende saabumist ja intervjuusid.

Nii hea tasakaal meloodilisuse ja raskuse vahel. Kõike head juba niigi igal pool kirjutatud nende kohta. Nii tore, et laagrisse jõuavad sellised ägedad bändid. Alustati looga Our Truth.

Ma pole nende viimast Delirium albumit väga palju kuulanud. Võimas album on aga Dark Adrenaline. Eriti lahe on ka tolle albumi boonus DVD, kus lugude instrumentaal mängib üle bändiliikmete poolt näideldud lühikeste õudusfilmide. Kui nad 2012 seda albumit Rock Cafe’s esitlesid, siis ostsin käepaela ja metallist võtmehoidja. Viimane on siiamaani õlakoti küljes. Kahjuks ma laagris ei näinud eriti nende nänni peale särkide ja plaatide.

Selle bändiga oli mul tunne, et on tänavune laager tehtud. Teisel päeval ootasin ka mõnda bändi, aga esimene päev ja Lacuna Coil oli nii kõva, et tass jooksis üle. We fear nothing, we fear nothing… Nothing Stands in Our Way.

Õhtut sai veel lõpetama jääda Purgatooriumi telgis, kus näidati huvitavaid filme, elektroonilisemat muusikat ja tossu.

2. päev

Teine päev algas traditsioonilise Heviaeroobikaga. Hommikupoole paistis veidi päikest ka.

Bändidest alustas kell 12 Mang Ont. Väga timm bänd oli teise päeva hommikusse. Ostsin plaadi Võhk ka. Plaadikujunduse on teinud Maari Soekov, kes teeb Tartus väga ägedat detailset ja fantaasiarohket kunsti. Mõtlesin kasseti peale, aga autos vist pigem ei kuula. Loos Kasvav koidik kõlab mulle kergelt Never Let Me Down Again riff. Laval oli ka mobiilne telefonitoru, kui keegi peaks helistama.

B-laval esines Signs of Execution. Mõned lood tundusid huvitavad, aga ma ei leia neid netist kuulamiseks.

Kell 14 jätkas vanakooli death metal bänd Aghor.

Ja seejärel death metal bänd Intrepid.

Ning siis uue laine vanakooli death metal bänd Deceitome. Lyrical themes: Death.

Vahepeal Kaido ütles, et bändid ei olegi laagri ajal ootel juhuks kui ta helistab. Seega kella 21 ajal tuleb paus ja viimased bändid liiguvad veidi edasi. Vahepeal mõtlesin naljatades, et äkki tuleb nt Tharaphita kuskile üllatuseks. Teine variant oleks võib-olla, et eelmised bändid oleksid veidi kauem saanud mängida. Aga tegelikult vahepealne paus oli väga hea lahendus. Mulle väga meeldis, et sai vahepeal korraks hinge tõmmata. Võib-olla võikski iga aasta mingi paus olla vahepeal. Jõuab veidi rohkem tuttavatega muljetada.

Kell 17 tuli väiksel laval Kurjam. Kui nad paar aastat tagasi tegid kiirema loo kui Napalm Death, siis seekord oli neil paganlikum lugu kui ükskõik millisel Norra black metal bändil, või solist võtab enda sõjaväemütsi peast. Naljaka videoga lugu on Vanapaganist. Sobis väga hästi laagrisse.

Kell 18 tuli pealaval Must Hunt. Ehh. No esiteks see ei ole metal bänd. See on rokibänd. Kuigi sümboolika ja visuaalne stiil justkui oleks midagi karmimat. Ja rokibändi mõttes ma ka ei oska midagi väga tarka öelda. Veidi kuidagi cheapo oli. Vokaal oli kuidagi veider. Selles mõttes, et Ziggy Wild on lahe ja sinna selle laulja inglise keelne vokaal sobib väga hästi. Siin aga eesti keeles kuidagi ei läinud peale.

Teiseks, lüürika on ka kuidagi cheapo. Näiteks see Joosta huntidega lugu. Loo sõnum tundub kuidagi igal pool laiali. Ma näen küll, et päris suvaline inimene pole seda kirjutanud, aga ikkagi. Bändi temaatika ja seal hulgas lugude sõnumid tunduvad suunamata. Võib-olla on lihtsalt asi selles, et bänd oli laagris. Ma arvan, et kuskil rohkem rokifestivalil võib Peab Jahtima rohkem esile tulla.

Rääkisime pärast Mikuga ka ja on teooria, et Atso läks Metsatöllust ära ja tegi selle bändi, sest Metsatöll esines liiga palju erinevatel külasimmanitel. Hetkel mulle tundub, et see bänd on rohkem siuke külasimmani või Rootsi kruiisi bänd. Aga kes teab, eks näis. Ja teema tekkis ka nende kolme silmaga hundipealuude osas, et kas ja kui palju on see copy-paste Metsatöllu sümboolikast.

Kell 19 tuli minu teise päeva lemmikbänd Dying Gorgeous Lies. Bänd Saksamaalt. Mulle meeldib, et lood on täiega hoogsad ja ehitavad ning vokaal on kuidagi väga omapärane. Mulle meeldib growl vokaal, kus sõnadest saab aru. Kuula ja vaata First World Breakdown.

See on veidi siuke guilty pleasure bänd. Samas siin on natuke vastupidi eelneva bändiga. Muusika on väga mõnus, aga stilistika on veidi läbu. Lüürika on näiteks sõjast ja erinevatest maailmakordadest. Plaadikujunduseks olev kasiino värk või esinemisel räägitud õlletemaatika tundub kuidagi mööda. Aga mõnus live oli ikkagi.

Kell 20 jätkas A-laval In the Woods…

See oli mu teine teise päeva oodatuim bänd. Väga mõnus progressiivne avant-garde metal värk. Kuula näiteks albumit Pure. Fantastiline. Kuigi neil bassimees ei saanud tulla ja laulja ütles, et huvitav on päikese käes mängida.

Seejärel tuli paus. Läksime rääkisime Miku ja Hansuga telklas juttu. Põhimõtteliselt spekuleerisime Kaido Haavandi muusikamaitse üle. Mikk rääkis, et tema ootab selliseid kõvasi death metal mosh bände, kus saab ikka lõpuni välja elada ja pärast jõkke minna pesema. Mitte näiteks neid bände, keda ma just ootan, nagu Katatonia ja Lacuna Coil. Ja mõtlesime, et mille järgi bände siis valitakse ikkagi. Mulle mõnikord tundub see pigem death metal laager, eriti näiteks siin tänavu teisel päeval, kus tuli 3 death metal bändi järjest. Aga jõudsime järeldusele, et Parkway Drive olekski võib-olla olnud selline raju bänd, mida Mikk oleks oodanud. Ja tegelikult on HRL ikkagi suhteliselt varieeruv ja üldiselt tasakaalus üritus. Kuna meil ainult see üks metal fest on, siis päris 2 päeva järjest 22 ainult gothic või ainult death metal bände ka ei saa. Üks asi on siiski puudu, industriali ei ole just eriti. Jalmariga ootame juba 11 aastat, et tuleks bänd Turmion Kätilöt. Kaido, kus on? Üks hullult tore bänd oleks ka Oblivion Machine.

Pärast pausi tuli A-laval Ajattara. Selle ajal tuli üks rõõmus tüüp ja ütles, et ta on 20 aastat seda bändi kuulanud.

Väikest laval lõpetas teisel päeval Talbot. See on ulme bänd. Nägin neid kunagi Rock Rampil ühel ööl ja väga mõnus. See trummar on nagu masin, lihtsalt lammutab.

Seekordse HRL-i lõpetas Crowbar.

Ma arvan, et Varesekang oli täitsa raju bänd küll lõpetuseks. Alguses vähemalt nägin fotopitis, kuidas mitu crowdsurferit üle piirde jõudsid. Lauljal oli uhke habe.

Vaatasime helipuldi juures jalga puhates bändi ära. Pärast Nailboardis müüdi veel 4 viimast beanie’t ja selline laager oligi. Väga hea laager oli. Nagu ma kirjutasin, juba esimene päev oli suurepärane. Teisel päeval oli ka lahedaid bände ja oli nii naljakas, fantaasiarohke, sünge, meloodiline, kuri ja raju. Hea töö ja näeme aasta pärast jälle!

Fotoalbum:
http://fotoalbum.ee/photos/jee7/sets/1477313

Vaata ka Kristeli pilte:
http://huntlus.blogspot.com/2018/07/hard-rock-laager-2018-1-paev.html
http://huntlus.blogspot.com/2018/07/hard-rock-laager-2018-2-paev.html

Punakaeladel tuli uus plaat ja Tartus oli 2-tunnine esitluskontsert.

Õhtu avas mu teine Tartu lemmikbänd Swamp Mine. Alustati üliägeda looga Suffocate. Veidi oli ootamatu, et see lugu kohe alguses ära tuli, aga vähemasti tuli.

Vaatan, et eelmine aasta Amme Rockil oli esinemine veidi kesine tundunud. Seekord oli aga super. Ma ei tea, millest see tuleb. Heli oli hea, esinemine hoogne ja Hr Alo growli oli põnev jälgida.

Bassil Hr Mikk.

Tehti veel hoogsaid lugusi nt Trigger Dance, Underdog ja The Beast Crawls Out.

Vahepeal tuli sooloartist Hr Indrek.

Redneck Rampage‘i kontsert oli päris mitmekülgse kavaga. Alustati looga The Whip.

Vahepeal oli Hr Alo juuksed pikaks kasvatanud ja käis laval nuiamas.

Mulle meeldib UFO teema lugudest The Light ja Green Devil. Kuidas see oligi… vahepeal juhtub, et viiakse ära ei tea kuhu, pannakse ei tea mida ja tuuakse tagasi ei tea kust. Ning eestlastena peame kõik vimma.

Uue plaadi kujundus on väga äge. Igal lehel on detailsed, fantaasiarohked, kuid siiski väga konkreetsed joonistused. Juba ainuüksi kujunduse pärast tuleks plaat osta. Kujundaja Hr Alar käis ka suupilli mängimas akustilise osa juures.

Viimases osas tehti vanemaid lugusi koos erinevatel aegadel bändis olnud liikmetega. Tutvustati, et kes ja kus mõtlesid erinevad riffid välja. Väga lahe oli näha jälle erinevaid liikmeid mängimas.

Tuleb öelda, et laivis vanemad lood kõlasid kohati veidi paremini kui uuemad. Kuidagi hoogsamad olid. Võib-olla uuemate mängimine pole lihtsalt veel mitte nii sissekujunenud või siis ma pole harjunud kuulama. Mitte, et midagi halvasti oleks olnud, aga osad vanemad lood kõnetasid rohkem. Näiteks, When the Shit Hits the Fan lugu esimesi kordi kuulates sai refrään suhteliselt kiiresti selgeks ja seda on alati mõnus kaasa laulda. Uued lood tunduvad selles mõttes keerulisemad.

Aga nagu öeldud, siis uus plaat ja sealsed lood on ka ikkagi väga head. Eriti kui tervet plaati järjest kuulata. Live ajal mõtlesin, et ikka väga palju on harjutatud selle kontserdi jaoks. Kaks tundi nii palju erinevaid lugusi mängida… jaa… suur töö on selle plaadiga tehtud ikkagi.

Nüüd võiks mõni muusikavideo ka tulla… Niimoodi iseenesest.

Vaata ka Kristeli pilte:
https://huntlus.blogspot.com/2018/06/redneck-rampage-caveman-chronicles.html

Käisime Saaremaal reisil.

Olen arvamusel, et Eestis on nii palju ägedaid kohti, mida külastada ja vaadata. Eriti Saaremaa tundus selline, kus iga natukese maa tagant oli jälle midagi uut ja põnevat. Ilmselt oli nii veidi ka selle pärast, et viimati olin Saaremaal väga ammu ning ei käinud nii palju iseseisvalt ringi kui nüüd võimalik on.

Sõitsime saartele uue oranži parvlaeva Piretiga. Teine uus parvlaev oli sinine Tõll, aga selle peale ei sattunud. Mere peal ei olnud ma ka ammu sõitnud ning õhtul saartele sõita oli päris lahe. Mere peal sõitmine on kuidagi ägedalt põnev ja romantiline. Tahaks minna kuskile pikemale merereisile.

Igatahes, ööbisime onu juures. Üllatavalt samasugune oli seal nagu ma mäletasin. Tallinnas või Tartus on ikka nii, et juba paari aasta järel on uued majad, uued teed, mõnevõrra uus miljöö. Oleme harjunud kiiresti arenevate linnadega. Seega oli avardav näha, et küla Saaremaal paistis suhteliselt samasugune nagu ta oli 10-15 aastat tagasi.

Esimesel päeval läksime Kuressaare linnusesse. Linnused on põnevad, sest neid müüre ja kive vaadates saab näha, kuidas vanasti seal oldi. Tekivad ettekujutused, et kuidas see kunagi ehitati, kes seal ehitas, kuidas nad kive ladusid ja mida nad siis võisid mõelda. Samuti, kuidas seal elati, kes seal edasi ja mida nemad seal mõtlesid. Kas nad mõtlesid vaenlaste peale ning, et kas linnus suudab neile vastu seista; kas nad mõtlesid mõne tähtsa külalise üle; või selle üle, kuidas külast toit linnusesse jõuab; kas nad kujutasid ette, et paljude sadade aastate pärast käivad nendes ruumides hoopis teised inimesed imetlemas seda, mida nemad tavaliseks pidasid. Müüride pealt saab näha, kuidas hoovis või müüride taga võis olla elu; või ka kuidas vaenlane võis rünnata ning kuidas linnuselised end kaitsesid. Niiiii põnev.

Linnuses oli ka päris suur muuseum, mis viis inimesi läbi erinevate ajastute. Suur osa näitusest oli ka NSVL aja esemeid ja eluolu näitav. Iga ese räägib oma loo ja on ka huvitav mõelda, et kas need lood, mida muuseumis on esitletud, kannavad üheskoos täit pilti tollest ajast või mitte. Me võime ettekujutada nende lugude põhjal, milline elu siis olla võis. Aga paljud meist täpselt ei tea ikkagi. Muuseumites igasugu esemeid vaadates jääb mulle mulje, et päris äge töötav süsteem oli. Hoolitseti, et see süsteem töötaks, inimesed täitsid erinevaid rolle ja toodeti ühiselt kõigile kasulikke asi. Muidugi tol ajal elanud inimesed ütlevad, et oli halvasti ja ega mina ei tea. Tänapäev on kindlasti teistsugune ja ma usun, et parem. Samas ei tea, kas näiteks mõni Aura mahlapakk või Selveri kilekott jõuab ka kunagi muuseumisse. Võib-olla on juba?

Üliäge mao peaga paat oli ka.

Seejärel sõime Kuressaares ja läksime Järve luidete maastikukaitsealale, mis oli Kuressaarest veidike edasi. Seal sai minna mere äärde. Panin jalad vette. Rand oli veidi kivine, seega laotasin kivid jalge alt strateegilisse valli. Merelained on ägedalt mesmeriseerivad. Vaatasin neid seal ja iga laine kandis justkui oma sõnumit ja oli oma näoga. Jällegi oli põnev mõelda, et kuidas võib-olla vanasti oli. Selline romantiline idüll, et kui mees läks paadiga merele ja naine jäi kaldale ootama. Või ka kui lihtsalt keegi sõitis merd. Sõitis näiteks kuskile teisele saarele või lihtsalt mere peal. Selline… mere kutse nagu. Võib-olla see mao peaga paat näituselt sõitis nendel lainetel seal kunagi.

Teisel päeval läksime Kaali meteoriidikraatri juurde. Natuke veider koht oli. Mõtlesin, et huvitav, kas näiteks kraatris olevad kivid võis keegi lihtsalt viia sinna, et kohta põnevamaks teha. Infotahvli peal oli kirjas, et kraatri äärde tee pealt ära minna ei tohi, aga paljud ikkagi läksid. Üks väike laps hüüdis üllatusega, et kraater on nii väike. Tuli idee, et tegelikult võiks teha mingi AR rakenduse, mis näitaks meteoriidi langemist ja kraatri tekkimist. Huvitav, mis loomad seal võisid olla tol ajal või kuidas see paik välja näha. Ja siis AR-is saaks vaadata reaalajas, kuidas meteoriit langeb ja plahvatus maapinda muudab. Selliseid AR asju võiks tegelt Saaremaal igale poole teha.
Kraatri kõrval oli ka Kaali põhikool. Seal oli ka põnev käia ja vaadata, et millised lapsed seal iga päev käia võivad ja õpivad. Kuidas nende koolipäev on.

Edasi läksime Panga pangale. Seal ülemäära põnev ei olnud. Panga peal läks tore rajake mööda männikut, see oli mõnus. Samas panka ennast näha nagu ei saanud ja vaatetorni oli ka keelatud minna. Pärast sain teada, et idee on, et saab natuke kõrgemalt merd vaadata. Mulle see kuidagi ei mõju, kui ma ei näe ka panka ja seda, kui kõrgel ma olen.

Õhtupoole viis onu meid oma ettevõtte ehitatud mootorpaadiga sõitma. Eelnevalt oli meid veidi ära hirmutatud juttudega paanikahooge saavatest reisijatest; sellega, et võiks olla talvejope, müts ning kindad ja kui tuuline on, siis on nii nagu keegi viskaks kamaluga vett näkku. Võib-olla tõesti on nii, aga tol õhtul oli väga ilus ilm, soe ja tuult oli vähe. Kristel arvas, et oleks võinud isegi rohkem tuult olla.
Sadamas oli lahe harbour surveyor, kelle käest sai kütust. Selline vanem rõõmsameelne härra, kes sobis kuidagi super hästi sinna sadamasse. Mere peal nägime binokliga luiki ja kuulsime juttu, kuidas ühel saarel on kahur, kust lastakse tomateid ja kurke saarelt lahkuvatele külastajatele. Nägime ka külje pealt seda, kuidas uued parvlaevad üksteisest mööda sõidavad.
Väga äge värk. Paadiga sõites on veidi sarnane tunne nagu autoga, et maailm muutub rohkem avatumaks. Saab minna täpselt sinna, kuhu tahad mere peal või mööda merd.

Õhtul läksime otsima Üügu panka. Atlase järgi sõites ei õnnestunud seda üles leida, sest üks bussipeatus oli vist ära võetud. Muidu üldiselt sõitsime atlase järgi, sest: Esiteks, atlases on erinevad ägedad kohad ära märgitud. See tähendab, et kui kohe läheduses on mingi põnev koht, siis on seda atlasest näha. Teiseks, siis on kuidagi rohkem hetkes olev tunne. Peas tekib ka kaart sellest, kus sa päriselt sõidad ja milliseid tähiseid jälgida, et õigesse kohta jõuda. Telefoni Google Maps oli enamasti pigem tagavaravariant, kui muidu ei leidnud üles midagi või oli pimedaks läinud.

Saaremaal olid lahedad bussipeatused. Igas bussipeatuses oli väike majake, tihti akende ja uksega. Läksime ühte sisse ja seal olid laud, toolid ja kabe. Mõtlesime, et nii ei külmu talvel lapsed ja vanurid ära bussi oodates. Praegu mõeldes, siis ei saa hunt ka kätte. Samuti on sellised majakesed Saaremaal võimalikud, sest asotsiaalid ei lähe seal sinna elama. Kõigil on läheduses niikuinii mingi majake, kus olla. Või vähemalt nii tundus.

Igatahes, Üügu pangal oli päris muinasjutuline. Kahjuks oli juba hämaraks läinud, aga panga peal oli ebatasane ning vahelduvalt kivine ja murune maastik, millel seikles ringi arglik lambakari.

Kolmandal päeval läksime Karja kirikusse. Täitsa tore kirik oli. Pärast teiste kirikutega võrreldes mõtlesin, et seal oli omal ajal äkki veidi troll usklik. Kui käsiti maalida riste ja ristiusu sümboleid, siis tema maalis nende vahele ka igasugu muid sümboleid. Jällegi aga ei saa täpselt teada. Samuti mõtlesin, et reljeefid ja detailid, mis kujutasid mingeid lugusi – ka nende osas on ju palju tõlgendusi ning kuidas me teame, et mida kunstnik mõtles või, et miks ainult üks tõlgendus õige peab olema. Huvitav oli ka see, et tegelikult kõik on seal nii kulunud ja kuidas kiriku sisu võis välja näha vanasti. Näiteks värv oli praegu roosakas, aga milline oli ta siis, kui ta just maalitud oli. Mis mulje andis seinale maalitud aken siis, kui värv oli veel erk.

Edasi läksime Tehumardile ja ma olin lummatud. Seal toimunud lahingule oli tehtud igavesti äge mälestusmärk. Ma võiks vaadata seda tunde ja ikka oleks niivõrd põnev. Selline massiivne ja kandiline asi. Võimsad tahulised sihikindlad näod kandiliste kivide vahel ja kõrgusesse ulatuv kandiline sammas. Nii fantastiline.

Jätkasime teed Sõrve poolsaarde. Vahepeal oli tee ääres kandiline tuletorn. Veidi kahju, et tuletornidesse sisse minna ei saa. Sõrve omasse ka ei saanud. Sõrve poolsaare tipus oli ka huvitav. Korjasime seal kiva, nägime erinevaid varemeid. Saatsin ühe kohta Andule küsimuse, et mis see on ja sain vastuseks, et välipeldik.

Sõime seal kalapraadi ning läksime edasi Sõrve militaarmuuseumi. Täiesti hämmastav koht. Seal ei ole ainult militaarmuuseum, vaid ka erinevad majad, kus on muud ajaloolisi asju ja ka loodusmuuseum. Kogu kompleks oli õnneks lahti kella 21ni, seega jõudsime suht kõike vaadata seal sulgemiseni. Samas seal oli igal pool nii palju asju, et kui uuesti minna, siis ilmselt märkaks veel palju uut ägedat. Kogu õhkkond oli väga vaba. Platsil rändas ringi üks kodune rebane, ühest hoonest sai tasuta kohvi ja teed ning paljusi asju sai lähedalt vaadata ning ettevaatlikult katsuda. Rõhutan veel, et väga palju erinevaid asju oli seal. Nende kõige kirjeldamine võtaks raamatu mahu. Põnev oli ka üks metallist torn, kuhu sai minna omal vastutusel. Päris kriipi oli sinna minna, pidevalt tuli endale öelda, et mitte vaadata alla ja tõsta jalga redelil järgmisele pulgale. Aga väga lahe. Ning lõpuks jõudsime ka kuskile torni.

Edasi läksime vaatasime metsas veel ühte patareid ning seejärel jõudsime ühe rannani, kuhu laotakse kividest tornikesi. Laotasime ka.

Neljandal päeval rändasime põhja- ja kirderannikul. Kuna ikkagi kuidagi vähe vaatetorne olime külastanud, siis läksime kaardi järgi Kongi talu linnuvaatlustorni. See oli üllatavalt sürr, kaardil on see märgitud ja liiklusmärk näitas ka. Kohapeal oli aga taluhoov sildiga Kongi talu. Värav oli lahti, aga esmamulje järgi olime jõudnud kellegi koju. Kaks koera tulid ka haukudes vastu. Mõtlesime seal pikalt, et kas minna sisse või mitte, sest tundus imelik kellegi koduhoovile jalutada. Samas kaart ju näitas siia, seega läksime pärast julguse kokku võtmist sisse ja jõudsimegi läbi hoovi linnuvaatlustorni. Tore torn oli ja nägime jälle binoklist luiki.

Edasi läksime Jõiste randa. Ilm oli veidi pilvine ja tuuline. Mahe, aga ujuma ei kutsunud. Tsillisime seal niisama jalgupidi vees. Rannamajakese peal oli kirjas Supelmarket, mis kahjuks oli kinni. Kõrval oli postkast, mis ütles, et telkimiseks pane raha sinna. Jälle nii üllatavalt vaba õhkkond. Pane ise raha kasti ja mine telgi, kui tahad. Ranna lähedal oli ka üks kirik, mis oli kinni, seega piilusime lukuaugust.

Seejärel jõudsime Pulli pangale. Vot see oli äge pank. Selles mõttes, et tee viis nii panga alla kui ka peale. Seega panga all mere ääres sai suurte kivide peal edasi liikuda ja näha reaalselt panka. Nii huvitav laineline pank oli. Infotahvlil oli kirjas ka, et raskuse all on need lained tekkinud. Nii huvitavad struktuursed mustrid olid seal kivides.

Teekond jätkus Maasi ordulinnuse varemetes. Jälle üks põnev koht, milles kunagi elasid inimesed teistsuguste mõtete ja rollidega kui tänapäeval. Kuidas nad küll selle kõik ehitasid ja milline see tol ajal välja nägi. Varemete sees olid lambikesed, millest umbes pooled olid natuke katki läinud ja ei valgustanud enam. Mõtlesin, et kas oleks tore, kui varemete põhjal ehitataks linnus uuesti või mitte. Ühest küljest oleks tore näha, et milline linnus tervikuna oli kunagi. Teisest küljest võib-olla on ka väärtus sellel, et need kivid on seal mulla sisse mattunud ja seinad lagunenud just nii nagu nad praegu on. Igal juhul jälle päris ilus koht.

Päev lõppes Pöide maalinnas, kus esinesid Tanel Padar ja Metsatöll. Pöide maalinn on muinasaegne kindlus. Müüri asemel on mullast ja kividest ringvall. Tanel Padari laivi ma nägin vist viimati siis, kui ma eelmine kord Saaremaal olin, ehk siis väga ammu. Natuke veider muusika, selline mainstream, ei kutsu üldse. Aga ma mõistan, et paljudele meeldib. Metsatöll oli aga üllatavalt tore, tehti mõned vanemad lood. Näiteks Metsaviha 2 oli super. Nad sobisid ülihästi Saaremaal muistsesse kindlusesse. Peale selle süüdati öösel veel ka kaks lõket ja ringvalli peal tõrvikud. Kõige lõpuks lasti ilutulestikku. Imeline õhtu.

Viimane päev algas ka pauguga. Kell 13 oli Muhu muuseumi hoovil operatsioon Albioni taaslavastus. Põnev oli enne lavastust seal käia ja vaadata, kuidas vanades mundrites relvadega sõdurid hoovil ringi käisid ja hängisid. Seejärel tõmmati lindid ette ja lahing algas. Vaadata sai kahest kohast ning me jooksime ka vahepeal ühe koha juurest teise juurde. Siiski mõlemas kohas toimus asju. Eks muidugi palju asju oli tõenäoliselt üledramatiseeritud. Aga väga põnev oli vaadata, et kuidas lahingud võisid toimuda või kuidas erinevad relvad häält teevad. Asjaosalistel tundus ka äge… nagu, et poisid mängivad sõda. Mõned päris liigutavad kohad olid, kui näiteks venelaste salk ronis üle müüri ja seejärel sakslased nad kõik kuulipildujaga maha lasid. Ulme.

Järgmisena läksime Muhu Jaanalinnufarmi. Seal polnud ainult jaanalinnud, vaid ka mitmed muud eksootilised loomad nagu emud, sebrad ja kängurud. Noori jaanalinde sai toita ning ponisi ja alpakaid (veidrad laama-laadsed loomad) paitada. Jälle täiesti ulme. Kellelgi tuli Muhu saarel hull idee, et tooks õige siia jaanalinde ja sebrasi ja igasugu muid veidraid loomi. Ja siis tegigi ära selle. Nii hämmastav ja äge.

Vahepeal läksime uuesti Kuressaarde, sest möödunud õhtusel üritusel oli olnud pitsarestoran nimega Saaremaakera, kus olid põnevate nimedega pitsad. Facebooki kaart näitas, et nad olid Kuressaares, aga kohale jõudes selgus, et seal on tühi plats. Helistades saime teada, et neil ei ole statsionaarset kohta. Väga kahju, loodan ikkagi kunagi minna Kananassi sööma.

Seejärel läksime tagasi Pöidesse, sest seal oli üks suur ühelööviline kirik. Ning natuke maad edasi ka üks matkarada rabas koos vaatetorniga. Jälle sellised ilusad imelised paigad.

Lõpuks sõitsime uuesti parvlaeva peale. Pühapäeva õhtul oli sadamas saba, aga sellest polnud midagi. Saigi veidi rohkem tsillida Saaremaal. Sabas seistes oli meie ees üks rahutu juht. Kui autod edasi sõitsid, siis ta sõitis ka, jäi seisma ning seejärel iga 15 sekundi tagant nõksutas edasi ennast 10cm haaval. Igatahes, jõudsime jälle Pireti peale. Kusjuures olime täpselt viimane auto, mis tollele sõidule mahtus.

Saaremaa on igatahes fantastiline koht. Igasugused asjad toimuvad seal ja iga natukese aja tagant on imelised paigad. Tuleb kindlasti tagasi minna, sest näiteks looderannikule seekord üldse ei jõudnud. Päris äge tripp oli ning huvitavalt värskendav oli näha Saaremaa kultuuri toredust.

Pildid tegi Kristel.