Pühapäev 18:27

Heips..

Ei ole vahepeal eriti kirjutanud, sest ei olnud nagu millestki eriti kirjutada. Kuna siinset kohta hakkasid lugema inimesed, kelle kommentaarid ei olnud eriti oodatud, siis otsustasin, et ei hakka rohkem siia enda mõtteid väga väljendama. Mul ei ole vaja, et inimesed, kes ei saa asjale pihta, hakkaksid arvama, et ma olen hälvik.

Igatahes, täna otsustasin, et leidsin midagi, millest siiski kirjutada.

Esiteks see, et käisin Singer Vingeri kontsertil Rock Cafe’s ja see oli ülimalt lahe. 😀  Heli oli super, Hardi oli super, kõik oli super… Muidugi olid paar viga konsal, aga üldiselt 10/10, sest see oli Singer Vinger! 🙂
Pärast sõitsin kell 4 öösel Tartusse.. 😀
Teiseks… see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida.. nimelt tuttava antud raamatust “Veel üks paradiis”. Esmalt raamatu ülesehitus oli suhteliselt imelik. Kulminatsioon ja kogu põnevus oli story esimeses pooles, teine pool oli suht üksluine ja lõpp suht ettenähtav. Praegu selle üle mõeldes nagu oleks autor alustanud raamatu kirjutamist innukalt ja siis kuskil poole peal viskas kopa ette ning kirjutas teisse poolde lihtsalt ühe suure mulli.

Siiski üks põhiline element, mis häiris, oli karakterite naiivsus ja lapsikus. Võib-olla ma ei tea inimesi piisavalt, aga vähemalt need, keda mina tunnen ja tunda tahan, ei sõima kellelgi nägu täis, kui nende nime küsitakse. Samas okei… ma tean küll inimesi, kes peavad komplimente imalateks ja mõtlevad halvasti neid teinud inimestest. Ent see karakteristika ei lähe kokku eriti ülejäänud peategelase omadustega. Muidugi ma võin siin eksida, sest ma ei ole psühholoogiat ja värki õppinud ning juurdlen seda raamatut ainult enda subjektiivsest seisukohast ja tarkustest, kuid noh.. jah… Tegelased olid kergelt (öeldes) vastuolulised iseendaga. Võib-olla oli tegu character developmentiga, aga sellise lühikese raamatu kohta olid muutused liiga suured ja ilma piisavate kirjeldusteta. Inimene ei muutu üleöö iseseisvast, hoolimatust, enda probleemidega tegelevast isiksusest teistest sõltuvaks ja hoolivaks. Ja kui see oli mõeldud olema kuudepikkune protsess, siis oleks pidanud olema tekst pikem. Minu meelest ei ole hea kirjutada ühel leheküljelt, et täna olen selline ning järgmisel, et nüüd kuude möödudes olen hoopis teistsugune.

Aga okei… minu jaoks tundub ka pointless raamatu moraal. Raamatu alguses olnud isiksusetüübid olid halvad, kuid ka need, millisteks nad lõpus kujunesid, ei olnud just eriti paremad. Ma saan aru, et üks kiht siin oli see, et armastus ja hoolivus muudab inimesi paremaks. Kuid meie reaalses maailmas see ei ole nii. Kõik probleemid ei ole nii kergesti lahendatavad nagu raamatus, samuti ei ole kõik need ka probleemid, vaid maailma loomulik osa. Ning nagu lõpp näitas, siis selline teistest sõltuvusse sattumine maksab ka kätte. Muidugi on minust naiivne eeldada, et raamatul oleks pidanud olema õnnelik lõpp ja elu mõte ja värki… aga põhimõtteliselt raamat näitas, milliseks mitte muutuda… ning alguses olnud isiksused olid lihtsalt lollus… ning süžee oli ulmeeeee…. 😀

Ulme juurde tulles, siis raamatu esimene pool meeldis selle pärast rohkem, et seal oli rohkem pingelt ja üleloomulikkust. Õhkkond oli paremini kirjeldatud ning tundus noir. Ent nagu ma juba korduvalt olen maininud, siis teine pool oli suht selle vastand. Pinget ei olnud, kõik oli liiga häppi ja üksluine, päikeseline.

Kokkuvõtteks siis, tegu oli põhimõtteliselt seebiga. Selle halvas ladina-ameerika mõttes. Sama tark oleks olnud vaadata TV3-st mingit Litz Mariat…  Positiivne oli raamatu juures see, et tekst oli hästi loetav ja ladus ning raamatu esimeses pooles püstitatud pinge (mis küll väga valel ajal raamatu seisukohast kulmineerus) ja noir-õhkkond olid head. Ehkki see ei olnud ka nii hea, kui ta oleks võinud olla. Vähemalt minu jaoks, ma oleks oodanud midagi süngemat. Raamatus kasutatud luuletused olid head, aga laulude sõnad… noh… ega mul nende kohta ka midagi halba öelda ei ole, aga muusikaga on nii, et kui inimene mõistab antud žanrit, siis on korras… kui ta kuulab aga midagi muud, siis võib tema jaoks jääta nende mõte kadunuks.

Ma arvan, et ma ehk võiksingi jääda siia sellest kirjutama… aga võttes asja kokku, siis ma ehk annaksin mingi 6/10. Noore kirjaniku kohta suhteliselt hea raamat… (Muidugi kui me võrdleksime Amelia Atwater-Rhodes’i raamatutega, siis need on ikka miilides paremad) …aga story ülesehitus, raamatu mõte ning karakterid läksid käest ära.

Ahjaaa, mainiksin ka ära, et selle raamatu põhjal inimeste üldistusi teha oleks vale. Ma olen saanud teiste lugejate käest arvamusi, et “selline ongi tüdrukute mõttemaailm” jne. Mina ütleksin, et see peab mingi suhteliselt erandlik tüdruk olema siis, kui ta on peategelase mõttemaailmaga. Et üks päev sõimab lambist võõra inimese läbi ja teine päev on Ema Teresa. Ja kumbki isiksus ei ole midagi, mille poole püüdelda. Minu arusaam on pigem selline, et inimesi on erinevaid. Mõned on sellised nagu raamatu alguse karakterid, mõned sellised nagu lõpu omad, kuid enamik on kuskil vahepeal. Tihti on inimestel rohkem omadusi esimesest poolest ja veidike ka teisest, kuid enamasti ei ole nad niimoodi muutuvad nagu raamatus. Seega, ma ei tea… ma ütlen veel, et ma olen siin suhteliselt subjektiivne ja minu öeldu ei ole tõde, aga selline mõttemaailm on naiivne ja lapsik ning ma keeldun uskumast, et kõik tüdrukud ongi sellised.

Okei, tänan tähelepanu eest.. 🙂

—————-
Now playing: Singer Vinger – Mida Ma Näen
via FoxyTunes

Comments are closed.