Reede 1:53

Are my dreams gone?
Are my words forgiven?
Are my deeds undone?
Am I now forgiven?

I’m a revolutionary
A christian fairy tale
I’m a missionary
A visionary anarchist 

Ei oskagi midagi kirjutada, kuigi on vaja, kirjutasin kõik ära juba. Maailm on muutunud veelkord ning teatud asjad on teistmoodi. Tulemas on kõik ja mitte midagi.

http://www.youtube.com/watch?v=XxxUbrzVBt0
(2. minut)

Huvitav, kuidas aeg sammub ikka enda rada ja teatud asjad muutuvad. Aeg on edasi läinud. Mõned asjad on samad, mõned on muutnud, mõned on uued.

Varsti tuleb 2012 ja mul on veel nii palju teha. Reedest esmaspäevani tuleb suhteliselt tegus aeg, ajavahetusperiood.

Tegelikult jah.. itkoolitusega saab asi lõpuni, autot on piisavalt remonditud, et peaks ülevaatuselt läbi minema (eeldusel, et ma jõuan Tallinna sellega), tuleb samuti teha veel teatud asju…

OOP on vist suhteliselt normaalselt läinud. Saime projekti koodi eest 20/30, sest jäi suht poolikuks jne. Aruanne 20/25 ja esitlus oli 29/30 vist… kui mul õigesti meeles on (raudselt ei ole).

Nüüd on veel Perl ja C++. Perliga on tegelt suhteliselt kiire, pühapäeval on vist tähtaeg, seega homme õhtul tuleks seda teha. C++ osas on mingi hiigelsuur ülesanne järgmise nädala lõpuks, seega kogu järgnev nädal läheb vist selle alla. Infi esseedest on üks tehtud ja teine ei tohiks liiga palju aega ka võtta…

Samas praegusel hetkel on eneseanalüüsimine suhteliselt päevakajaline. What have I learned? Nothing… Everything!

Hetkel ei olegi rohkem vist midagi võimalik siia kirjutada, aga ütleme nii, et… we’ll see what I can fix..

Edit: Aa.. vot.. mida ma tahtsin öelda. Kusjuures avastasin, et mul on selle osas isegi tore arvamus olnud kunagi. Anywayz, ma ei oska inimesi lugeda või kui mõnikord oskangi, siis ma ei oska midagi teha probleemide korral. Selle tõttu ongi praegu see asjade korda seadmise proovikatse. See on huvitav… kas ma tõesti olen apaatne inimene siis…

Tähendab jah… tegelikult. Huvitav, mis oleks õige… kas see, et kui kellelgi on mingi probleem, siis ta näitab seda enda lähedastele välja… või hoiab endas ja teeb näo nagu midagi ei oleks? Või et on midagi hoopis muud…

Ma arvan, et see oleneb tegelikult. Kui on mingi selline hetk, kus sellel lähedasel inimesel on midagi muud ees, siis tuleks arvatavasti oodata mõned tunnikesed kuni päev. Aga vastasel juhul ma leian, et kui see ei ole just midagi väga sellist privaatset ka, siis ikkagi tuleks asjast rääkida ja välja näidata.

Aga no see on minu arvamus, mis tavaliselt on suuremat sorti hälbega.. 😛 Oh seda dispersiooni..

Kuid jaa… kui nüüd asja üle mõelda, siis hmm.. tegelikult tuleks leida mingi kuldne kesktee. Ses suhtes, et ma tean inimesi, kes on enda probleemidega ka liiga sellised.. hüsteerilised… see ei oleks kindlasti lahendus. Aga ka see, kui probleem hoitakse enda sees kinni ja tehakse maailmale nägu, et mitte midagi pole valesti… tundub vale. Ja ma tean päris mitmeid inimesi, kes nii teevad.

Loomulikult, kui on mingi selline asi, millest lihtsalt ei ole õige emotsionaalne hetk rääkida.. aga ütleme, et sellist olukorda ei ole..

Samas mu endine klassiõde ütles päris toredalt, et inimesed, kes jätavad maailmale kõige õnnelikuma näo, on sees tegelikult kõige rohkem mures.

Misery loves company…

Aga kuidas ma ise teen. Noh… kui mul on mure, siis tavaliselt ma olen koolis eemalolev.. või siis mõndadel teatud hetkedel hakkan hästi palju kellegagi rääkima. Mõnikord teen ka täiesti nonsense nalju, mille üle siis ise naeran.
Samas, kui mul muret ei ole, siis ma tundun ka arvatavasti eemalolev, kuid siis ma olen seda selle tõttu, et mul on ilmselt mingeid toimetusi. Kellegagi rääkima ma siiski hakkan siis ka.. ja kui jutt kisub nonsense naljade poole siis jamh..

Seega tegelikult võib suhteliselt keeruline olla aru saada kellelgi teisel sellest. Selle tõttu veel üks asi, mida ma teen… kui mul on mure, siis ma tihti mainin seda kellelegi. Mõnikord ka inimestele, kellega ma niipalju suhelnud ei ole, aga kes tunduvad toredad. Lihtsalt selle tõttu, et äkki neil on mingi huvitav mõte selle osas, mis mulle endale pole pähe tulnud.
Siiski ka teatud lähedastele inimestele ma räägin ikkagi tavaliselt muredest…

Aga jamh.. see on ses mõttes huvitav, et see mida see klassiõde mõtles… seisneb selles, et ükskõik, kas tuleb keegi hea tuttav või niisama mõni suvaline rääkima, siis tehakse kõige õnnelikum nägu. Ja mõndade lähedasemate inimestega tehakse küll kurvem nägu, kuid seda ka suhteliselt harva.. isegi, kui inimest sööb mõni oluline probleem.

Eks ikka tegelikult tuleb inimestel enda probleemid ise ära lahendada, aga ma leian, et kui nad räägivad nendest kellelegi, siis nad ei pea seda üksi tegema. Eeldates, et nad ikka abi soovivad. Lõppsõna jääb inimesele, kellel see probleem on, kuid teised saavad panna teda selle üle mõtlema rääkides enda mõtetest.

See võib olla see värk, seotud selle Soome uuringuga ka.. et millegipärast Põhjamaades (k.a. Eestis) eeldatakse inimestelt tänapäeval sellist… üliinimlikkust. Kui kellelgi on probleem, siis ta on kohe autsaider.. seega ei näidata enda probleeme välja.. Hmnjah.. Tegelikult ma ei tea, kui raske see teistele inimestele on… mul endal on suhteliselt raske, aga ma üritan rääkida ja tegeleda enda probleemidega. Mõnikord juhtub ka, et need viivad sellise sürri stressini, kus und ei tule, pidevalt on külmavärinad ning eufooria-dementia hood.. 😛 Noh.. see on selles mõttes huvitav, et see sunnib veel rohkem enda probleemidega tegelema ja siis tavaliselt mõne aja pärast asjad lahenduvad. Gawsome..

Ega tegelt ma olen siin juba liiga palju mingitest probleemidest jahunud. Point on see, et meil kõigil on õigus olla nõrk, ärgem teeselgem kedagi teist. Meil on ainult üks elu ning seda võiks elada endaks jäädes… kuid sealjuures ka paremaks muutudes.. ja no igast muud sellist filosoofilist teksti veel..

Ahjaa, midagi olulist ka:

Wind oh carry me away
Guide my angels -unlink their chains
Words find echoes in my past
My delusion now unmasked

—————-
Now playing: Diary Of Dreams – Chemicals
via FoxyTunes

Comments are closed.