Teisipäev 13:54
Seekord tuleb nüüd selline postitus et… ühes kohas oli kirjas..
Aga teatavasti on iga asi, mida inimesed tahavad, asenduseks mingile teisele asjale. Kõik teavad. Suitsetamine on asendusaine seksile, mis on asendusaine armastamisele. Armastamine omakorda on asendusaine kuulumistundele, mis on asendusaine sinnakukkunud lapsepõlvele, mis on asendusaine eneseaktsepteerimisele, mis on… noh, saad aru küll.
Ja tegelikult see asi pole üldse nii.
Ma suitsetan, sest ma olin kunagi väga pettunud endas ja kõiges ning tekkis soov ennast kahjustada. Sellest tekkis sõltuvus. Mõnikord see pettumine või viha tuleb tagasi ja siis ma tahan ilma otsese sõltuvusest tuleva näljata ka suitsetada. Ennast kahjustada. Sest mõnikord tundub, et miski pole midagi väärt. Mõnikord tuleb selliseid mõtteid… enamasti ma olen nendest üle, aga mõnikord on kõik nii halvasti, et ei suuda enam…
Seks ei ole kohe kindlasti mitte asendus armastusele. Seks ilma armastuseta on vastik, see ei tööta. Mingi armastuse alge peab olemas olema, et seks oleks nauditav. Mingi lootus, et teine inimene on pühendumist väärt ja see kõik saab olema ilus. Kirg ka muidugi, kuid põhiline on jh.. usaldus ja lootus.
Armastamine ei ole asendus kuulumistundele, vaid pigem selle erijuht. Ma võin kuuluda ülikooli, töökohta, sõprusringkonda, (robootika-)klubisse, internetifoorumisse. Kindlasti mingil määral on sellist.. madalal tasemel armastust ka kõigi nende vastu. Aga teise inimesega koos olemine ja tema armastamine on midagi muud. See ei ole lihtsalt klubi, kuhu inimene kuulub või õppeasutus. See ongi see usk, lootus, pühendumine, mis on üks olulisemaid ühe inimese elus. See on midagi enamikest muudest asjadest ülemat.
Ja samamoodi ei ole see asendus kõigile teistele. Teist inimest armastades on siiski ka vajadus kuuluda muudel tasemetel ka mujale. Inimene tegelikult ei ela ainult õhust ja armastusest, kuigi need on ka suht essential asjad..
Kuulumistunne ei ole ka asendus raskele lapsepõlvele. Raske lapsepõlv võib lihtsalt põhjustada seda, et kas inimesel on üldse keeruline kuskile kuulumistunnet saavutada. Või siis otsib ta seda väga meeleheitlikult. Tihti mõlemat korraga erinevate kohtade ja inimeste suhtes. Kuskile kuulumine ei tee olnud rasket lapsepõlve heaks. Ta ei asenda seda. Ta võib mingil määral parandada selle tagajärgi, aga seegi on kaheldav. Üleüldse on raske lapsepõlv väga raskesti defineeritav mõiste, täiesti individuaalne asi.
Eneseaktsepteerimist samuti ei asenda miski. Üleüldse ei tohiks ennast täielikult aktsepteerida, sest siis jääb areng soiku. Kui sul on alati midagi enda juures, mis sinu meelest leiaks ruumi parandamisele, siis ühel hetkel sa hakkad selle nimel tööd tegema. Et ennast paremaks muuta.
Eneseaktsepteerimisega on muidugi ka selliselt et… Kõik oleneb, mis valdkonnas ennast aktsepteerida. Selles mõttes, et… kui mul kuskil läheb midagi hästi, siis ma olen enda üle õnnelik. Õnnelik, et ma selle asjaga hakkama sain. Kui kuskil läheb midagi halvasti, aga ma näen ka, et see oli paratamatu olukord, siis ma üritan ennast aktsepteerida… Olla rahul faktiga, et ma ei saanudki midagi teha. Ja kui kuskil on selline olukord, et oli täiesti arvestatav tõenäosus, et ma saan millegagi hakkama ja ma olen tahtnud sellega hakkama saada. Kuid ikkagi ei saa. Noh, siis on väga-väga paha lugu. Siis ma olen valmistanud endale ja teistele pettumuse.
Aga see on teemast kõrval. Kui mul on kuuluvustunne kuskile.. siis see ei asenda kohe üldse mitte seda, et ma millegi muuga kuskil soovitud valdkonnas hakkama pole saanud. See võib juurde anda üleüldisele meeleolule, kuid see ei asenda seda.
Selles mõttes, et need kõik asjad on täiesti erinevad valdkonnad. Jah, okei.. kui me teeme mingi väga suure ja räige üldistuse, et kõik oleneb ainult üleüldisest meeleolust. No siis me võiksime põhimõtteliselt kõik ennast tsüklisse juua või kanepit teha 24/7 ja maailm oleks hea koht. Aga ainult üleüldist meeleolu või olekut vaadates, ei saa teha selliseid otsuseid.
Vb piltikustamiseks et.. jah. Okei, mõnel inimesel on äkki nii, et kui armastus ei tule välja, siis minnakse ainult seksi peale ja üleüldine olek saavutatakse normaalne. Aga see on minu meelest halb. Inimeses sees on ikkagi valdkond, mis vajaks parandamist. Üleüldise oleku parandamine selle valdkonna parandamist ei asenda. Ainus asi, mis ta teha võib.. on see, et anda inimesele jõudu selle probleemse valdkonnaga tegelemiseks. Kuid kui jäädakse sellest noh.. niinimetatud asendusainest siis.. sõltuvaks. Siis tekib õpitud abitus. (pane tähele, milliseid mõisteid ma kasutan).
Mingi paar päeva tagasi kuulsin raadio3-st säärast lugu. Jäi kummitama.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=L42CU3sQj60
Mina nii ei tee. Selles mõttes, et.. nagu ma tegelt enne kirjutasin, siis ma pean oluliseks kõiki mälestusi. Ükskõik kui närtsinud nad ei ole. Nad kunagi õitsesid, ma näen nendes mõnikord siiamaani seda õit. Ja ka nende närtsimises on mingi ahastama panev ilu.
Niih. Noh, igatahes. Hirmu faas sai mingi hetk läbi ja tekkis kurbuse faas. Täna oli veits viha faasi ka uuesti.
Kui seda kurbust sõnastada… hm. Ma arvan, et mingis osas oli see sellepärast, et.. no tegelikult ma juba kirjutasin jh. Et ma pettusin endas, teistes. Tõenäoliselt on teised ka minus pettunud. Või siis ei ole teised minust midagi lootnudki ja see on veel hullem.
Ma nüüd ütlen otse konkreetselt välja. Mul on kurb, et mind võeti kui lihtsalt seksiobjekti, kes ei ole väärt ega võimeline pühenduma. Ja alguses ma rõhutasin ka, et mul oleks raske teatud põhjustel sellesse asja laskuda. Esmalt sellepärast, et teise inimesega suhtes olles on mul teatud eeldused teisele inimesele. Need ei ole minu meelest midagi väga hullu ja kindlasti on kõigil need eeldused. Aga tõenäoliselt ma tegin nende eeldustega teisele inimesele haiget. Ja vot sellepärast ma ei tahtnud alguses mingit suuremat teemat teha.
Nii ja vot siis, kui ikkagi aeg edasi läks ja need eeldused muutusid. Ja noh, armastus/armumine nendest üle kasvas. Siis selgus, et ma ei ole ikkagi selle vääriline. Ma ei väärinud kindlust ühe inimesega.
Muidu nende eelduste kohta on see värk et.. Kõigil on ajas muutuvad eeldused teistele inimestele. N-ö iluideaal (s.h. sisemine ilu) on kogu aeg inimestel erinev ja muutuv. See oleneb kogemustest. Ja kui kaua kellelegi lähedane olla, siis hakatakse väärtustama tema omadusi. Tema kujuneb selleks n-ö ideaaliks. Selleks inimeseks, kelle suhtes on usk ja lootus.
Novot.. okei. Basically käivad peast läbi mõtted, et mina ei ole teatud asju maailmas väärt. Ja sellest tekib ka tõrge teatud inimestega suhelda ja rõõmus olla vmi. Sellepärast, et kurbus ja viha ja hirm jms. tunded on sellest praegu väga suurel määral üle.
Ja veel.. üldiselt võiks ju nagu arvata, et vanusega kaasneb enesekindlus ja vastutustunne. Pühendumisvõimelisus. Ja ma mõistan, et igal inimesel on oma eripärad, mõnikord tekib kahtlusi ja teatud olukordades vastutus kaob jne. Kuid ma ei mõista, miks see takistab inimestel.. jamh…
Ok.. mis ma ikka.. Ma ei mõista, kuidas ma siia sattusin. Kui ma ei ole midagi väärt, siis ära anna lootust, et ma olen.
Kurat küll.. Miks noh..
—————-
Now playing: Darkseed – Disbeliever
via FoxyTunes