Teisipäev 16:53
Nii… kuna ma leian, et mul on veel veidi aega enne, kui ma poodi lähen ja päevläbi õppimist on ära väsitanud, siis kirjutaks veidi.
Ma ei tea, väga pikalt ei kirjutakski, tegelikult on mul olnud plaan hoopis midagi muud siia postitada.. aga see tuleb ka hiljem.
Enne lihtsalt… ma endiselt ei ole väga kindel, kes ma olen ikkagi ja värki. Ja ma arvan, et mul oleks vaja veidi ringi vaadata ja ehk mingil hetkel see teadmine tuleb ka uuesti.
Põhiline mõte siiski, mis tekkis veidi aega tagasi…. oleks see, et tegelikult… päris kohe tege-tegelikult… inimesed, kes on kellegi jaoks väga tahtnud olemas olla… ka on seal. Nad on ehk seal ka siis, kui inimesed, kelle jaoks nad on, seda ei näe.
Seega kuigi ma olen viimasel ajal lugenud lauseid, et igaüks peab tundmatusse kõndima üksi, kui ka, et me kõnnime lähedaste inimestega koos sinna tundmatusse. Kuigi.. ee.. vat nüüd läkski mõte meelest ära. Aga minu meelest see point on see, et mõnikord me kõnnime üksi, mõnikord kellegagi koos. Oleneb täiesti tundmatusest, kuhu me just vastaval hetkel kõnnime. Ja mõnikord harva me ka näeme, et kuigi me arvasime olevat üksi, siis tegelikult me ei pruugi olla. Ja samuti oleneb see ka, et millises mõttes üksi… nagu paar päeva tagasi öeldi, siis võib-olla on olemas koht, kust me oleme vangistatud, kuid kuhu me kunagi lähme tagasi. Aga see pole päris see, mida mina usuks. Siiski ma tahan öelda, et erinevad arusaamad maailmast on tegelikult arusaamad täpselt samast asjast.
Aga jah… tekst läheb pikaks ja ma ei ole praegu piisavalt teadev, mida ikkagi kirjutada või millest mõelda. Selle pärast lõpetan ka selle postituse ära ja kirjutan uue…
—————-
Now playing: Katatonia – Journey Through Pressure
via FoxyTunes