Teisipäev 2:09

Inimestest…

Nietzsche kirjutas kunagi midagi, et ainus viis tunda rõõmu, on elada hetkes seda analüüsimata. Kui nüüd selle üle mõelda, siis minu meelest tuleks täiendada, et vastav hetk tuleb enne läbi mõelda… enne analüüsida. Inimene, kes elab analüüsimata hetkes, ei anna endale põhimõtteliselt mõista, et ta võib selle hetkega kaotada ära oma tulevikust suure hulga muid.. ehk paremaid hetkeid.

Jõudsin tuttavaga järeldusele, et maailm koosneb inimestest, kes just seda viimast teevadki. Ja kuna nad on nii pohhuistlikud, siis põhimõtteliselt neile ei lähe ka see korda, mida teevad teised, kellest nad peaksid hoolima. Kusjuures kuskil orkuti kommuunis oli hiljuti küsitlus, et “miks naised/mehed petavad” ja vist teisel või kolmandal kohal oli sarnane variant, et “sitta kah, elu on selline”… ehk siis põhimõtteliselt on inimestel suva.

Ehk siis tuues veidi rohkem tänapäevasema näite, mille me välja mõtlesime… inimene, kes on “vaba hing” läheb kuskile peole jooma… ja kuna ta läks sinna suunitlusega elada hetkes, siis võib ta… oletades näiteks, et tegu on 15-aastase neiuga, istuda mingi 27-aastase sülle… ma arvan, et antud näitest peaks piisama… ja kuna tegu on “vabade hingedega”, siis on mõlemil täiesti suva sellest… tol hetkel ja ka edaspidi.. see tähendab, et nad kordavad seda.. meelega.

Sealjuures ei mõelda, et võib-olla kunagi leitakse keegi, kes ei ole selline “vaba hing” ja keda võib vägagi häirida, et see “vaba hing” on kunagi sellist asja teinud ja põhimõtteliselt potentsiaalselt teeb seda ka edaspidi… Aga noh.. kuna ühiskond soosib selliseid “vabu hingi”, siis neid, keda selline asi üldse häirida võiks, nimetatakse luuseriteks, kinnisteks inimesteks, kellest hoitakse eemale, sest nendest ei peeta lugu. Kelle käest ei vaevuta isegi taskurätti küsima.

Muidugi võib siinkohal tuua hetkel kaks pähe tulnud argumenti. Esiteks, kui inimesest ikka väga hoolitakse, siis talle antakse kõik andeks. Jah, võib-olla… aga andeks andmine saab toimuda ainult siis, kui sellel, kellele andeks antakse, on tõesti kahju. Kui ta näeb enda tegu ja ei soorita seda enam kunagi. Ja ka sellisel juhul võib tihti olla liiga hilja… Mõndasi asju on võimatu unustada või andeks anda, eriti sellistel inimestel, kelle loomuses ei ole võtta just päris kõike ükskõikselt.
Ja teiseks… ok.. nüüd mul läks meelest ära, mis see teine argument oli, mis pähe tuli…

Aga igatahes, maailm on millegipärast muutumas… ühiskond ei soosi enam selliseid nähtusi nagu siirus, viisakus, austus, korralikkus, tagajärgedele mõtlemine.

Aa ok.. nüüd tuli see teine argument meelde. Kuna ma kirjutasin, et ühiskond ei soosi enam selliseid.. hetkest kaugemale mõtlejaid.. siis mida peaksid tegema inimesed, keda ühiskond ei soosi? Sellele küsimusele jääb vist vastamata. Värskes Rõhus kirjutasin kunagi, et põhikoolis valitseva suitsetamise, joomise ja pidutsemise pinge all murduvad peaaegu kõik… või siis taluvad niivõrd palju valu selles põrgus, et ei pea füüsiliselt lihtsalt vastu. See on huvitav küsimus, jääb ehk point, et inimesed, kes sellele pingele vastu ei pea, teevad omakorda haiget nendele, kes veel üritavad… allaandmine kahjustab moraali ja kogu see värk. Siinkohal tuli meelde Supernaturalis Deaniga Põrgus juhtunu.. aga see ei pruugi olla kõige parem näide antud kontekstis.

Jääb fakt, et ma suitsetan ja teen sellega haiget endast hoolivatele inimestele, kes on sellele suutnud vastu seista. Võib-olla ütlen lihtsalt enda lohutuseks endale mõnikord seda, et nood ei ole jälle suutnud vastu seista mõndadele teistele ühiskonna ja maailma poolt peale surutud pingetele. Ja kusjuures siinkohal ehk ei olegi kõige tähtsam ehk joomine kui selline, vaid just see abstraktne “vaba hing”, kes vähesegi alkoholi korral kaotab kontrolli ja satub eelnevalt analüüsimata olukordadesse. Ma ei kavatse väita, et alkohol on paha, sest me ju kõik teame, et see on tänapäeva nooruse üks osa. Ma olen suhteliselt kindel, et ma olen üks väga väga vähestest inimestest, kes ei joonud 17 saamiseni, seejärel korraks murdus, kuid nüüd jälle enam ei joo ilma erilise põhjuseta. Ja isegi väide, et ma olen vales seltskonnas vms., ei muuda siin midagi paremaks. Ma ei ütle, et ma olen mingi imepärane erand, ei… selliseid inimesi, kes ei joo ilma erilise põhjuseta, on tegelikult veelgi… aga neid on vähe. Üks suurimaid üllatusi Tartu Ülikooli tulles oligi see, et praktiliselt kogu aeg toimub kuskil mingi läbu ja kõik joovad. Kusjuures see pidi olemagi see “Tartu vaim” ja värki… Tsiteerides ühte tarka onu Neonetist, siis ema/isa käpa all olnud noored satuvad esimest korda iseenda elu korraldama ja selle tõttu lähevad lihtsalt lolliks.” See ei tähenda, et nad jooksid selle tõttu, et nad ei ole enne joonud… vaid pigem selle tõttu, et nüüd on neil see vabadus teha seda ükskõik millal ja ükskõik kus… Eelnevalt toodi lihtsalt põhjendusi, et mindi tuttava poole, kelle vanemaid polnud loomulikult kodus… või siis vanaisa tühja korterisse…

Jääb endiselt fakt, et ühiskond soosibki selliseid inimesi, kes elavad hetkes, kes on “vabad hinged”… ja neid inimesi on kõikjal…

Kas siis see tähendab, et need vähesed, kes otsustavad mõelda ja analüüsida, peavad kogu järgneva elu kannatama meeleheitlikut valu? Sellele küsimusele ehk üritan mõni teine kord vastata…

To be purified in fire
Anesthetic for the pain
As the final words erupt
from your mouth
Who will remember you now?
Who will remember your name?

—————-
Now playing: Disturbed – Forgiven
via FoxyTunes

Comments are closed.