Teisipäev 21:28

Nonii… päris tihe nädal või nii on olnud… Üritasin kogu aeg mõelda, mida siia nüüd kirjutada, kuid eriti midagi pähe ei tulnud. Küsimusi ka eriti ei saadetud blog@tume-maailm.pri.ee-sse.

Äkki peaks alustuseks mingi kokkuvõtte tegema. MSN-i on lisandunud 5 uut inimest. Reidis said blocki vähemalt 2. 2 inimest tuli ka msn-ist ära kustutada + blockida. Orkutis on umbes 6 inimest üritanud mind sõbraks lisada, kolmel on see ka õnnestunud. Orkutiga on selline lugu, et ma ei taha sinna lisada mingeid suvalisi inimesi. Kui sa ikka minuga pole enne rääkinud, siis ma ei lisa sind sinna. Pärast on selline lugu nagu paljudel, et mingi 500+ sõpra, kelledest ta teab ehk 30-t.
Nii… küsimustele vastasin Õpilaslehele ja Krimi saatele. Veel esitati pakkumine vist Reporterisse… Mõned inimesed rääkisid ka Pealtnägijast, kuid ma poleks arvatavasti seda pakkumist vastu võtnud. Mitte, et Pealtnägijal midagi otseselt viga oleks, kindlasti on see palju objektiivsem kui mõni muu saade, ent esiteks ma ei oska videos eriti midagi rääkida, teiseks kui ma midagi räägingi, siis see jääb tihti poolikuks ning kolmandaks… meedia.. meedia tõlgendab alati asja oma moodi. Isegi Krimi tegi seda, kuid sellest veidi hiljem…

Üks põhiline küsimus, mida mult on küsitud… on see, et mida politseis räägiti. Eks ma üritan sellele siis nüüd uuesti põhjalikult vastata. Ütlen kohe ka ära, et seal ei olnud mitte midagi hullu, tegu ei olnud ülekuulamisega ning mind ei arreteeritud. Miks oleks pidanudki? Ma ei ole midagi ebaseaduslikku teinud. Või no.. okei.. viimaste aja sündmustega seoses ei ole teinud…
Mida siis räägiti. Mõnes asjas valetati, näiteks, kui mind sinna viidi, siis autos olevad tüübid ütlesid, et nemad ongi psühholoogid. Pärast selgus muidugi, et ei ole… they lost a humor point.. Siis edasi rääkisime suht paljudest asjadest.. et miks ma nii arvan, nagu ma arvan. Kas minu arvamus ühtib sellega, mida meedia kajastab jne. Pärast oli põhiline teema, et siiski on väga paljud noored ilma sihtideta. Eks see oleks üks põhiline asi, mis mind võib ka häirida… keegi ei tea, kelleks ta saada tahab… millega ta tahab tegeleda… mida saavutada.. jne. Mulle öeldi, et see on täiesti tõsi, et selliseid inimesi on hirmuäratav hulk, kuid on ka mõned, kellel see siht on olemas. Öeldi, et u. 10-20 aasta pärast on tore vaadata, kes nendest eesmärkideta inimestest on endale eesmärgi leidnud ja kes kaevavad kuskil kraavi… Noh.. 10-20 aastat… mul pole nii kaua aega.. maailm lõpeb 5 aasta pärast ära…. 😛

Igatahes.. veel üks küsimus, mida millegipärast küsitakse on, et kas mul on õdesi/vendi. Ma arvan, et ma ei kirjuta sellest siia blogi hetkel, sest noh… kõigil pole ehk vaja teada… Aga lihtsalt huvitav, et seda küsitakse.. ma ei saa aru, kuidas see asjaga seotud on.. 😛

Mõni küsis ka, et kuidas ma tunnen ennast selle jamaga seoses. Noh.. ütleme nii, et Postimees kergelt üllatas. Ma ei saa aru, kuidas nad sellist asja said avaldada… SL Õhtulehest võiks seda oodata.. aga Postimees.. c’mon… No aga ega väga rööpast see välja ei viinud.
Tõsiselt… kevadel algas Põrgu minu elus ja see meediamull on üks tühisemaid asju üldse, mis juhtunud on…
Samas no politsei oli suht huvitav…
Inimeste arvamused jms. on ka huvitavad…

Tegelikult ma usun, et üks kindel isik nagu andis mu blogiaadressi politseile. Postimehe osas ma ei tea… vaevalt, et ta nii madalale oleks laskunud.. Tahtsin selle kohta öelda, et Krimis mainiti, et ma olen siin narkootikumidest rääkinud. See on huvitav, et noh.. tema kunagises blogis oli samamoodi narkootikumidest räägitud, ent mul ei tulnud pähegi seda aadressi politseile anda. Muidugi tema andis arvatavasti selle tõttu, et ma siin rääkisin suht ähvardavat teksti ja nii… Ent siiski.. selline asi tuleks enne läbi mõelda… Ja ma julgen arvata, et ma olen selle poolest temast parem. Vot kui ego nüüd.. 🙂

Koolis suhtutakse minusse suht samamoodi nagu ennegi – kõik käivad kaarega mööda ja need inimesed, kes mind teavad, ütlevad ikka yo ja tsau jne. mõnikord…

Ahjaa.. pöördudes tagasi tema juurde… ma arvan, et tema elu tundub talle praegu hullem kui minu oma mulle. Minu oma oli juba ammu liiga hull ja valus jne… Ent tema ei tundnud siis midagi… ehk nüüd on tal paha, kui inimesed talt küsivad, et “kuule.. sa ju käisid selle tüübiga, kellest kirjutatakse lehtedes”… vot milline sadist olen ka.. 😛

Nii.. nüüd räägiks veidi Krimist. Loomulikult tõlgendasid nad minu sõnu jälle teisiti kui ma olin need öelnud/kirjutanud. Järgneb kiri, mille saatsin Imre Kaasile…

Tere,

Ma olen enda ümber puhkenud meediakärast tegelikult rääkinud küll ja teen
seda veelgi. See, et ma ei pea vajalikuks ennast kuskil suuremas lehes või
televisioonis ennast väljendada, näitab, et ühest küljest ma eriti ei
usalda seda ja teisest küljest see ei ole päris õige koht selleks. Ma
arvan, et suured ajalehed ja televisioon on pigem kõigile vajaliku info
edastamiseks, kahtlane, et minu seisukohta/arvamust oleks vaja kõigil
teada. See muutub juba mingiks Kroonikaks niimoodi, kus täiesti tavalised
inimesed puhuvad mingi enda seisukoha üles ja siis kõik arvavad, et nad on
targad ning nende seisukoht on õige.
Ausaltöeldes ma tunnen kaasa nendele inimestele, kes minu kohta kirjutatud
artikleid võtavad sulaselge tõena.
See ongi blogi põhimõte, et ma saan enda arvamust ise avaldada ühes kohas,
kust seda loevad need inimesed, kes ise tahavad ja teevad ise järeldusi.
Kui tekib mingi probleem või mure, siis ma saan seda seal väljendada,
mitte ei lähe mõne ajakirjaniku juurde ja ei hakka talle kurtma, kui nõme
ikka kõik on. Või nagu Tuuli Koch tegi, et võttis mõned minu kirjutatud
laused ja tõlgendas neid hoopis omamoodi.
Kui ma nüüd hakkaksin enda seisukohta mõnes suuremas lehes või
televisioonis väljendama, siis ma suudaksin enda seisukohta seletada
ainult teatud maani. Minu meelest tuleks massimeediat võtta tõsiselt ning
seal kellegi poolikut seisukohta väljendada on vale.
Mulle on tegelikult selliseid pakkumisi tehtud juba, kusjuures ka samast
telekanalist, kus teie töötate.
Loomulikult ei pane ma nüüd silmi kinni ja käsi kõrvade ette ning ei oota,
et see asi mööda läheks, sest ajakirjandus tegi suht suure vea minu
meelest. Mingisugune kõmuajakirjanik avaldas täiesti alusetu artikli ühes
loetamavas ja tõsiseltvõetavamas ajalehes, ma ei kujuta ette, mida nad
mõtlesid, kui sellise asja trükki panid.
Noorte inimeste arvamuse jaoks on minu meelest noorteväljaanded, näiteks
Värske Rõhk või Õpilasleht, viimase ajakirjanike küsimustele ma ka
vastasin. Ma kordan jällegi, et suured telekanalid ja ajalehed peaksid
sellisest asjast ikkagi üle olema.
Internetis oleva anonüümsuse kohta ütlen ma järgmist, et minu jaoks on
Internet veidi teistsugune maailm ning seal kehtivad omad reeglid. Ma
isiklikult olen tuntud seal jee7’e nime all ning see on mulle samasugune
isik nagu seda on Raimond Tunnel. Selle isikuga peab õigesti käituma ja
teistesse isikutesse isikupäraselt suhtuma. Minu meelest ei sobi
Internetti eriti sellised isikud, kes seda ei mõista ja teevad
erinevatesse foorumitesse erinevate nimedega kasutajaid, kellega nad
räägivad täiesti ebaisikupäraselt (mõnitavad kedagi alusetult või lihtsalt
spämmivad).
Tihti on foorumis selline vaidlus, kus üks isik ei nõustu teise isiku
seisukohaga ja siis ähvardab viimasele peksa anda või ära tappa. Seejärel
vastatakse talle, et too ei julgeks “päris maailmas” sellist asja elusees
väita. Anonüümsus anonüümsuseks, kuid minu meelest inimene peab olema
suuteline oma sõnade eest ka vastutama. Ma ei ütle, et ta nüüd peakski
kedagi peksma või tapma minema, kuid tuleb aru saada, et sellist asja ta
kirjutas, seda ei teinud keegi bot, seda tegi tema. Selle põhjal tuleks ka
aru saada, et see väljendus võis tuleneda hetkemeeleolust või oli lihtsalt
n-ö tögamine. Sellist asja ei tule ainult Internetis ette ju, hiljuti
käisin tuttavaga linnas ja seal tulid mõned tema tuttavad vastu, kes
tervituseks ütlesid: “Raisk, ära tapan su”.
Ennekõike tuleks asja vaadata üldisest seisukohast, mitte keskenduda
ainult Internetile. Loomulikult võib olla Internetis n-ö vabam suhtlemine,
kuid samamoodi vabam suhtlemine on ka kuskil sõprade seltskonnas või
koolis vahetundide ajal.
Minu meelest ei peaks politsei olema see, kes nüüd hakkab Internetti
mingisuguse hirmu all hoidma. Oma sõnade eest vastutamine ei tulene
politsei olemasolust, vaid inimesest endast. Vaatame näiteks liiklust,
inimesed, kes ületavad kiirust, teevad seda ka vaatamata politsei
olemasolule Eesti teedel. Inimesed, kes saavad aru, et kiiruse ületamine
on tihti ohtlik nii kaasliiklejatele kui ka neile endile, ei ületa kiirust
ka siis, kui mingisugust politseid ei ole.
Ma ei ütle, et politsei ei tohiks nüüd veebindusse sekkuda, muidugi võib
ta sellel silma peal hoida ja omapoolseid kommentaare teha, selles
Interneti võlu seisnebki, seal on kõigil see õigus. Kuid nagu me kõik ehk
peaks teadma, ei ole politsei põhimõte olla mingisugune ketikoer, kes kõik
lähedale astujad ära sööb. Internetis oleks ehk rohkem vaja politsei
poolset juhendavat kätt, mis jällegi ei tähenda, et nad peaksid ette
ütlema, mida tohib ja mida mitte. Mõtlen pigem, et oleks keegi, kes
juhendaks noori inimesi siis, kui nende vanemad seda ei tee. Ning üldse,
vanemaid tihti ei kuulatagi ning nende õpetussõnad muutuvad selliseks…
läilaks.. Ma ei tea, kas selleks juhendavaks käeks peaks nüüd ilmtingimata
politsei olema. Aga point on selles, et kui kuskil foorumis räägitakse
läbule minekust, siis esiteks ei tohiks olla keegi @pol.ee meililõpuga
kasutaja, kes nüüd sinna läbule patrullid saadab. Targem oleks, kui
vastaval töötajal oleks samamoodi teine identiteet Internetis, mille läbi
ta jagaks enda tarkusi. Näiteks ütleks, mida teha, et sinna läbule ei
tuleks mingeid võõraid, kes hakkaks seal lõhkuma või tapma.

Novot siis, ja seda kirja kirjutades pidin ma mõtted läbi mõtlema ja ka
vastavaid parandusi tegema. Ma ei ole piisavalt hea esinemisoskusega, et
kuskil videoklipil seda kõike öelda.

Kui teil on soovi, siis võite siit mõtteid ette lugeda, minule viitamiseks
võite kasutada nime jee7, sest Postimees trükkis selle niikuinii suurelt
enda artiklisse. Kah mul isiku varjamine delikaatsete asjaolude tõttu…
😛

Jätan ka endale õiguse avaldada siinset teksti enda blogis (nagu oli siia
postkasti saabunud meilide tingimus).

Edu teile teie loos,
Raimond Tunnel

On Mon, November 19, 2007 11:24 am, Imre Kaas wrote:
> Olen Imre Kaas, Kanal 2 “Krimi” saatejuht.
>
>
> Kas oleksite nõus teie ümber puhkenud meediakärast veidi rääkima?
>
>
> Homses saates räägime veidi lähemalt üldse veebist ja selle näilisest
> anonüümsusest ning politsei kõrgendatud huvist veebikirjutiste osas. Teie
> lugu sobiks sinna vahele ideaalselt ja ma ei tea, et seni oleks teile
> üldse antud võimalus asju selgitada.
>
> Vastust ootama jäädes,
> Imre Kaas
> Krimi, Kanal 2
>
>
>
>
Hetkel ei paista olevat Õpilaslehte antud vastused veel ilmunud, seega sellega ootan veidi…

Postitan veel paar mõtteavaldust, ma olen need küll endale ära salvestanud, kuid hetkel ei mäleta, kellele ma neid ütlesin:

Ma tean, et kõik ei mõtle minust halba ja on inimesi, kes seda minu maailmavaadet jagavad, mõni on palju palju äärmuslikum ja suudaks isegi selle tulistamise läbi viia. Mina kahjuks või õnneks ei suuda.
Mu point on pigem selles, et maailmas, eriti noorte hulgas, on väga palju mõttetuid inimesi, kes ei ole ka keskkooli lõpuks selgeks teinud, mida nad elus korda saata tahavad. Kelleks nad tahavad saada jne. See on suht aja raiskamine neil minu meelest. Perekonna ja ühiskonna poolt saadetakse nad kooli, aga neil ei ole seal midagi õppida, sest nad ei tea, mida neil vaja läheb ning nad ei huvitu sellest. Õpitakse küll materjal ära, kuid ainult kontrolltöö jaoks ning pärast seda on neil ükskõik nendest teadmistest. Mõni üksik ainult teab, mida ta teha tahab ning õpib selle pärast, et tal läheb neid teadmisi vaja.
Ma ei ütle, et koolis peaksid kõik viied olema vms. Pigem peaks olema selge siht, mida koolilt saada tahetakse ning see peaks olema seotud edasise eluga. Näiteks kui keegi tahab saada arstiks, siis peaks ta bioloogiat väga tõsiselt õppima.
Kui ta teab, et ta oskab kõike vajalikku, siis sellest täiesti piisaks. Aga enamasti mõtlevad noored, et nad ei oska mitte midagi ja nad ei tea, kelleks saada. Ning siis mõnitavad koolis neid, kellel on see siht olemas ning samuti mõnitavad õpetajaid ja aineid, sest nende jaoks on need mõttetud. Kuid koolist ära minna ka ei saa, sest ühiskond (ja perekond) on nad sinna pannud.

Siis veel küsiti, et miks ma ennast lõigun. No seda on juba tükk aega küsitud ja ma olen juba tükk aega vastanud, ent ma vastan siis uuesti… kusjuures see vastus veidi muutub vist iga vastamisega…
Põhiliselt on lõikumise põhjuseks (mitte ainult mul ning see on ainult minu arvamus) esiteks võib see olla nagu stiili värk, kasvõi emo stiiliga seotud… kuigi ma päris otseselt seda sellega ei seoks. Emo on ikkagi hoopis teine asi… Siis teiseks võib see olla vaimse valu leevendamiseks, viimase asendamiseks füüsilise valuga. Lisaks veel adrenaliin ja muremõtted ununevadki. Kolmandaks eks see ole ka mingil määral tähelepanuvajadus. Tähelepanu juhitakse valule. Ma siin enne kirjutasingi, et inimesed märkavad valu alles siis, kui see nende kättest välja immitseb. Ning neljadaks ma avastasin, et see võib olla püüe midagi öelda. Karjuda, et elu on ebaõiglane. Eks sellest tulenevalt ka see küsimus, et miks lõigutakse… selle pärast, et elu on ebaõiglane. Miks ma ei tohi endale haiget teha, kui kõik teised teevad niikuinii mulle ilma mingi põhjuseta haiget?

Niisiis… veel üks asi, millest tahtsin rääkida. Teiste inimeste muretsemine. Hiljuti olen saanud erinevaid meile ka enda sugulastelt, kes kõik on millegipärast mures. See on minu meelest täiesti vale. Ma olen iseseisev inimene ja teen enda eluga, mida tahan. Igasugustel sugulastel on enda elu ja nad tehku sellega, mida nemad tahavad. Muretsemine langetab enesehinnangut. Nagu teised arvaksid, et ma ei suudakski enda eluga hakkama saada ja nad peavad minu eest kõik ära tegema, sest muidu ma teen midagi valesti. Mis on õige ja vale? Kui ma midagi teen, siis enamasti on see minu jaoks õige asi. Muidu ma ju ei teeks seda. Ja miks ma pean arvestama mingite teiste inimeste seisukohtadega? Ma ei ütle nüüd, et teistega ei tohiks üldse arvestada, loomulikult kui kellelgi on näiteks sünnipäev, siis ma võin teda rõõmustada sellega, et kingin midagi jne. Ent enda elu 100%-line teiste järgi seadmine on viimane lollus, mida üldse välja võib veel mõelda…

Mina tegin oma meelest täiesti õigesti, avaldasin enda arvamust ning tegin seda enda blogis, kuhu ma võin kirjutada, mida ma tahan, sest meil on sõnavabadus. Kui sellel on mingi järelkaja (politsei tahab rääkida, mingil x põhjusel satub see lehte), siis mina vastutan selle eest, sest need on minu sõnad ja ma olen need öelnud.

Vot.. ja lõpetuseks üks pilt, mis tõestab jälle, et kellegi 7aastane õde oskab palju paremini joonistada kui mina…

Et in Arcadia est… – I am even in Arcadia (Death exists even in Paradise)

(Jah ma tean, et üks jalg on puudu, see üks nägu on ilgelt väärakas ja seal on veel loendamatul hulgal vigu)

Aga olks… edu ja tervisi kõigile… 🙂 leff..

—————-
Now playing: Elis – Remember The Promise
via FoxyTunes

Comments are closed.