Videod Raamat |
Väljavalitud inimesed, kes ei soovinud video-intervjuud või kelle puhul polnud see tehniliselt võimalik, said vastata küsimustele kirjalikult. Puuduseks siinkohal on see, et meil ei olnud eriti võimalust küsida lisaküsimusi (e-maili kaudu vastamise korral) ning seetõttu polnud võimalik tekitada arutelumomenti. See ei kehti kiirsuhtlusvahenditega vastatud küsimuste korral. Vastaja tiitli all on toodud ära kasutatud suhtlusvahend. Küsimused on välja toodud paksus kirjas, vastused tavakirjas ning vastuste kommentaarid (kui oleme pidanud vajalikuks) kursiivis. Täname siinkohal kõiki vastajaid, et nad leidsid aega küsimustesse süveneda ja enda arvamust avaldada. :)
Härmel NestraTartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna Arvutiteaduse instituudi lektor (e-mail)
Vähe, minu rõhuasetus on asja olemuse selgitamisel.
Tundub, et lihtsamaid näiteid analüüsitakse hästi, aga keerulisemaid ei
viitsita.
Mis mõttes on tegemist „juhtumianalüüsiga“? Kodutöid olen ikka andnud.
Tunnis ei korralda, aga koduülesandes, kus on vaja programmeerida mingi
mäng, võib osa punkte tulla sellest, kuidas võistkonna kirjutatud programm
teiste omade vastu mängides hakkama saab. Seda jaotust „poolteks“ ja nende
vastamisiasetamist aga vist pole küsimuses silmas peetud.
Arvan, et suurel, kuid konkreetselt ei tea.
Ma ei saa aru, kuidas tavainimesel võib nende jaoks aega olla.
Arvutimänge mängida on väga lihtne, pole vaja partnereid ega muid vahendeid
peale arvuti ning arvutiga mängimist (nt töö juures) on (ülemusel) raske
avastada. Seepärast võib arvutimäng kergesti hõivata elus liiga suure osa ja
tekitada sõltuvust. Muidugi kui mäng on millegi kasuliku treening, siis on ta
teatud määral asjakohane.
Keskkoolis mängisin mõnda, meeles on „King's Valley“. Hiljem olen
tõsisemalt mänginud bridži- ja maleprogrammidega. Ülejäänutest olen mõnda vaid
proovinud. Hoian teadlikult eemale.
Sõltub mängust, kasuliku treeningu puhul või sedasorti programmide
programmeerimise õpetamise käigus jah.
Kujutan ette, et ta peaks toetama selle õppeaine sisu omandamist. Näiteks
võib võtta R. Prangi loogikaprogrammid tuletamise, tõeväärtustabelite jm
koostamiseks, kui te neid mänguks nimetate. Samuti võib väärtus olla muul
arvutimängul, kui tema peal saab näidata, kuidas üks programm ei tohi käituda
või just peab käituma.
See on minu jaoks ohu märk, v.a muidugi kui on mingi kasuliku treeniva
programmiga tegu. Inimene peaks millegi mõistlikumaga tegelema. Halb külg ongi
see, et arvutimäng hõivab omale aja, mida võiks kulutada kasulikumalt.
Ma ei tea ühtki simulatsiooniprogrammi, mida kellelegi soovitaksin.
Arvutimänge tavamõttes üldse kellelegi ei soovita. Oskusi treenivaid programme,
kui neid silmas peate, siis võin konkreetsel vajadusel soovitada, aga neid
nimetatakse pigem õpiprogrammideks kui arvutimängudeks.
Simulatsioonimängudest on, kui õigsti mäletan, huvitunud Anne Villems. |
Raimond Tunnel, Mirjam Paales - Tartu Ülikool 2010 |