Kõrgharidusega noorte tööpuudusest

Kirjutasin EPL-ile ka enda arvamuse vastuseks mitmetele artiklitele, mis käsitlevad noorte inimeste probleeme või õnnestumisi pärast kõrghariduse omandamist tööturul.

http://www.epl.ee/news/arvamus/mis-meist-saab-ulikooli-mindagu-kindla-sihiga.d?id=65567318

Kuna tervest tekstist on seal toimetatud kujul alles 3 väikest lõiku, mis küll annavad edasi põhimõtet, kuid jätavad välja minu meelest vajalikud näited, siis avaldan kogu EPL-ile saadetud kirja siin. Töökaaslane kommenteeris seda kirja wall of textina ja analüüsi on võimalik teha ühte- või teistpidi, kuid kuna inimeste arvamused põhinevadki analüüsil, siis tundub kogu pildi kättesaamiseks ka too vajalik.

Ka EPL-i saadetud pilt oli toimetatud, seega panen selle ka uuesti.

—————————————

Tere

Kirjutasite, et soovite arvamusi viimasel ajal ilmunud artiklite kohta, kus kõrgharidusega noored on töötud või saavad väga madalat palka. Antud artiklisari on tekitanud minus erinevaid mõtteid ning olen ka suhtlusringkonnas vastaval teemal arutlenud. Ma küll oman tehnikateaduse bakalaureusekraadi olles lõpetanud informaatika eriala Tartu Ülikoolis, kuid ma ei ole töötu. Tean, et ootasite pigem töötute inimeste arvamusi, kuid tegelikult on ju ka oluline teada olukorra teist poolt. Kusjuures mind väga huvitaks ka mõne tööandja arvamus asjast.

Põhiline küsimus, mis mul neid artikleid lugedes tekkis, oli, et mida need inimesed ise soovivad teha? Küll kirjeldati, et erialaga seotud tööd ja mitte mingit n-ö lobitööd jne. Aga mis see töö reaalselt oleks? Mida nähakse ennast tegemas?
Keskkooli ajal või veidi hiljem peaks inimesel kujunema plaan. Ka ülikooli minekuks võiks inimesel olla plaan. Mida elult oodatakse? Millised on huvialad ja milline on elukutse? Käisin Tallinna 32. Keskkoolis ja ma olen ülimalt tänulik sealt saadud kogemustele, mis rõhutasid individuaalsust ja õpetasid elus hakkama saamist. Paljud mu klassikaaslased teadsid juba siis, mida nad elult ootavad ja võtta tahavad ning edasises elus on nad neid soove järginud. Näiteks klassiõde rääkis tihti, kuidas ta tahab minna meditsiini õppima. Praegu 5 aastat hiljem on mul hea meel kuulda, kuidas ta töötab medõena. Ma võin sääraseid näiteid tuua paljude klassikaaslaste kohta, kes juba siis teadsid enda suunda ning on seda rada mööda edasi läinud. Kui keegi mult tol ajal või praegu küsiks, mida ma elus põhiliselt teha tahan, siis mu vastus on alati olnud üks – arvutimänge programmeerida. See aga ei tähenda, et ma veel praegu seda erialaselt teeks. Arvutimängude programmeerimiseks oli enne vaja õppida IT-d ja programmeerimist üleüldiselt. Seda ma ka tegin keskkooli IT-kallakuga klassis ja edasi Tartu Ülikoolis. Samal ajal tegelesin ka veebiprogrammeerimisega, mis tänasel päeval on ka minu igapäevatöö. Hetkel on plaan minna edasi ka magistrisse, et jätkata enda rajal ja liikuda enda eesmärkidele lähemale.

Sestap ka mu küsimus, et mis on nende inimeste eesmärk, kes on õppinud filosoofiat või kirjandusteadust. Enese silmaringi laiendamine ei ole minu meelest õige põhjus ülikooli minekuks. Ülikool on 3+2 aastat spetsialiseerumist konkreetsele erialale, millega hariduse saanud inimene edasised aastad töötab. Silmaringi jaoks on ülikoolis valik- ja vabaained, mitte aga eriala. Siinkohal võib muidugi küsida, et kui ülikooli niimoodi kirjeldada, siis mis on kutsekool? Võib-olla ei taheta minna kutsekooli, sest see ütleb rohkem ära, et tegu on spetsialiseerumisega. Ülikool tundub selline ohutu tee, kus saab enda silmaringi laiendada? Tegelikult see ei ole ju nii, ülikool on siiski sama eesmärgiga nagu kutsekool – koolitada mingi ala spetsialiste. Erinevus on alakäsitluse mahus ja suunas. Ülikoolis õpetatakse rohkem teooriat, et spetsialist suudaks lahendada adekvaatselt rohkemaid alas esinevaid probleeme ja seetõttu tegeleda ka näiteks teadustööga või pürgida kõrgemal olevatele ametikohtadele. Siin ei tohiks nüüd valesti aru saada, kutse- või rakenduskõrgkoolid on ka vägagi adekvaatsed ja kasulikud asutused ning nende lõpetajatel on ka avatud paljud teed karjääriredelil. Minu meelest see erinevus tuleb alles eriala väga kõrgetel tasemetel ja oleneb ka palju valdkonnast. Idee on aga selles, et kõrgkooli (olgu see siis rakenduslik või ülikool) astujatel võiks olla plaan, mida nad tulevikus teha tahavad.

Ma ei ole filosoofia või kirjandusteaduse erialadega niivõrd kursis. Kujutaksin aga ette, et filosoof võib enda eesmärkide hulgas näha näiteks loovtegevust või selle analüüsimist. Võtsin enda bakalaureuse aastatel ühe aine (silmaringi pärast) ka Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnast, selleks oli Marek Volti poolt antud Esteetika. Kindlasti üks aine ei anna tervest erialast täit pilti, kuid mulle jäid meelde kaks teemaga seotud aspekti: Esiteks rõhuti väga palju tudengite analüüsioskusele. See on aga väga hinnaline omadus paljudel töökohtadel. Maailma makro- ja mikroaspektide mõistmine, uurimine, edasiarendamine. Näiteks klienditeenindajalt (mitte kuskil Maximas, vaid näiteks pangas või kindlustusfirmas) on sellest oskusest väga palju kasu – see annab arusaama, kuidas inimesed ja maailm töötavad. Klienditeenindaja, kes aitab kliendil enda probleemile lahendust leida, on parem kui klienditeenindaja, kes klienti ei mõista.
Teine valdkond, mis mulle Esteetikas kõlama jäi oli kunst ning sellele kriitika andmine. See on tegelikult väga tihedalt seotud analüüsivõimega. Palju näiteid seal aines toodi just inimeste suhtumise kohta kunsti või disaini erinevatel aegadel.
Siit selgub üks probleem, mille kohta oli ka mõni aeg tagasi artikkel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-eesti-noor-on-mugav-aga-tahab-iga-hinna-eest-miljonariks.d?id=65486172

Eestis ei ole just väga edukad meelelahutusega seotud valdkonnad. On muidugi n-ö mainstream meelelahutust, kus tõesti inimestel läheb hästi. Kuid ma kujutan ette, et kui küsida keskmiselt eestlaselt, millal ta viimati näitusel käis või mõnda kunstiajakirja luges, siis on vastused kesised. Enda suhtlusringkonnas ma veidi arutasin seda asja ja uurisin, kuidas on olukord näiteks Soomes. Avastasime, et Soomes on näiteks medõe keskmine palk 4 korda suurem (~2500€) kui Eestis (925/1.5 = ~600€). Samas elukallidus Tallinna ja Helsingi vahel on kõigest 42%.
http://www.worldsalaries.org/finland.shtml#average-salary-sector
http://www.tarbija24.ee/992390/arsti-keskmine-palk-ulatus-tanavu-1969-euroni-kuus/
http://www.expatistan.com/cost-of-living/comparison/helsinki/tallinn

See tähendab, et Soomes jääb inimesele rohkem raha kätte kui Eestis. Muidugi need numbrid ei avalda täit tõde ja tõenäoliselt on mängus veel palju tegureid. Aga ma usun, et lõpuks jääb ikkagi sisse oluline vahe Soomes ja Eestis elava inimese heaolusse. Kui inimesel on rohkem raha käes, siis saab rohkem kulutada kultuurile, muusikale, kunstile, meelelahutusele. Seega on nendes valdkondades suurem käive ning rohkem potentsiaali. Peale palkade vahe on ka Eestis suuremad maksud ja see suurendab seda vahet veelgi.
www.eesti.ca/eesti-madal-maksukoormus-on-maailmapanga-aruande-kohaselt-muut/article38074
Sellest probleemist lähtuvalt ei ole filosoofia haridusega inimese erialase töö puudus ainult temast endast tulenev. Kunstikriitika kirjutamisest lihtsalt ei ela Eestis ära. Või kas on nii?

Ma ei pea ennast majandusteadlaseks ja ei ütle ka, et see praegune arutelu ja analüüs tõele vastab. Võib-olla mõni Eesti kunstikriitik võtab selles osas sõna? Mu iva on aga selles, et kui inimene läheb ülikooli, siis tuleks arvestada, et kulutatakse ära 3+2 aastat enda aega ja riigi raha. Seega peab sellel tegevusel olema kindel ja kasulik eesmärk.
Näiteks kirjandusteadlane võiks minna õppida seda ülikoolis eesmärgiga töötada näiteks 5-10 aastat pärast ülikooli toimetajana. Selle kõrvalt teha näiteks raamatute analüüse. Hiljem võib-olla kirjutada enda raamatuid. Või siis hoopis teha teadustööd kirjanduse alal. Võib-olla minna õpetajaks?

Nüüd ma vist avasin uue Pandora laeka. Kirjandusõpetaja on ju nii põlatud amet. Peale selle, et palgast ei saa rääkida, näib kirjandusõpetaja teistele inimestele kurja vanamoorina, kes sunnib igavaid raamatuid lugema? Ma vaidleks vastu. Õpetajana tuleb teada, mis on see põhjus, miks ühte või teist ainet õpetatakse. Minu 10.-11. klassi kirjandusõpetaja sai sellest väga hästi aru. Ta teadis, et kirjandus on see, mis aitab meil mõista teistsuguse iseloomuga inimesi, aitab meil kujundada oma arvamust, näitab meile kui mitmekülgne maailm on. Peale kohustusliku kirjanduse lugemise vaatasime me ka filme ja analüüsisime karaktereid. Me väitlesime loetu üle, mõni klassikaaslane kaitses mõne karakteri tegevust, mõni leidis, et Raskolnikov käitus valesti. Meie kirjandusõpetaja õpetas meile, kuidas elus enda ja maailmaga hakkama saada.

Aga see kõik on ainult näide plaanist, mis ülikooli mineval inimesel võiks olla. Plaan võib olla ka teistsugune, kuid kindlasti peaks plaan olema. Arvutimängude programmeerimine ei ole lihtne töö IT-alal. Võiks isegi öelda, et see on üks kõige raskemaid valdkondi. Üks mu teine meditsiinihuvilisest tuttav ütles, et inimene saavutab enda potentsiaali alles 40ndal eluaastal ja see on enamasti kõige parem aeg, millal enda unistusi reaalselt saavutada. Ma kohati nõustun, elu on üks pikk tee enda eesmärkide poole. Ja iga valik peaks olema tehtud nendest eesmärkidest lähtuvalt.
Ma saan aru, et filosoofiat õppinud tudeng ei pruugi tahta minna koristajatööle. Ent kui elu suuremate eesmärkide juures on näiteks kirjutada filosoofia-alane raamat inimloomusest, siis klienditeenindajana erinevate inimestega kokku puutumine ning nende mõistma õppimine on ju ülihea praktika. Veebiprogrammeerijana olen ma sattunud kokku probleemidega, mida ma mõned aastad tagasi ettegi ei kujutanud. Probleemidega, mille mõistmine ja lahendamine aitab mind edaspidi raskemate probleemidega hakkama saamisel.

Elu on teekond ja seiklus, olgugi “pehmed” erialad, peab olema tugev samm.

PS! Ma võiks muidugi pikemalt kirjutada ka tööturust IT-valdkonnas ja/või projektipõhisest töötamisest, kuid mulle tundub, et see ei annaks probleemi lahendamisele nii palju juurde. Inimese eesmärgid ja sihikindlus on olulised igas valdkonnas ja erialal, igasuguse töö korral – olgu see projektipõhine või mitte.

Parimat
Raimond Tunnel
Tartu Ülikooli informaatika bakalaureuse lõpetanu.
PHP-programmeerija, BitWeb OÜ.

Comments are closed.