Nädalavahetusel toimus suve ägedaim ja raskeim festival Hard Rock Laager 2011. Sai siis reede hommikul sinna Tartust mindud, HRL-i juubeliaastat hea muusika saatel kogetud, pilte tehtud ja palju muud.
Esimene päev
Tartust oli veits kehva sinna sõita. Mitmes kohas olid teetööd, eriti jõhker oli täpselt enne Viljandit, kus oli mingi 9 kilomeetrit üleskraabitud asfalti ja kruusa. Seega kestis sõit ligikaudu 3 tundi… aga jõudsime ikkagi õigel ajal kohale, et telk üles panna, ringi vaadata ning esimesi bände näha.
Indrek oli enda autoga tulnud läbi Türi ja seega tal õnnestus teetöid vältida. Samas Tallinnast tulnud Jalmar sõitis kaasavõetud kehva kaardilugeja tõttu vahepeal isegi Lihulast läbi. Nägin teda Thy Disease’i lõpu ajal piletijärjekorras.
Aga igatahes… esimene bänd oli noorbändide konkurssi võitja Ketikoerad. Mõningad inimesed olid neid ootamas…
 |
 |
Neil oli huvitav ketikujuline mikrihoidja.
 |
|
 |
 |
Üldiselt noh… ei oska nende kohta midagi väga öelda. Muusika minu jaoks just väga inspireeriv ei olnud. Samas täitsa normaalne algus laagrile. Võite kuulata nende lugu Vaata Ette.
 |
 |
Leidsin, et olin teinud sellise pildi, kus solisti teksades veidi liiga kõrgel olevast august üht-teist välja ripub. Noorbändi värk I guess… Aga kuna mulle anti tagasisidet, et viimasel ajal on liiga palju pilte siin blogis ja liiga vähe teksti, siis jätan tolle pildi teie kujutlusvõime teha. 😉
Järgmisena kuulutati välja väiksel Jack-laval järgmine bänd Emerald.
Ja siis noormehed tulid lavale.
Metalcore bänd Emerald oli minu meelest parem kui eelnev Ketikoerad.
 |
 |
Kuigi solisti vokaal mulle niiväga ei meeldinud, siis sinise kitarriga tüüp, kes ka vahepeal laulis, oli täiega geniaalne. Karismaatiline tüüp ja lõi ägedat meloodiat lugudesse.
 |
 |
Väga äge lugu oli HRL-i eestvedajale pühendatud Dragon Force. Mine kindlasti kuula. Hey ho! Here we go… To get that dragon… get that dragon…
Peale kuulutati suurel Rock-laval sisse Ceremonial Perfection.
Nõustun Kristeli sõnadega, et nendest õhkub sellist nooruslikku ja ägedat jõudu.
Üldiselt muusika poolest ootasin ehk midagi muud, aga show oli tore. Tüübid viskasid lakka ja liikusid laval ringi ning olid muidu lahedad.
 |
 |
 |
Vahepeal tuli solist lavalt alla ka ja laulis fännidega koos piirde juures ning surus kätt…
 |
 |
 |
Aga mine kuula nende ägeda plaadikujundusega plaadilt Alone In the End lugu Asymmetry.
 |
 |
Keskkooli klassivend, kes on ühtlasi ka nende lavamees, ütles, et nad on tühi… aga nad on äge tühi.
Aga pärast neid hakkas Jack-laval Poolast pärit Thy Disease, mis oli minu meelest üks parimaid bände… Nagu ma enne laagrisse tulekut ka veidi kahtlustasin. 😛
HRL-i eriväljaanne kirjutab nende kohta: Thy Disease on poolakate industriaalimaigulist moodsat death metalit mängiv põrgumasin, tegutsenud juba üle kümne aasta. Lipp ja ambitsioonid on neil senini kõrgel, ja kui vaadata bändi liikmeskonda, pole nende eduloo juuri vaja kaugelt otsida: seal on tegelasi Vaderist, Behemothist, Crionicsist ja muudest tuntud Poola skene nimedest!
Mulle meeldis täiega nende lugu Salah-Dhin, mida, kallis lugeja, pead samuti kindlasti kuulama.
Peale selle näitas solist kihvu ja keelt ning tegi muid ägedaid nägusi ja liigutusi.
 |
 |
 |
Vahepeal tuli äge valo.
 |
 |
Veel üks väga hea lugu oli näiteks Nightmare Scenario. Üldse kogu 2009nda aasta Anshur-Za album on geniaalne!
Peale neid tuli pealaval kell 20 Soomest pärit Moonsorrow.
Nende osas nõustun Kristeli ja Indrekuga, kes kahepeale väitsid, et lood olid liiga pikad. Ühes loos pidi head materjali olema kolmeks normaalse pikkusega looks jne. Minu jaoks olid lood kohati liiga keerulised… ei ole veel nii kõrgel tasemel enda muusikakuulamisega. 😛
Aga mine kuula ise näiteks lugu Kivenkantaja.
 |
 |
Bassimehel oli vahepeal rohekas lakake…
Seejärel tuli Nihilistikrypt, kes minu meelest oli veits parem kui Ceremonial Perfection…
 |
 |
Publik… 😛
 |
 |
Siis tuli pealaval V.
Ja pärast teda Mnemic Taanist.
Mnemicuga oli see värk et… vaatasin eelnevalt Ghost‘i ja Liquid‘i videosi.. ja nendes on teine solist. Praegune tuli aastal 2006… Ja selle pärast ootasin veits midagi muud neist. Saund oli teistmoodi…
Igatahes, praegusel solistil mikker ei töötanud millegipärast.
Aga siis ta pani publikust visatud prillid ette ja mikker hakkas kohe tööle.
Publik müras kaasa…
 |
 |
Kell 23 hakkas väiksel laval Winny Puhh… või noh.. Herald.
Väga ägedad leegid olid. Minu meelest igal festil peaks vähemalt mõne bändi ajal olema pürotehnikat. Muidu nagu ei ole päris õige asi… Hea, et laagris ikka üritatakse.
 |
 |
Vot Heraldilt on minu meelest Amanita kõige-kõige geniaalsem lugu. Hevilihas on ka täitsa muhe… Aga kuna kumbagi antud momendil Youtube’ist leida ei ole, siis tuleb Kõrbesurma kuulata. Veel leeke…
 |
 |
Esimese päeva peaesineja oli Napalm Death.
Minu meelest oli väga põnev laiv. Kohati oli kergelt naljakas vaadata, milliseid pea- ja kätevehkimise liigutusi solist laval tegi. Ja lugude vahele puistati huvitavaid sõnumeid stiilis, et war is stupid ja next song is about irrational hate, which hate always is. Kuula näiteks nende 1988nda aasta lugu Unchallenged Hate.
 |
 |
Ja sellega saigi esimene päev läbi.
Teine päev
Teine päev algas kiviviskevõistlusega.
Okei, tegelikult algas teine päev meeletu palavusega ja faktiga, et kohvitelgis polnud elektrit ja seega kohvi tuli veits oodata. Eelmine aasta oli minu meelest sama lugu… Ja pühapäeva hommikuks oli generaator üldse läbi läinud neil…
Aga siiski lõpuks kohv saabus ja mõndade külastajate jaoks saabus ka veidi leevendust palavusest. 😛
 |
|
 |
 |
Seejärel läksime festialale, seal algas Heviaeroobika. Aga enne seda aitas tore Nailboardi telk hädast välja ja lubas kaamera akud laadima panna. Suur aitäh!
Nailboardi telgist sai veel ostetud kõige esimesel pildil ilutsev Pedigree album. Ja kõrvaltelgis müüdi kassette ja minu suureks üllatuseks oli neil Darkseedi kassett! Täiesti hull värk… ülimalt heas mõttes siis. Spellcraft on küll tibake vana album neilt, kuid väga head lood on seal siiski. Minu meelest siis…. Kuula näiteks üligeniaalseid lugusi Walk In Me, That Kills My Heart, Senca.
Igatahes… respect, et ikka kassette ka müüdi. Saab autos kuulata. 😛
Müügitelkide kohta ütleks veel, et otsisin vahepeal päris ärevalt, et kus küll särke müüakse… kuskilt ei leidnud. Korraks mõtlesin, et äkki ei olegi.. Kuigi Rabas olevast HRL-i telgist öeldi, et isegi longsleeve’id pidid olema. Ühel hetkel hakkasid aga tekkima tüübid HRL-i uute särkidega ja siis küsisin ühelt, et kust neid saab, ja siis selgus, et värava ees asuvast piletitelgist. Veidi harjumatu… minu meelest on ikka müüdud festiala sees neid eelnevalt. Läksin siis ostsin ära. Kuigi longsleeve’ ikka ei olnud, patche samuti mitte… ja noh.. mõne aja pärast hõigati pealavalt, et särke müüakse seal ees piletitelgis. Kiita tuleb aga särgi kujundust, nagu ka eelmisel aastal, on selle aasta kujundus väga äge.
Aga nii… pärast Heviaeroobikat oli esimene bänd Tolmunud Mesipuu. Nüüd ma ei teagi… eelmine aasta Kantor Voy oli teise päeva esimene bänd ja nad olid väga inspireerivad ja mõnusad, ostsin isegi plaadi. Tolmunud Mesipuu jättis kuidagi külmaks. Natuke liiga kaootiline või tühi vms… Puu alt sai kaedud.
Teine bänd oli väiksel laval Necro Strike feat. Üllar.
 |
|
 |
 |
Mis ma nüüd siis kirjutan… Necro Strike’i on seni olnud päris põnev vaadata. Nii eelmise aasta Rock Rampil kui ka nüüd siis laagris oli põnev. Kuigi kodus ei kuula, siis jah.. need tüübid on päris geniaalsed. Vaata kasvõi seda: link.
Aa.. aga jah.. neil oli uus bändiliige.
 |
 |
Ma leian, et alati on positiivne bändide juures, kui nad enda instrumentaalset poolt uute pillidega täiendavad. Kahjuks Üllaril viskas poole laivi pealt kopa ette.
Kell 14 oli pealaval Catafalc.
Kusjuures nii Catafalc kui ka Nihilistikrypt olid laagris ka 2008ndal aastal. Vastavalt Jack laval ja Rock laval. Seekord olid nende esinemislavad teistpidi. Nagu ka esinemispäevad.
 |
 |
Bassimees viskas näppu.
Publik.
Siiski nende ajal läksime sööma. Või noh… sööma saime vist alles Kurjami alguse paiku, sest.. noh….
 |
 |
Lugesin vahepeal juba veits Rada7 foorumit ja seal ka inimesed kaebasid toidu üle. Või pigem toidujärjekordade üle. Ja tõesti, neil oli õigus seal… endal tuli ka laagris meelde, et vähemalt 2007ndal aastal oli ikka mitu toidutelki ja sääraseid meeletuid järjekordi küll ei olnud.
Ma saan aru, et on äge, kui Tapper toitlustust pakub ja värki… tõenäoliselt odavam või vähemalt parem ka, kui raha jääb enam-vähem samasse ringkonda. Kuid siis võiks ikkagi teha rohkem telke, palgata festi ajaks mõned töötajad rohkem, panna rohkem grille ja wok-panne üles jne. Mitte nii, et vahepeal tuleb 15-20 minutit oodata, et supp või friikartulid valmiksid. Või näiteks supi söömiseks lusikad otsa saavad. Plastiklusikas ei maksa palju… ja kui jääb üle, siis saab alati tagasi viia ja järgmisel aastal kasutada vmi. Ostke neid rohkem! Eriti kui on oodata veel rekordarv külastajaid jne.
Muidu mingi kartuliroog, kus olid friikad koos singiga… oli päris hea, nagu mulle väideti ka. Ja Kristelil oli täitsa hea grill-liha viil. Kahjuks mulle sattus mingi pooltoores ja veits sitke lihatükk. Radas kirjutati, et mõned olid saanud pooltooreid friikaid jne. Jällegi.. varuge rohkem panne ja potte.. küpsetage toit ära ikka. 😛
Aga siis tuli jeap.. Kurjam.
Mõned minutid vaatasime neid kaugemalt, sest oli palav ja äsja neid nii Tõrvas kui ka Rabas nähtud. Mina nägin veel eelmisel aastal Rock Rampil ka jne… Pungiga on jamh… mul see teema, et natuke mõningase aja tagant on värskendav, aga kogu aeg ei viitsi. Muidu Raske Lapsepõlv on mõnus lugu.
Igal juhul, Kurjami tüübid käisid festi alal ringi kah kui neil just parasjagu laivi polnud. Väga äge on näha ja ära tunda bändiliikmeid rahva seas. Saab autogramme küsida või niisama juttu teha jne…
Aga muidu jah… Kurjami publik. Väga palav ja päikeseline oli.
Päikeselisuse kohta võiks veel mainida, et lisaks kaasavõetud 6-le pooleliitrisele Cocale ja 1-le Active’ile… sai veel kohapeal ostetud ja ära joodud 7 pudelit Vichy vett… Päris hull värk. Suht nagu eelmine aastagi. 😛
Telklas nägin Taurit (paremal). My Dying Bride’i fännina mainis ta, et läheb juba Mädaneva Kristuse ajal Rock-lava ette neid ootama. Nii ta tegi ka. Pärast oli saanud nii nende kui ka MDB setlisti. 😛
Seejärel seadsime sammud taas pealava juurde, kus palavusest tingituna oli päris vähe inimesi Axegressorit ootamas.
Axegressor oli kohati päris muhe. Nad esinevad ka juuli lõpus Soomes toimuval festil Tuska. Nailboardi telgi peal oli Tuska plakateid, kes märkas… Kahjuks on samal ajal Viljandis ka Rock Ramp. Igatahes Axegressor mulle kohati täitsa meeldis…
Bassimees näitas näpuga ja solistil olid lahedad püksid.
 |
 |
Vahepeal bassimees kustutas janu ja siis nad esinesid edasi.
 |
 |
Publik.
Seejärel pani Thy Disease’i solist uuesti meigi peale ja tuli Jack-lavale. Okei… Semargl tuli hoopis… Ukrainast. 😛
Nende kohta rääkis telklas Kristeli tuttav, et Credo Revolution on väga catchy lugu.. Ja et nad alguses tegid puhast bläkki, kuid siis mõtlesid, et teevad veits nalja ja nüüd nimetavad ise nad ennast satanic pop metali viljelejateks. Encyclopaedia Metallum nimetab nende žanrit extreme melodic metaliks.
Solist oli äge ja tegi põnevaid morbiidseid liigutusi… Vahepeal viskas näppe kah.
 |
 |
Publik. 😛
Seejärel kell 18 oli pealaval Sanctimony Lätist.
Sanctimony oli suht äge bänd… Ja isegi Encyclopaedia Metallum kinnitab, et nad teevad Death ‘n’ Roll’i.
 |
 |
Mulle meeldis… selline süngem rokk… või rokilikum metal. Kuidas võtta. Kuula näiteks nende lugu Heading Mexico, suht mõnus.
 |
 |
Nad üritasid vahepeal ka circle pit’i teha, aga ma ei tea, mida nad mõtlesid… Suhteliselt vähe inimesi oli… Ja no paar tüüpi jooksid ringi, aga väga midagi minu meelest välja ei tulnud.
Publik.
 |
 |
Edasi tuli Revolver väiksel laval, mis kuuldavasti oli nagu Tanel Padar, seega jätsime vahele… Ma ühe pildi siiski tegin.. säärased nad olid…
Aga siis juba tuligi Rotting Christ.
Nad olid täitsa ägedad… publikut oli päris palju vaatamata palavale ilmale. Kuigi hakkas juba jahedamaks ka veits minema.
 |
 |
Siiski päike veel paistis ja laval väga valgustust ei olnud jne… Ma usun, et kui nad oleks MDB-ga ära vahetatud, siis nad oleks tõenäoliselt ligikaudu samal tasemel laivi teinud nagu MDB. Kuid väga äge oli neid näha… ja hea, et nad see aasta nüüd lõpuks jõudsid tulla. 😛
 |
 |
Mulle suht meeldib neilt After Dark I Feel. Kuid seda nad vist laivis ei teinud… Keravnos Kyvernitos on ka hea lugu.
 |
 |
Siis lõpuks tuli väiksel laval Zorg. Jooksin kohe pärast Rottingut sinna ja lava esine oli veel päris tühi. Sain mõnusa koha lava ees ja Jalmar tuli ka sinna samma. Ühesõnaga siis see oli minu jaoks üks oodatumaid konsasi.
Veidike tundus, et vokaali oli täiega vähe. Lemo hoidis mikrit ka veel suht kaugel suust… Seega kohati polnud vokaali üldse kuulda. Võimalik, et lihtsalt seal ees polnud ja tagapool oli hästi. Või siis võimalik, et ta tahtis kontrollida, kellel sõnad peas on või lasta publikul laulda vms… 😛
 |
 |
Lemo ütles, et see on tõenäoliselt kõige ägedam konsa neilt viimasel ajal. Ja jeap… oli küll suht äge. Kui vokaali kerge nõrkus välja arvata, siis muidu oli awesome. Ma muidugi ei ole neid väga mujal näinud, aga kui nad eelmine aasta Tehases olid, siis seal olid suht kõik silmad ja kõrvad tolmu täis… Ja siis neil polnud veel uut plaati kah. 😛
Ja veel.. täiega äge oli, kui Lemo tuli vahepeal rahva sisse… trügis Jalmari kõrvale ja hakkas kaasa elama kuni bänd soolot mängis. 😀
Ning lood… lood on geniaalsed. Kuula Õndsust, Roostet ja Hüpikhiirt.
Samal ajal toimusid veel laval filmivõtted. Kolm dees. Põnev-põnev.
Ja siis tuli kell 22 Metsatöll.
Nende kohta rääkis Tauri (kes seal esireas MDB-d ootas endiselt), et 4 aastat tagasi oli Metsatöllu publik hoopis teine. Rohkemad elasid kaasa ja mosh toimus jne. Ja et nüüd need Hiiekoda ja Äio ei lähe enam eriti rahvale peale jne.
Vot mõnes mõttes on tal õigus jh… Kuigi ma kohati arvan ka, et vähesel kaasaelamisel oli vähemalt tänavu muid põhjuseid. Tõenäoliselt oodati rohkem MDB-d, kelle jaoks energiat säästa; ilm oli olnud ikka päris palav; ma märkasin palju just vanemat publikut jne… Ja ma usun, et tolleaegsed fännid on ka vanemaks saanud ning ei kipu niiväga moshima, vaid muul moel kaasa elama.
Mina isiklikult sooviks näiteks, et nad rohkem Hundi Loomist teeksid. Ja Raua Needmine on geniaalne lugu, aga jamh… too käib koos RAM-iga. Aga eks ta ole jh nii, et uuematelt albumitelt mul nagu pole niipalju lugusi, mis väga palju mõjuksid. Vanematest on Hundiraev ka hea.
Veel üks tähelepanek on see et… nad päris palju lasevad publikul teatud kohti kaasa laulda. See töötab normaalselt selliste fännide jaoks, kes juba sõnu teavad jne… Aga uuem publik, kes näiteks huvi pärast läheb nende laivile, ei pruugi teada ja siis võib tunduda talle jaur.
Okei, tuleb tunnistada, et Saaremaa Vägimehe algust ma ka päris lõpuni ei tea. Esimesed read on hakanud selgeks saama paari laiviga. Aga see pole ka see… näiteks Hundiraevus see heiaa koht. Ma saan aru, et see on suht hea publiku kaasalaulmise koht… Kuid tahaks, et Markus ise ka seda laulaks. Sääraseid kohti on veelgi, kus mingi pool laulu lastakse publikul laulda. See on muidugi kohati väga hea, et nii tehakse, ent võiks seda mitte iga kord ja iga säärase lauluga nii teha. Ma tahan kuulda Markuse häält seda laulmas laivis. Vot nii…
Eelviimane bänd oli Forgotten Sunrise väiksel laval.
Nagu näha, siis oli päris pimedaks läinud ja ega ma enda ISO 400-ga suurt ei saanud. Valo oli äge siiski. Selle valgusega oligi muideks see et… Mingi 90% laividel tundus väga väheinspireeriv valo. Eelmistel aastatel oli nagu kuidagi ägedam valgus lavadel olnud. Napalm Deathi ajal ei muutunud valo näiteks üldse… Aga eks muidugi päeval oli suht valge kah ja siis vb polnudki suurt näha.
Heraldil olid leegid.. ja MDB valo oli ka äge. Forgotten Sunrise’i valgus tundus aga ülimalt awesome. Ilmselt läks elektroonilise muusikaga rohkem kokku vms.
Nendega noh.. oli muidu see, et polnud niiväga kuulanud. Isegi Jalmar küsis, et kust nende muusikat võiks leida. Minu jaoks tundusid enamik lugusi veidi liiga elektroonilised. Sõjajala Õis on selline täpselt õige lugu, mis veel liiga käest ära ei lähe… Kuid kahjuks nad tegid selle viimasena ja me pidime juba MDB-le pildistama jooksma. 😛
Enne MDB algust veel pealaval tuli juubeli korras härra Kaido Haavandi lavale ja ütles paar sõna. Tänas publikut ja kõiki inimesi, kes on olnud abiks laagri korraldamisel. Keda publik tihti tähele ei panegi, kuid kes on väga oluline osa, et kõik sujuks. Inimesed, kes müüvad juua, süüa… koristavad sodi ära… ja teevad kõik muu, et festivalil oleks mõnus ja hea olla.
Mina tänan ka, et ikka on olemas ja toimub selline festival, kus on alati väga head bändid – just sellised, kellest enamikku näha ja kuulata tahaks. Festival, kus on hea ja hubane olla… kus näeb tuttavaid nägusi ja leiab huvitavat nänni. Festival nimega Hard Rock Laager!
Seejärel tuligi aga kauaoodatud peaesineja My Dying Bride.
Kogu nende konsa oli väga äge elamus. Solist oli ülimalt teatraalne ja oli näha, et ta on 100% seal lugudes sees, kui ta neid laulab. Ülimalt uhke värk. Kuula näiteks I Cannot Be Loved või Loves Intolerable Pain.
Isiklikult ootasin lugu Thy Raven Wings, mida kahjuks ei tulnudki…
Igatahes.. nagu ma mainisin siis solisti liikumine oli väga emotsionaalne ja huvitav. Ja ka valgus oli suht intrigeeriv…
Vahepeal oligi, et.. valged prožektorid liikusid ja siis said trummari kohal kokku nii, et üheks momendiks oli trummar üleni valgega valgustatud.
Ja siit piltidelt pole vb näha, aga taustal nende logo peal olevad kolm kaarnat olid ka väga kriipid ja mõnusad.
Enne lõppu ta ütles ka midagi sellist, et these will be the last three songs… you calling, we coming back, feeling like rock stars… not gonna happen. Ja siis vahepeal, et neil on hetkel asendustrummar for your entertainment. Esireas olnud Tauri ütles, et oli suht näha, kuidas solist lõpuks füüsiliselt ja emotsionaalselt väga väsinud oli… I might be getting too old for this. Ühesõnaga siis, väga professionaalne ja äge tunne oli ka lugude vahepeal, kui ta publikuga rääkis jne.
 |
 |
Ja siis oligi 2011ndaks aastaks kõik.
Pühapäeva hommikul olime väga väss, sest palavuse tõttu ei saanud väga magada… Ja panime siis asjad kokku ning sõitsime Pärnusse. Pärast, kui ma Pärnust tagasi Tartu poole sõitsin, siis 20km Tartust langesid esimesed rasked piisad ning linnas sees oli kohe päris paduvihm ja torm. Kuid see on juba teine lugu…
 |
 |
 |
Ülim nädalavahetus oli Vana-Vigalas. Tänud korraldajatele, bändidele ja kõigile kohatud tuttavatele.
Kui mitte varem, siis aasta pärast näeme jälle. 😉
Veel pilte leiab Fotoalbumi albumist.
Mine külasta ka Kristeli tehtud piltide albumeid: Esimene päev, Teine päev.
Blogi: http://www.huntlus.blogspot.com/