Ivar Männamaa
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lektor
I - Ivar Männamaa
A - Anne Villems
M - Mirjam Paales
R - Raimond Tunnel
M: Millega sa üldse tegeled
siis töö-alaselt?
I: Ma olen hetkel Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lektor.
M: Ja mis sa seal õpetad?
I: Ma õpetan tudengeid.
M: Aga põhilised ained
näiteks?
I: Ma õpetan erinevaid
mängudega ja nende kasutamisega seotud aineid.
M: Mis erialadel need
tulevad?
I: Neid saavad kuulata kõik
Tartu Ülikooli registreeritud tudengid, kes tahavad ennast Õppeinfosüsteemi
kaudu ennast registreerida. Ja vist ka teiste Eesti kõrgkoolide tudengid ma
mõtlen.. niiet et te olete väga teretulnud.
M: Hea vastus. Ma siis
alustan küsimustega, neid on meil 12 tükki ja nad on mingi loogikaga veidi
omavahel seotud. Niiet võib kohe öelda et, kui ma esitan küsimuse ja tundub, et
sa oled juba eelnevalt ära vastanud sellele küsimusele eelneva küsimuse
vastusega siis..
I: Osutan sellele..
M: Nii.. esimene küsimus.
Kui palju toote enda tundides elulisi näiteid?
I: Hm, see on hea küsimus.
See mulle meeldib. Mingil hetkel võiks öelda, et ei tea, kas matemaatilise
loogika puhul ka, kõrvaolijad saavad aidata, aga keelelise loogika puhul on
nii, et maailma saab jagada kaheks alati. Näiteks tiigrid ja mitte-tiigrid. No
vahepealseid variante ei ole. Kui räägime elulistest näidetest, siis võiks
öelda matemaatilise loogika järgi, nii palju kui mina sellest ainest tean.. nii
vähe, kui ma tean, on elulised näited ja mitte-elulised näited. Et võib öelda,
et on kaks sellist gruppi. Kui sa aitaks mul natukene täpsustada, mida sa pead
silmas eluliste näidete all?
M: Ohh..
I: Et mis need
mitte-elulised võiksid olla?
M: Näiteks meie teaduskonnas
on hästi palju teoreetilisi aineid. Ja.. noh.. nad saavad algebras teha nii, et
rääkida pikalt teooriast ja siis tuua näiteks. Reaalarvude hulga selle sama
asja näitena.. Aga see on hästi vähe eluline tihti...
I: Et arvud ei ole elulised?
M: Või nad isegi ei lähe
reaalarvude hulka.. nad lähvad.. Näiteks noh räägivad tehetest ja siis nad
ütlevad.. et toome nüüd ühe näite – korrutamine. Et see ei ole eluline näide.
Aga näiteks, kui Anne räägib andmebaasidest ja toob elulise näite et..
andmebaasihaldus.. ee.. Valdur.. tahab teada saada, mitmel tema õpilastest on..
ma ei tea.. vanus alla 25-e, siis ta teeb niimoodi. See on eluline näide.
I: Ja mitte-eluline on siis
see, kus?
M: Kus.. millel on vähem
reaalse igapäevaeluga pistmist.
I: Kus neid igapäevaseid
asju.. käsitletakse arvudena näiteks siis matemaatikatunnis?
M: Näiteks.. või noh.. jääb
nagu abstraktsemaks.
I: Kui me lõikame õuna
pooleks, siis me ütleme, et see on jagamine kahega. Kui me tooksime lastele
näite, et.. lõikame õuna kaheks.. siis see on?
M: Ei päris nii ei ole...
Palju üldse näiteid tood? Kuidas on näidetega üldse tundides?
I: Minu elu on keeruline..
sellepärast, et enne oli juttu natukene, et ma õpetan mängudega seotud aineid.
Ja esimene küsimus mind väga pani kõrvu kikitama, et kas mängud on päriselu või
ei ole?
M: Ei ole või.. siis see on
natukene mööda küsimus jah?
I: Ei, see on väga täpne.
Mis sa arvad, kas mäng on?
M: Sellesmõttes jah, ma
arvan küll, et on eluline.
I: Et igakord, kui me
räägime mõnest mängust, siis on eluline näide.
M: Jah, et kui te räägite
mänguteooriast ja räägite teoreetiliselt, mida mäng saab teha, siis see ei ole
eluline näide.
I: Mh..
R: Kui me võtame selle
matemaatikas näiteks.. kui õppejõud toob näiteks mingi arvu, siis see on nagu
elulisem näide, kui ta selle arvu asemel toob näiteks x-i näiteks.
I: See on küll huvitav
seisukoht, miks on arv elulisem kui x?
R: Sellepärast, et see on
konkreetne asi, millega saab rohkem seostada ennast. Kui seal on x, siis sa
pead selle konteksti nagu juurde mõtlema, et mis see x võib olla? Kas ta võib
olla 2 või mitte?
A: Ma võin korra appi tulla.
I: Tule korraks, mind
huvitaks see väga.
A: Nagu me kõik teame, siis
selleks, et jõuda arvuni.. arvu mõisteni. See on filosoofide selline.. et on viis
abstraktsiooni taset.
I: Võta Annet ka..
(naer)
A: Mind on nad võtnud juba
täiesti piisavalt.
Aga.. sealt x-ni jõudmiseks on veel
mingisugune.. Niiet x on kõrgem abstraktsiooniaste kui arv 3.
I: Hm.
A: Ja ma arvan, et see
elulisus ja mitte-elulisus ongi see abstraktsioonitasemete arv seal vahepeal.
Ja mäng.. mänge on mitmesuguseid, aga osadega sa modelleerid elu täpsemalt kui
teistega. Eksole.. rahvastepall modelleerib sõda.. või võitlust.. aga
suhteliselt abstraktselt. Aga kui sa teed mingisuguse siukse.. noh koostöö
simulatsiooni töökeskkonnas, siis see võib-olla toob selle töö konteksti...
I: Ma kuulsin ühte huvitavat
väidet, ma ei mäleta enam, kes seda ütles, aga see käis ühe
informaatika-teaduste alusseisukoha kohta et.. Mida täpsem on ühikus sisalduv
info, seda väiksem on tegelikult selle info maht. Läheb see kuidagi...?
A: Mhmh, konteksti ju ei
ole.
I: Selles suhtes võiks ju
öelda, et see x on ikkagi ju suurema infomahuga ja inforikkam?
A: Ei ole..
R: Tähendab.. jah.. on, aga
ta ei ole eluline näide selles mõttes. Või ta on noh.. kõrgem..
I: Aga kuidas elus siis on,
kas seal on kõigil asjadel üks tähendus? Ma saan aru, et number on keeruline
sest ta... ma ei tea küll, miks ta nüüd...?
A: Ei no arvul 3.. sul on
seal 3 käbi ja 3 kivi ja 3 mannert.. See on juba nagu ma ütlesin viies
abstraktsioonitase, väidavad filosoofid, mitte arvuteoreetikud.
I: Aga alustasite seda
vestlust selleks, et minukäest küsida... mis see nüüd? Vabandust ma kaotasin
selle... Et mis on elulised ja mis on mitte-elulised näited?
A: Jah, et kas sina tood
elulisi näiteid?
I: Mul on õudsalt raske
vastata, sest ma päriselt ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Et.. mängu puhul
öeldakse.. tihtipeale ütleb selline kõhutunnetus, et see elu, mida elate..
Sina, Mirjam ja Raimond ja Anne.. et see mingismõttes koosneb kahest osast. Üks
osa on päris-elu ja siis vahel õnnistavatel hetkedel on mäng. On nagu nõnda?
Päriselu ja mäng? Sellesuhtes võiks öelda, et minu näited on kõik mängude
kohta. Selles mõttes nad ei ole elulised. Me ei räägi tööst.. rasketest
õpingutest.. käbidest.. Me räägime millestki väga vähe elulisest. Niiet ma
ütleksin ei ja jah. Mingis mõttes on need näited väga vähe elulised, sest
mängul ei ole eluga mitte midagi pistmist...
A: Elu ongi mäng..
I: Aga kui on nii, et elu
ongi mäng, siis võiks öelda, et ma ainult elulistest asjadest räägingi. Oli see
hea vastus?
M: Väga hea vastus. Nii..
kuidas õpilased teie arvates toodud näiteid analüüsivad?
I: Siin on nüüd siis mõeldud
õpilasi kõige laiemas tähenduses, jah?
M: Jah, õpetatavad.
I: Õpetatavad.. Siin on
jälle üks.. ma kuidagi trügin matemaatilise loogika piirimaile. Aga nüüd tehes
seda näidet elulisemaks võib-olla nüüd, siis Ülo Vooglaid (toim. Sotsiaal-
ja haridusteadlane) viitas vist sellele kunagi. Et kui räägitakse müümisest..
mingi asja müümisest? Kas saab müümisest kui protsessist rääkida juhul, kui
mitte keegi mitte midagi ei osta? Kas siis müük toimub?
M: Jah.
I: Kuidas te arvate?
R: Mm.. ma peaksin pikemalt
mõtlema selle peale.
I: Aga palun.. meil aega
on.. paar tundi.
R: Meil paart tundi päris ei
ole.. Aga.. ma arvan, et ei.
I: Põhjendage.
M: Mina müün kogu aeg enda
ideid, keegi ei osta neid. Okei.. kuidas müümine ja ostmine defineerida? Siis
tuleb see küsimus...
I: Jah
M: Aga minu
suhtlusringkonnas on eraldi kasutusel juba see termin, et müüsid mulle maha
selle mõtte, idee, plaani.
I: Aga sinul pole
õnnestunud?
R: Mm.. Mina arvan, et sa
pakud oma ideid, aga selleks, et sa saaksid neid nagu müüa, peab olema ka
ostja, kes selle vastu võtab.
M: Jah, ma pakun selle idee
– õu, lähme sööme saiakesi.. Ja ta ütleb: „mm, vastikud saiakesed”, siis ma
räägin: „tead, aga seal on need soojad saiad ja nad on nii head.. ja kell on..
mis kell sa viimati sõid ja üldsegi meil on praegu aega ja.. kuidas sa tühja
kõhuga loengus oled?” ja siis ta ütleb, et okei, müüsid maha.
R: Jah, aga siis....
I: Võtame veel ühe elulisema
näite, kas kaalu.. kas saab rääkida kaalu langetamisest, kui kaal ei lange?
Inimene langetab kaalu juba aastaid ja aastaid..
A: Jah, muidugi saab..
I: Ja kaal ei lange?
M: Jah.
I: Ja ütled, et see on kaalu
langetamine?
M: Jah.
A: Jah.
I: Mina nimetaksin seda..
saab muidugi.. võib-olla ei nimeta.. aga enesepetmiseks või reklaami ohvriks
langemisest. Kaalu langetamisest saab rääkida siis, kui kaal langeb.
R: Minu meelest see on nagu
kaalu langetamise katse või üritus.
I: See on tõenäoliselt
midagi muud.. Inimene arvab, et ta müüb oma ideid.. või särke.. Aga tegelikult
ta tegeleb mingi muu asjaga. Sulle endale tundub, et sa juba aastaid ja aastaid
müüd seda, sa tead, et siiamaani pole ühtegi asja õnnestunud maha müüa.. või
ideed. Ja siiamaani sisestad endale, et.. või sisendad endale, et see on
müümine, millega ma tegelen.
A: Aga tegelikult sa teed
neid asju. Või mõtled välja neid asju, mida sa tahad müüa. Näed, vaata! Sa ei
kahtlusta selles, et need kaks pilti, mis seal seina peal on. Et.. need on
kunstniku käega tehtud? Esiteks on see kunstnik lõpetanud Kõrgema
Kunstiakadeemia ja teiseks.. minu meelest ta tööd on täiesti fantastilised
head. Mulle.. noh nad on eriperioodidest.. aga nad meeldivad mulle koledasti.
See kunstnik elab USA-s ja.. on müünud.. selle 10 aasta jooksul, mis ma teda
tunnen, minu teada, 2-3 pilti. Mitte rohkem. Et.. sisuliselt ei ole. Ta ei
ela..
I: Ta ei ole müüja, ta on
kunstnik. Ta maalib.
A: Aga ta maalib neid
ideega, et ta saab kunagi rikkaks.
I: Siin ma ei.. ma ei tunne
Mariat üldse.. oli ta nimi Maria jah. Niiet ma natuke kahtlen selles, et
sellepärast ta maalib. Aga kas saab maalida niimoodi, et ühtegi maali ei
valmis? Mina ütleksin, et see ei ole maalimine, see on...
A: Katsetamine
I: Mingi muu asi.
Selles mõttes olen nõus, Maria on
kunstnik ta tegeleb maalimisega ta maalib valmivalt. Aga müüja ta ei ole.
Võib-olla ta ise arvab et on, aga tegelt ei ole, sest...
M: Maalimine on pinstliga
asjade tegemine lõuendi peale, mitte maalide tootmine.
R: Jah, et.. kui ta maalib..
teeb, aga ei lõpeta ära seda, siis see on ka maalimine. Aga ta ei ole nagu
maalide valmistaja.
A: Tal on siiski kõik tööd
lõpetatud.
R: Jah.. tähendab.. sellel
näitel küll, aga kui ta ei lõpetaks.
I: Jah, me vist oleme sinuga
nõus peaaegu, kuigi väikse mööndusega, et miks ma seda küsisin? Siin on oli
küsimus õppimisest ja õpetamisest. Kuidas see küsimus oligi?
M: Kui hästi õpilased toodud
näiteid analüüsivad?
I: Jamh, kui hästi nad neid
analüüsivad? Et.. õppimine ja õpetamine on mingis mõttes samasugused vorsti
kaks otsa nagu müümine ja ostmine. Vähemalt Vooglaiu ja minu arusaamist mööda.
Et ei saa rääkida õpetamisest...
A: Kui keegi midagi ei...
I: Kui keegi ei õpi.
Ja see on tulevastele õpetajatele
hästi tähtis. See näide, millega ma kiusan tulevaid õpetajaid harilikult on
see, et ma palun neil lühidalt seletada, miks on talvel külm ja suvel soe
Eestis. Pean siis silmas teie juba kõrghariduse omandanud kolleegidega, kellel on
keskhariduse eksamitest juba pisut aega möödas. Ja ma väidan, et 90% Eesti
kõrgharidusega inimestest ei oska anda ligilähedaselt õiget seletust. Ja võib
öelda, et see ei ole tähtis. Tõepoolest, miks me peaksime teadma, miks on
Eestis... sina (viitab Mirjami poole) niikuinii tead... miks on Eestis talvel
külm ja suvel soe. Aga siis ma küsin nende käest, et ligilähedane selgitus
selle kohta, milles seisneb Newtoni esimene seadus. Ja nad ei oska ka öelda
kippa-kõppu. Nad oskavad midagi öelda, aga nad ütlevad harilikult, et E=mc^2 (toim.
Einsteini energia jäävuse seadus) või midagi sellist, mis tuleb neil pähe.
A: (naerab)
I: Mis tähendab seda, et see
aeg, kui õpetajad on midagi õpetanud. Newtoni esimesele seadusele x arv tundi
õppekavas ja.. talvel külm, suvel soe... Siis õpilased pole midagi õppinud,
järelikult pole toimunud ka õpetamist. Õpetajad on tegelenud millegi muuga.
Samamoodi nagu see kaalulangetaja, kelle kaal ei lange, on tegelenud millegi
muuga. Või sina (viitab Mirjamile), kui sa oma ideesid müüd, oled tegelenud
millegi muuga.
M: Aga kui idee saab müüdud?
I: Kui idee saab müüdud,
siis ma ütleks, et on edukas. Edukas müük. Et siis.. jõudu edasiproovimiseks.
R: Kas selle õpetamise näite
puhul, et ei ole õpetamist toimunud. Kas see ei ole natukene liiga kritiseeriv.
Võib-olla nad mingi hetk on teadnud seda, et võib-olla viis aastat tagasi või
neli aastat tagasi. Aga neil on nagu meelest ära läind, miks talvel külm on ja
suvel soe.
I: See on tõsi, inimese mälu
ei ole piiramatu ning kõike ei peagi meeles pidada. Küllap sul on õigus, et
õpetaja peab seadma endale mingisuguse eesmärgi. Kas ma tahan valmistada lapsed
küpsuseksamiks võimalikult hästi ette. Või ma tahan, et nad saaksid aru...
A: Kuidas ratas ringi käib.
I: Kuidas rattad ringi
käivad..
Ja küsimus selles, et kui hästi nad
näiteid analüüsivad, et eks see vastus on ka nii, et täpselt sama hästi, kui
hästi ma neile selle ülesande annan. Kui ma annan selle analüüsi ülesande
viletsa, siis nad analüüsivad hästi kehvasti. Kuigi pean tunnistama, et väheste
eranditega. Teisipidi.. ma ütlen, et isegi kui ma toon väga halva näite.. annan
analüüsimiseks. Siis mõned tudengid, võib-olla viis protsenti.. või kümme.
Erinevad tudengid, erinevatel kordadel üllatavad mind ikkagi väga sisuka
analüüsiga. Kui ma toon väga hea näite, siis suurem enamus saab kenasti
analüüsiga hakkama. Aga mõnedel, keda on jällegi siis viis või kümme protsenti,
ei õnnestu ka siis. Ja see ei käi alati kindlaid tudengeid pidi, vahel on nii,
vahel naa. Ja mingisugune...
A: See võib-olla sõltub
sellest, missugune on nende enda background?
I: Küllap
A: Et kas see haakub, kas
see sinu näide haakub millegi nende enda kogemusega või mitte?
I: Küllap see nii on. Et see
oli väga hea küsimus, aitäh.
M: Kas olete korraldanud
juhtumianalüüse, kus annate õpilastele ette konkreetse probleemi ning lasete
neil selle üle mõelda ning ootate ka tagasisidet?
I: Siin ma vist pean jääma
küll vastuse võlgu. Selles mõttes, et me teeme oma loengutes hästi palju mänge
läbi. Enamasi ma katsun ikka igas loengus vähemalt ühe.. kasvõi lihtsa mängu
läbi teha. Ja siis me muidugi analüüsime seda, seepärast muidu ei oleks mõtet
mängu läbi viia, kui me ei analüüsiks. Ja me analüüsime seda justkui sinu
mõistes vist juhtumina. Et oli üks juhtum.. meil läks mäng nii või naa.. Selles
mõttes, jah, me teeme seda tudengitega, aga see ei ole nagu mingi eriline mõte,
et ma nüüd iga kord loengusse minnes mõtleksin, et ahaa, mis juhtumit me nüüd
täna analüüsime. Vaid see käib kuidagi asjaga kaasas.
M: Mhmh, okei. Võtame siis
järgmise. Millisel määral pakuvad teie meelest arvuti või internet erinevate
simulatsioonide või olukordade läbimängimiseks?
I: Mhmh. No arvuti on ka
mingismõttes nagu vahend. Et kui meil on vaja pilti seinale kinnitada, siis
meil on vaja..
A: Nätsu.
I: Nätsu, näts on üks
võimalik vahend. Või teisel puhul naela või konksu.
A: See on liiga raske, see
nätsuga ei seisa. Klaas on peal.
I: Jaa. Ja erinevad vahendid
sobivad erinevate eesmärkide elluviimiseks. Neil on erinevad otstarbed, haamril
on üks otstarve, kirvel teine, peitlil kolmas. Naelal või nööril oma. Samamoodi
on arvuti ja internetiga, et mingite otstarvete jaoks on nad väga head, kui
mitte hädavajalikud. Mingit asjade puhul on nad kõlbmatud, peitliga naela seina
lüüa.. ei ole mõtet. Niiet niikaua kuni meil jätkub oidu anda endale aru,
millist eesmärki me tahame saavutada ja millise otstarbega vahendeid selleks
kõige paslikum on kasutada, on väga hea. Keeruliseks läheb siis, kui me endale
ühel või teisel hetkel aru ei anna. Meil oleks, kas võimalik väga efektiivselt
arvutit kasutada, aga me ei tee seda, sest meile ei meeldi ta kui niisugune või
internet. Teine osa on sama suur, meile tundub, et meil on suurepärane vahend
olemas. Haamer või peitel ja me koputame sellega. Kõik asjad muutuvad naelaks,
kui sul ainus tööriist on haamer. Kui sa nüüd seda.. või õpetajad võtavad seda
arvutit ja internetti, kui ainsat käepärast ja mugavat vahendit, mida neile
antakse võib-olla rohkem või vähem kui tasuta kasutada. Ja see ongi nende jaoks
ainus haamer, siis on oht, et see eesmärk jääb saavutamata või saavutatakse
viletsate tulemustega. Kui me peitliga lööme naela sisse..
A: Peab ikka suur peitel
olema. Ja väike nael.
M: Või väga ilus arvuti.
R: Aga näiteks te ütlesite,
et mängite iga.. noh.. tund. Vähemalt ühe mängute proovite läbi mängida. Et kas
seda oleks võib-olla parem arvutiga teha? Või mitte?
I: Siin on täpselt see sama
asi, et mõningaid mänge võib-olla tõesti oleks paslik teha arvutiga. Ma
kujutakski ette, et pasjans võiks tänapäeval juba olla asi, mida on otstarbekam
arvutiga teha. Kuigi ma ei ole pasjansi asjatundja, oma võlu on kindlasti ka
selles, kui sa liigutad füüsilisi kaarte. Aga kogu see kiirus ja mugavus ja
hügieen on arvuti puhul võluv. Kuidas näiteks pokkeriga on, mis on suuresti
arvutisse praegu liikunud, ma ei ole päris kindel. Et seal oma eelised on
arvutis mängides, oma eelised näost-näkku mängides. Mõnedele ei sobi üldse
arvutiga mängimine, mõned ainult seda teevadki. Niiet kui on mingisugune hea
põhjus teha mingit mängu just arvutiga, siis... Siin peab küll selgelt vahet
tegema, et mis osa see arvuti selles mängus etendab, et kas ta on puhtalt
arvutipõhine mäng. Või siis arvuti ainult assisteerib, arvutab vahetulemusi või
genereerib uusi situatsioone. Et siin on hästi palju võimalusi. Kuni jätkub
oidu kõige mõistlikum valida, siis miks mitte.
M: Niih, kuures. Kirjeldage
enda seisukohta arvutimängudest.
I: Mh. No natukene haakub
televiisori teemaga. Me teame viimaste uurimuste järgi, et Eesti keskmine
inimene veedab televiisori taga pisut alla viie tunni ööpäevas. Kui nüüd
mõtleme, et ta vajab kaheksa tundi magamist ja kaheksa tundi siis vastavalt kas
tööl või koolis olemiseks ja natukene aega ka einestamiseks, siis inimene
suurema osa üldse enda vabast ajast veedab televiisoriekraani ees. Sinna juurde
veel mõtteline arvutiekraan, kuigi tõsi, et nad käivad vahel paralleelselt ja
seda pilti ju ei mõõdeta uuringutes. Et see viib mõtte mõnevõrra sellele,
millele on enne mind palju targemad inimesed osundanud, et mingis mõttes on
tegemist sellise uimasti omalaadse vormiga. Üks päris vahva raamat on ilmunud
juba seitsmekümnendatel, mis kannab ingliskeelset pealkirja „Plug-in Drug”. Et
stepsliga uimasti või ka lutitatav uimasti, et see plug on ka lutt, mis lastele
suhu pannakse. Väga hea pealkiri... Ja sääl räägitakse niisugusest huvitavast
asjast, et praktiliselt kõigis kultuurides, mida me teame, meeldib inimestele
vaadata õhtul pimedas lõket. Tähendab tundide viisi istuda kas üksi või sõõris
mitmekesi ümber vaikse lõkke ja seda põrnitseda ja tunda ennast väga hästi. Ja
see on tekitanud uurijates ja antropoloogides imestust, et miks see nii on,
miks nad seda lõket siis niimoodi vaatavad ja selgub, et on sellele üks üsna
kindel selgitus ja on öeldud, et kui suhteliselt staatilises nägemisväljas, mis
eriti ei liigu ja on üsna ühtlast halli või sünkjat tooni on üks heledam
kindlalt piiritletud kindlakujuline ala – Aristoteles arvas, et selleks on
ring, ruut või kolmnurk – siis inimese silm on evolutsiooniliselt arenenud
nõnda, inimese ajusüsteem, et ta peab oma pilgu sellele fokuseerima. Kas tahab
või ei taha... Aristoteles vist jõudis sinnani, et ta üldistas sellest, et kui
sa kõnnid kusagil maastikul ja näed metsaservas kaugel-kaugel, kas midagi
ruudu, ringi või kolmnurga kujulist, siis sa märkad selle kohe ära. Kohe silm
tajub selle kaugelt ära, seal on midagi ruudukujulist. Ja seda märkate ise ka,
kui vaatate ette näiteks talvel, siis maja torkab eemalt silma, olgu siis
kolmnurkne katus või ruut. Ja mingit põhjust isegi ei liigu aga selgub, et see
on inimesele olnud tähtis ellu jäämiseks. Vähemalt oletus on niisugune, et kui
ta ei märganud nüüd seda džungliservas või metsaservas hüplevat triibulist
kaslast, kes liikus intensiivsemalt kui teda ümbritsev ala. Siis inimene pidi
oma pilgu sinna kiiresti fokuseerima. Ja arvatakse, et see on lõkke vaatamise
üks põhjusi. Ta on küll armas ja hubane ja sümpaatne ja täis semantikat ja
semiootikat. Aga lisaks sellele olevat inimese silmal raske ennast lõkkest ära
pöörata. Täpselt samal põhjusel.. et sa ei saa. Merelainetega on natuke
samamoodi. Ja sellest tehtud tulemus on see, et ka televiisori- ja arvutiekraan
tõmbavad meie, eriti laste, tähelepanu suuresti samal põhjusel. Asi pole mitte
selles, et seal toimuks midagi väga huvitavat ja väga põnevat, kuigi see on ka
tõsi. Aga suuresti selles, et ta ongi üks kindlalt piiritletud ala ruumis ja
sinu nägemisväljas, kus toimuvad kiiresti vahelduvad sähvatused ja vilksatused.
Ja sa ei saa muud teha, kui sa ainult vaatad seda. On palju uurimusi väikestest
lastest, kes on alla aastased ja kes pannakse katse-korras televiisori taha ja
nad vaatavad täiesti võõras keeles loetavaid uudiseid. Peaasi, et seal ekraanil
midagi liigub. Olete ise ka juba lapsevanemad, ei?
M: Mina olen.
R: Mina ei ole.
I: Siis nojah, no siis
ilmselt teate, kõige parem lapsehoida lapsele on tõesti televisioon.
M: Ja kõrvaklapid.
I: Ja kõrvaklapid. Siis
paned sellele lapsele pähe ja siis.. siis ta on uimastatud. Ta on.. See
plug-in drug. Ja kui siis see suur inimene või laps televiisorist ilma jätta,
siis märkad kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval, või isegi samal, et ta on
pahur, ta jonnib, ta trambib, ta kurjustab sinuga. Tal on siis tudengite keeli
pohmell. Meditsiinikeeli abstinence... Ja tal on kontsentreerumisraskused. Sama
asi tabab ka suurt inimest, kui teile öelda, et nüüd te ei saa järgmised päevad
arvutit puutuda. Siis pange tähele, teil on tüüpilised pohmelli nähud. Ma ei
tea, kas teil suu kuivab aga võib-olla märkate seda. Te olete rahutud, pahurad.
Te saate aru, et teil ei ole seda arvutit vaja või isegi poleks parem, kui seda
ei oleks. Aga teil on pohmell.. Ja küsimus oli siis, et..
R: Kuidas te suhtute...
I: Arvutimängudesse jah.
Hästi suure ettevaatusega. Hästi oluline on endale selgeks teha et, mis selle
arvutimängu võlu on. See, et seal ekraani peal liiguvad kiiresti mingid täpid,
mis vahetavad oma värvi ja asukohta. Ja sellepärast oleme sellest vaimustusse
võetud. Või on seal tõesti mingisugune meid arendav aspekt.
R: Aga kas on tänapäeval?
Arendav aspekt? Teie meelest? Mingis osas mängudes?
I: Noh, on näiteks neis
mängudes, mis on küll mõeldud vist rohkem... kui sihtrühmaks on küll hästi
algajad arvutikasutajad aga hästi vanad inimesed.. mis õpetavad arvuti hiire
kasutamist. Siuksed hästi praktiliselt lihtsad mängud, mis õpetavad hiire
kasutamist. Paar korda mängid läbi ja miks ei. Jah, võib-olla tõesti ei olegi
paremat moodust hiire enam-vähem vabaks ja sujuvaks tundma õppimiseks. Sest
paljudel inimestel, vanematel eriti ei ole see nii lihtne, käsi ei ole
võib-ollagi nii tundlik ja mul endalgi oli algul hiirega raske. Ma ei tea,
kuidas teil, aga minul oli esimene kokkupuude hiirega üsna valulik. Ei liikunud
üldse sinna, kus ma osutasin.
R: Aga enamikes mängudes ei
ole, teie meelest, seda arendavat külge? Nii palju...
I: Nii ma ei söendaks ka
väita. Ma ei tunne arvutimänge üldse. Aga paljudest arendavatest mängudest..
kaasa arvatud male või ka bridž.. on ju väga head arvutiversioonid. Ja
kahtlemata treeninguks praegu ei kahtlusta seda enam keegi. Et kes tahab saada
korralikuks malemängijaks, siis paslik on kasutada arvutiprogrammide abi. Niiet
ma ei saaks öelda, et nad tingimata välistavad aga... kuni sa endale aru annad,
et mida sa seal teed et.. Ma arvan, et see aasta vanune laps võib ka nii-öelda
malet mängida. Arvutimalet, eksole. Annad hiire kätte, siis ta hea meelega
klõpsab ja ratsu hüppab või oda liigub ja.. Palju see arendav on? Hiire
kasutamist ilmselt õpetab. Aga ma pean tunnistama, et oma laste puhul ma vist
pigem väldiks seda. Arvutimängude kasutamist.. Et ma ei kujuta hästi ette, et mis
see siis nüüd nisukene on, et Mirjam võib ju vaadata, et kui te need
kokkuvõtted oma projektist teete, lasta pilgu üle Eesti riiklikust põhikooli ja
gümnaasiumi õppekava üldosast, kus on pädevused. Neid on seal viisteist või
kaheksateist või midagi siukest.
M: Mhmh
I: Kohe üsna alguses ja
päris kenas keeles. Need on siis need asjad, mille saavutamiseks on Eesti
haridussüsteem ellu kutsutud. Ja umbes sellised asjad, et pean lugu endast
nõrgemast ja austan erinevusi ja...
M: Koostöö...
I: Hinnata ilu ja... teen
koostööd.. Eesti õppekava loogika, mis siis ka informaatikat ju sisaldab, on
tegelikult see, et kõik õppeained me õpetame koolis selleks, et neid
üldpädevusi saavutada. Matemaatikatunnid on selleks, et õpilane oskaks hinnata
ilu ja peaks lugu endast nõrgemast ja... ja loodusõpetuse tunnid on selleks ja
emakeele õpetuse tunnid on selleks. See on meie õppekava loogika. Preambulis on
need üldpädevused. Ja siis on targad inimesed välja mõelnud, milliseid aineid
on vaja õpetada, et need üldpädevused saada. Iseasi on see, et kas need seosed
on nii üks-üheselt olemas. Nagu sa enne sa juba ka küsisid või nagu Raimond
märkis, et mida siis õpetaja õpetab? Et kas ta õpetab lastele... treenib neid
küpsuseksami edukaks sooritamiseks või selleks, et laps võiks hinnata ilu. Ma
ei tahaks, et õpetajad seda minu juttu nüüd näeksid ja kuuleksid, sest
tegelikult ei ole see õpetajate süü. See on mingis mõttes meie kõigi süü, ka
lapsevanemate süü. Kui lapsele enam hindeid ei panda, siis lapsevanemad saavad
väga tigedaks. Võib-olla Mirjam ka.. laps koolis praegu käib? Ei käi?
M: (raputab pead)
I: Njah, käib koolis ja siis
tuleb pärast esimest veerandit koju. Ja õpetaja ütleb: „eii, kallid
lapsevanemad, tunnistusi, kus oleks hinded, me teie lastele ei anna ja ei
hakkagi andma”.
M: Mu vend käib
Waldrofkoolis.
I: Siis.. siis sul see
kogemus tuleb.. või jah, siis sa tead seda. Et lapsevanemad ootavad ka seda..
räästavat hinnangut. Ja kui *arusaamatu* tahame, siis ei saa nendest
üldpädevustest väga rääkida. See on nagu kõrvalprodukt, et kui hästi läheb,
siis mõned lapsed peavad lugu endast nõrgemast ja teevad koostööd ja.. Sest
seda me ei mõõda või siiamaani vähemalt mõõtnud ei ole. Ja võib-olla on hea, et
ei mõõda. Milline on meie laste koostööoskus või kuidas nad ilu oskavad hinnata
või peavad lugu erinevustest.
(telefon, paus)
M: Kas olete mänginud mõnda
arvutimängu? Milliseid ja millal?
I: Ma olen mänginud
arvutimänge küll. Olen mänginud Diggerit üsna pikalt, aga ma ei mäleta kuhu ma
jõudsin.
M: Mis sorti mäng see on?
I: See on arvutimäng, kus
peab mingisuguseid asjakesi ära sööma ja vaenlaste eest ära põgenema. Sina
mäletad seda mängu? (Annele) „Digger”.. Tippige sisse, ma arvan, et see on
olemas.
M: Niih
A: Oot ja siis me oleme
veel mänginud Bubble Brothersit.
I: Bubble Brother..
Mullivelled on ka siuke mäng tõesti, mida ma olen mänginud.
M: Aa.. sealt tuli see
parool..
A: Jah
M: Meil oli ühe wiki parool
„mullivelled” ja ma.. mul oli täiesti võimatu seda meelde jätta. Täiesti
absurdne minu jaoks. Niih...
I: Siis ma olen mänginud
kunagi hästi vähe Doom’i, aga siiski kuigi võrd...
M: Millal see oli?
I: See oli umbes kümme
aastat tagasi ma arvan. Aa.. ja siis ma olen mänginud mängu nimega Larry.
(naer)
M: Raimond teab, millest
räägitakse vist.
A: Jah...
I: Kõiki mänge peale selle
Mullivellede ma olen mänginud üsna pikalt.. See tähendab rohkem kui ma peaksin
paslikuks kellelegi soovitada. Ja need ei ole arendavad mängud.
M: Isegi mitte mingis
alumises kihis? Kannatlikkus? Püsivus?
I: Isegi mitte selles
alumises kihis.
R: Miks?
I: Ei.. ärme koosta
*arusaamatu*. Võib-olla nad on... Võib-olla minuga juhtub midagi, kui ma neid
mänge mängin. Aga pigem ma kahtlustan mingil hetkel taandarengut... siuke
põgenemine nende asjade eest, mida tegelikult teha tuleks. Mina panen
tavaliselt arvuti käima.. või arvutimängu käima.. kui ma olen tõesti liiga
väsinud, et midagi muud teha. Mis on selgelt rumal lahendus, sest tuleks magama
minna. Või siis juhul, kui ma peaksin midagi töist ärategema...
M:
Prorakstineerimisvahend.... (???????)
I: Mängin ühe.. sutsu... Selles mõttes ta on ikka hävinguline
inimesele.. Minusugusele inimesele, kes on nõrk arvutimängudes.
R: Aga, kas te ka arvaksite,
et enamik mänge, mis on rohkem tänapäevasemad.. Doom ja Larry on päris vanad
mängud.. et kas tänapäevased mängud on ka...
I: Prince of Persia ka
veel.. siiski oli veel üks mäng.. Pärsia Prints... Jah?
R: Et kas tänapäevastel
mängudel on ka.. selles mõttes, et nad ei ole ka arendavad eriti? Või noh.. on
sama vähe arendavad.. või siis mitte üldse kui need?
I: Jään vastuse võlgu.. See,
mida küll Ulrich (toim. Ulrich Norbisrath) soovitas Globulation..
siukene vabatarkvaraline mäng.. või vaba lähtekoodiga, mida muuta... On ehk
minu jaoks natukene põnevam kui paljud teised. Aga ikkagi jah.. ta ei ole..
Kuni ma tõepoolest ei võta kätte ja ei hakka seda lähtekoodi muutma. Mis oleks
iseenesest huvitav. Minu jaoks, kellele lihtne HTML-i rida valmistab ikkagi
raskusi.. Aga siis kui ma seda põrnitsen ja ma tahan midagi seal mängus muuta,
siis selles mõttes ta on kindlasti arendav, et anda tudengitele siis.. Või
keskkooli.. või isegi põhikooli poistele ja tüdrukutele mingisuguse mängu
lähtekoodi muuta.. see oleks kindlasti väga arendav. Aga mäng kui niisugune...
R: Noh.. meil on näiteks
soovitatud Civilisatsionsit.. küsitluse käigus.. mis osade inimeste arvates on
hästi arendav. Ja see on ka selles mõttes vana mäng tegelikult...
I: Jään vastuse võlgu, ei..
ma olen kõrvalt vaadanud, kuidas mängitakse. Eks see areng peaks olema ju
ikkagi mõõdetav eksole. Kui me räägime arengust, siis me peaksime ütlema, et
mis asi selles inimeses siis meie soovitud suunas muutub. Et.. rääkida
üldiselt, et tema mingisugune suhtlus- või läbisaamis- või kontaktivalmidus
paraneb.. või strateegia kavandamine et.. Põnev oleks vaadata jah.. või
lugeda.. ma ei ole üldse tutvunud.. võib-olla Anne teab rohkem neist
uuringutest, et kas on võetud siis kaks kontrollgruppi. Ühes 20 tudengit ja
keskkoolilast, kes ei mängi arvutimängu. Ja teises 20, kes mängivad.. ja siis
mõõta enne semestrit näiteks.. ja pärast.. või näiteks 4 kuu jooksul vaadata,
kas ja mis on meie soovitud suunas muutunud.
M: Ma arvan, et sellega ma
sisustan enda nädalavahetuse tõenäoliselt. Artiklite lugemisega..
I: Jah, väga huvitav oleks
lugeda. Ma küll ei tsiteeri, aga osundan Vooglaiule, kes arvas, et kõige
arendavam lapsele võiks ikkagi olla see, kui ta veedab nädalavahetuse maal..
vanaema juures. Ja mingit pidi ma olen sellega nõus, et arvuti ei ole
iseenesest.. või arvutimäng ei ole võib-olla arendav, aga ta teeb seda millegi
arvelt. Et miks mitte mängida oma lapsega.. kui me räägime väiksematest
lastest.. lauamängu. Kui nüüd mõelda, kas panna enda seitsmeaastane laps
kolmeks tunniks või tunniks.. arvutimängu mängima. Või mängida sel ajal kogu
perega koos Ümbermaailmareisi. Siis ma ütleks, et Ümbermaailmareis vist on nagu
arendavam.. ma oletaks. Aga mingeid uuringuid mul küll ei ole.
R: Aga viieteistaastane,
kuueteistaastane? Kas temaga peaks mängima..
I: Siin saab.. peate ise
meenutama, et kui te olite viieteist-, kuueteistaastased, et kas te oleks oma
ema ja isaga mänginud Reis Ümber Maailma?
M: Oh ei.
I: Et seal võib-olla
vanemate professionaalsetest oskustest jääb väheks.. et.. aga sellegipoolest
ega kodu või pätti ja politseid.. nii viieteist-, kuuetestaastaselt ei mängita
nii varmalt.
R: Jah, aga kas näiteks..
viieteist-, kuueteistaastase jaoks oleks parem, kui ta saadektase
nädalavahetuseks maale vanaema juurde? Või kui ta mängiks mingit mängu..
tänapäevast..
I: Ka maale vanaema juurde
ei lähe see viieteist-, kuueteistaastane nii vabalt. Aga ma oletan küll, et
jalgpall näiteks võiks olla.. Mina pigem soovitaks seda. Aga jällegi teadmata
ühtegi uuringut... Ega ma ei tea ka jalgpalli kasulikkusest palju. Aga ma
oletan, et kui ma peaksin tõepoolest olema siukse uurimisrühma juht, kes töötab
välja metoodika lapse või noore inimese arenguks ühes või teises suunas, siis
minul kõige esimesena arvutimängud vist väga ei läheks jah.. Kui need ei oleks
just väga spetsiifilised teemad.. nagu kõik arvuti endaga seotud asjad.
R: Mhmh, aga mis oleks jalgpallis
head.. sellises vanuses lapsele? Peale.. näiteks.. füüsilise arengu..
I: Kuuldavasti kasutatakse
teda koostööoskuste arendamiseks. Või väidetakse, et üks põhjus, miks
tüdrukute.. noorte neidude.. koostööoskused on väiksemad kui noortel meestel.
Tulenevad sellest, et no mingi.. kolmandas-neljandas klassis, kui poisid
hakkavad mängima aktiivselt meeskonnamänge, korvpalli, jalgpalli, võrkpalli,
rahvastepalli.. mädamuna.. viismuna.. ma ei tea, mis mängud seal on.. Siis
tüdrukud pannakse rütmilise muusika saatel üles-alla hüplema.
M: Oh, oleks see vaid nii
lihtne.
I: Oleks.. no võib-olla
pannakse ka üle kitse hüppama ja mida iganes muud tegema. Aga igatahes ei mängi
nad erinevatel põhjustel koostööoskusi arendavaid mänge. Ja koostööoskuse
arendamine ei pea ju olema kehalise kasvatuse tundide niukene ainus eesmärk.
Võiks arvata, et kehalise kasvatuse tunnid on kooli õppekavas selleks, et
saavutada neid üldosas loetletud pädevusi, millest enne juttu oli. Siis võiks
selle peale mõelda, et mida me siis teeme, kui me paneme tüdrukud hüplema
muusika saatel üles-alla. Mis tingib seda, et... näärmed.. ma igaks juhuks ei
ütle, aga.. üks meie sisesekretsiooninäärmetest hakkab rütmilise muusika saatel
üles alla hüpeldes tootma endorfiini, mis on laias laadus organismipärane
mõnuaine. See vallandub ka mitmetel muudel põhjustel, aga rütmilise muusikaga
üles alla hüplemine on küll kindlaim moodus saada siukest hetkelist
*arusaamatu*.. Kui teil on tunne, et tuju nukker, siis hüpake rütmiliselt üles
alla, teil hakkab väga hea. Et see on ilmselt üks põhjus, miks tüdrukud
eelistavad seda paljudele muudele kehalist tegevust vajavatele asjadele..
Jalgpallis on ka seda endorfiini maa ja ilm, aga seal on võib-olla pigem teiste
nõrede ja näärmetega seotud.. Aga küsimus oli siis, et miks jalgpall.
R: Jah, koostööoskus siis..
I: Näiteks jah.
R: No selge.
M: Niih.. järgmine.. Kas
teie arvates oleks mõeldav anda mõne koduse ülesandena läbi mängida mõni
arvutimäng? Läbi mängimise all me mõtleme siis, et kõikidest levelitest läbi
saada ja.. tulemuseni jõuda.
R: Või siis võib ka
esimesest mingist arvust levelitest... Või noh.. kuidas arvaksite?
I: Mängude õpetamisel on see
kindlasti paslik. Väga paljud n-ö levelite või tasandite mängud on ju sedapidi
lineaarsed. Ma ei tea, kas see mõiste on.. kas me kasutame samasuguseid...
Ühesõnaga sa ei saa enne minna punkti B, kui sa ei ole punktist A võtnud mingit
asja kaasa või seal midagi ära tapnud või... ühesõnaga ta on lineaarne, et sa
pead minema mingit joont pidi. Õigeks läbimiseks on seda algoritmi.. või mitte
isegi algoritmi.. vaja teada, et vot siit võtan haamri ja sealt võtan naela ja
sealt võtan pildi ja siis punktis D saan...
R: Mm.. tänapäevl see ei ole
enam nii väga noh.. Nii lineaarne.. Et.. seal on võimalik mitu teed läbida.. et
minna järgmisesse tasandisse. Ja siis see järgmine tase on vastavalt selline,
mis tee sa valisid..
M: Nagu puu...
I: Jajah.. Niiet selle
printsiibi järgi.. no ükskõik, kas ta on päris lineaarne või hargnev puu..
Selle printsiibi tutvustamiseks ma arvan, et see on paslik jah. Näidata
inimestele, et vot nii ongi. Ja minupoolest öelda siis, et päris-elus on ka
osad asjad lineaarsed. Tõesti sa ei saa nii muidu teha, kui sa võtad
osakonnast selle tõendi ja teisest osakonnast tolle tõendi ja.. Aga paljud
asjad on hoopis nagu puud.. Selliste printsiipide jaoks oleks see paslik
ülesanne. Muidu ma seda vist ei teeks... Sõltub ka muidugi ajast aga.. Ma
sellisel juhul jätaks osadele tudengitele võimaluse..
R: Midagi muud..
I: Alternatiivse kodutöö
teha näiteks..
R: Mhmh..
I: Ma arvan, et nii oleks
see kõige paslikum. Kes tahavad mängivad arvutimängu läbi, kes tahavad....
Võib-olla mõnel ei ole ka arvutit, mis sa siis teed...
R: Jah.. Aga kas sellised mängud
näiteks võiks.. mm.. arendada mõtlemist, et kuidas mingid teod.. noh
tegevused.. asju mõjutavad. Et kui näiteks ütleme.. nii-öelda esimeses tasemes
sa.. ma ei tea.. viid kellelegi mingi kaotatud asja tagasi, siis järgmises
tasemes see keegi näiteks annab sulle mingi boonuse...
I: Ma saan aru jah vist, mis
sa mõtled. Seda võiks nimetada siis põhjus-tagajärg seose tunnetamiseks. Kas
arvutimäng selleks nüüd on asjalik vahend... Ma natuke kahtlen. Aga ma ei oska
põhjendada, miks. Mul on tunne, et see oskus läheb arvutikasutamisega pigem
nõrgemaks. Et ka see et.. siis ilusat teksti on juba keeruline kirjutada ka
minul endal terve lehekülg arvutiga, sellepärast et, see lõika-kleebi rütm on
nii sees, et sa ei pea enam peas seda endale selgelt ettekujutama. Kui sa pidid
kirjutama kirjutusmasinaga, siis sa pidid selle teksti endal peas ettekujutama,
et mismoodi ta on. Et mismoodi arvutiga töötamine.. küll ei mõelda neid
mittelineaarseid mänge.. mõtlemist mõjutab.. aga pigem osundab ta sellele, et
seoste loomise vajadus väheneb. Võib-olla see tuleneb ka sellest, et sa saad
käike tagasi võtta. Sa ei pea väga pingsalt kaaluma... saad eelmisele tasandile
tagasi tulla või mängu päris otsast peale hakata. See mingis mõttes...
R: Jaa, aga sa pead meeles
pidama, mida sa tegid... et mis sulle ei meeldinud seal tagajärjel, et seda
põhjust muuta.
I: Jah, aga sealt tekibki
pigem selline.. noh.. mitte automatism, aga nende Doom-i laadsete mängude
puhul, et sa saad ühelt.. et kui sul on 3-4 esimest levelit läbimängitud, siis
sa lähed sealt läbi mingismõttes nagu masin. Tead, et ahaa.. see koll kargab
sealt välja või seal on see redel või seal on..
R: Jaa.. ei Doom-i laadsetes
mingil määral küll, aga ma hetkel räägin natuke teistsugustest mängudest,
millega te ilmselt ei ole väga kursis.
I: Ei-ei. Uutega ma ei ole
kursis jah. Ma loodan väga, et see on nii nagu sa arvad. Et see aitab
põhjus-tagajärg seoseid.
M: Terve lääne-ühiskond
aitab põhjus-tagajärg seoseid aduda. Väga suur osa asju on üles ehitatud
sellele, et kui sa teed seda, siis juhtub see.. jättes kõrvale.. ma ei tea, ma
ei ole ida-maades elanud, aga seal peaks *arusaamatu* toetama filosoofia pigem
sellele, et mida on hea teha ja mida.. kuidas me seda protsessi naudime. Aga...
I: Mitte niivõrd otsestele
seostele.. jah.. sul võib olla õigus. Aga sellegipoolest mulle tundub, et see
kaob nagu ära.. mitte noortel inimestel ainult, vaid ka suurtel inimestel, et..
mille jaoks me seda siis teeme, mida me siin kõike teeme? Mille jaoks me siin
istume ja intervjueerime? Me peaks ju nagu midagi.. midagi sooritama..
Võib-olla pigem me oleme siuke ida-maise stiiliga, et me mõtleme, et see on
millekski hea. Mis sellega kaasneb või mis sellega juhtub..?
M: Loodetavasti me saame
palju punkte.
I: Jah, ja keegi just
hiljuti osundas, et ida-maades on see ettemõtlemise.. või see ei sõltu vist
küll sellest ida-lääne sellest.. aga, et ettemõtlemise perspektiiv on pikem. Et
hindud võivad säraval silmil rääkida sellest, et milline on nende riik 50 aasta
pärast. Niisuke ja siis me oleme sellised ja.. Ja samamoodi ka Hiinas.
M: Kaevame tunneli ja meie
lapse-lapse-lapsed saavad vett.
I: Midagi sellist. Aga nad
elavad selle.. mingil hetkel mõttega, et vot.. 50 aasta pärast on meil
niuksed.. Et Eestis see perspektiiv on.. nagu mäletamise järgi vist..
valmistsükli pikkune enam-vähem? Meie ehk suudame ehk praegu mõelda.. kõik me..
või teie suudate mõelda, mis te teete aastal 2015.. aga kas see käib vahel
peast läbi?
M: Jah.
I: Või kümne pärast.. et
küll siis on vahva. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga sellest tuleb
*arusaamatu* pigem nagu kusagile kahe vahepeale jääma. Ja Ameerika noored..
kolleegid, tudengid.. Kindlasti mõtlevad selle peale rohkem. Neil on oma plaan,
nad teavad, kuhu nad tahavad jõuda. Teavad, milline maja neil on.. 10 aasta
pärast ja mitu last ja mis koer neil on 15 aasta pärast. Mingis mõttes on see
tüütu kõrvaltvaadates, kuidas saab nii plaanivalt mõelda.
See ei ole muidugi.. ei saa
üldistada, Ameerika on ka väga suur maa nagu Eestigi. Aga.. no inimesi on väga
erinevaid. Aga minu arvates Eesti tudengid.. Eesti inimesed üldse.. mõtlevad
selle peale vähem. Ja ma ei taha tingimata öelda, et see oleks hea või halb..
aga.. võib-olla pigem isegi hea. Ärge mõelge unest (?).
M: Aga võtame siis järgmise
küsimuse. Milliste omadustega peaks arvutimäng olema, et sellel oleks õppeaine
seisukohalt hariduslik väärtus?
I: Hmm.. Igasugusel mängul
on tegelikult hariduslik väärtus. Ka väga halba mängu saab kasutada
hariduslikul otstarbel. Peaasi, et me leiame selle õige funktsiooni talle, et..
siukest tõepoolest. Mul on raske ette kujutada arvutimängu, mida ei saaks nutikas
õpetaja õppetöös kasutada. Misiganes moel.. Kui muu ei kõlba, siis selle CD-ga,
kuhu peale ta on kirjutatud, täpsust visata. Et noh.. mingisuguse funktsiooni
talle ikka leiab, et siin on jah pigem see õpetaja fookus(?). Iseasi nüüd, et
kas need kulud, mis mõne mängu väljatöötamisele on tehtud ja selle mängu
soetamisele.. eks.. kas tasub osta kallist mängu, et selle CD-ga märki visata?
Et see on nüüd teine asi. Põhimõtteliselt saab iga mängu.. iga asja saab
kasutada. Inimene.. õpib igalt poolt. Ka halvast mängust.
R: Kas see ei oleks peitliga
naela seina löömine?
A: Kas siin ei kõlba meie
näide?
I: Ma arvan, et on tõesti
vist peitliga jah naela seina löömine.
A: Aga me võtsime
sellesammusegi Bubble Brothers, mis oli tüüpiline siuke killing.. DOS-i tasemel
killing-mäng. Ja tegime sellest koostöö tähtsuse adumise mängu.
I: Jah, ja saab ka teha nii,
et võtad väga halva mängu ja siis lased tudengitel analüüsida, et mida peaks
tegema, et sellest vähegi asja saaks. Võiks olla väga siuke.. eluline näide,
mida sa enne tahtsid ja mis sisaldab ka analüüsi, et saaks jah... Kui palju ta
on nüüd see peitliga.. Mingis mõttes on sul õigus, mingis mõttes halba mängu
kasutada halva mängu näiteks.. – päris paslik. Eriti kui kujutada ette, et
keegi hakkab ise mängudisaineri elukutse peale mõtlema, siis oleks mõistlik
läbi arutleda mõned väga head mängud, mõned väga halvad mängud. Analüüsida,
miks? Mis nende erinevused ja sarnasused on, võib-olla täpselt ühesugused,
ainult müügi...? Et tegelt saab ikka jah. Kui otstarbekas või kulu-tulu
tasakaalukas see on, seda ei tea.
M: Mhmh. Mida arvate
sellest, et noored veedavad aega arvutimänge mängides? Tooge välja head ja
halvad küljed? Sellest oli vist juttu veidi...
I: Sellest oli juttu jah.
Halb külg on kindlasti see, et me vat.. jah.. paljud muud asjad jäävad tänu
sellele tegemata. Ja kui te enne ütlesite, et teil on usku inimeste headusesse,
siis eeldagem, et kui nad seda aega saaksid kasutada mingil muul moel, siis nad
kasutaks seda heal moel.. paremini.
M: Aga head küljed?
I: Head küljed on selles, et
ka väga paljud halvad asjad jäävad tegemata.
R: Okei.. aga kui me jätame
selle.. või noh.. okei.. kas peale selle on nagu mängus endas ka midagi head
või halba?
M: Peale selle, et ta aega
kulutab?
R: Jah.
I: Mängus on tumedaid külgi
üsna palju, nendest ei räägita eriti. Räägitakse ainult headest külgedest, et
ta on lõbus ja rikastav ja arendav ja valmistab meid ette liitumiseks
ühiskonnaga ja kõiksuguseid asju.
R: Et ühesõnaga ta on kõike
seda ka? Näiteks..
I: Kas sa räägid praegu mängust
või arvutimängust?
R: Arvutimängust.
I: Mina räägin üldiselt
mängust kui niisugusest...
R: Aa. Okei.
I: Niuksest nähtusest, mis..
saab ühiskonnas olla aga.. Aga tihtipeale öeldakse, et paljud või paljud
inimesed, kes meenutavad oma lapsepõlve, siis neile tuleb meelde üks näide. Ma
nüüd võtan selle kellegi teise inimese raamatust, kelle nime ma hetkel ei
mäleta. Aga tema tõi siukse näite, et.. Kui ta oli 8-aastane väike tüdruk,
siis nad kolisid teise linnaossa elama. Ja tal ei olnud seal tuttavaid. Aga
siis kui ta oli mõned päevad juba õues käinud. Ja võtnud kaasa oma palli ja
tõukeratta, mis tal parasjagu oli. Siis ta *arusaamatu*, et naabermajas elab ka
üks tüdruk. Aga see oli suur kuri ja paks tüdruk ja temast mitu aastat vanem.
Aga see suur ja paks tüdruk ütles talle: „Hei, Mirjam, tule siia.. hakkame ühte
mängu mängima”.. Ja see läks vut-vut-vut.. jättis oma palli ja tõukeratta.
Ütles: „Jaa, hakkame tõesti mingit vahvat mängu mängima”, samal ajal arvas, et
see saam olema keks või midagi niukest.. või kodu.. Aga tema ütles, et mängime
mängu, mille nimi on.. „pigista palli”. Aga sa ütlesid, et aga ma ei ole kunagi
mänginud seda mängu, mis mäng see on? Ja siis ta rääkis sulle need reeglid ja
sa ei saand sellest mitte midagi aru. Aga sa ütlesid ikkagi, et mängime, sest
sul oli üksi olemisest villand. Ja siis te mängisite seda mängu tundide kaupa..
Ja sellel naabritüdrukul oli tohutult lõbus, itsitas ja oli üleni higine. Ja
siis sa pigistasid vahel ja ta ütles: „*häälitsus* nüüd oled sina kaotanud.” Ja
sinul hakkas järjest koledam ja koledam.. ja lõpuks ema kutsus su sööma, siis
läksid sööma ja said üle. Järgmine päev juhtus see samamoodi. Ja ülejärgmine
päev ka. Ja sa ei saand ka mängimast loobuda, sest kuigi sa kogu aeg kaotasid
ja sa ei saanud aru, mis mäng see oli.. ja miks sa kogu aeg kaotad.. Siis seal
ei olnud ühtegi teist tüdrukut ja sa tahtsid, et sul oleks sõber. Ja siis sa
mängisid ja sa vihkasid seda mängu.. kogu hingest. Siia maani.. sa oled juba
suur tüdruk ja sa aeg-ajalt mõtled.. nagu unenägudes.. sa näed, et sa pead
mängima mängu „pigista palli” ja siis sa ärkad võpatades ülesse ja mõtled, mis
mäng see oli. Ja miks ta seda sinuga tegi. Ja miks sa mängisid.
Et see on nagu see mängu tumedam
pool vahel, see kiputakse ära unustama, et mäng ei ole alati lõbus.. ta võib
olla ka valus. Ma ei räägi aint kaotamise valust. Vahel on paha mängida, kui sa
ei ole nagu päris võrdses positsioonis. See võib-olla nende arvutimängude puhul
tuleb sama asja arvestada ja..
R: Aga kas.. see ei ole nagu
üldiselt ka maailmas nii, et mõnikord ei ole sa maailmas võrdses positsioonis
ja kas nagu see, et sa arvutimängus ei ole. Ja sul võib-olla on halb seda
mängida, siis sa hakkadki mõtlema, et mida teha, et parem oleks.
I: Jah. Kuidas elus on, ma
ei tea. Ma olen üsna eluvõõras. Ja ma seda isegi ei oska kosta. Aga võimalik,
et on selliseid situatsioone nagu sa kirjeldad, aga mina ei ole puutund kokku.
R: Okeih.
M: Mida arvad... ei.. oota..
niih. Milliseid teile teadaolevaid simulatsiooniprogramme või arvutimänge soovitaksite
ka teistele ja miks?
R: Meil on 5 minutit.
M: No viimast küsimust ei
pea lindistama.
R: Jah.
I: Milliseid
simulatsioonimänge ma soovitaksin ka teistele? Ei saa ma midagi küll soovitada,
see on hästi spetsiifiline. Mina kasutan ikkagi neid, mida ma olen ise mitmeid
kordi proovinud ja valinud välja mõnede seast osad ja ma tean, et mulle
sobivad. Ja see ei käi aint arvutimängude, vaid üldse mängude kohta. Mõned
mängud saavad sinu omaks, sa kohe tunned, et nad on sinu. Sa oskad neid. Mitte
sellepärast, et sa oled parem kui teised, aga sa kuidagi adud seda
mängumehhaanikat ja asju. Mõned mitte ja samamoodi ma ei saa ka öelda, et oleks
siukseid soovitusi, mida nüüd kindlasti saaks.. Eriti ma ei tunne arvuti..
arvutimänge.. ma.. pigem ei anna soovitusi.
M: Okei.
(transkriptsiooni lõpp ~56:10)